Kolm aastat tagasi helistas mu vanim
poeg - „Ükssarviku“ filmi ristpistes prototüüp – Palo
Altost: „Ema, kes ma olen?“
Täna helistan mina talle Palo Altosse
– sellesse, mis asub õnneks Tallinnas, mitte Californias: „Poeg,
kes ma olen?“
„Kus sa oled?“
Siin. Peeglis. Kohal.
https://www.youtube.com/watch?v=2kU0gTZ5OIg
On
aeg. Jutustan avali õiena, millega tegelen.
Alljärgnev
kuldkalakese väestamine on mõtte-sõna-teoga käsil olnud juba
aastaid.
Sel
aastal kõigutas sünkrooni
kolimine-lahutus-eksi-taaskokutus-jadavapustus-ehitus-palavus-surmalähedus
- see on nüüd möödas.
Olen
kaubamärgiline nähtus-tehtus, kes võib tulemuspõhist tööd
pakkuda kohe praegu 11+ inimesele.
Olen
kogenud, et inimene ei saa korraga kirjutada-arendada-manageerida.
Südamesalu
loovkeskuse ehitamine on lõpusirgel - mu edasine fookus
kirjutamine-õpetamine-tervendamine loomade abiga. Ilukirjanduslike
nõuanderaamatute, dok- ja kunstiliste filmide loomisel peab kõrval
olema vähemalt 5-7liikmeline tiim. Iga raamatu taga temaatiline
kataloog. Filmides tooteasetused.
Olen
teada saanud, et mul on vaja ka selleks alalist meeskonda, kes
jälgib, et ma ei kordaks-kordaks-kordaks oma tüüpvigu.
20tuhande
eurose projekti Kalevipoeg kivi viskamas kokkulepe oli suusõnaline -
olen 2000 (!) eurost tänaseks kätte saanud... 300. Vähemasti film
Lindadest on tänu sellesse teemasse kanaldumisele idunemas.
Kuu
aega seda ja ainult seda tööd nõudnud teleseriaal+film+raamat
Keelatud armastus - nagu TV-projektide puhul ikka - on seni olnud
õhku-töötamine - minu jaoks on selle novela nimi Hõbenuga ning
tellija eeldatud Brigita asemel peaosas nüüd juba Indi Murutar.
Valge
varjupaik - prohvetlik muusikaline katastroofikomöödia-film on Rain
Rannu käest läbi käinud, vaagimise läbi teinud.
Maksimum-miinimum... võtan oma moodustatava meeskonnaga Raini nõu
kuulda - mitte tema x-järgu toode, vaid minu startup, oma
produktsiooni algus!
Management
algab kataloogide koostamisest - igal raamatul saab olema
koostööpartnerite kõnetamisel oma tegija - sadade süttijate
tekstid kirjutan vähemasti esialgu mõistagi mina. Filmistsenaariumi
on maitsekad tooteasetused sisse kirjutatud.
Raamatud
on kõik sellises valmidus-astmes, et igaüks neist on umbes kuu-
kuni max kolmekuulise keskendumise järel valmis:
Püha
Graali tõlge on kolmandiku võrra sooritatud - cathari-rahva jt
sama-vaibiliste koos-loojate finantsita misjonitööd ma endale
rohkem lubada ei saa.
Filmid:
*
Valge varjupaik - tviidülikonna teekond hipiratooriumis – filmime
järgmises juulis
*
Hõbenuga - ootan Loigo ja Liivi edasisi samme ja otsuseid
*
Kalevipoja ema - sünnib monumendi-ulmlejate lapsikust tasuta lõuna
tellimisest inspireerituna
*
Saage saaga - dokfilm, mille tarvis on tänaseks juba pädev kogus
materjali filmitud ning ring ümber - see aeg sai äsja
läbi-läbi-läbi.
Praegu
just peaksin pidama läbirääkimisi koostööpartneritega - kohaliku
impeeriumi käest on siin peldik ja rendi-renault - Murutar saaks
neile promomeistrina olla oluliselt kasulikum kui rahaliselt.
