Tuesday, June 23, 2020

Koit ja Hämarik


Koit ja Hämarik

Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval 2020
Saage rüütlimõisa Altweskil

Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas – neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi- ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise, rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud, Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.

Valu! Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused! Vananemine! Valu, valu, valu...
Varjutatud aegadel õpetati – murti ja dresseeriti - meid piinarikkasse mustrisse.
Piin vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka varjutus.
Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja tantsib.
Tema näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub, vananeb...
Sest me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja pitseeritud.
Kuni tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik. Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid ja piiranguid täis.
Ei ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis – nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi juhtub.

Koit ja Hämarik


Autor: 
Esimene lause: 
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte: 
See on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit kokku - ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad: 



Folklore.ee – Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:

Koit ja Hämarik.

Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks."
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada."
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!"
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on."
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”


Mathias Johann Eisen:
Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.

1981.aastal lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari tantsis Ülle Toming.

1992.aastal luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu arhiivi.

Mayade ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal 2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:

Loomine :
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.

Emajõe sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.

Vanemuise laul :
Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.

Vanemuise kosjaskäik :
Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.

Koit ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Endla tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.

Vanemusie lahkumine :
Lugu räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus. Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda näinud.


2017. aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta igavesest kordumisest.
Aasta 2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu "Saaremaa valss".
 Selle viimane salm algab lausega: "Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe."
 Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud "Kalevipoja".
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!


KOIT JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann



Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, - ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada."
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.



Meenutagem viimast korda, kuidas oli enne tänast.

Valu... Kannatus... Ootus... Valmistumine... Pettumine... Valu, valu, valu...
Alates tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu Jumal on loonud.
Elu eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare iga osa on kerge-helge-selge.
Surma ei ole.
Maailmalõppu ei tule.
Sünni ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud ja teadlikud taastulekud.
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad ja inglid.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid – nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti...
Kullakallis vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme oma galaktilises perekonnas tagasi.

Posted by at No comments:

Thursday, June 11, 2020

Its my band... Maša ka :D


Kui nad kõik jälle laiali sõitsid, saabus esmalt ehmatav, siis tiba valus ja lõpeks ilus vaikus, mille paistel kodule pai tehes mõtted ritta seada.
1.Indi 14. sünnipäev tõestas taas ja veel ja 1001 kord – noorus ei ole hukas – mituteist teismelist pidutsesid meie eriti suures ja erilises elutoas koos pääsukestega ilma tümakata nii, et mummit polnud ei toiduteo ega korrapeo jaoks üldse vajagi
2.Kuidas mu 10 lapstükki omavahel aegajalt ristirästi ka ei jauraks – see on tegelikult imeline, kuidas nad üksteist ja kokku hoiavad ning üksteist ette teatamata saabumisega üllatavad. Nojaa, mummit ka – alati hetkel, mil ma mõtlen tallist väljudes just minna riideid vahetama, saavad nad mu täpselt sellisena, nagu olen. Võetagu heaks.
Kui mu pojad küsivad, miks ma varsale ja kassipoisile POJAKENE ütlen, siis on vastus lühike - sest nad ON - minu pojad ja mu laste Vennad - nii, nagu Mao aastal sündinud Richard Lõvisüda on üksiti Saage rüütlimõisa Ussikuningriigi kuningas.
Veel enam. Kui mu pojad küsivad, miks ma varsale ja kassipoisile POJAKENE ütlen, siis on vastus lühike – sest nad ON – minu pojad ja mu laste Vennad – nii, nagu Hobuse aastal sündinud Aleksander Murutar sobib meie karja kenasti :D
Aga lõpmata muhe on näha, kuidas nad KÕIK selle „poja“ peale reageerivad :D :D :D
3.Üha kiirenenud – et mitte öelda olematu – aja epohhil oleme koos noor-Murutaridega omandanud oskuse ülimalt kontsentreeritult kohtuda, päris ja ainult päris asjadest rääkida, tegusid teha – ja laiali lennata.
4.Jõudsin oma pusakonda üle vaadates just järeldusele: olen eestimaailmale väga tõelise teene teinud – olenemata kanapimeda emauhkuse koefitsendist võin enamvähem objektiivselähedaselt väita: nad on täiuslikud-andekad-kaunid-ehedad inimesed. Nendega koos on soe ja huvitav, tegus ja hea olla. Lihtsalt.
5.Üksteise pisteline kallistamine on seda tõhusam, et me ei jää tundideks-päevadeks pläusti-kausside ümber jaurama, vaid kasutame iga koos-sekundit tõeliselt.
6.Jõuame alati mis-iganes ühist tööd tehes järeldusele: hea töö tunnus on, et ta polegi töö – teeksime seda ka siis, kui võime teha üksnes seda, mida tahame. Nalja ja naeru ja nii eelduse kui tulemusega, et võimalikult kõigil on hea. Oleme võtnud endale 7 inimese jagu kohustusi - et mitte midagi pekki keerata ning fookuses püsida, tuleb olla äärmiselt keskendunud. Pidevalt.
7.Et üheski eluvallas kehvad või olematud riistad ühise loomingu võlu ei valutaks, on tähtis, mida millega teha – kitarrist Makita-akuriistadeni – hingega riistvara peab olema inim- ja keskkonda säästev, ühist aega päästev, mahe-lahedat fooni loov ja kõlama meie ilmavaatega koos.

