76
Korooniline
eriolukord kuulutas meie elulaadi normiks. Töötame kodus -
vaheldumisi arvutis ja tallis - ühenduses iseenda, looduse ja
loovusega. Koolilapsed õpivad iseseisvalt õppima ning taevas on
saabuvaid laglesid täis.
Ajalehed-portaalid
oma eelarve-istungite-komisjonide juttudega näivad nagu teine ilm.
Usun ja loodan, et 1. aprilliks välja kuulutatud halb nali,
tippametnike palgatõus, loovutab selle hiidsumma kasvõi selleks, et
võimaldada pankadel peatada kodulaenude-arenduskrediitide
tagasimaksete võtmine - kogu rahvas pole ju kodus olles ühtlasi
tööl - veel...
Aiman, mida tunnevad need pered, kes 1,5 aastat
müügis olnud Soone talu osta soovides pangalaenu ei saanud...
Vahetult
enne pandeemilise karantiini väljakuulutamist tegin põhjaliku
Tartu-Viljandi treti. Kell 4 kuni 23.30 jalul-roolis-olekul oli
sedakorda mitmekihiliselt pointi. Sain täiesti uue hingamise.
Teadmise, et oleme õigel teel. Ja võimaluse oma kodule ja kallitele
eemalt värske pilguga vaadata - oh kui hästi kõik on! Aitäh :)
Jõudsin
per Viljandi südaööl koju täiesti uuena. Kusjuures tegin sõites
peatusi, et endale järele jõuda. Hing ei leidnud mitut puhku keha
üles. Päriselt ka.
Koju
jõudsin ühes tükis. Igas mõttes. Energia kinnistamiseks NAERSIME
Indiisuga end magama - ta viis hommikul kooli fantaasiapilli
loomiseks kotitäie klaase-pokaale ja... kotil tuli bussis põhi alt
ära... Pärast pandeemiat uued klaasid...
Üldse
on kõik ilmselgelt uus.
Puhas
leht nagu võimalusi tulvil paber. Igaüks võib valida, kas maalib
või kirjutab oma puhtale lehele – või teeb paberlennuki – või
pühib sellega nina ja tagumikku.
Kodukontorite-õppe-keskendumise
aegadel on oluline sünkida ja harmoonitada nendega, kes on. Lapsed
ja loomad. Sõbrad ja teekaaslased. Üleaedsed näitavad meile, mis
meis eneses veel avamist-vabastamist vajab.
Kusjuures
mõte materialiseerub hetkega. 6.2. põlenguõhtul süttisid juhtmed
mu pilgu all. Õnneks – iga teine hetk olnuks vale. Eelmisel
nädalal kukkus mu noorpere köögiseinalt ikoon maha hetkel, mil
mõtlesin, et talle ei meeldi seal kuivava pesu taga. Seekord oli
Hando juures põhjalikult teemaks iid-traditsiooniliste tarude
meisterdamine mesilinnukeste pidamiseks võimalikult samal moel nagu
elavad metsmesilased – jutustasin meestele, et iga mu kodumaja sees
on elanud metsmesilaste kolooniad. Kui koju tulin, oli põlengutoa
põrand tahmaseid mummu-korjuseid täis. Need, kes Jäid, olid asunud
kevadpuhastust tegema ja pesa ehitama. Mina ka...
Teravdatud
keskendumise ajad kinnitavad, et kõik meie ümber ja sees on elus
olendid - maja ja mets, immuunsüsteem ja kops-maks - kõik on elus
ning eeldavad ka vastavat suhtlemist-kohtlemist.
Harry
ja Piiaga veedetud tunnid süstisid vastastikku
usku-lootust-armastust.
Mis
sünnib ühega, juhtub meie kõigiga - kui ühel läheb hästi, läheb
kõigil paremini - kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Loomaarst,
hobuinimene, Nuiamäe (hobu)kodu emand ja vastne vanaema Piia ütleb,
et oma projekteeritud kodumaja ning ratsakeskus-hobusekasvandus, kus
on ebatavaliselt rahumeelsed ja tasakaalukad täkud, on tema
elutöö.
