Kes sa oled, endine kirjanik?

Ma ise – pärast aastakümneid otsataääretut lugemist – ei loe raamatuid. Tütar, koolilaps ju, nutab ja loeb. Mõlemas mõttes – nutab, sest ei taha lugeda – ja siis nutab, sest nii hea raamat on :D

Emme Terje Luik, kes selle giljotiin-nugaselga-küsimuse ajal külas juhtus olema, kinnitas – selles pole kahtlustki, et kirjanik. Ja tema loeb.

Kui paberist raamatut pole, siis kirjanik ei ole? Raamatud kolivad koos teatrietendustega internetti. Mina eelistan 1001x olla tallis ning mitte tubaste tiitlite nimel vanades mustrites maatriksit teenida.

Ühelgi elualal ei taha maatriksisse muljutud olla – aga natukene ikka veel peab – juriidilises ja majanduslikus mõttes – üksinda raamidest väljumine pole hea – nähtud, kuidas ligimesed on seda proovinud.

Siblisin oma tavapärase tabeli, kus tervikpilt on laiali laotunud.

Sebisin oma korrastava-harmoniseeriva-sünkiva skeemi, kus tulevik on visioneeritud.

Mõtlesin välja, et lisaks hvilosoohvilis-kuntsilisele tasandile hakkab „Contra mortem“ raamat olema ka hvüüsiline matusebüroode-hauakivihvirmade-tavanditeenuse pakkujate kataloog – nii et teismeline tütar saab nõutud paberraamatu näpu vahele, mina rahustava-lahustava tiitli – ja maailm toimub.

Marge „Fiona“ Järvi kingitud rullraamat – Kareva-Mildebergi „Linnukese mure“ - osutus prohvetlikuks – kust ta saab või mis ta sööb – vot olengi linnuke oksal :D

Sa oled ka.

Kuna sulle täpselt õhkuastumise hetkel teravaid küsimusi ei esitata, siis sina seda lihtsalt ei tunnista. Veel. Seilasime, teame ;)

Praegu rabeleb ja viskleb kogu park lörtsipööristes siin kalmistukontori akna taga - mjäu... I'll be back! 9.mail korraldame kalmistul Teeme-ära-talgud – muudkui et pea ees kalmistule jälle ;)

Olen igal hetkel Kohal ja Teadvel – mis on üsna valus moodus avali lillekese kombel oma kehastumist taluda. Sel põhjusel ma ei saagi lasta teelisi üle enda ja külarahvast üle omaloodud muinasmaa sõita - laiali tassivad - vanamees ei saa aru, miks ma miskite kalard-tiblade kohale römisemise peale ära minestan ning hobuste-laste-haldjate vahel manööverdavate bimbode käes kaame, mõtlemis-tundmisvõimetu olen - aga vot sellepärast. Ma ikka püüan talismanide, kujustatud püramiidide ja peeglitega - ja ikka lendab mõni kaval raisakull laivi. Tükk õppimist veel.

Oma väestatud maailmas, oma teenitud loom- ja vaimrahvaste keskel teab kõrgem Mina, mis on päris ja oluline - ja neil hetkil on nii hea. Ent kui sa madalsagedusliku maatriksimaailmaga üldse ei tegele - kõik see va juura ja pangad, telefonifirmad ja kindlustused, notarid ja arvepidamised - sõidab manipuleeriv mudel sinust igal sammul üle. Sind tassitakse noka vahel laiali ja järele jääb orjatar su oma rajatud muinasmaal. See tekitabki väsinud kannatamatuse. Kaua võib selliste kääride vahel kõõluda - Mina teab, aga "mina" peab teisiti tegema - et üldse kuldajastusse kesta ja taevariigi seaduste järgi toimiva maailma ilu ja võlu pärast praegust valu kogeda.