Makita-maastikule Brigita osalusel promonaadi kavandates kujutlesin tõsiselt naljakat ja ehedat kitši – laule-täis-taevakaarutamist :D Loogiline ju! Ent noored ise tekitasid neljakesi tiktoki, mis on tõeliselt SEE. Kui murumunade madre-mummil on vaja Maša Makitaga kaasa tulnud akude külge ka iga päev tarvis tulevat drelli ja juhtmeta tolmuimejat – mista's on – teeme mõnu ja rõõmuga ära. Its my band, baby – badass band – drums in that band playing badass jam ;) :D :)
Ja siis tulid õekene Anu ning mõtteline osa Meelist :D :D :D
Meie lauluõpetaja võttis 30 kilo maha ja tohutult sagedust juurde. Ja üldse:



Posted by at No comments:

Tuesday, June 9, 2020

Valged välja!


Valged välja!

Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja...
Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori.
Kuidas tundub mõisa tallis rahvuskaaslasest kupja käest piitsa saanud turi.
Või rahvuskaaslase koppkoppkoputuse peale Siberisse viidud orjapõli...
Mina ei tea, sest olen mööda planeeti lennutatud nomaadide ristand.
Minu esivanemad on norra ja rootsi viikingid, poola ja laiuse juudid – mu laste esivanemad on lisaks vene, saksa ja pärsia verd. Mu venna õe poja isa on nigeerlane, nii et meie perepilt on poliitiliselt korrektne.
Mis on globaalse kaksikmoraali juures natuke naljakas ka. Hispaaniakeelset värvus-sõna negro-negra – mitmuses negri – enam kasutada ei tohi.

Kusagil teisel poolkeral tapeti must.
Hall jäi järele. 50 halli varjundit.
Sedasi lõppes siis mitu sajandit hõõgumist. Aafrikast Ameerikasse veetud orjade Lugu ei lahvatanud Fööniksina tuleõide, vaid värvis kogu inimkonna tahmaseks. Scarlett O'Hara tuulest-viidu-aegade kodusõjast alates. George'i juhtumiga lõpetades. Ja ma ei räägi George Washingtonist ega Bushist, Abahost – kes on üks mu kallimaid Sõpru Ugandas – ega Otsast, Georg Otsast.
Hiilime võltsvagaduse jabural jääl, nagu mustavalgekirjud lehmad.
Ma ei saa ju ka seda öelda, et lehm on mu lemmikloom – nii daamilik, leebe ja vaimukas maismaa delfiin. Lehm on lüpsmiseks ja tema koht on laudas.
Kui teda õpetada ja temaga suhelda ning teda inimliigile vahendada, on ta ju Lehm.

