Kiri Piret Minnile

Kallis Piret, kes Sa oled taevas!

Kohtusime Sinuga viimast korda siis, kui olid jaanuaris lõppenud kehastuses vallavanem Minn. Kuusiku päevakeskuses arutati Rapla valla arengukava ning Sina olid väga poolt, et Altweski arendamine Loovuskosena on kogukondlik prioriteet.

Ministrid arvasid sama. Nüüd olete kõik erineval moel läinud ja mina selle prioriteediga uhkesti siin.

Tuleb tunnistada, et sedasi üksi kipub kalõmm küla arvamise kollile olema olulisem käivitaja kui loomisrõõm.

Et Jumala pärast meid priiskavateks lossipreilideks ei peetaks. Rügame ja jagame.

Kadedusekartus kui noobel hirmu variant sunnib ikka veel oma erialatöödega lisaks arvete-toidu-kütuse maksmisele ka teistele palgad pigistama. Võtke paadid, tantsuplats ja parimad õpetajad – palun armastage... Või vähemalt ärge vihake.

Autotki ostes jälgin, et ta liiga edev ei oleks – või muidu... Ja üldse on vaja pigem veel üks korralik koppel ehitada. Käin jala.

Orjameel on arvatavalt ka varsti aasta müügis olnud Soone talu ostja-saabumise-pidur. Emake Maa võtab teist jõudsalt tagasi loodusse. Miski on mu enese suhtumises nihu. Ning noor tugev pere vvõi sõpruskond ei saa teda seni ei koduks ega ökoturismi paradiisiks osta, kuni müüja jagab laskmata karu nahka kipakalt. Teistele.

Sisemine soov versus illusioonid ei jäta ruumi küsida, mida mina tahan.

Tõeliselt õnnelik olen koos hobustega.

Aga need õnnehetked on näpatud paanilise pühendumise kõrvalt. Läbipõlemise hinnaga. Siis, kui kõik teised on ära kuulatud-lohutatud-julgustatud.

Sadu kilomeetreid võõraste laste tassimist-toitmist-kasimist-majutamist-ravimist. Kui ei tassi, ei tulda kultuurilätetele. Kui ise peaks maksma, ei oldaks inglist puudutatud. Kui makstakse-tassitakse, on see enesestmõistetav.

Tänamatus ongi uuema aja massiivne suurendusklaas. Arvasid, et sulle KÕIK maksma läinud teeneid vajati? Arva uuesti.

Pealemaksmine ei lõpe enne, kui kraanid kinni. Pole. Otsas. Igasugune püüe neid jõuga lahti murda on hirmunud vägivald enda vastu.

Pakume oma kodu airbnbersse ja pidudeks – nii et endal pole vetsu ega pliiti.

Need hirmunud liba-eba-koba-käigud teevad perenaise kodutuks läburatooriumi virtinaks.

Paariks päevaks suvitama maandunud prantslased – ülestikku lastelaagriga, millega Loovuskosk sentigi ei teeninud, ainult kulutas – ja prantslased ei saanud millestki aru.

Kirjanik. Hobuinimene. Peseb pesu ja peldikut, et elekter ja telefonid makstud saaks. Oma tekstid ootelehel...

Neil seal makstakse nii elulaaditalude kui muinsus-kolosside elus hoidjatele heldelt peale, et vastu peetaks.

Loovuspansionaat kõlaks kaunilt, aga... mind on üks.

Oma asja ajamine pole iial enese laiali pudistamine. Järelikult tuleb küsida, kus sa siis ise elad, kui muinsus-koloss on pansionaat. Ise teed tasuta – aga tööjõud tahab palka. Ja nii maksadki end asja eest, mida su kõrgem mina ei toeta, sõna otseses mõttes vigaseks. Kalõmm ja kõmm noh.

Probleemi tekitanud mustriga sellele probleemile lahendust ei tule.

Usun Uue Hea Ilma suuresse pildisse, kus inimene ei teeni raha, vaid raha inimest. Usun hinge kasvusse iga kehastuse viimase hetkeni – olen väga lähedalt ja sügavalt näinud, kuidas tekstilise suurvormi koostamist ajendanud kättemaksuiha kasvab andestuseks. Suuremeelsus näitab tiibu sirutades, kui head ja naljakad on paljud seigad, mida toimumise ajal katastroofiks pidasime.

Kõik mu unistused ja lapsed, mehed ja loomad kinnitavad üht: võitlus saab õnnestua vaid millegi poolt, mitte vastu – ja võit on igal juhul suhteline.

