Olla või ohkida?
Mul oli nii kindel plaan 24. septembri õhtul Kristjan Lüüsi ständupitust vaatama minna, et ma lausa küsisin sellelt imelise häälega noorhärralt, kas tõesti on Rapla etendus 24. septembril, kui esietendus on välja kuulutatud 29ndaks. Oli.
Aga mina olin hoopis noorima tütrega Rapla Muay Thai proovitreeningul.
Minu jaoks oli see Lugu lõplik tõestus, et mitte mingeid plaane, eriti mitte kindlaid, ei ole enam olemas. On puhas kooskõla sisetunde, looduse ja loovusega.
Mu lapsed on multitalendid-valgussõdalased. Iluvõimlemine, ujumine, tants, ratsutamine, kergejõustik, jalgratas – näitlemine, laulmine, pillid...
Varem oletasin, et lapsel on oht sedasi õielt õiele lenneldes end ära pihustada ja tegelikud eeldused jäävad arendamata. Ent otsides-proovides-tunnetades teavad indigod-kristallid-vikerkaarerahvas ülihästi oma Teed.
Terves kehas terve vaim. Puhtas toas puhtad teod.
Richard on kahekordne MMA meister. Brigita Brasiilia jiu jidsus väga lühikese ajaga väga tegija – iluvõimlemine-ratsutamine-triatlon baasiks all. Indira tahe samal moel muusika ja musklid ühendada oli nii tugev, et veenis mind lubama. Voolakem siis pealegi uutesse allikatesse...
Kusjuures praegune trenniaeg lõikus lootusetult We Dance tundidesse, mis on Indile ääretult olulised. Ütlesin Kristiina Liukaneni tantsutrennist tütrega esimesse taiamisse tormates talle: „Nüüd palume Ülemistelt, et taevane sünkroon seab ajakava joonde.“
Meile esimesest pilgust Oma treener Eero Johansoni üks esimesi lauseid oli: „Oktoobrist on teised trenniajad – kolm korda nädalas EKR.“
Päriselt. Oligi nii. Meie taotlus täideti minutitega. Abilised, keda me veel ei näe, aga tajume, on otsustanud meid imede sooritamisega kindlalt veenda, et kõik ongi nii, nagu usume ja loome.
See proovitreening oli võrratu elamus. Minu jaoks täiuslik etendus erinevate isiksuste pürgimustest. Liiatigi sai Indi võitluspartneriks... treeneri enese. See oli nagu tantsu ja tagumise kõrgem pilotaaž. Päriselt ka, mitte sellepärast, et mul on au olla selle erakordse tüdruku ema.
Tal enesel oli õigustatud õhin ja põhjendatud ekstaas. Nii elus ja ilus Lugu.
Sorry, Kristjan – küll me teatrit ka näeme ja teeme.
Olla!
Nii mina kui Sina tunneme iga ihuraku ja hingetõmbega: oleme Uues Heas Ilmas kohal – siin ja praegu ongi Kuldajastu. Palju õnne meile kõigile!!!!!!!
Nii palju imelisi inimesi on meie ellu tulnud. Klaverihäälestaja Tiiu Kiik meie Estonia-pianinole. Greten Lehtsaar – Hiiu-Hannoveri klassikalise muusika taustalt Nopri kodukande – nojah, kojukande, mitte kodukanade - arendajaks :D
Ja täiesti uus Rappel on leitud.
Veetsime sünkroontõlk-käsitöömeister-massöör-ilutegija Tiiu Soomeriga mitmeid sulneid tunde Raplas, mida korraga täiesti uue pilguga nägin.
Varjutatud ajad on möödas. Kusjuures need kestsid sellepärast nii kaua, et meie ise oleme end moond-mustritesse kinni heitunud. Pole julgenud vabaneda.
Avataride girl-power Uue Hea Ilma Rappelis näitas täiesti teist pilti kui mu hangunu.
Minu senine oli autoteeninduste-ilusalongide-supermarketite rutiinne taru, kus tütre vajadused said täidetud Magazinis-Vestises, minu kasinad Agrovarus-Espakis-Coopis-Vararealiseerimiskeskuses – perioodiliselt Tammiku fotoäris ning kohvikutes õigupoolest pea üldse mitte enam.
Läksime Tiiuga paari asjalikku ostu sooritama, ent kujunes hõrk tüdrukute häng – käevangus ka veel – päriselt! - mida ma mitte kunagi ei tee.
Kuna mul oli üht erilist risti vaja, alustasime Angala väekojast... kus saime teada, et Heli väevanker on keldrist välja päevavalguse kätte tulnud, hakkab liikuva poena ilmapidi veerema ning saab Rapla uuel turul platseeruma. Respekt!
