Kanal, tõkkepuu ja laudavundamendi puhastustöö

Altweski ajaraamat 63

„Väikesed naised“ on film, mis vastab eranditult igale küsimusele, mis kukla taga 3 või 300 aastat pakitsenud. Uuemal ajal ongi nii – küsi – ja vastust näed kinos, kuhu meie läksime Marje ja teiste tüdrukutega ühiskülastusele Altweski avariitööde tasakaalustamiseks. Igas mõttes.

Deemonid ihkavad teemantideks. Fööniksid tahavad tuhast tõusta. Põrkleme ala(hin)damise labürintides, kus meie Tööd ja Teenimist ei väärtustata.

Nagu filmis, nii Eestis Koidula ja Suburgi aegadel – mu ülikooli diplomitöö teema muide. Täna sama, ainult veel hullem. Tegudeinimesed ja puldipubed kõnelevad 50 erinevat eesti keelt. Meid sunnitakse raha eest klišeeostjate rõõmuks „õnnelikke lõppe“ tootma. Meid tarbitakse ja kuritarvitatakse, meie missioonitunde ja pühendumiste üle irvitatakse, vandaalitsetakse ja parasiteeritakse. Eriti puhta töö- ja loomerõõmu hetkel sõidavad nürimeelsed „vsjo-našed“, rüvetajad ja haldjavägistajad üle 7 ühes elatavate elude.

Nagu „Väikesed naised“, nii ka väikesed naised tunnevad sügavat olemuslikku rõõmu võitudest varingute, elektrišokkide, uputuste, töölaviini ja olmevallide üle. Puhastasime käsitsi 300aastase kanali – mehed mõtlesid kopa tuua, me tegime ära.

Tajume hoolikalt, mida soovime. Kogeme, kuidas raisakullid ja šaakalid meid iga võimalust kasutades laiali tassivad. Õnneks on meie kõrval ustavad sõnumitoojad.

Tehniliselt võib öelda, et percheroni-piiga Di on kaela vastu boksiukse põikpuud paljaks süganud. Ent kuidas teisiti kui pilti näidates ta emandat hoiatada saaks? Ettevaatust, raisakullid!

Kui „Väikeseid naisi“ seansi järel analüüsisime, nentis leedi konstella Oja: nunu, jälle munad letis, mis?

Jep, tarbijate maharaputamine nõuab mehisust. Valede ja poolpeeretamiste ajad on möödas. Tänasest retrograadne Merkuur toetab galaktilise sitahargiga uusi reegleid ja meelekindlust ning asetab puuduvad pusletükid oma kohtadele. Ses juurteni kasimise pühas Töös on iga leid puusaliigesest Kuldse trio kassetini mitmekihiline sms.

Üle aegade kohatud esoteerika-Sirgile saime küsimusele, mida head on juhtunud, vastata: täiesti uue sageduse vastutuse, truuduse, järjepidevuse, tõotuse pidamise kogemus! Täname ja õnnistame!

Altweskil on nüüdsest tõkkepuu. Nagu muiste. Sellepärast, et meil käivad avariitööd maja all kanalis - hoiatussildid-märgid-värgid on väljas, aga ikka sõidetakse end siin mutta kinni. Teelistemaja jaoks asfalteerisime kodutee - tervet muinsusplatsi asfalteerida ei raatsi. Rikutu taastame pärast avariitöid. Jälle. Lisaks sellele, et muttatungijate väljaaitamine on tüütu, võib neile ka iidne külalistall koos kivikatusega iga hetk kaela kukkuda. Tõin sealt viimsed küttepuud välja ja sulgesin ukse - ka iseenda ees - aegadel, mil kõik ülikiiresti transformeerub ja deformeerub, pole mõtet mängida. Samuti on jõepoolseim saal hakanud ehmatava kiiruga Vigala poole kalduma. Seal seina ääres päevitada armastavatele loendamatutele rästikutele ilmselt hoiatussilte ega tõkkepuid vaja ei ole - alt ära, sein tuleb! - teised rahvad on kordades targemad ja hoolivamad kui inime-ullike. Inim ei näe kedagi-midagi, ronib roomikutega ligimesele lastetuppagi - puhastad-parandad - ja ta tuleb taas. Näis, mis saab. Hästi kindlasti. Ka siis, kui tundub, et on hullusti, on hästi - siis eriti. Emandad Laub ja Koidula soovitasid tõkkepuu küll sinna panna, kus ta vanasti oli - kohe maantee äärde - ent kuna meil on detplanni järgi külalisparkla suure kuuri taga - sinnapoole too loodetavasti ei kuku - oli mõistlikum teha nii, nagu tegime. Just täna, kui noorim tütar mu sonksi jälle mu enese juusteks lõikas, tundsin avada õeke Marge ja vend Tenno kingitud rullraamatu "Linnukese mure". Kareva ja Mildeberg. Kes oli muide mu vanema venna sõber ja illustreeris Aarne lahkumise järel paar mu raamatut.

Kui kirjutan, et lammutasin koos hobustega surntlaudavundamendi paduvihmas laiali, kriiksub keegi energeetiline pihustaja kindlasti oma mõõtkavas – nääh, märter tahab kangelane olla. Kirjutamata jätta ei raatsi, sest oli taas senise elu parim laupäev.

Hobustega töötamist on mitmesugust – seljas ja aiste vahel, õlg õla kõrval ja ülimas ühenduses. Shiva näitas olnud aegade lauda vundamenti prepareerides ette viimased klaasikillud – VAU! kaevas välja kellegi raadiotehnika huvilise varamust viimased raadiolambid – Diana tegi kõike nii, nagu mummi ees. Praegu veel veab mummi käru – tuleval aastal teeb seda sama mänguliselt ja mõnuga nagu mina täna, juba tema :)

Me ajasime hobulastega korraks ärkvele ja kutsusime kohale IIDSED. Mõned on piltidel ümber VAU!&Di - nemad suhestusid kohe, mina nägin alles pildi peal. Ja otsisin Valnerite-Kalvide varamust välja, kes meie eel ja ümber olid... Püüan väärida ja olnute matka jätkata.

Kuhu iganes koos loomrahvastega siin vägises paigas kaevume – väed lähevad liikvele. Puhastumise ja pühitsemise vihur. Kes vastu töötab, saab haiget – kuni asub arenema – või saadetakse jalga puhkama. Siin ei ole lihtsaid lahendusi ega kompromisse. Põhjani. Päriselt. Pühitsustega.

Aitäh - kõigile kõige eest.

Kullahinnas kogemused

Aegade algusest tänasesse

Kuratlikud emotsioonid

Seadnud luubi-peegli ette

Teemantiks nad transformeerin,

Ehitan neist uue ilma

Inimrahvaid-loomi tõlgin

Saagu Saage rüütlimõisast

Tempel helge Omadele

Altweski iidse kirgastame

Alma Madre avanedes

Suure tõusu ühendame

Tervenemist jääjatele,

Avanemist pühendame

Terviklikult ausatele.

Õied-viljad küpsetame -

Nagu mõttes-sõnas-kirjas,

Nii ka hooned ehitame

Igaviku teenistusse -

Saagu nõnda, nagu taevas

Töö ja loovuse harmoonia.

Usk, lootus, armastus

Soovid palvehaaval täidab

Tark ja teadlik Lunastus.