Olen viimastel aastatel 1001 moel õppinud, et võistlemine-võrdlemine-vastandumine ei vii mitte kuhugi.

Kurjus ei lahusta kurja ei laste, meeste ega loomade puhul.

Heaga, ainult heaga ja läbirääkimistega, võrdne võrdsega, silmast silma saab asju ajada.

Armastust ei saa teeselda. Ei ole nii, et suu laulab, süda muretseb. Päriselt laulad ikkagi sellest, mis on. Asjade seisust aga saad aru neile ja endale otsa vaadates.

Hetkes kohal olek on kunst, mida õpetab füüsiline-käeline töö. Kui minevikus või tulevikus kobama eksid, saad sugeda. Siin ja praegu.

Samas nõuavad must ja valge hunt kumbki oma.

Kui mitmeid päevi on valget hunti toidetud, idüll, harmoonia ja halleluuja, siis on kõige tõenäolisem, et must hunt hakkab salakavala okastaimena kastmist nõudma.

Hetkes olles ei tohiks justkui olnut ka analüüsida. Ent kui täna ei meenuta, kuis eile musta kasteti, mida öeldi, kuidas käituti ja lõhuti – mil moel siis areng toimub?

Nii ei saa ju olla, et suurel pildil osad üha loovad ja arenevad, ehitavad ja edenevad – teised lohisevad heal juhul järel, pahatihti aga tasalülitavad ja kuritarvitavad.

Professionaalne unustamine kaitseb kaasaskantavaid kasvuvalude eest. Samad-samad-samad mõtted-sõnad-teod... Ja lüpsilehmad muudkui andestavad. Oletades, et see ongi tingimusteta armastus. Tutkit. Karistada saab ebavõrdse energiaringluse eest.

Rikume oma lapsed-mehed sixpackidena ära. Kõik, kes meile kätte antakse, elujõuetuteks emmeme. Üha laseme oma aega-jõudu-raha-energiat tarbida. Ehkki tõeline abi ja tugi neile oleks hoopis imetamise lõpetamine.

Tööriist minu kullakese käes – oi, ta on imelaps! Et mul on samal ajal tööriist mõlemas käes ja hammaste vahel ka – see on loomulik. Nojaa, aga mõelda vaid, tema ka, ühe riistaga... Kaine juba teist päeva ka. Oi ninnunännukuinunni! Tean, et Sa tead, millest ma räägin.

Mida siis edasi teha selle eneseraiskamisega ja tõestamatu tõestamisega?

Brexiti – projektide kirjutamise lõpu kuulutasin juba uusaasta-lubadusena välja.

Lõpp alandavale-sandistavale meeldidapüüdmisele-ajupesule.

Murdsin seda lubadust nii KOPile kui Kulkale põlvejälgi tehes. Sain karistada.

Ja karistuseks kalmistule tööle. Mis on osutunud mu senise elu üheks lemmik-kohaks, kuhu ma läbipõlemise lööklaineta sattunud poleks.

Contra Mortem – surmakartuse leevendaja ja hingede hoidjana olen kuulnud konnade, hiirte ja mitutliiki lindude jutte – koos pastorite ja parunitega laulnud ning memmede pihtimuspisaraid imetlenud.

Kriminaal-mina jälgin hinge pidades, kuidas noored toovad omasoodu Kuusiku paisjärve strateegilisele kaardile. Tead küll, rääkisime korduvalt Sinuga, et kinnikasvav järv 30 aastat kasimata 2meetriste põhjasetete otsas on ohtlik.

Planeedil toimuv põlemine-sulamine paneb nii Soomed kui Poolad tohutuid summasid magevee reservide loomisse suunama. Meie oma on veel napilt olemas. Päästetud saaks, kui ma uurimiseks ja puhastuseks projektid kirjutaksin ja omafinantsi oma taskust maksaksin. Jälle! Ei!!!

Tahan panustada oma tekstidesse ja Contra Mortem kontsertide korraldamisse Tiesenhausenite kabelis. Ning Contra Mortem raamat – pea ees kalmistule :D – saab... eriline.

See kiri Sulle on muide raamatu üks peatükk.

Uus Hea Ilm, Kuldajastu, pidev vibra tõus tükkis ihulis-vaimsete sigrimigridega ei lase uskuda, et elavad kadestavad surnuid. Sel hetkel, kui oletasin, et äkki ongi need Piiblis prohveteeritud ajad käes, kolis mu noorim tütar minu juurde Altweskile, kohver kummaski käes.