See
on tema elu esimese poole töö.
Teine
pool on veel ees - Aafrika läänerannikul asuv Gambia on tänu talle
ka eestlastele taastumis-laadimispaigana kodustatud ning ka sealses
bangalos väikeloomakliinik avamisel. Kusjuures kaunitar hakkas
hiljuti maalima...
Helge
haldjatari kodus ja tallis hiidkoerte ja pisipiiga hinguses ringi
vaadates tajusin eheda elamise rõõmuga: oleme õigel teel.
Oleme
õigel teel ka Eesti kui tervikuga. Nädalat alustasin
kirjaga tütre
koolidirektorile ja klassijuhatajale - 7. klassi poiss naases
väikelinna päikesereisilt ning köhib demonstratiivse mõnuga
kaaslastele näkku - koolikiusamise uus vorm. Mis samas tõi mulle
kohale teadmise, et me pole mitte kuskil mitte millegi eest kaitstud.
Asi pole ühes kurivallatus poisis, vaid üldises seisukoha ja
käitumismustri valimises.
Me kõik tahame sama –
olla turvalises hingerahus õnnelikud – ometi valivad meie braidi
10aastane kass Taavet ja teelised sellised
jaurav-ülesõitvad-päheastuvad mustrid, mis garanteerivad neile
pideva pinge ja kõik sellest tuleneva.
Väga
õhus värk, mis on corona sünnimärk - kadedusega torpedeerivad
ligimesed ennast ja pedereerivad meie pürgimusi - kadedus on
praeguse hetke tigedaim progressi pidur. Kuna Merkuuri retrograad
lõppes ja hiiglaslik kosmiline sitahark on oma töö teinud, tuleb
veel viimased äkariismed kokku pühkida ja ära saata.
Hando
Tartu doonor da Vinci Kruuvi raamat igatahes on kirjastusse saadetud
:D
*
Minu Andu
Kui Hando mulle helistab, on ta
50aastane.
Tema nime nähes tuleb ta mu sisesilma
ette kõigepealt sama vanana kui mina täna. Saime sõpradeks 33
aastat tagasi Võrtsjärve ääres Tamme poldril ning tollase
jõulise, tegusa, kõike oskava, humoorika ja karismaatilise
alfa-isasena ta alateadvusest koos oma nimega esmalt esile tuleb.
Omade seas Andu mahenime kandev
suurmees avaldas 20aastasele minule sügavat muljet oma loodud
muinasmaaga. Tema „Tempo“ hellitusnimega Triikraud oli Võrtsjärve
laagrites nagu iseseisev turvaline maailm, mille pealt korraldati
kõike järvepäästest pannkoogiõhtuteni.
Legendaarse aluse kohal heljus puhta
puskari eeterlik aur ja diisel, pardale astumine oli sõnastamata ja
rõhutamata moel tseremoniaalne ning tunne hetkel, mil telesaadet
tehes Anduga mööda Emajõge triikisime ning ma viivuks rooli võisin
hoida, jäi alatiseks. On selliseid hetki, mil tead: just praegu olen
õnnelik.
Sealt alates lehvitasin talviti Tartu
Tammelinnas Soinaste 45 hoovis puhanud Triikrauale nagu vanale
sõbrale. Kusjuures sõna „sõber“ kasutamisel on Andu ise ka
elupõliste relvavendade-mõttekaaslaste puhul olnud äärmiselt
ettevaatlik.
Aastakümneid vestlusi temaga on
tutvustanud parimas mõttes vana kooli vastutustunnet ja austust. Tal
on ülimalt sügav poja, mehe, isa, töömehe ja kodaniku eetika.
Tema teod ja sõnad on totaalses kooskõlas – nagu ka ihu, hing ja
vaim. Eranditult kõik oma isiksuse osised ajurakkudest muskliteni on
ta 80 ja enam aastat täie võimsusega töös hoidnud.
„Tempo“ pardal töötasid regattide
ajal kohtunikud ja koorekiht, kelle suvilad Tamme poldril rivistusid,
pidas piknikke. Mina kogesin selle laeva taga esmakordselt
veesuuskadega sõitmise taevalikku tunnet – südame all mõni kuu
mu esimest poega.
