Reede 13 - korooniline erakorraline olukord

76

Korooniline eriolukord kuulutas meie elulaadi normiks. Töötame kodus - vaheldumisi arvutis ja tallis - ühenduses iseenda, looduse ja loovusega. Koolilapsed õpivad iseseisvalt õppima ning taevas on saabuvaid laglesid täis.
Ajalehed-portaalid oma eelarve-istungite-komisjonide juttudega näivad nagu teine ilm. Usun ja loodan, et 1. aprilliks välja kuulutatud halb nali, tippametnike palgatõus, loovutab selle hiidsumma kasvõi selleks, et võimaldada pankadel peatada kodulaenude-arenduskrediitide tagasimaksete võtmine - kogu rahvas pole ju kodus olles ühtlasi tööl - veel...
Aiman, mida tunnevad need pered, kes 1,5 aastat müügis olnud Soone talu osta soovides pangalaenu ei saanud...

Vahetult enne pandeemilise karantiini väljakuulutamist tegin põhjaliku Tartu-Viljandi treti. Kell 4 kuni 23.30 jalul-roolis-olekul oli sedakorda mitmekihiliselt pointi. Sain täiesti uue hingamise. Teadmise, et oleme õigel teel. Ja võimaluse oma kodule ja kallitele eemalt värske pilguga vaadata - oh kui hästi kõik on! Aitäh :)

Jõudsin per Viljandi südaööl koju täiesti uuena. Kusjuures tegin sõites peatusi, et endale järele jõuda. Hing ei leidnud mitut puhku keha üles. Päriselt ka.

Koju jõudsin ühes tükis. Igas mõttes. Energia kinnistamiseks NAERSIME Indiisuga end magama - ta viis hommikul kooli fantaasiapilli loomiseks kotitäie klaase-pokaale ja... kotil tuli bussis põhi alt ära... Pärast pandeemiat uued klaasid...

Üldse on kõik ilmselgelt uus.

Puhas leht nagu võimalusi tulvil paber. Igaüks võib valida, kas maalib või kirjutab oma puhtale lehele – või teeb paberlennuki – või pühib sellega nina ja tagumikku.

Kodukontorite-õppe-keskendumise aegadel on oluline sünkida ja harmoonitada nendega, kes on. Lapsed ja loomad. Sõbrad ja teekaaslased. Üleaedsed näitavad meile, mis meis eneses veel avamist-vabastamist vajab.

Kusjuures mõte materialiseerub hetkega. 6.2. põlenguõhtul süttisid juhtmed mu pilgu all. Õnneks – iga teine hetk olnuks vale. Eelmisel nädalal kukkus mu noorpere köögiseinalt ikoon maha hetkel, mil mõtlesin, et talle ei meeldi seal kuivava pesu taga. Seekord oli Hando juures põhjalikult teemaks iid-traditsiooniliste tarude meisterdamine mesilinnukeste pidamiseks võimalikult samal moel nagu elavad metsmesilased – jutustasin meestele, et iga mu kodumaja sees on elanud metsmesilaste kolooniad. Kui koju tulin, oli põlengutoa põrand tahmaseid mummu-korjuseid täis. Need, kes Jäid, olid asunud kevadpuhastust tegema ja pesa ehitama. Mina ka...

Teravdatud keskendumise ajad kinnitavad, et kõik meie ümber ja sees on elus olendid - maja ja mets, immuunsüsteem ja kops-maks - kõik on elus ning eeldavad ka vastavat suhtlemist-kohtlemist.

Harry ja Piiaga veedetud tunnid süstisid vastastikku usku-lootust-armastust.

