Ja siis tuli...

Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgem pilotaaž

Pühendatud kõigile minu õpilastele.

Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse.

Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.

Lendur teab, kui lihtne tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.

Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.

Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.

Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldesära, kas see on Arizona või Hiina.

Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.

Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.

Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.

Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.

Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.

Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema oma oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.

Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.

Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.

See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.

Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.

Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.

Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.

Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!

Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.

Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

https://www.youtube.com/watch?v=Yr9swNQo2rg&list=TLPQMDUwMjIwMjIBq2ekrhIPgQ&index=1

Ma ei kurda ega kiitle, aga 9.-12. klassi toomine eesti keele ja kirjanduse trimestrihindele on olnud sprindi tempos maraton. 5 kuu tööd ja hinded oli vaja saavutada 5 nädalaga – mille hulgas oli koolivaheaeg, teemapäevad, haigused. Pere- ja tööinimesed, kes vähegi tahavad ja suudavad, ujutavad mind tänagi veel üle järel kirjutatud esseedega – mis on väga head! - jääb vaid õnne tänada, et minu maraton inspireerib ka mu oma tütart – ning tänu külmadele öödele puhastan talli alles nüüd nädalavahetusel. ZOOMis eesti keele õppijate eest olen seni osavalt varjanud, et kipun tükati minestama. Tiigrihüpe.

https://www.youtube.com/watch?v=0vZNI_uBYVk

Mida enam õpilased aduvad, mis asja me ühiselt ajame – nende nimel – seda mõnusamaks meil koos läheb. Exupéry tekstis on teadlikult-sihilikult palju võõrsõnu, et need sealt üles leida ja tähendused omandada.

Toimub sõna otseses mõttes kapuutside langemine ja südamete avanemine.

On palju vabastavat naeru. Ütleb üks noorhärra, et tal läks Exupéry p...sse. Vastab teine: hea, et mitte koos lennukiga.

Ja siis tuli rebane. Kõikeütlev üle sajandite tõusev lause.

Jõuan mina koju, näen eemalt – aitäh, tee on lahti aetud! - taevas tänatud, kõigi hobustega on kõik korras... ning üle lumevälja silkab rebane. Neid on ohtrasti, keegi ei küti neid, taevast kukub teatavasti marutaudivaktsiini ka – teame, et nad on siin. Ent kui ta reaalselt end lippama näitab... siis tuleb rebane.

https://www.youtube.com/watch?v=c-EJ5IOs2Uc