Poolteist aastat hiljem olime väikese
pojaga Triikraua pardal, kui äike tuli kogu oma ilus ja valus peale.
M-klassi alustel mastid maas, klissisid „alasti“ mööda laineid
ja noppisid ümberläinud opakate-lutšide ümbert lapsi. Vups! Põnn
alusele – sups! Triikraua peale edasi – Andu korjas neid mõlemast
pardast, mõnel hetkel kummaski käes laps.
Kõik päästeti.
Meie väikese pojaga vahtisime
kaptenikabiinist välke, mis ümberringi vette sähvisid. Kui pilv
taandus ja päike välja tuli, selgus, et minu titesiniste silmadega
põngerja Richardi silmad olid tunni ajaga roheliseks läinud. Nagu
vanaisa Asseril, kes selle seikluse järel kirikusse küünla viis.
Andu ei viinud – tema rääkis mulle
kui kirjutaja-inimesele palju tuliseid tunde Tartu Ülikooli Füüsika
instituudi laboris valgusjuhtidest ning kõigist eelnenud leiutistest
– ajakirjadele, telele ja raadiole tegime Lugusid.
Professor Mart Kulli raamatu „Hingake!“
koostasime juba Andu leidliku kolleegi lahkumise järel.
Okupantide lahkumise järel aga saime
Kruuvide majast möödudes tervitada seal õuel seisvat kahurit.
Triikraud oli pootsmani juures noorenduskuuril ning haubits jutustas
Kruuvi olemuslikult-geneetiliselt-kogemuslikult üdini rahvuslikust
aatelisest meelsusest.
Sama meelsuse tuul viis Riia mäelt ka
Lenini monumendi ajaloo prügikasti. Tema algatas, korraldas ja
suures osas ka teostas – jamasid kartmata. Nii, nagu ta ka koos
president Rüütliga Eestile relvastust ja Estonia huku saladusse
selgust nõutades ei kartnud.
Oma – ja oma laste kätega –
meisterdas ta Tartusse Rukkilille, renoveeris oma perekonna Pärnu
majapidamise – ja nägi mõlema ära ja käest vajumist. Nii, nagu
ta on kümnete oma leiutiste ja algatuste ära nihveldamise üle
elanud, on ta alla neelanud ka arenduste ja ettevõtmiste hävingu.
Kusjuures Põllumeestekogu kui Pätsu
partei ja Nõmme valitsus kui järjepidev varivalitsus on ka täna
valmis Eesti Vabariiki edasi viima ja teenima, kui kõigi teiste
parteide ja valitsustega miskit ajaloos juba korduvalt juhtunud peaks
taas juhtuma.
Andu fenomenaalsest mälust lõputult
Lugusid välja valades oleme selle raamatu helguse huvides palju
põhjendatud pahameelt lahustanud. Tema visa kurseerimine 2019. aasta
liinil Altweski-Soinaste – nii me 3-5päevaliste pakikestena seda
raamatut koostasime – näitas mulle, kui sügavalt religioosne ja
teadlik, kohalolev ja avarduv on tegelikult ratsionalism ja isegi
materialism.
Andul on mõned eriti muhedad
miimilised momendid, mis mitmekordistavad tema huumori – pea alati
enda aadressil muide.
Endisaegsed aegumatud
tööoskused-riistad toovad endiselt pea iga päev tema kodusesse
töökotta nukkvõllide-paadikruvide remontijaid – ja maailm
toimub. Laadad, kuhu ta enda leiutatud kalapuhastajatega gastrollib,
tuulutavad ja värskendavad asiselt.
Mõne
kuu eest leiutatud radoonipuur ja raamatu kaanetumise ajal leiutatav
tehnika puupakkudest mesitarude treimiseks-freesimiseks tõestavad,
kui suur ja kaunis kunst on olla surmani elus.