Konteinerite
firma soovib saada A-st O-ni filmitud materjali, oleme valmis Üllar
Kruustikuga neile 10-15minutilise unikaalse kunstilise doku looma
(konteinerid platsilt koduni) - aga läbirääkimised on pidamata.
Vahuvennad
teeniksid minu pealt promo ja samuti reklaamfilmiga palju enam kui
rahaliselt - a mida siin tagantjärele põrgata - manager jättis töö
tegemata, sest tema tegi ju samal ajal saekaatris laudu ja prusse.
Mina, noh.
Pegu-jooturiga
oleme veel ree peal- sellest saab tulevase manageri proovitöö.
See
on puurkaevu pistetav tagasivooluga - seega külmumiskindel - hobuste
ja lehma pidamise vidin.
Musta
augu poolt segi pekstud Twingot Kuusakoskisse viies nägin seal
igakülgset koostööpartnerit.
Igal
sammul näen - see sinna raamatusse, too tänna - aga manager nohiseb
noori hobuseid õpetada... Ikka mina.
Lady
Stahl on managessina juba lennukoridoris - reaalse töö alustamise
ees on alati hargutanud mingi imeline keberniit - põrgukuumus,
peahoones surev hõimlane...
Piia
Vilu - tema raamat on mu seni-viimane teos - asetub oma loomakliiniku
ja Nuiamäega nii 12 inglisse (hipoteraapia) kui mõistagi
Loomad-lausujad raamatusse.
Tema
fenomenaalne poeg Kristo Maisa võiks vabalt olla selle humoorika
nõuanderaamatu kataloogi-rahva kokku hüüdja...
Kinnisvarabürood
ja turvafirmad sobivad igasse raamatusse ja filmi - eranditult! -
samuti õigusabi pakkujad ja ehitusfirmad - pole üldse palju
fantaasiat vaja, et meid koostöösse haakida, eks ole.
Aastate
jooksul kõigi oma teoste story-telleri missiooni südameüdi ja
rakutuumani läbi elades olen loonud lõpuni vormistamist ootava
materjali massi, mis vajab vähemalt 7 inimest pusletükk-haaval
produktsiooni-managementi õigesse vaibi sünkima. Mina olen
Lumivalgeke, kes loob ükshaaval oma raamatuid ning sooritab
promonaadi vastavalt kokku lepitud listile, mille 7 pöialpoissi ette
lükkavad.
Seniks
meeleolumuusikat.
https://www.youtube.com/watch?v=_RZG3bVpEzI
Video-konverents-vestluse
käigus esitas poeg Richard mulle rea teravaid küsimusi.
Vastused
sünnivad-kõnnivad praegu, pärast Siriuse-kodus setitamist, üha
selgema voona.
Mida
ma tahan teha?
Tänan
küsimast – raamatuid kirjutada ja filme luua – ühenduses
hobuste ning nähtava ja nähtamatu loodusega.
Oma
teel püsimiseks ja fookuse hoidmiseks vajan enda kõrvale manageri,
kes moodustaks meeskonna, mis õpib samm-haaval iseseisvalt, minuta
funkama.
Keda
ma tahan leida?
Richardil
on õigus – mitte mina ise ei pea leidma 7 pöialpoissi. Pean
leidma ühe sünkiva isiksuse, kes rivistab päkapikud.
Kus
on minu loominguga haakuvad pivotid?
Eakaaslannad,
kes on seni olnud vägevad startappijad, on end ülimalt kokku
tõmmanud – kes tegeleb vanurite, kes noorte, kes töötutega.
Liiatigi
on suure shifti eelse 100 eesti keele asemel nüüd õnneks... 1000.
Me
ei mõista enam ühtki tekst – sõnagi mitte! - sama moodi. Oleme
vaibi teisenedes sattunud mitte üksnes erinevatele korrustele, vaid
erinevatesse hoonetesse. 3. korruseta ei saa kerkida 7. korrust –
iga hoone on hea – aga kui ei süngi, ei saa.
