Kiri Piret Minnile

Kallis Piret, kes Sa oled taevas!

Kohtusime Sinuga viimast korda siis, kui olid jaanuaris lõppenud kehastuses vallavanem Minn. Kuusiku päevakeskuses arutati Rapla valla arengukava ning Sina olid väga poolt, et Altweski arendamine Loovuskosena on kogukondlik prioriteet.

Ministrid arvasid sama. Nüüd olete kõik erineval moel läinud ja mina selle prioriteediga uhkesti siin.

Tuleb tunnistada, et sedasi üksi kipub kalõmm küla arvamise kollile olema olulisem käivitaja kui loomisrõõm.

Et Jumala pärast meid priiskavateks lossipreilideks ei peetaks. Rügame ja jagame.

Kadedusekartus kui noobel hirmu variant sunnib ikka veel oma erialatöödega lisaks arvete-toidu-kütuse maksmisele ka teistele palgad pigistama. Võtke paadid, tantsuplats ja parimad õpetajad – palun armastage... Või vähemalt ärge vihake.

Autotki ostes jälgin, et ta liiga edev ei oleks – või muidu... Ja üldse on vaja pigem veel üks korralik koppel ehitada. Käin jala.

Orjameel on arvatavalt ka varsti aasta müügis olnud Soone talu ostja-saabumise-pidur. Emake Maa võtab teist jõudsalt tagasi loodusse. Miski on mu enese suhtumises nihu. Ning noor tugev pere vvõi sõpruskond ei saa teda seni ei koduks ega ökoturismi paradiisiks osta, kuni müüja jagab laskmata karu nahka kipakalt. Teistele.

Sisemine soov versus illusioonid ei jäta ruumi küsida, mida mina tahan.

Tõeliselt õnnelik olen koos hobustega.

Aga need õnnehetked on näpatud paanilise pühendumise kõrvalt. Läbipõlemise hinnaga. Siis, kui kõik teised on ära kuulatud-lohutatud-julgustatud.

Sadu kilomeetreid võõraste laste tassimist-toitmist-kasimist-majutamist-ravimist. Kui ei tassi, ei tulda kultuurilätetele. Kui ise peaks maksma, ei oldaks inglist puudutatud. Kui makstakse-tassitakse, on see enesestmõistetav.

Tänamatus ongi uuema aja massiivne suurendusklaas. Arvasid, et sulle KÕIK maksma läinud teeneid vajati? Arva uuesti.

Pealemaksmine ei lõpe enne, kui kraanid kinni. Pole. Otsas. Igasugune püüe neid jõuga lahti murda on hirmunud vägivald enda vastu.

Pakume oma kodu airbnbersse ja pidudeks – nii et endal pole vetsu ega pliiti.

Need hirmunud liba-eba-koba-käigud teevad perenaise kodutuks läburatooriumi virtinaks.

Paariks päevaks suvitama maandunud prantslased – ülestikku lastelaagriga, millega Loovuskosk sentigi ei teeninud, ainult kulutas – ja prantslased ei saanud millestki aru.

Kirjanik. Hobuinimene. Peseb pesu ja peldikut, et elekter ja telefonid makstud saaks. Oma tekstid ootelehel...

Neil seal makstakse nii elulaaditalude kui muinsus-kolosside elus hoidjatele heldelt peale, et vastu peetaks.

Loovuspansionaat kõlaks kaunilt, aga... mind on üks.

Oma asja ajamine pole iial enese laiali pudistamine. Järelikult tuleb küsida, kus sa siis ise elad, kui muinsus-koloss on pansionaat. Ise teed tasuta – aga tööjõud tahab palka. Ja nii maksadki end asja eest, mida su kõrgem mina ei toeta, sõna otseses mõttes vigaseks. Kalõmm ja kõmm noh.

Probleemi tekitanud mustriga sellele probleemile lahendust ei tule.

Usun Uue Hea Ilma suuresse pildisse, kus inimene ei teeni raha, vaid raha inimest. Usun hinge kasvusse iga kehastuse viimase hetkeni – olen väga lähedalt ja sügavalt näinud, kuidas tekstilise suurvormi koostamist ajendanud kättemaksuiha kasvab andestuseks. Suuremeelsus näitab tiibu sirutades, kui head ja naljakad on paljud seigad, mida toimumise ajal katastroofiks pidasime.

Kõik mu unistused ja lapsed, mehed ja loomad kinnitavad üht: võitlus saab õnnestua vaid millegi poolt, mitte vastu – ja võit on igal juhul suhteline.

Olen viimastel aastatel 1001 moel õppinud, et võistlemine-võrdlemine-vastandumine ei vii mitte kuhugi.

Kurjus ei lahusta kurja ei laste, meeste ega loomade puhul.

Heaga, ainult heaga ja läbirääkimistega, võrdne võrdsega, silmast silma saab asju ajada.

Armastust ei saa teeselda. Ei ole nii, et suu laulab, süda muretseb. Päriselt laulad ikkagi sellest, mis on. Asjade seisust aga saad aru neile ja endale otsa vaadates.

Hetkes kohal olek on kunst, mida õpetab füüsiline-käeline töö. Kui minevikus või tulevikus kobama eksid, saad sugeda. Siin ja praegu.

Samas nõuavad must ja valge hunt kumbki oma.