Sama on iga liigiga. Haridus annab võimaluse ning avab ukse tippude tekkimiseks.
Igal liigil oma alad. Intelligentselt leidlikku ja lahedat lammast ei õpetata ujujaks, kassi võrgukudujaks ega ämblikku ooperilauljaks. Lasteraamatuski koob sea elu päästmiseks võrku ikkagi ämblik.
Liigid saavad suurepäraselt sünkiva karja moodustada, kui neil on juhiks vana tark hunt Akela nagu vana koolkonna Mowgli loos või nüüdisaja Jääaegade saagas.
Mida me oleme õppinud selest taagast?

Indiaanlane: „See on minu kodu – mitte mingi usa!“
Ahhaa.
Jaajaa!
„Kus sinu kodu on, tsezhin?“ küsib näiteks navajo-indi omakeeli.
„Tsezhin? Ahjaa, nyeusi – in swahili, kõigi afrorahvaste ühiskeeli...“
Liberia, Nigeria, Namibia, Senegal, Gambia, Kongo


2 381 740 km²
32 531 853 (2005)
1 246 700 km²
10 978 552 (2004)
112 620 km²
7 513 946 (2006)
600 370 km²
1 573 267 (2003)
274 200 km²
13 228 460 (2003)
27 830 km km²
6 054 714 (2003)
23 000 km²
460 700 (2000)
1 001 450 km²
74 718 797 (2003)
28 051 km²
523 051 (2004)
322 460 km²
17 298 040 (2005)
121 320 km²
4 298 269 (2002)
1 127 127 km²
104 957 438 (2017)
vanimaid riike Aafrikas
267 667 km²
1 355 246 (2004)
10 380 km²
1 367 124 (2000)
239 460 km²
20 467 747 (2003)
245 857 km²
9 467 866 (2005)
36 120 km²
1 345 479 (2002)
475 440 km²
15 746 179 (2003)
582 650 km²
31 639 091 (2003)
622 984 km²
3 683 538 (2003)
2 170 km²
596 202 (2002)
342 000 km²
2 954 258 (2003)
2 345 410 km²
58 317 930 (2004)
30 355 km²
1 861 959 (2003)
96 320 km²
3 482 211 (2005)
1 759 540 km²
5 499 074 (2004)
1 219 912 km²
42 768 678 (2003)
619 745 km²
8 260 490 (vaidlustatud)
587 040 km²
17 501 871 (2004)
118 480 km²
10 385 849 (2000)
1 240 000 km²
11 340 480 (2002)
446 550 km²
31 689 267 (2003)
1 030 700 km²
3 086 859 (2005)
1 860 km²
1 189825 (2002)
801 590 km²
19 104 696 (2000)
825 418 km²
1 820 916 (2002)
1 267 000 km²
11 665 937 (2005)
923 768 km²
133 881 703 (2003)
4 033 km²
401 343 (2001)
26 338 km²
7 954 013 (2004)
752 614 km²
10 462 436 (2004)
1001 km²
175 883 (2003)
196 190 km²
10 284 929 (2002)
455 km²
81 188 (2005)
71 740 km²
5 426 618 (2000)
637 657 km²
8 591 629 (2005)
1 886 068 km²
30 894 000 (vaidlustatud)
17 363 km²
1 173 900 (2001)
Mbabane(5), Lobamba(6)
390 580²
12 576 742 (2003)
945 090 km²
36 588,225
56 785 km²
5 556 812 (2002)
1 284 000 km²
9 253 493 (2003)
163 610 km²
10 074 951 (2005)
236 040 km²
25 632 794 (2003)

„Kus sinu hobune on?“ küsib kunagine aafriklane tänaselt indiaanlaselt.
„Aga sinu oma?“
„Sama jabur kui indiaanlane hobuseta, on neeger hobusega – või suuskadega.“
Ei tea paljud 21.sajandi valged, kus nad elavad – et Minnessotta, Missouri, Indiana ammugi – on indiaanikeelsed kohanimed.