Tean!
Pivotid
on Viljandi kultuuriakadeemias, pedas, põlluülikoolis ja Pärnu
kolledžis. Võimalik, et tehnikumides ka. Sinna mu töökuulutus
lähebki.
Milles
seisneb mu kataloogide fenomen – mis eristab neid
raamatute-ajakirjade vahele topitud iiveldama-ajavatest
klantsflaikudest?
Olenemata
sellest, kas temaatilisse kataloogi ostetakse kastike või põhjalik
peatükk – see on orgaaniliselt raamatusse kuuluv unikaalne
autoriteos minukese sooritatuna. See jõuab kindlalt sihtgrupini,
mitte spämmi ega ahju. Sellest saab aja jooksul ajalooline dokument
– kord toodeti selliseid loomasöötasid, kalmistud toimisid nii ja
nii, kontratseptiivid ja kliinikud olid semmoised ja tämmoised...
Milline
on ajajoon?
Elan
raamatut luues üleni selles – rööbiti õhinapõhiselt ei rähkle
– 12 ingli kirjutamiseks läheb maksimaalselt kuu – tagaossa
reastuv kataloog võtab teise kuu. Võtame varuga – seega on laual
ühe aasta plaan.
Kusjuures
meenus Makita-meestega juba mõne aasta eest Kodutunde raamatut
kirjutades veeretatu – riistade-vahendite-võtete aabits naistele.
Ja nüüd veeres kohale ära. Ka see – inspireerituna Pahka-moori
potsepaks-õppimisest, lady Lassi puusepa-õppest ning L Meta
sepa-kutsumusest tuleb ilukirjanduslik nõuanderaamat „Naine õmbleb
maja“.
Millised
on levikanalid?
Puust
ja punaseks – ehk et trükis.
Digi
– mõistagi koos kataloogiga. Ja tänu ajurünnakule kolmas variant
ka – audio. Loen lisaks sisule sisse ka reklaamid. Külluse
kogunedes palkan igale tellijale meelepärase lugeja.
Mis
on perspektiiv?
Loon
jätkusuutliku managemendi. See pole projekt-haaval sutsadi-sutsadi,
vaid voolavas tõusus tervikpildi moodustamine, mis toob väärikalt
pälvitud külluse kõigile asjaosalistele.
Ja
uuesti – mida mina tahan teha?
Tahan
kirjutada ja maalida, laulda ja hobustega inimesi teenida.
Vajan
turvatunnet ja tagalat, iga tasandi blokeeringute lahustamist
sama-vaibiliste kaaslastega harmoonilises koos-loomes.
Tänan
ja õnnistan.
https://www.youtube.com/watch?v=omAK05AEXJg
Tänan Maire Aunastet ja Tiit Koha
soojalt südamliku sõnumi-edastuse eest oktoobrikuu ajakirjas Eesti
Naine.
KATI
KOLIS KONTEINERISSE
Kati
Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on
olnud 4 korda abielus, oma esimesest abielust Alo Murutariga on
tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, 30+
näidendit ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja
stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline
ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal
silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.
400-aastasest
veskist pruugitud merekonteinerisse.
“Ma
ei ole asotsiaal. Mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites.
Üle-ilma on see kasvav trend - null-tarbimisega, vähese ruumi
ja rohke koduga, minimalistlik” tutvustab sel hetkel kahte
Pipi-patsi kandev Murutar. Murutar on ta firmamärk. Nii nagu patsid
ja teismeliste beibede riietuski.
“Zhenja
Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just
ongi minu stiil, armas ja naljakas. Ma kannan oma tütarde ja nende
sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi
riidepoes,” selgitab 54-aastane Kati oma maailmavaadet. See pole
isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku-elamine.
“Sa
vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja
sinikael-partidega… Arvan, et parte on siin umbes 600!” viipab
Kuusiku Altveski taguse Südamesalu pokumaa emand Kati lindude poole,
kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud
merekonteinerite suunas. Silla ehitas ta oma lavastuse
„Merehädalised“ jaoks – nüüd kandis see muu hulgas 6 mehe
vahel pianino ja 10 tuhat raamatut uude heasse ilma.