Ongi üleüldine puhta lehe, ristteede ja kannapöörete aeg.
Vajalikud vidinad pluss miljon mahedat-lahedat avastust saime Nobinast, Meie ärist ja Elujõu keskusest. Suure pildi avastus: Rappel on hunnitute butiikide linn, kus maitsekate lettide ja vitriinide labürindis leidub absoluutselt kõike. Sedagi, mille olemasolustki ma midagi ei teadnud. Seda eriti.
Elujõukeskuse kiviktaimla vastas muru niitmas kohtasin... iseennast. Ma ei teadnud varem, kui ehmatavalt sarnased me Piia Kõverikuga oleme. Vaatasin teda nagu niidu-pudist sportlikku, niites mediteerivat ja miljoneid mõtteid mõtlevat iseennast.
Kroon-viiruse teenena on ka Piia lõpetanud kõik, mis teda enam ei teeni, ei pudista end laiali ega maksa selle eest peale, et teha, mida soovib. Sest soovid on täna täiesti teised. Ja needki on meil rabavalt ühesugused.
Me mõlemad veetsime suve väetaimi kogudes. Minu omad vooderdavad kogu Altweski saali kuivatatud vihtadena. Piial aga oli täpselt meie saabudes esimest päeva väljas hüdrosoolide kollektsioon. Need on tema kaasa Toomase konstruitud destillaatoris saadud vesilahused, milles sisaldub jäägitult kõik, mis üheski taimes leidub. Teena, tinktuurina, õlilahusena me päris kogu taimeväge kunagi kätte ei saa.
Õekesel on oma võlupihustitega veel mõned ametkonnad läbida, ent valik on vägev ning inimese intuitsioon üha äkilisemalt äge. Joogivette või otse suhu pihustatavate pulverisaatorite riviga suhestudes sirutasin käe, kuhu tunne juhatas. Põldosi. Ja minul parasjagu just elu esimene põiepõletik käsil... Oli. Mu oma kodused taimeteed koos hüdrosooliga tegid imet.
Õigemini on ime Kuldajastul pigem norm.
Nagu minul hoburahvas, nii Piial pilates on Ühenduses olemise vorm – kõik kurnava ja vampiirava oleme maha raputanud. Esmane raputus on otse loomulikult surmani vapustav, ent fööniksina uude energiasse lahvatamine on seda šokki väärt.
Valisin kaas-avatari varamust auguga rõngaskivid – päikese-astro-kotkasilmad ning jaspis-8. Arutlesime, kui kindlalt ja abivalmilt auguga rõngad vägesid koondavad ja tõmbavad, kutsuvad ja seavad – ning praegugi näen kõikjal erineva suuruse ja sagedusega rõngaid.
Ja siis ulatas Piia mulle... Hando Kruuvi bareti. Poolteist aastat tagasi alustasime Tartu da Vinci suurteose loomist just Elujõu keskuses loengul - lähipäevil tuleb Hando Altweskile mõneks päevaks meie koos-loomele viimast lihvi andma ning trükki tema läheb.
Ning maestro saab oma baretirõnga tagasi pähe. Täisring.
Kodus nägin lisaks hea-magnet-rõngastele, mida ma hapnenud s..a-magnetina inertsist endaga aina tegin. Piitsa-piitsa-piitsa! Kalendermärkmik nagu giljotiin. Külmkapi uksele kleebitud tööderivi, et ma igal külmikuavamisel lössi vajuksin: kes ei tööta, see ei söö...
Nüüdsest on mul präänik. Tegemist ootav on memolipikutena valge paberi küljes – ajaliste-sunniliste piiranguteta – kui harmoonilises voolamises tehtud saab, jääb järele puhas leht, mitte kümnetonnise peab-peab-peab taagaga kalenderraamat. Võeh!
Ja kui sina, naine tahad, mitte ei pea, muutud kümne afrona rügavast robotist loovaks Lumivalgekeseks ja seitsmeks Pöialliisiks ühes isikus. Oled tüdruk ka puid kandes ja talli puhastades, sest sa tahad. Ja ehkki koplis ja trenniplatsil vajaksid putked sõbratar Maša Makitaga trimmerdamist, ent praegu on seal triljon konna, on seegi täiesti okei.
Küll niidad. Ega vaja, et keegi sind kiidaks. Oleme õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks ;)
Osapooltest minu teinepool uuris õhinal koju vadistavat ja lendlevat mind ning sõnastas: mida iganes te seal tegite – tehke seda veel!
Jah, mu isand – ja kuidas veel!
No comments:
Post a Comment