AL
Dec 14, 1819
4,903,185
52,420
135,767
50,645
131,171
1,775
4,597
7
AK
Jan 3, 1959
731,545
665,384
1,723,337
570,641
1,477,953
94,743
245,384
1
AZ
Feb 14, 1912
7,278,717
113,990
295,234
113,594
294,207
396
1,026
9
AR
Jun 15, 1836
3,017,804
53,179
137,732
52,035
134,771
1,143
2,961
4
CA
Sep 9, 1850
39,512,223
163,695
423,967
155,779
403,466
7,916
20,501
53
CO
Aug 1, 1876
5,758,736
104,094
269,601
103,642
268,431
452
1,170
7
CT
Jan 9, 1788
3,565,278
5,543
14,357
4,842
12,542
701
1,816
5
DE
Dec 7, 1787
973,764
2,489
6,446
1,949
5,047
540
1,399
1
FL
Mar 3, 1845
21,477,737
65,758
170,312
53,625
138,887
12,133
31,424
27
GA
Jan 2, 1788
10,617,423
59,425
153,910
57,513
148,959
1,912
4,951
14
HI
Aug 21, 1959
1,415,872
10,932
28,313
6,423
16,635
4,509
11,678
2
ID
Jul 3, 1890
1,787,065
83,569
216,443
82,643
214,045
926
2,398
2
IL
Dec 3, 1818
12,671,821
57,914
149,995
55,519
143,793
2,395
6,202
18
IN
Dec 11, 1816
6,732,219
36,420
94,326
35,826
92,789
593
1,537
9
 Iowa
IA
Dec 28, 1846
3,155,070
56,273
145,746
55,857
144,669
416
1,077
4
KS
Jan 29, 1861
2,913,314
82,278
213,100
81,759
211,754
520
1,346
4
KY
Jun 1, 1792
4,467,673
40,408
104,656
39,486
102,269
921
2,387
6
LA
Apr 30, 1812
4,648,794
52,378
135,659
43,204
111,898
9,174
23,761
6
ME
Mar 15, 1820
1,344,212
35,380
91,633
30,843
79,883
4,537
11,750
2
MD
Apr 28, 1788
6,045,680
12,406
32,131
9,707
25,142
2,699
6,990
8
MA
Feb 6, 1788
6,892,503
10,554
27,336
7,800
20,202
2,754
7,134
9
MI
Jan 26, 1837
9,986,857
96,714
250,487
56,539
146,435
40,175
104,052
14
MN
May 11, 1858
5,639,632
86,936
225,163
79,627
206,232
7,309
18,930
8
MS
Dec 10, 1817
2,976,149
48,432
125,438
46,923
121,531
1,508
3,907
4
MO
Aug 10, 1821
6,137,428
69,707
180,540
68,742
178,040
965
2,501
8
MT
Nov 8, 1889
1,068,778
147,040
380,831
145,546
376,962
1,494
3,869
1
NE
Mar 1, 1867
1,934,408
77,348
200,330
76,824
198,974
524
1,356
3
NV
Oct 31, 1864
3,080,156
110,572
286,380
109,781
284,332
791
2,048
4
NH
Jun 21, 1788
1,359,711
9,349
24,214
8,953
23,187
397
1,027
2
NJ
Dec 18, 1787
8,882,190
8,723
22,591
7,354
19,047
1,368
3,544
12
NM
Jan 6, 1912
2,096,829
121,590
314,917
121,298
314,161
292
757
3
NY
Jul 26, 1788
19,453,561
54,555
141,297
47,126
122,057
7,429
19,240
27
NC
Nov 21, 1789
10,488,084
53,819
139,391
48,618
125,920
5,201
13,471
13
ND
Nov 2, 1889
762,062
70,698
183,108
69,001
178,711
1,698
4,397
1
 Ohio
OH
Mar 1, 1803
11,689,100
44,826
116,098
40,861
105,829
3,965
10,269
16
OK
Nov 16, 1907
3,956,971
69,899
181,037
68,595
177,660
1,304
3,377
5
OR
Feb 14, 1859
4,217,737
98,379
254,799
95,988
248,608
2,391
6,191
5
PA
Dec 12, 1787
12,801,989
46,054
119,280
44,743
115,883
1,312
3,397
18
RI
May 29, 1790
1,059,361
1,545
4,001
1,034
2,678
511
1,324
2
SC
May 23, 1788
5,148,714
32,020
82,933
30,061
77,857
1,960
5,076
7
SD
Nov 2, 1889
884,659
77,116
199,729
75,811
196,350
1,305
3,379
1
TN
Jun 1, 1796
6,829,174
42,144
109,153
41,235
106,798
909
2,355
9
TX
Dec 29, 1845
28,995,881
268,596
695,662
261,232
676,587
7,365
19,075
36
 Utah
UT
Jan 4, 1896
3,205,958
84,897
219,882
82,170
212,818
2,727
7,064
4
VT
Mar 4, 1791
623,989
9,616
24,906
9,217
23,871
400
1,035
1
VA
Jun 25, 1788
8,535,519
42,775
110,787
39,490
102,279
3,285
8,508
11
WA
Nov 11, 1889
7,614,893
71,298
184,661
66,456
172,119
4,842
12,542
10
WV
Jun 20, 1863
1,792,147
24,230
62,756
24,038
62,259
192
497
3
WI
May 29, 1848
5,822,434
65,496
169,635
54,158
140,268
11,339
29,367
8
WY
Jul 10, 1890
578,759
97,813
253,335
97,093
251,470
720
1,864