Ja sellest, et aega kui mõõdet tõesti enam ei ole, sain aru koos vanima tütrega hobukoplisse lapselapsi rõõmustama minnes. Varss oli kaugeimas nurgas pikali ja sipsis sabaga – ja tema ema oli hämmastavalt rahul sellega. Keegi oli varsa kaisus. Kes minu koplisse varsa kaissu poegis? See keegi tõusis istuli, habe lusti täis. Minu vanim poeg. Ma ise poegesin oma koplisse. 30 aastat tagasi. Ehk sama hästi kui just praegu.

Piirid nähtava ja nähtamatu, inim- ja loomrahvaste vahel hajuvad iga hingetõmbe kui palvega. Minu keskmise tütre tütar ja varsad on ühte värvi.

Õnneks leiutatakse iga päev mõõteriistu, mis mõõdavad pika puuga neile, kes väidavad, et see kõik on üks uugapuuga.

Kui Sina, kullake, puhanud oled ja tagasi tuled, on Maa kindlasti targem ja parem. Vaevalt siis enam keegi on vallavanem – pooluste ja riikide pöörded rulluvad-voogavad-tõusevad...

Tänan ja õnnistan.

Ps. Tänan Sinu liigutuspisarate eest stuudio MINA OLEN nimiloo esietendusel.

Need puudutasid väga.

Pärast kirjutasin-mängitasin lugusid „Merehädalised“, „Tervist, Aafrika!“, „Sammalsalatarid“ ja „Vihmaussi laul.“

Sel sügisel valmib „Põdrapulli lugu“ ja jõuludeks „Robinsoni rahu“. Tule vaatama!

Küllap Sa tuled ka.

Seekord siis päris valgusena, mitte valgustatud ametnikuna...

Kohtumiseni, päikesepiiga!

Ükssarviku otsijad

Omad teevad imesid.
Alati. Seilasime, teame!
Kui mõne aasta eest väimees Mihkel mu talu-ümberehituse plaani vaatas, ütles: 5 aasta töö. Ja ta tegi koos Margaretaga päeva pealt 5 kuuga ära kõik ja veel enamgi.
2 päevaga 440 m kopliaeda... nomaitjaa... Loomulikult sai. Sest saamine Omade väes ongi loomulik. Järgmiseks 1200 m kopliaeda ja vesterntall, tänan-palun-jah :)
Meie muinasmaa täiustub, nukutoad on iga elujärguga aina avaramad ja arukamad.
Oleme teada saanud, mida me ei vaja, mida ei taha - seda ei tohi.
Selgineb teadmine, mis on õige - ja õigeteks sooritusteks tuleb kogu universum appi. Tänan-tänan-tänan!!!!!!!

Omadega sünkroonis püsimiseks, ühes hingamiseks ja koos kulgemiseks tuleb ilmsi-silmsi kohtuda ning õlg õla kõrval luua.

Kui piisavalt sageli kohtume, näeme ka telefonitsi vesteldes sisesilma ees Oma nägu. Ja kuuleme messides-kirjutades häält.

Et me üksteise jaoks ei lahustuks-hajuks-ähmastuks, tuleb kohtumiseks põhjus leida. Päris asju jagada. Ilmsi-silmsi ;)

Meie elu on palverännak oma Ükssarviku otsingul ja tema teenimises. Tänan kõigi loomrahvaste eest, kes on meie perekonda sündinud ja-või meie perest oma uutesse kodudesse läinud ;)

Käisime tütardega palverännakul, mis kinnitas: kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.

Nii kiiret ja kaunist edenemist kui Juurimaale loodud muinasmaal pole ma ammu - tegelikult üldse varem näinud. Respekt, Kristiina-Eve-memm&mehed!

Paratamatult – olles ka ise pidev arendaja-ehitaja-korraldaja – arvutad, mis see kõik... Ja jõuad taas järeldusele: kõik, mida raha eest saab, on odav.

Nii õiges kodus kui meie juurest üsna küpses eas oma Teed läinud Jordan, on vähesed meist siin ilmas - oh rõõmu ja kergendust!