“9-vägisest
taimest oled midagi kuulnud?” küsib roosas mini-dressipluusis
Kati. Ega ta vastust tegelikult ei ootagi. Tantsib
aku-makita-trimmeriga sadade ise tulnud võlutaimede vahel muru
pügades balletti.
“Selle
taime tõmmis on looduslik vaktsiin, immuunsuse tõstmiseks ja
närvikava tugevdamiseks. Soomes müüakse seda taime 25 eurot tükk,
mul, näe, kasvab neid siin umbes 1000,” on Kati ühtemoodi õnnelik
nii looduse lahkuse kui oma uue elupaiga üle, kus ta elab koos
15-aastase tütre Indiraga.
“Vigala
jõe kaldarägu prügimäest sai tänu Urmas Amurile Bella paradiis
ning ümber mu 8 hektari on Pärg-hiis – kõige selle rajamisel on
mul abiks nähtamatud abilised. Mõne kuuga muinasmaa loomine pole
ühe naise sooritus,” on Kati põhjusega uhke, sest
konteiner-vabaõhustuudio on tema lahendus oma stuudio,
hobutervenduse vajajate ja tütre sõpruskonna hulludest aegadest
läbi toomiseks.
UUS
NIMI, UUS ALGUS
2017.
aastal abiellus Kati Kuusiku-Altveski vesiveski omaniku Robert
Borodiniga. Valgevene-kreeka-juudi juurtega kahemeetrine mees lõi
oma sära ja väega Katil jalad alt. Aga ainult hetkeks, sest Eesti
külmimaks kohaks tituleeritud Kuusiku koos Nõmme taluga -
!!!!!!! - nõudis nii palju tööd, et polnud aega
mesinädalaidki pidada. Rapla külje alt Altveskist oli Kati
eelmisse, Soone tallu linnulennult vaid 7 kilomeetrit. Neid kahte
suur-majapidamist pidas vapper hobulausujast kirjaneitsi
paralleelselt kaks aastat.
“Soone
talu pidasin 10 aastat – enne seda 10 aastat Lius Jausa talu,
Raeküla nõiamaja enne toda pisut vähem -, siis tundsin, et enam ei
jõua. Kaks aastat käisin iga päev Soonele tallesid lutitama ja
beebiga tütart poputama, siis tagasi Altveskile stuudiolaste ja
abikaasa juurde. Soonel oli mul tõeline Eedeni aed, mis koosnes
kõrghetkel 17 hobusest, 2 lehmast, 4 kitsest, 6 seast,
küülikud-kanad-pardid-haned peale selle. Lambad olid 8 aastat ka ja
nad said kuidagi aru, et hiina kalendri järgi olen ka mina lammas.
Mis tähendas, et määtsud valisid mind oma karja juht-uteks! Kui
tahtsin toas rahulikult kirjutada, pidin kikivarvul kõndima, et
lambad aru ei saaks, et ma kodus olen,” räägib loomadega
otseühenduses loov Kati. Muide - loomaarstiks saamine on alati olnud
ta unistus. Saigi.
“Altveskile
tulles loobusin lammastest ja lindudest, tundsin, et omasugustega
said jutud räägitud. Rajasin veskisse kultuurikeskuse ja stuudio.
Nüüdseks olen seda 400-aastast tondilossina mõjunud Altveskit 5
aastat kallistanud ja tervendanud, 2 talve siin 10 neegri eest
möllanud, 4 tulekahju kustutanud… Aga 1000 ruutmeetrit maja ja
suur mees veelgi suurema bioväljaga keerab teisest inimesest energia
lihtsalt välja. Sellepärast pidime Robertiga lahku kolima. Elame
nüüd teineteisest 100 m kaugusel üle silla ja sellega olen ülimalt
rahul! Oleme äärmiselt kvaliteetses suhtes armsamad, kellel
olmestiilid, ettevõtmised ja tulevikuplaanid on eraldi. Piirid on
paigas ja kohtumised koos rahuliku hingamise ja vabadusega samuti,”
räägib Kati Altveski paisjärvest kukkuva kose mühinaga ühes
rütmis. Seesama kosk annab teadmise, et sa pole kunagi üksi ning et
samas elad vetemühina kui kindla ukse taga.