Näe, seal see valge – alba, gringo, gadjo, musungu – nüüd oma puldi-telo-kõrvaklappidega peremehitseb ja valitseb...
Kas ta mäletab, kustkohast tema esivanemad tulid? Teab ta, kuskohas asub Iirimaa – miks tuldi, mis ajaloo ja perekonna Looga juhtus?
Ei.
Kuidas ta tänasesse moodustisse United Kingdom suhtub? Ee... nojaa...
On ta sellele mõelnud, et nii nagu Eesti sakslastele, oli Ameerika ja koloniaalmaad pahade poiste pansionaadid – kolooniad.
No mitte just tihti. Kui üldse. Need koloniaal-mõtted...
Eurooplased tulid – ja toodi, ega valged sunnitöölised ka ei tahtnud tulla – ja tapsid.
10 taala skalbi eest – miljonid inimesed pealkirjaga „native americans“ - teibasse, reservaatidesse. Kuna neil rahvail puudub etanooli lõhustamiseks ensüüm, on edasine olnud alkoholi ning igas mõttes ja tasandil vägistamise vormistada.

Mina olin lapsena Häädemeeste-kandi metsades indiaanlane Wanda.
Kajakasuled peas ja rannakarjamaade lehmad piisoniteks.
Tunne oli selline. Seda enam, et rahvusooperis lavastunud „Rose-Mary's“, kus aimdunud indi-romantika läks mulle rohkem rakumäluni kui Cooperi hirvekütid ja Winnetoud, mängis minu papa oma viimase Estonia-rolli – Metsik Hermann.
Hipikuningas Fantuzzi on kontserdi andnud nii Soone talus kui Saage rüütlimõisa Altweskil.
Hopi prophecy – mis mängib meil siin sageli – has been fullfilled. Nagu ka Kryoni, peainglite, prohveteerijate ja kanaldajate edastatu. Lubatud ajad on nüüd – kõik on teostunud.