Kusjuures avastan üha, et me aina kolime üht ja sama kolimist. Kogu planeet pööritab pooluseid ja viib meid 5D reaaliasse. Ent iga mu laste Altweskil-käik vallandab taas mingi kolimise aspekti. Indi emakojukolimise käigus rookisime mummi garderoobi kappidest välja ja jagasime kaheks. Koos pika memoslepiga mõistagi :)

Nõnda harmoonilist paarisrakendit, kelle käes ja südames on KÕIK võimalik, nagu L Meta ja Tauno, näeb mitte ainult Eestis vaid üldse inimsoo seas harva - ja kui, siis on see müstiline vägi. Olgu ja tulgu ja saagu ja jäägu!!!

Soovin nii neile, Valtu mõisa omadele ja meile endile, et me sellepärast miskit ei punnita, et ruumi on laialt käes – siis justkui peaks. On siin tehtud stuudiot ja kultuuri, ööbitamist ja sööbitamist – täpselt nagu mu vanima tütre hobuse-otsingute puhul oleme teada saanud, mida me ei taha-tohi. Suur ruum ei tähenda kohustuslikku enesevägistamist ;)

Uuemal ajal näeme siinsamas Eestis rohkem kui varem pikkade välisreiside ajal. Oma enese isik ja kodu kaugvaates kaasa arvatud.
Ridalepast tuleb Diana de Beauvais jõuluks koju Altweskile :)
Nüüd kõnelen vana Maruusjaga hingekeeli, et ta siilikese omaks võtaks – see määrab tibina kohanemise meie karjas.

Peab silmast silma kohtuma, ühes hingama ja kallistama.
Olgu tegemist Pere- või sõpruskonna, ühise asja ajajate või maailma loojatega - õhuvahed PÄRIS kohtumiste vahel ei tohi liiga suureks minna. Põhjuse leiab õnneks alati

Leidurid väidavad, et Maa peal ei saa teemante tekitada.

Kuumus ja rõhk nende kristallide kasvamisel on võimalik ainult Päikesel.

Inimese võimuses on üksnes briljantide lihvimine ja raamistamine kunstiteoseks.

Emad teavad: meie teemantid on lapsed, kellest briljantide lihvimisel oleme osalised.

Loodusteadlased usuvad, et pärlid sünnivad vaid vetevallas.

Emad teavad ka teist moodust. Iga südamest voolav verepisar saab pärliks. Mida enam verd meie lapsed emade südameist valavad, seda suuremad-tugevamad-arvukamad pärlid.

Kogunevad müüriks.

Mis teeb tuul müürile ;)

Oleme üksteise peeglid. Püüame võrdlemata peegeldada, arvutamata hinnata, arvustamata analüüsida, oma pidurite põhjustest väsimata aru saada, oma tegelikke soove-vajadusi-unistusi määratleda.

Mina jah võiksin väga rahul olla talli peal katusekambris.

Ent mu armsam on kiindunud sellesse hiidmajja siin – ja mu lastekari ka. See otsustab. Mina olen õnnelik, tänan ja naeratan.

Illusioone ja koopiaid? Tänan, ei!

Illusioonide kinni maksmise ajad on möödas.

Meile sünniõigusega kuuluvat küllust ei anta meile kätte ja-või võetakse kasinamaks, kui me seda arukalt, tänulikult, parimas mõttes enesekeskselt ei kasuta.

Illusioonide toitmine, pseudopühendumiste eest peale maksmine, armastuse ostmine - see kõik on IBD. Imitatsija Burnoi Dejateljnosti. Paigalmarss. Oma aja ja energia, raha ja ratsmete, tervise ja lõpeks ka elu hinnaga.

Ega me teiste kogemusi kuula. Parem oleks. 20+ aasta eest käivitas mu sõbratar külaelu ja rahvamaja, kinkis kogukonnale "Mahtra sõja" - Mis maa see on!?! Teate küll.

Maksis peale, tõestas ja... sai keset oma talu hoovi, ämber käes, sanga kaudu ilmutuse. Mina olen! Ametnikele ja hundikutsikatele jäädki tõestama - oluline on, mida ise tahad, siis tuleb KÕIK.

Kui universum arutult raha puistaks, maksaksid aegade lõpuni kinni seda, mida ei pea ega tohi.

Universum teab, mis on meist kellegi tegelik Tee - toetab ainult õigeid valikuid olenemata sellest, kas igal hingetõmbel valija on 17, 27, 52 või 78aastane.

Finantside takerdumine aegadel, mil minakene-ullikene tahaks polkovniku lesena nagu torti või midagi soolast, näitab, kui väga Jumal meid armastab ega lase meil endale kassikuldset valede võrku osta ;)

Your vibe is calling Your tribe – ühes hingamises inimesed on oma muinasmaade loomises ja õnneliku teenimise püüdlustes ikka tõesti üliväga sarnased.