10
000 RAAMATUGA 14 m PIKKUSES TERAS-ATELJEES
14
meetrit pikk ja 2,7 m lai konteiner ei meelita väljastpoolt
millegiga. Aga juba esimene konteineri otsa-uks pakub üllatusi: Kati
kantud ja kandmata kasukate taga, mis ripuvad metalltorul riidepuudel
sõbralikult reas, on maast laeni riiulid raamatutega!
“Ma
ei kujutanud ettegi, et mahutan oma 10 000 raamatut - mille kõik
olen omal ajal ka läbi lugenud - meie uude koju ära. Kõige tüütum
on muidugi nii suure hulga raamatute tolmust puhtaks tegemine ja
ühest majast teise tassimine. Nüüd aga näen rahulolevalt, et kui
oma kasuka-muuseum-raamatukogu uksed lahti teen, jäävad mu tütar
ja ta sõbrad neid raamatuid...lugema! Lugemiseks pole minul enam
aega ja uusi raamatuid sisekujunduseks-soojustuseks juurde ka ei
osta,” teab Kati, kellel kirjutamiseks peab aega igatahes olema.
Varahommikuti on kirjutamine ta esimene töö ja paralleelselt on tal
arvutis pooleli neli mitmeid aastaid kogutud, õige hetke ootel
ilukirjandusliku nõuanderaamatu käsikirja.
“Issand
kui hea on olla omas stuudios, omas ruumis, kus ei häiri kirjutamist
peahoone platsile prantsatavate kalameeste-turistide-piknikerdajate
võõras energia!” tunnistab Kati. Konteineris on järjestikku 4
ruumi: otsmine on Kati ateljee otsepääsuga teise konteinerisse
ehitatud tallis elavate hobuste sekka, siis köök koos dušikabiini
ja biokempsuga, Indira resideerib pianino-kitarri-sündi ja
salvestustehnikaga helistuudio-raamatukogus. Kahe konteineri vahel on
stuudionoorte jaoks taipoksi-kotiga jõusaal-paviljon. Täiel rinnal
elamiseks pole tõesti palju vaja - köögis on osavalt paigutatud 4
auguga elektripliit, pesumasin ja külmik, seintel riiulid ja maalid.
Jamie Oliveri kastrulitega majandavad Indi ja tema sõbratarid.
“Mina
ei kokka,” ütleb 5 lapse ja 7 lapselapse mummi, kes arvatavasti
aegu tagasi nii kergelt ei pääsenud. Aga see, et nad tütrega peale
arbuusi ja tumeda šokolaadi vist midagi ei söö, on silmaga näha.
Kahe peale kokku kaaluvad nad umbes 85 kilo ja nende ruumis tekiks
raskematel inimestel ka rohkem probleeme: nimelt ei mahuks nad
teineteisest mööda kõndima!
„Kuna
ma pean saama iga päev vähemalt 3 tundi raju füüsilist teha –
hingan, kasutan oma keha täiega, mediteerin liikudes – söön
tegelikult õhtuti maja tühjaks,“ naerab musklites mama-Tarzan.
HOBUSED
ON PERELIIKMED, AGA LEMMIKLOOM ON LEHM
Kati
oli 30-aastane, kui esimest korda elus hobust puudutas. See juhtus
pärast seda, kui tal avastati agressiivne kasvaja, mille
opereerimise järel ütles arst, et noor naine ei saa enam kunagi
lapsi, ei tohi jalgrattaga sõita ega ratsutada. Haiglast läks
Algallikaga otseühenduses Murutar otse Luule Viilma juurde.
Tulemuseks oli legendaarse Luule raamatute toimetamine, veel kaks
last ning enese kinkimine hobustele!