Mis sünnib ühega, juhtub meie kõigiga - kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini - kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Loomaarst, hobuinimene, Nuiamäe (hobu)kodu emand ja vastne vanaema Piia ütleb, et oma projekteeritud kodumaja ning ratsakeskus-hobusekasvandus, kus on ebatavaliselt rahumeelsed ja tasakaalukad täkud, on tema elutöö.
See on tema elu esimese poole töö.
Teine pool on veel ees - Aafrika läänerannikul asuv Gambia on tänu talle ka eestlastele taastumis-laadimispaigana kodustatud ning ka sealses bangalos väikeloomakliinik avamisel. Kusjuures kaunitar hakkas hiljuti maalima...
Helge haldjatari kodus ja tallis hiidkoerte ja pisipiiga hinguses ringi vaadates tajusin eheda elamise rõõmuga: oleme õigel teel.

Oleme õigel teel ka Eesti kui tervikuga. Nädalat alustasin kirjaga tütre koolidirektorile ja klassijuhatajale - 7. klassi poiss naases väikelinna päikesereisilt ning köhib demonstratiivse mõnuga kaaslastele näkku - koolikiusamise uus vorm. Mis samas tõi mulle kohale teadmise, et me pole mitte kuskil mitte millegi eest kaitstud. Asi pole ühes kurivallatus poisis, vaid üldises seisukoha ja käitumismustri valimises.

Me kõik tahame sama – olla turvalises hingerahus õnnelikud – ometi valivad meie braidi 10aastane kass Taavet ja teelised sellised jaurav-ülesõitvad-päheastuvad mustrid, mis garanteerivad neile pideva pinge ja kõik sellest tuleneva.

Väga õhus värk, mis on corona sünnimärk - kadedusega torpedeerivad ligimesed ennast ja pedereerivad meie pürgimusi - kadedus on praeguse hetke tigedaim progressi pidur. Kuna Merkuuri retrograad lõppes ja hiiglaslik kosmiline sitahark on oma töö teinud, tuleb veel viimased äkariismed kokku pühkida ja ära saata.

Hando Tartu doonor da Vinci Kruuvi raamat igatahes on kirjastusse saadetud :D

*

Minu Andu

Kui Hando mulle helistab, on ta 50aastane.

Tema nime nähes tuleb ta mu sisesilma ette kõigepealt sama vanana kui mina täna. Saime sõpradeks 33 aastat tagasi Võrtsjärve ääres Tamme poldril ning tollase jõulise, tegusa, kõike oskava, humoorika ja karismaatilise alfa-isasena ta alateadvusest koos oma nimega esmalt esile tuleb.

Omade seas Andu mahenime kandev suurmees avaldas 20aastasele minule sügavat muljet oma loodud muinasmaaga. Tema „Tempo“ hellitusnimega Triikraud oli Võrtsjärve laagrites nagu iseseisev turvaline maailm, mille pealt korraldati kõike järvepäästest pannkoogiõhtuteni.

Legendaarse aluse kohal heljus puhta puskari eeterlik aur ja diisel, pardale astumine oli sõnastamata ja rõhutamata moel tseremoniaalne ning tunne hetkel, mil telesaadet tehes Anduga mööda Emajõge triikisime ning ma viivuks rooli võisin hoida, jäi alatiseks. On selliseid hetki, mil tead: just praegu olen õnnelik.

Sealt alates lehvitasin talviti Tartu Tammelinnas Soinaste 45 hoovis puhanud Triikrauale nagu vanale sõbrale. Kusjuures sõna „sõber“ kasutamisel on Andu ise ka elupõliste relvavendade-mõttekaaslaste puhul olnud äärmiselt ettevaatlik.

Aastakümneid vestlusi temaga on tutvustanud parimas mõttes vana kooli vastutustunnet ja austust. Tal on ülimalt sügav poja, mehe, isa, töömehe ja kodaniku eetika. Tema teod ja sõnad on totaalses kooskõlas – nagu ka ihu, hing ja vaim. Eranditult kõik oma isiksuse osised ajurakkudest muskliteni on ta 80 ja enam aastat täie võimsusega töös hoidnud.