Tänased sädeinimesed üritavad ükshaaval oma muinasmaid rajades luua siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku sellist Eestimaad, nagu ta... juba oli.

Meie, kes me elame mõisates-elulaaditaludes-veskites, loome iluaedu-kultuurikeskusi-pansionaate-töökodasid-hobumaailmasid. Et endal oleks olla, külalistel tulla ja Maarjamaa tervikuna oaashaaval idülliliselt elujõuline saaks.

See oli. Lõhuti. Rajati. Lõhuti. Ehitati. Lõhuti. Ja on iga riigikorra ajal muudkui otsast jalgratast leiutatud.

Nii Saage, Waldau kui kõik teised mõisad on olnud terviklikud linnriigid. Omavahel alleedevõrgustikuga ühenduses. Kirikud-koolid-kõrtsid-veised-lambad-vili-köögivili-mesilad-viljapuud-lilleaiad-viinaköögid-tellisevabrikud-sepikojad...

Jüriööl põletati. 1905. laastati. 1918. võeti ära.

Jajah, Eesti Vabariigi õigusega ja puha. Aga ikka muudkui et mõisad põlevad...

Saksad ei surnud, vaid viisid oma hariduse-oskused-kultuuri siit minema. Pidevalt rüüstanud maarahvas – kusjuures ise ju algolemuselt samuti nomaadid! - ei peaks nüüd imestama, et nõuka-tondid tulid-tapsid-tasalülitasid – vsjo naše. Mida on ise tehtud, seda ligi tõmmatakse.

Kusjuures 2. maailmasõja ajal lugesid sakslased üle iga naela ja nöörijupi, mille kogemata hävitasid – ja hüvitasid peremeestele. Punapätid pommitasid samal ajal meelega elumaju-kirikuid-botaanikaaedu ja veel imekombel alles jäänud mõisaid...

Waldau mõisahoone asemel on silikaat-korterelamu, tühjana ootavad viimsed hooned – ja kullaketrajate Edutehas.

Saage mõisahoone ise vajab vammiravi, mõisavalitseja majas on külavanem-advokaat Kuningas, iidses vesiveskis meie. Ja me kõik – juristid-meistrid-õöetajad-kirjasõnajad-insenerid – püüame muinsusväärtusi taastades nad sedasi jalule saada, et nad hakkavad edasi ise meid-ennast-kogukonda ja globaalset üldsust teenima, et meid ei kuritarvitataks. Stiilis kodu-seal-kus-kotid-maas. Piiblistki ju teada väljend pärlid-sigade-ees... Ja ikka me loodame, et seekord läheb teisiti.

Nõukad ehitasid losside asemele silikaat-kastid. Laari valitsus hukkas kolhoosidest jäänud elujõulisegi osa põllumajandusest – muudkui et laps koos pesuveega aknast välja.

Issanda abiga alles jäänud mõisakomplekside hoonetega on täna sama lugu nagu hiljuti põlenud Notre Dame'iga – kuna neis on olnud kolhoosikontorid-kasarmud-saekaatrid, tuleb olnud aegade suhtes austust ja teadlikkust ilmutades luua midagi täiesti uut.

Iseenesest lähtudes. Andis Universum need auväärt hooned meie hoolde – andku ka tarkust ära tunda ja teoks teha, mida keegi meie ühises vaibis traibist tegelikult luua tahab ja suudab ;)

Tänan ja õnnistan :)

Pidulik tunne

Pidulik tunne.

See on Mama Mai-Agate väljend. Kehtib siis, kui on aimdus, et kohekohekohe juhtub midagi väga head. Siin ja praegu Kuu peale ja tagasi paigas ja puhas hingamine.

See võib olla kõigi prohveteeringute kõrval ja kiuste täiesti viiruki-tilina-kostüümidraama-vaba pooltund tallis. Koos Daamide ja kuuvanuse VAU!ga nende voodeid puhastades. Ajatu-ruumitu seisund, mille kohta noor tähemees Jarmo Liukanen ütleb: hetk, mil oled nii piisav, et oleks täiesti okei, kui ülejäänud elu olekski selline Olemine.