“Ma
hingan hobuseid. Nad on minu saatus, minu ja paljude inimeste
tervendajad. Mu hobused on samavõrd osa minust nagu mu lapsed. Oleme
terviklik komplekt. Kui ma kodust päevaks ära sõidan, tunnen juba
lõuna paiku igatsust... Varsti tulebki hobuste jootmise aeg – põud
tegi tiigid kuivaks ja tegi hobunad minust sõltuvaks - siis ma
sinuga rohkem rääkida ei saa. Hobused on nagu lapsed - nad tahavad
põsk-vastu-mummit oma päevastest elamustest jutustada. Ja mina
tahan neid kuulata ja kallistada, neile silma ja südamesse vaadata,”
räägib oma perest Kati, kui astume tema kirjutuslaua tagant otse
hobuste koplisse. Teises 45jalases merekonteineris on viis boksi ja
Kati enese ehitatud sadularuum – ka riiulid ning mitu ateljeeseina
on ta enese kätega ehitatud. Tema isapoolse hõimu värvikad
inimesed on ehitajad-artistid-põldurid. Tema kõik ühes.
“Kuna
pereliikmetest ei tohiks kedagi lemmikuna eelistada, siis eelistan
öelda, et minu lemmikloom on mullikas Matilda. Hoian teda Papli
sünnitalus tuleval kevadel poegimiseni, koju tuleb vasikaga. Lehm on
maismaa delfiin: humoorikas, naiselik, koostöö-aldis. Inimesed
peavad lehmi ja lambaid tarbe-karjana ega tunne neid sulneid
isiksusi. Inim-kõrgid solvangud loomade aadressil on äärmiselt
võhiklikud - mitte loomad pole rumalad. Loomad on telepaatilised,
ausad, delikaatsed, hoolivad ja halastavamad kui inimesed,” teab
Kati, kes on loomadest arusaamiseks, nende ravimiseks ja nende abil
inimeste aitamiseks läbi teinud pea 25-aastase teekonna. Selle
võimsa tutvumis-rännaku kinnituseks annab ta oma
musta-valge-kirjule lehmale musi otse suule ja ronib mängeldes
2aastaste sälgude turjale.
“Mu
pokumaa-angervaksavälu keskel on Südamesalu – šamaan Evald
pühitses selle kuuseringi verevalamiseta ja vägivallata maaks.
Peapiiskop Urmas Viilma tõi Camino Estonia palverändurid juunis
siia rännakule ning õnnistas salu vabaõhu-katedraaliks.
Palverännu-teekonnal läbi Eesti on meie hooldatav Südamesalu
Camino de Santiago, palverännakutee Santiagost Eestisse süda-punkt.
Koos Urmas Viilmaga istutasime 7 palvemändi. Hobused olid koos
palveränduritega – ja nad said aru, et külas on püha mees: nad
kummardasid tema ees ja osalesid palvusel!“
NOMAADIDE
LAPS
Minu
arvestuse järgi peaks Altveski olema Kati Murutari jaoks 8. elupaik.
Ta on taastanud 3 talu ja seejärel andnud need üle järgmistele
omanikele. Täpsemalt öeldes müünud pärast seda, kui küüned
on veriseks töötatud ja hing tehtuga rahul. Uued pered on neis
palju lapsi saanud.
“Kõik
minu talud
on tõusnud osmikutest väepaikadeks, kooskäimise kohtadeks, mis on
viljakad nii laste kui koerakutsikate ilmale-tulemiseks. Altveski
kodu tulevane emand on mu tütar Indira,” arvab ema Kati, kes ei
suuda üle 10 aasta ühes kohas püsida ega taha kusagil juuri alla
kasvatada.
“Olen
nomaadide laps. Mu isa Harri esivanemad olid mustlased ja juudid, mu
ema Ille juured on Rannarootsis, Norras ja vanavanema kaudu ka
Pariisi tänaval. Kõik nad – nagu ka mu laste isa
pärsia-setu-saksa eellased - on kunagi Eestisse rännanud. Ma pole
sellist vangistust ära teeninud, et sunnin end ühte kohta kinni.