Me pole seda planeeti oma vanematelt pärinud – me laename Maad oma lastelt.
Igal meie rahva segaverelisel lapsel on erinev identiteet – need halli 50 varjundit...
Lapsepõlve reisid, varasemad elud ja tänased rollimängud on meie minapildi loonud.
Elujõuetuks kängunud anastajad, okupandid, ülbed röövrahvad on kunagise indiaanlaste Ameerika aafriklasi täis toonud – getostanud ja hariduseta jätnud, nagu lüpsilehmade miljardipäise karja.
Sierra-Leone rahvas on nurkasurutuna tigedaks treenitud oma okupeeritud kodus – ja krimmi kängitsetud võõrsil slummides-favelades-agulites.
Millise iganes rahva – elevandi või šaakali – tema kodust vägisi ära võtad ja hätta jätad – koletise saad.
Nüüd mängime nii, et iga roju oma koju – nagu ütles meie üle-jõe-hõimlane coronoid-ajastu alates: näe, kui kena – ongi rahvad oma maadele sorteeritud.
Korterites 2 kuud 2x2 kügeledes said inimesed aru pidada, kas nad ikka on omal maal, kodus, rajal.
Tõsi, hirmuäratavalt paljud pole harituse ja hariduse olematuse tõttu miski aru keskid pidajad. Pult on, ekraan on, külmkapp on – mis krdi aru, kus pidu, onja...

Olid vist jah mingid albano-alutaguse juured – ei tea ega taha kolonistid-koonduslaagerdajad teada.
Halloo, kus mu sugulased oooo?
Ei taha nood juurtejuursed enam kuuldagi „ameeriklastest“, kes ei ole miljonärid.
Kuhu tagasi? Milleks? Mida tegema?
Enam ei mahu!
Ei riiki ega tuppa.
Kas kõik maailma juudid peaksid praegu veel Jeruusalemma mahtuma?
Viimne kui oma rahva esindaja oma maale?
Mingi alleaa-we?

Valged on lootnud sellele, et indiaanlased ja afrod ei saa ka omavahel läbi.
Nüüd, kui nad seljad kokku panevad ja valged tagasi päritolumaadele saadavad, on ehk lõppenud ka see pisi-tõsiasi, et mitte keegi rahvastest ei tahtnud seda, mis välja tuli.
Kui koos Ameerikast välja saadetud valgetega tulevad ka kõik eestijuursed koju, mis siis?
Kuis lauldigi – maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega...
21.sajandi pindpinev haridus on jätnud ameeriklased juur-rahvusest olenemata rahvuseta. Kui nad nüüd tulevad, siis... kas maa oleks täidetud oma enda lastega?

Valged on kaduv rass. Pole ju mingi üllatus, et nii eostamine kui sünnitus nõuab aina enam meditsiinilist sekkumist katseklaasist skalpellini. Valged lapsed kasvavad alates lasteaeda minekust vanematest lahus. Oleme põlvkondade kaupa loodusest väljas. Sellepärast tuligi ju coronts-maiäss – vaadake, mida te endaga ja planeediga teinud olete!
„Kuhu me siis läheme, kui keegi päritolumaadele ei taha ja enam ei mahu – pudenemegi Maa pealt maha?“
„Kolige Aafrikasse,“ soovitavad sealt pärinejad, kes on otsustanud Ameerikas koos sealsete rahvastega oma asja edasi ajada. „Aafrikas on hea kliima, lahke rahvas, inimeseks õpetav loodus.
Siin olete tegelikult abituna kuhjuv pidetu liha – corona ja teised tõved niidavad neid, kes on sisevägise koduta, loomad-linnudki on hakkama saavamad kui igasuguste oskusteta äpud 37.korruselt või 516ndast risti-rästi-tänavast.
„Õigus!“ on põlis-ameeriklased nõus. „Valged punti ja heldesse loodusse tagasi!“

Valik on sinu, inimene.
Looduslik valik.
Proovi nüüd, kuidas see omal nahal on, sina – looduse kroon...
Loodus on vali.
Vali loodus – oled loodu!
Mitte miskit, mida ikka veel eitad ei saa enam peita.
A'how!
Namaste!
Mungu akubariki – God bless You – in swahili ;)

Posted by at No comments:
Subscribe to: Posts (Atom)