„Tempo“ pardal töötasid regattide ajal kohtunikud ja koorekiht, kelle suvilad Tamme poldril rivistusid, pidas piknikke. Mina kogesin selle laeva taga esmakordselt veesuuskadega sõitmise taevalikku tunnet – südame all mõni kuu mu esimest poega.

Poolteist aastat hiljem olime väikese pojaga Triikraua pardal, kui äike tuli kogu oma ilus ja valus peale. M-klassi alustel mastid maas, klissisid „alasti“ mööda laineid ja noppisid ümberläinud opakate-lutšide ümbert lapsi. Vups! Põnn alusele – sups! Triikraua peale edasi – Andu korjas neid mõlemast pardast, mõnel hetkel kummaski käes laps.

Kõik päästeti.

Meie väikese pojaga vahtisime kaptenikabiinist välke, mis ümberringi vette sähvisid. Kui pilv taandus ja päike välja tuli, selgus, et minu titesiniste silmadega põngerja Richardi silmad olid tunni ajaga roheliseks läinud. Nagu vanaisa Asseril, kes selle seikluse järel kirikusse küünla viis.

Andu ei viinud – tema rääkis mulle kui kirjutaja-inimesele palju tuliseid tunde Tartu Ülikooli Füüsika instituudi laboris valgusjuhtidest ning kõigist eelnenud leiutistest – ajakirjadele, telele ja raadiole tegime Lugusid.

Professor Mart Kulli raamatu „Hingake!“ koostasime juba Andu leidliku kolleegi lahkumise järel.

Okupantide lahkumise järel aga saime Kruuvide majast möödudes tervitada seal õuel seisvat kahurit. Triikraud oli pootsmani juures noorenduskuuril ning haubits jutustas Kruuvi olemuslikult-geneetiliselt-kogemuslikult üdini rahvuslikust aatelisest meelsusest.

Sama meelsuse tuul viis Riia mäelt ka Lenini monumendi ajaloo prügikasti. Tema algatas, korraldas ja suures osas ka teostas – jamasid kartmata. Nii, nagu ta ka koos president Rüütliga Eestile relvastust ja Estonia huku saladusse selgust nõutades ei kartnud.

Oma – ja oma laste kätega – meisterdas ta Tartusse Rukkilille, renoveeris oma perekonna Pärnu majapidamise – ja nägi mõlema ära ja käest vajumist. Nii, nagu ta on kümnete oma leiutiste ja algatuste ära nihveldamise üle elanud, on ta alla neelanud ka arenduste ja ettevõtmiste hävingu.

Kusjuures Põllumeestekogu kui Pätsu partei ja Nõmme valitsus kui järjepidev varivalitsus on ka täna valmis Eesti Vabariiki edasi viima ja teenima, kui kõigi teiste parteide ja valitsustega miskit ajaloos juba korduvalt juhtunud peaks taas juhtuma.

Andu fenomenaalsest mälust lõputult Lugusid välja valades oleme selle raamatu helguse huvides palju põhjendatud pahameelt lahustanud. Tema visa kurseerimine 2019. aasta liinil Altweski-Soinaste – nii me 3-5päevaliste pakikestena seda raamatut koostasime – näitas mulle, kui sügavalt religioosne ja teadlik, kohalolev ja avarduv on tegelikult ratsionalism ja isegi materialism.

Andul on mõned eriti muhedad miimilised momendid, mis mitmekordistavad tema huumori – pea alati enda aadressil muide.

Endisaegsed aegumatud tööoskused-riistad toovad endiselt pea iga päev tema kodusesse töökotta nukkvõllide-paadikruvide remontijaid – ja maailm toimub. Laadad, kuhu ta enda leiutatud kalapuhastajatega gastrollib, tuulutavad ja värskendavad asiselt.

Mõne kuu eest leiutatud radoonipuur ja raamatu kaanetumise ajal leiutatav tehnika puupakkudest mesitarude treimiseks-freesimiseks tõestavad, kui suur ja kaunis kunst on olla surmani elus.

