Stuudio Tallifornia vaatemäng
„Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head
filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu
meeskond teeb üliõigesti, et viib selle
tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega
teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest
iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid
vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures
paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida
pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad
sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud,
pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?
Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt
ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole
probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe
ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale
seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga
pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom,
wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt
Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks
mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga...
Oma enese loodud maailmast maha jäävad
Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed –
üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja
valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis
lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud
ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas
mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis
tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks
nädalateks kõrgendada.
40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad
30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley
spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid –
ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha
võimendab küsimust: mis meist saab?
Vanade mustritega jurist ega artist ei
taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad
peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad
sellest trügimisest välja aitama!
Aina järgmised 50+ kenad inimesed,
eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad
uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi
siia planeedile ära mahtuda.
60 ja 70+ inimene võib ju
teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda
ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi
omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled
tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb
ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa
lennata. Teoreetiliselt.
Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik
praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid,
majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest
kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad
võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja
lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna
enam ei tööta.
Mis siis ikka, otsustavad
nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse
koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks
„tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam
keegi ei vaja.
Püüame elada naturaalsetel
muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga
hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei
mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi
romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain
sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis
inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm
teab, mis on lüpsirobot...
Kontserdid ja etendused kolivad
internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja
rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on
piiritult pappi ja... Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri
lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis
„rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!
Loodame ehk oma 20+ lastele, kes
piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata
ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime... See õnnestub, kui
noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika!
Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub
inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga
ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib
Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.
Et Taavi Rõivasel oleks millegagi
lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda.
Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!
Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb
ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et
tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb
igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev
salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi
tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.
„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja
tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab
tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle
päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi
lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide
galaktikasse on appinud.
Valgusrüütliga koos filosofeerides –
mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv
kvaliteetaeg! - tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv
digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast
vibratsioonist aru... Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre
kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast
paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav
uus ja uus startup.
Tänan võimaluse eest õppida,
noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate
muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“,
loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks
kaaslasteks.
Vaadake Unicorni – see on kindel pärl
sarjast „must see“ - ehk aitab unicorpsina teki alla peitu
pugemist edasi lükata... On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub,
kui miski pole enam endine.
