Koit
ja Hämarik
Kati
S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval
2020
Saage
rüütlimõisa Altweskil
Pühendame
praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja
Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele
ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning
Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu
mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes
ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said
reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid
samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas –
neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi-
ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise,
rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis
massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me
kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud,
Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse
eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.
Valu!
Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused!
Vananemine! Valu, valu, valu...
Varjutatud
aegadel õpetati – murti ja dresseeriti - meid piinarikkasse
mustrisse.
Piin
vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka
varjutus.
Jumal
lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust
voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja
tantsib.
Tema
näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub,
vananeb...
Sest
me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja
pitseeritud.
Kuni
tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse
klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik.
Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me
arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar
trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid
ja piiranguid täis.
Ei
ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname
ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes
andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule
olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud
aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame
meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis
– nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi
juhtub.
Koit ja Hämarik

Autor:
Esimene
lause:
Lühike
rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie
põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte:
See
on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas
Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja
päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit
kokku - ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad:
Folklore.ee
– Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:
Koit ja Hämarik.
Kas
tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja
seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib
valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab
teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama
saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis
kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed
taevatelgil paneb käima?
Vanataadil
oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud.
Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles
Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud
päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks."
Kui
teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles
Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema
süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada."
Ustavalt
täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja
taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul
varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja
laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on
talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja
otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus
aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja
inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad
Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva
silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks,
pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga
üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö
ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese
ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et
te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage
ametit edespidi mehena ja naisena!"
Mõlemad
vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid
igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves
oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on."
Vanataat
täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra
aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui
Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad
selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja
kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle
põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat
päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad
kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig
kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk
tüdruk! Öö pikk!”
Mathias
Johann Eisen:
Isikustud
päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti
uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena
mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku
põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab,
tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva
ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad
teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu
ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus
ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad
rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle
kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti
Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel
tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid
algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam
rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll
kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus
ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija
E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti
oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea
tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik
kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks
astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua
püüdes.
Kuna
aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses,
kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama.
M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja
isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest
kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik
tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus
kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei
tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus
edasi.
Prof.
J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus
peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle
voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti
särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast
teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal
säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus
tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub
Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni
väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad
prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal,
et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega
ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei,
Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis
nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma
luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv
venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina
Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu.
Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga
kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal
Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad.
Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk
tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too
piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule
midagi.
Nagu
Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti
moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks
kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist
Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud.
Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal
rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad
vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud
metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest
pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal
lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja
taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja
Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja
Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi
mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on
Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise
ääsitules käinud.
1981.aastal
lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari
tantsis Ülle Toming.
1992.aastal
luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu
arhiivi.
Mayade
ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal
2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike
laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:
Loomine
:
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.
Emajõe
sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.
Vanemuise
laul :
Toomemäega
seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi
laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said
omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult
inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame
sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.
Vanemuise
kosjaskäik :
Habemik
Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid
talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames.
Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem
leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.
Koit
ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.
Endla
tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.
Vanemusie
lahkumine :
Lugu
räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid
üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol
esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai
teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne
piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus.
Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda
näinud.
2017.
aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete
tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat
peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle
täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort
osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning
Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo
etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo
lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil
jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni
muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta
igavesest kordumisest.
Aasta
2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti
on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu
"Saaremaa valss".
Selle
viimane salm algab lausega: "Just sellisel heinamaal peamegi
pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe."
Aga
mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad
Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse
gaidi hümnis? On küll!
Aastal
1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille
kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö
poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi
hästi tuntud "Kalevipoja".
Hämarik
vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese
eest.
Nad
armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord
aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku
paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis
on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike
isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on
aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul
ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas
kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui
sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad
linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja
pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja
pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti
kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel
perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse,
et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui
metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!
KOIT
JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann
Fr. R. Faehlmann
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, - ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada."
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.
Meenutagem
viimast korda, kuidas oli enne tänast.
Valu...
Kannatus... Ootus... Valmistumine... Pettumine... Valu, valu, valu...
Alates
tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu
Jumal on loonud.
Elu
eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd
on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare
iga osa on kerge-helge-selge.
Surma
ei ole.
Maailmalõppu
ei tule.
Sünni
ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja
viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud
ja teadlikud taastulekud.
Kõik
on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad
ja inglid.
Nii,
nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad
kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid
– nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati
olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil
on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See
vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on
seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti...
Kullakallis
vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme
oma galaktilises perekonnas tagasi.