Saan järgmisel kevadel 55aastaseks ja jõuan seega veel mitmes kohas
maailma luua. Ei meie ega me lapsed pea elama nii paikset elu, nagu
eestlas-põlvkonnad enne meid, rügades surmani ühes kohas, küüned
maas ja hambad naabri kõris. Igaüks elagu oma muinasjuttu!” ütleb
uskumatu energia ja tahtejõuga Kati Murutar enne, kui vilistab
kutsuvalt hobustele. See tähendab, et õhtune joogivee ja armastuse
jagamise aeg on käes.
„Teen
sulle ka spagette tšilli kastmega?“ hõikab lävelt Indira, kes
saabub sõbrataridega foto- ja filmisessioonilt, põdrakanep pükste
küljes ja humalakäbid juustes.
https://www.youtube.com/watch?v=iDg1phHnYC8&pp=wgIECgIIAQ%3D%3D
My ultimate living:
Whilst
there is almost always a good and bad aspect to something, it is
always better to let go of “things” when their negative aspects
disproportionally outweigh the positive – it is even more so when
the perceived benefits are temporal whilst the consequences are
sometimes permanent and long lasting. This is the exact position the
concept of “cancel culture” finds itself in, and it is the reason
why“cancel culture” should be canceled.
What
is cancel culture?
If
you stumbled upon this article with no previous knowledge of what
“cancel culture” is, permit me to explain: “Cancel culture”
is simply a modern form of ex-communication or banishment in which a
person – usually a celebrity or person of influence – is
collectively condemned for their action, stance, or opinion (even if
it was in the past).
As
the name suggests, the individual is ostracized from the social
circle; and whilst this usually happens online, it often has massive
offline repercussions – ranging from loss of status, job, or other
social benefits and opportunities.
A
good example would be Louis C.K who lost his job and fans in 2018
after confessing to sexual misconduct. Or J.K. Rowling whose fans
turned against her after she made transphobic statements on Twitter.
Or the banning of Donald Trump (while still in office) for making
insurrection inciting statements on social media. Or Kevin Hart who
suffered public backlash (in 2019) because of homophobic jokes he
made long ago (in 2009).
The
truth is that the list is endless. And not even the “throne” of
“Presidency” is safe from cancel culture. In fact, no one is
immune to being “canceled” – not even you!
The
big idea behind cancel culture is that it gives the masses the power
to degrade people (by simply “cancelling” them).
Why
Cancel Culture Should Be Canceled
The
problem with cancel culture is that it forbids the sprouting of new
ideas or consideration of different perspectives. But that’s not
all. Cancel culture is also woefully ineffective at times in doing
the thing it aims at accomplishing.
For
example, when J.K. Rowling was canceled in 2020, her book sales
increased. In fact, history has proven that cancel culture ends up
promoting the people it aims to quieten in some cases. And even when
it succeeds, the success is as glorious as a mob throwing stones at a
helpless individual for making a single mistake (despite all their
previous years of doing good).
It
serves the purpose of burying an individual’s individuality –
goodness, hard work, and hope – under a single mistake (or wrong).
It is like waking up tomorrow morning only to find the video of you
farting scattered all over the internet, with everyone capitalizing
on that to judge and even condemn you as a smelly pig.
Of
course, everyone farts. So also, everyone makes mistakes or says
something wrong – but not all the time.
The
problem with the internet is that whilst it is quick to move on (to
new and interesting things), it never forgets. The records are
stored, people create copies or take screenshots so it’s impossible
to completely wipe them off and get rid of them.
This
means an offense from over a decade (or more) can still hunt you for
decades to come. So that you still have people being rejected for job
interviews for obnoxious tweets they made during their teenage years
– even though they are now much older and wiser.
The
cancel culture gives people the opportunity to pounce on anyone who
holds contrary opinions. If “trolling” and “calling out”
people were the left and right hook respectively, then “cancel
culture” is the upper-cut that knocks out the victim.
