Pidulik tunne

Pidulik tunne.

See on Mama Mai-Agate väljend. Kehtib siis, kui on aimdus, et kohekohekohe juhtub midagi väga head. Siin ja praegu Kuu peale ja tagasi paigas ja puhas hingamine.

See võib olla kõigi prohveteeringute kõrval ja kiuste täiesti viiruki-tilina-kostüümidraama-vaba pooltund tallis. Koos Daamide ja kuuvanuse VAU!ga nende voodeid puhastades. Ajatu-ruumitu seisund, mille kohta noor tähemees Jarmo Liukanen ütleb: hetk, mil oled nii piisav, et oleks täiesti okei, kui ülejäänud elu olekski selline Olemine.

Faktiliselt jäin justkui tiba hiljaks – varahommikused hobunad jõudsid kihulaste-parmude eest koplist tallivarju saabuda, enne kui MadreMummiMurukäruga :D

Praktiliselt pole kombeks bokse teha koos hobustega pantomiimeldes ja labidaga varssade vahel viiveldes.

Tegelikult on just siis leebe ja helge, tajuv ja sujuv Pidu.

Gasellid astuvad täpselt ja tundlikult eest, kuuvanune gasellipoiss saadab oma proua Ema loal käru. Vanadaam vaatab iga puhastatud pesa tunnustavalt nohisedes üle. Ongi ümisev mõnnatamine ja viibimist-väärt-hetk.

Kuni mõtled: kuskohast allapanu-saepuru toon – kuhu selle talve sõnnikuhunniku teen... Seepeale astub aastane ponitibi sirgelt puhta vee ämbrisse. Toob sõnumi: sa läksid siin-ja-praegu-piisavast õnneseisundist ära planeerima-närveerima. Põleta see larv!

Varsa musi toob tagasi keskmesse... kuni saabub maestra Marje küsimus: miks sa Sellest nii harva kirjutad?

Sellepärast, et kirjutamiseaegse Kanali kõrval koogutab kõhklus: mida lugejad arvavad, kui Saage Saara väidab, et on sõnnikut koristades südameüdini paigas-puhas-PIISAV...

Nad ei saa aru, kui võimas ja väärikas on sitatantristlik karmajooga ja lumelabida labajalavalss aastaringi-rütmis vaheldumisi vikati-tangoga... Ja selle mis-külarahvas-arvab ägina peale lükkad mõistagi käru vastu elektrikarjuse linti ja saad mõõduka litaka, mis su tagasi toob.

Kes peab, see loeb.

Kes saab, see mõistab.

Kes arvab – see areneb veel. Mina ka.

Ja hobused naeratavad.