Kulla
Andu, austan ja armastan Sind kogu südamest ning leian veel ja veel
põhjuseid Sind Saage rüütlimõisa Altweskisse resideerima ja
ennast Soinaste uulitsasse saada.
*
Talgud
toimuvad 02. mai 2020 kell 10-16
|
Talgute
eesmärk ja hüvang
|
300aastase vesiveski otsmine
saal on olnud kaua kaetud ajutise lameda katusega, mis tirib tema
seinu jõe poole. Et saal uue elu ja hingamise saaks, eemaldame
katuse ja võtame sellealuse puitmaterjali taaskasutusse. Suure
külalistalli kivikatus tirib fassaadi maa poole - võtame ta
maha, misjärel saab kauni erilise hoone esikülje uuesti üles
tõsta ja maja kena kerge katusega katta. Tulemuseks on juba sel
suvel pidudeks sobiv Tall&Hall ning aatrium, mille sisse saab
uue autentse katuse valmimiseni püstitada peotelgi. Uus hingamine
iidsetele hoonetele - palju rõõmu kogukonnale ja peokülalistele!
|
Staatus
|
Sisestatud
|
Registreerumise
algus
|
07. märts 2020
|
Registreerumise
lõpp
|
02. mai 2020
|
Talgutööd
|
Muinsuskaitsealuse vesiveski
jõepoolse saali ja miljööväärtusliku vana suure talli
katusekivide-eterniidi mahavõtmine ja utiliseerimine,
puitmaterjali ladustamine taaskasutuseks, ettevalmistus suure
talli taastamiseks peosaalina ning otsmise saali seinte
konserveerimiseks aatriumina.
|
Talguliste
maksimumarv
|
27
|
Vabu
kohti
|
27
|
Kaasa
võtta
|
Tööriided-kindad-jalatsid,
piknikukorv ja helged meeled.
|
Talgulistele
pakutav
|
Talgusupp ja Omade bändi
jämm koos talgulistega.
|
Talgujuht
|
Kati Saara Vatmann
|
Talgujuhi
telefon
|
5107709
|
Talgujuhi
e-post
|
hobulausujad@gmail.com
|
Keeled
mida talgujuht räägib
|
Eesti, Vene, Inglise
|
Kogunemine
|
Meie oleme kogu aeg siin.
Teie tulge kell 10 :)
|
Lisainfo
talgute või talguobjekti kohta
|
300aastases Saage
rüütlimõisa Altweskis on olnud vilja- ja saeveski, korterelamu
ja tühjus - viimasel 3 aastal on siin olnud kultuurikeskus ja
loodus-loovus-stuudio. Pärast katuste eemaldamist saab suurest
põlistallist pidudeks sobiv ruum ning otsmisest saalist esialgu
jääva aatriumi ees asuvast sepikojast on hõlbus kujundada ja
arendada saun vaatega kosele.
|
Talgukood
|
200307001
|
On aeg maale oma
kodu ja/või loodusturismi talu rajada.
Eesti ühe
vanima küla metsapoolseim Soone talu sobib eheda püstpalkmajana nii
9 tuba vajavale perele, lammastele-kanadele-ponidele kui
sõpruskonnale, keda rõõmustavad 21 ravimtaime ja turvaline
eraldatus. 21.sajandile sobivalt on Kumma küla veeuputuse ja
viiruste eest kaitstud – samas on kool-lasteaed-ujulaga
spordikeskus-rahvamaja-kauplus-aiandid üle põldude teise korruse
terrasilt näha.
Üleaedsed on
tegusad haritlased, teisel pool metsade-põldude-Estonia paisjärve
taga inimesed mitme kilomeetri kaugusel. Bussi- ja rongiühendus on
tihe ning lubab valida, kas töötad kodukontoris või Tallinnas.
Sügavpuhastatud
talu-südames on vägev vundament projekti-ehitusloaga veel ühele
majakesele, mõne aasta eest ehitatud tallist võib kujundada
kämpingu ja lambalaudast käsitöökoja. Sajandite eest
palverändurite poolt asustatud, tänavu 100aastaseks saav turvaline
elulaaditalu on uue pererahva unistuste täitmiseks taevani avatud.