We
have thousands of people who judge, condemn, and punish people
without giving them the opportunity to repent or even explain
themselves. And even if they do get the opportunity, they are either
doubted or too tainted to even go on with their lives as usual.
The
result is that it causes people to be extra-cautious, to the extent
of not being able to express their views for fear of being “canceled”
– for fear of being punished perpetually.
The
Way Forward
After
the ban of Donald Trump, the CEO of Twitter, Jack Dorsey, explained
“Having to take these actions fragments the public conversation…
they divide us. They limit the potential for clarification,
redemption, and learning.” Furthermore, he wrote, “I do not
celebrate or feel pride in our having to ban @realDonaldTrump from
Twitter…”
The
truth is that cancel culture is nothing new, and just like society
went from decapitating people and having their heads on spikes, to
having them appear in court and (when found guilty – after hearing
their side of the story) were sentenced to imprisonment or freed, so
also society needs to move from “cancel culture” to a more
reformed approach to things.
People
need to be given the chance to change their minds, and an opportunity
to apologize and even improve. Cancel culture accomplishes none of
those because it is most times fueled by overly sensitive people who
hardly take the time to think deeply about what, and why someone said
something, and who might even get offended reading this.
But
then again, that’s the point. People should learn to listen to
ideas and perspectives that challenge theirs because it is the only
way we can grow.
https://www.youtube.com/watch?v=Hlj5AQzlRso
Tartu
Rahvaülikool pakub Raplas lastevanematele psühholoogiaalaseid
koolitusi. Kõikide koolituste sihtrühmaks on keerulistes oludes
pered, paljulapselised, üksikvanemad, majanduslikes raskustes olevad
pered. Kohtade olemasolul ka teised pered, lasteaia- ja
kooliõpetajad.
Vallavalitsuse
kaudu registreerunutele on koolitused tasuta, kuid palume selleks
märkida registreerudes märkustesse märksõna Rapla vald.
Vajalik
on kindlasti eelnev registreerumine, kuna kohtade arv on
piiratud!
Vanema
toimetulek oma emotsioonidega.
Koolitust
toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Esmapäeval,
4. oktoobril kell 17.30-20.45
Maht
on 4 tundi
Hind
5 eurot
Toimumiskoht:
: Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja
on Anne Uibo
Meie
kodulehel link tutvumiseks ja
registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7472/kursus-rapla
Lapse
toetamine stressiga toimetulekul.
Koolitust
toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Laupäeval,
9. oktoobril kell 11-14.15
Maht
on 4 tundi
Hind
5 eurot
Toimumiskoht:
Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja
on Rita Rätsepp
Meie
kodulehel link tutvumiseks ja
registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7516/kursus-rapla
Nutiseadmete
kasutamise mõju ja mõistlike piiride seadmine.
Koolitust
toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Laupäeval,
30. oktoobril kell 11-14.15
Maht
on 4 tundi
Hind
5 eurot
Toimumiskoht:
Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja
on Rena Pent
Meie
kodulehel link tutvumiseks ja
registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7476/kursus-rapla
Lapse
toetamine meeleolulanguse ja ärevuse korral.
Koolitust
toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Laupäeval,
4. detsembril kell 11-14.15
Maht
on 4 tundi
Hind
5 eurot
Toimumiskoht:
Rapla Rahvakool, Hariduse tn 3
Koolitaja
on Rita Rätsepp
Meie
kodulehel link tutvumiseks ja
registreerimiseks: https://rahvaylikool.ee/koolitused/7517/kursus-rapla
Sisenemisel
tuleb esitada vaktsineerimist, läbipõdemist või negatiivset testi
kinnitav tõend!
Heade
soovidega
koolitusjuhid
Piret Tegova ja Maarja Keba
736
1548
53305205
piret@rahvaylikool.ee
Õppida
on
mõnus!
www.rahvaylikool.ee
http://www.facebook.com/TartuRahvaylikool
https://www.youtube.com/watch?v=xY56nXizvbk