Kulla Andu, austan ja armastan Sind kogu südamest ning leian veel ja veel põhjuseid Sind Saage rüütlimõisa Altweskisse resideerima ja ennast Soinaste uulitsasse saada.

*

Talgud toimuvad 02. mai 2020 kell 10-16
Talgute eesmärk ja hüvang	300aastase vesiveski otsmine saal on olnud kaua kaetud ajutise lameda katusega, mis tirib tema seinu jõe poole. Et saal uue elu ja hingamise saaks, eemaldame katuse ja võtame sellealuse puitmaterjali taaskasutusse. Suure külalistalli kivikatus tirib fassaadi maa poole - võtame ta maha, misjärel saab kauni erilise hoone esikülje uuesti üles tõsta ja maja kena kerge katusega katta. Tulemuseks on juba sel suvel pidudeks sobiv Tall&Hall ning aatrium, mille sisse saab uue autentse katuse valmimiseni püstitada peotelgi. Uus hingamine iidsetele hoonetele - palju rõõmu kogukonnale ja peokülalistele!
Staatus	Sisestatud
Registreerumise algus	07. märts 2020
Registreerumise lõpp	02. mai 2020
Talgutööd	Muinsuskaitsealuse vesiveski jõepoolse saali ja miljööväärtusliku vana suure talli katusekivide-eterniidi mahavõtmine ja utiliseerimine, puitmaterjali ladustamine taaskasutuseks, ettevalmistus suure talli taastamiseks peosaalina ning otsmise saali seinte konserveerimiseks aatriumina.
Talguliste maksimumarv	27
Vabu kohti	27
Kaasa võtta	Tööriided-kindad-jalatsid, piknikukorv ja helged meeled.
Talgulistele pakutav	Talgusupp ja Omade bändi jämm koos talgulistega.
Talgujuht	Kati Saara Vatmann
Talgujuhi telefon	5107709
Talgujuhi e-post	hobulausujad@gmail.com
Keeled mida talgujuht räägib	Eesti, Vene, Inglise
Kogunemine	Meie oleme kogu aeg siin. Teie tulge kell 10 :)
Lisainfo talgute või talguobjekti kohta	300aastases Saage rüütlimõisa Altweskis on olnud vilja- ja saeveski, korterelamu ja tühjus - viimasel 3 aastal on siin olnud kultuurikeskus ja loodus-loovus-stuudio. Pärast katuste eemaldamist saab suurest põlistallist pidudeks sobiv ruum ning otsmisest saalist esialgu jääva aatriumi ees asuvast sepikojast on hõlbus kujundada ja arendada saun vaatega kosele.
Talgukood	200307001

On aeg maale oma kodu ja/või loodusturismi talu rajada.

Eesti ühe vanima küla metsapoolseim Soone talu sobib eheda püstpalkmajana nii 9 tuba vajavale perele, lammastele-kanadele-ponidele kui sõpruskonnale, keda rõõmustavad 21 ravimtaime ja turvaline eraldatus. 21.sajandile sobivalt on Kumma küla veeuputuse ja viiruste eest kaitstud – samas on kool-lasteaed-ujulaga spordikeskus-rahvamaja-kauplus-aiandid üle põldude teise korruse terrasilt näha.

Üleaedsed on tegusad haritlased, teisel pool metsade-põldude-Estonia paisjärve taga inimesed mitme kilomeetri kaugusel. Bussi- ja rongiühendus on tihe ning lubab valida, kas töötad kodukontoris või Tallinnas.

Sügavpuhastatud talu-südames on vägev vundament projekti-ehitusloaga veel ühele majakesele, mõne aasta eest ehitatud tallist võib kujundada kämpingu ja lambalaudast käsitöökoja. Sajandite eest palverändurite poolt asustatud, tänavu 100aastaseks saav turvaline elulaaditalu on uue pererahva unistuste täitmiseks taevani avatud.