Faktiliselt jäin justkui tiba hiljaks – varahommikused hobunad jõudsid kihulaste-parmude eest koplist tallivarju saabuda, enne kui MadreMummiMurukäruga :D

Praktiliselt pole kombeks bokse teha koos hobustega pantomiimeldes ja labidaga varssade vahel viiveldes.

Tegelikult on just siis leebe ja helge, tajuv ja sujuv Pidu.

Gasellid astuvad täpselt ja tundlikult eest, kuuvanune gasellipoiss saadab oma proua Ema loal käru. Vanadaam vaatab iga puhastatud pesa tunnustavalt nohisedes üle. Ongi ümisev mõnnatamine ja viibimist-väärt-hetk.

Kuni mõtled: kuskohast allapanu-saepuru toon – kuhu selle talve sõnnikuhunniku teen... Seepeale astub aastane ponitibi sirgelt puhta vee ämbrisse. Toob sõnumi: sa läksid siin-ja-praegu-piisavast õnneseisundist ära planeerima-närveerima. Põleta see larv!

Varsa musi toob tagasi keskmesse... kuni saabub maestra Marje küsimus: miks sa Sellest nii harva kirjutad?

Sellepärast, et kirjutamiseaegse Kanali kõrval koogutab kõhklus: mida lugejad arvavad, kui Saage Saara väidab, et on sõnnikut koristades südameüdini paigas-puhas-PIISAV...

Nad ei saa aru, kui võimas ja väärikas on sitatantristlik karmajooga ja lumelabida labajalavalss aastaringi-rütmis vaheldumisi vikati-tangoga... Ja selle mis-külarahvas-arvab ägina peale lükkad mõistagi käru vastu elektrikarjuse linti ja saad mõõduka litaka, mis su tagasi toob.

Kes peab, see loeb.

Kes saab, see mõistab.

Kes arvab – see areneb veel. Mina ka.

Ja hobused naeratavad.

Ja daamid ütlesid...

Ja daamid ütlesid: õpid aina sedasama, mida oled ise oma raamatutes-näidendites juba aastaid kirjutanud.
1)Soovides peab olema erakordselt täpne, üha täpsem ja veel täpsem.
2)End eraklikule muinasmaale sulgedes enne selleks valmis küpsemist sulguks areng – turvamullis on küll nunnu, ent kui kohe oma tsitadelli varjumiseks raha&ratsmed kätte saaksid, kuidas siis oma läbipraadimata ala&üleväärsust, vihasid&afekte, nõrkusi&illusioone ja nende käivitajaid kohtaksid?
Kui privaatsus on kohe puusalt tulistades käes, siis privaatsuse vajaduse mõõdu ja määraga süvitsi tutvumata jääks. Saame äkilisi ülesandeid, mis tutvustavad meie tegelikke võimeid – abi ja halastuse palumine kaasa arvatud.
3)Nagu leidureil kombeks, küsigem: miks!?!?!? Kui tundub, et laiatakse ja tallatakse, tarbitakse ja alandatakse – miks? Tõsi, erinevalt teadlastest ei saa inimene oma üha suuremas nukutoas võrrelda, kuidas on siis ja siis või siis ning siis... Ent taevas ju teab, mis on sulle ka tegelikult ja päriselt hea. Mille seekordsel maisel matkal ära õppima, läbi röstima ja välja kasvama pead – et ei tuleks üha uuesti üht ja sama töövihikut ülesanne-haaval lahendama kehastuda.
Ning daamid lisasid:
mida iganes keegi ütleb – sina ise ka! - see on ütleja. Mitte sina.
Iga mõte-sõna-tegu on sooritaja enese selle hetke visiitkaart.
Ümbritsevad hinged on käivitajad-maandajad-kuundajad – eriti energia-vaeguses ligime lajatab eelkõige selleks, et teistelt energiat saada. Et ellu jääda. Ka siis, kui ta ise seda ei tea. Siis eriti.
Nothing personal – just bizz on it's way to the bliss-bless-bling ;) :D :)
Ning njedaibohhhhh sa hetkekski unustad, et su ümber pulseerivad rahvad on sinu energiavälja varjuteatri tegelased – koernate-hobunnikute puhul paistab emanda meelelaad kaugele-kõrgele alaliselt välja – laste-meeste marionett-naljad on nooblimad ja keerukamad. Neid kauneid kunste oma unistuste tara taga loomrahvaste embuses leviteerides õppida ei saaks. Kuni ootamatutel puhkudel kujuneb hängi asemel gängbäng, kestab see mäng.
Ja muudkui et tänan ja õnnistan