Kui mitmeid päevi on valget hunti toidetud, idüll, harmoonia ja halleluuja, siis on kõige tõenäolisem, et must hunt hakkab salakavala okastaimena kastmist nõudma.

Hetkes olles ei tohiks justkui olnut ka analüüsida. Ent kui täna ei meenuta, kuis eile musta kasteti, mida öeldi, kuidas käituti ja lõhuti – mil moel siis areng toimub?

Nii ei saa ju olla, et suurel pildil osad üha loovad ja arenevad, ehitavad ja edenevad – teised lohisevad heal juhul järel, pahatihti aga tasalülitavad ja kuritarvitavad.

Professionaalne unustamine kaitseb kaasaskantavaid kasvuvalude eest. Samad-samad-samad mõtted-sõnad-teod... Ja lüpsilehmad muudkui andestavad. Oletades, et see ongi tingimusteta armastus. Tutkit. Karistada saab ebavõrdse energiaringluse eest.

Rikume oma lapsed-mehed sixpackidena ära. Kõik, kes meile kätte antakse, elujõuetuteks emmeme. Üha laseme oma aega-jõudu-raha-energiat tarbida. Ehkki tõeline abi ja tugi neile oleks hoopis imetamise lõpetamine.

Tööriist minu kullakese käes – oi, ta on imelaps! Et mul on samal ajal tööriist mõlemas käes ja hammaste vahel ka – see on loomulik. Nojaa, aga mõelda vaid, tema ka, ühe riistaga... Kaine juba teist päeva ka. Oi ninnunännukuinunni! Tean, et Sa tead, millest ma räägin.

Mida siis edasi teha selle eneseraiskamisega ja tõestamatu tõestamisega?

Brexiti – projektide kirjutamise lõpu kuulutasin juba uusaasta-lubadusena välja.

Lõpp alandavale-sandistavale meeldidapüüdmisele-ajupesule.

Murdsin seda lubadust nii KOPile kui Kulkale põlvejälgi tehes. Sain karistada.

Ja karistuseks kalmistule tööle. Mis on osutunud mu senise elu üheks lemmik-kohaks, kuhu ma läbipõlemise lööklaineta sattunud poleks.

Contra Mortem – surmakartuse leevendaja ja hingede hoidjana olen kuulnud konnade, hiirte ja mitutliiki lindude jutte – koos pastorite ja parunitega laulnud ning memmede pihtimuspisaraid imetlenud.

Kriminaal-mina jälgin hinge pidades, kuidas noored toovad omasoodu Kuusiku paisjärve strateegilisele kaardile. Tead küll, rääkisime korduvalt Sinuga, et kinnikasvav järv 30 aastat kasimata 2meetriste põhjasetete otsas on ohtlik.

Planeedil toimuv põlemine-sulamine paneb nii Soomed kui Poolad tohutuid summasid magevee reservide loomisse suunama. Meie oma on veel napilt olemas. Päästetud saaks, kui ma uurimiseks ja puhastuseks projektid kirjutaksin ja omafinantsi oma taskust maksaksin. Jälle! Ei!!!

Tahan panustada oma tekstidesse ja Contra Mortem kontsertide korraldamisse Tiesenhausenite kabelis. Ning Contra Mortem raamat – pea ees kalmistule :D – saab... eriline.

See kiri Sulle on muide raamatu üks peatükk.

Uus Hea Ilm, Kuldajastu, pidev vibra tõus tükkis ihulis-vaimsete sigrimigridega ei lase uskuda, et elavad kadestavad surnuid. Sel hetkel, kui oletasin, et äkki ongi need Piiblis prohveteeritud ajad käes, kolis mu noorim tütar minu juurde Altweskile, kohver kummaski käes.

Ja sellest, et aega kui mõõdet tõesti enam ei ole, sain aru koos vanima tütrega hobukoplisse lapselapsi rõõmustama minnes. Varss oli kaugeimas nurgas pikali ja sipsis sabaga – ja tema ema oli hämmastavalt rahul sellega. Keegi oli varsa kaisus. Kes minu koplisse varsa kaissu poegis? See keegi tõusis istuli, habe lusti täis. Minu vanim poeg. Ma ise poegesin oma koplisse. 30 aastat tagasi. Ehk sama hästi kui just praegu.

Piirid nähtava ja nähtamatu, inim- ja loomrahvaste vahel hajuvad iga hingetõmbe kui palvega. Minu keskmise tütre tütar ja varsad on ühte värvi.

Õnneks leiutatakse iga päev mõõteriistu, mis mõõdavad pika puuga neile, kes väidavad, et see kõik on üks uugapuuga.

Kui Sina, kullake, puhanud oled ja tagasi tuled, on Maa kindlasti targem ja parem. Vaevalt siis enam keegi on vallavanem – pooluste ja riikide pöörded rulluvad-voogavad-tõusevad...

Tänan ja õnnistan.

Ps. Tänan Sinu liigutuspisarate eest stuudio MINA OLEN nimiloo esietendusel.

Need puudutasid väga.

Pärast kirjutasin-mängitasin lugusid „Merehädalised“, „Tervist, Aafrika!“, „Sammalsalatarid“ ja „Vihmaussi laul.“

Sel sügisel valmib „Põdrapulli lugu“ ja jõuludeks „Robinsoni rahu“. Tule vaatama!

Küllap Sa tuled ka.

Seekord siis päris valgusena, mitte valgustatud ametnikuna...

Kohtumiseni, päikesepiiga!