Sein ja Vigala kohtusid

Sein ja Vigala alustasid täna kohtumist MEIE KÕIGI osavõtul. Igaüks panustas, nagu oskas - vastavalt liigile, soole ja eale.

Mehed, kes töötavad naeratades, ladusid paeseina. Naised-lapsed pulseerisid kaasa. Kassid toestasid teisi varisema-kippuvaid seinu. Koerad suutsid seekord mitte ennast tsemendisse valada. Hobused õppisid märku andma, kui jootmisämbrid on tühjad - pangpalli hääle peale on kindel, et mummi jookseb :D - ja kurg täna keset heinamaad ei munenud ;) Valge metall-roti austuseks kogume kõik maast ja veest leitud metalli sel aastal vaagnatele ja Ussikuningriigi labürinti - nii rotid kui rästikud armastavad kingitusi. Nagu meiegi. Mida armastad, selle saad.

Mõtlesin teha töönõupidamise – aga see võtnuks tegusast päevast liiga palju aega – ja viinuks mind ennast tagasi vägesid juhatada püüdva buldooseri mustrisse, millest väljumisega ma eriolukordse corona-aja vältel küll selgelt küll kobamisi ametis olen olnud. Graali-raamatus nimetatakse seda läbi surmaväravate uuele tasandile tõusuks.

Bilokatsioon, korraga kahes ja enamas tsivilisatsioonis viibimine hõlmab vallandunud teadlikkust, nõrkust, pisaraid, risti, surma väravate läbimist – äkilist valguskehasse riietumist ning bilokatsiooni-järgset muusikalist sfääri. Pühitsetu saab nii palju müstilisi pühendusi! See on imeline!

Universum trikitab osavalt maakera peatades nii, et senine planeerimise energia enam ei tööta. Ühe korraga pannakse kõik su projektid ja vanas vibras teenimised servi seisma, et saaksid puhata ja mängida, setitada ja hängida.

Oli-näh 7 raamatut-tõlget töölaual – mu tavapärased skeemid valmis joonistatud: see sissetulek siia, see sinna – siit puurkaev, sealt see-ja-too. Mina-kõikvõimas teen ja tooon. Kuni mees töötab ekvaatoril, seni mina-kõiksuutja mürgeldan – katused maha ja taha. Ja universum ütles: ole lahke – saad maha ja taha :D

Äriregistri, notari ja pankadega klaariks... Sai küll. Pangad andsid laenude maksepuhkust ning Soone talu müügist on kujunenud linnarahva uutmoodi karantiinimurdmise nipp – pered käivad hordidena ennast ja maaklerit tuulutamas. Juriidika aga sai korda ja klaariks sedapidi, et minu oü läks selle 10. sünnipäeval kallimale üle, et mina saaksin töötuna arvele. Saingi :)

Universum seadis asjad nii, et Murutaride pesakond kobardub karantiinis Võrtsjärve ääres ja madre Borodina ei pea nende nimel end tagasi paanilistesse programmidesse pressima. Praegu on nii.

Avariitööd kanalis lõpule, põrand tagasi, eluga edasi! Nurr! - mehed seda just teevadki. 1.augustil vammitoetus Tuvikestele, laed tagasi, nende tubade kütte ja vetsuvärkidega edasi... Küll saab.

Mr.&Mrs. Borodinide separee pliit sügiseks töökorda – tulekahju ajal selgus, et lisaks muudele toredustele on slepp mitu sentimeetrit korstnajalast väljas... Küll mehed lahenduse leiavad. Praegu on ju alles kevad.

Looduskutsu 6 põrand maa pealt tagasi üles tõsta, et niiskus mööda seinu üles ei roomaks. Täiesti meeste teema. Minu asi on vaibad ja õhk puhas hoida. Mjäu!

Puurkaev ja hüdroenergia... Väga on vaja. Ja kuna on vaja, siis ka saab. Ükspäev teisehomme. Seni kütame puudega ja hobustele vee kannan ämbritega. Rõõmuga.

Kivikatus maha – asemele plekk, fassaad üles ja mahavõetud kivid parklaks... Koolivend Ivari tegi selle soorituse ehituskava ära – nii et mehed juba teevad...

Otsmise saali katus maha – kate jõeäärsesse vundamendiauku, puit teatrumisse arendusteks hoiule – tagumine sein lendas niikuinii tormiga minema, ongi hea panna. No ja ongi ju hea, kui on hea.

Sepikotta ehitan sauna! Oi – kas mul on seda vaja? Kui mehed vajavad, siis rajavad.

Otsmisse saali ladustatud koplijupid kütteks ja märjad põrandapapid jaanituleks. Mees juba viiski elektrisae jaoks sinna elektri – ah, jaanipäevani on mõni päev aega.

Kuuri eest ja seest pakud halgudeks ja kuivama, et sügisel ei peaks jälle puid juurde ostma. Nojaa, aga mees võttiski nende pealt kile juba maha ja vaatas valmis, kuidas halumasin nendeni pikendusjuhtida – nii et juba saab. Mina olen valmis esimese vile peale assisteerima ja laduma – aga vilet jõuga välja pressida ei saa. Siis tuleb puuks.

Tee äärest kraavist 3 ja metsatukast 4 pikali puud juppideks, koju, halgudeks ja kuivama. Küll mehed tehnoloogia välja mõtlevad. Kui nad vaevad ligipääsuks äsjavalminud karjaaia mahavõtmist, sekkun õrnalt – ei ropenda. Head metoodikat olen valmis ikka selle esimese vile peale assisteerima – seniks meeleolumuusikat.

Põiki üle järveäärse kallasraja koogutab hiiglaslik murdunud pahaga saar juba pooliti maast välja juuritud hiid-kuuse najal, mis omakorda röötsutab kaheharulise kuuse najal – saar on meie, kuused juba riigi maal – ja kuna hommikul kell 4 algav tuhandete lindude koor selgitab puuvõrades, miks on raierahu, siis las nemad olla seal triumfikaarena üle tee... ei kuhugi. Pärast lõputa torme pole kallasrada enam olemas.

Üle kallasraja ja selle kõrval on kümnete põlispuudena pikali riigimets. Mõtlesin juba valda ja rmk-sse ja vanajumala enese poole pöörduda, aga esiteks raierahu ja teiseks – atvd-mopeedid ei pääse nüüd sõna otseses mõttes taeva abiga meie õuele laamendama. Tänu millele minukene ei pea neist valjemini möirgama, et see-ja-teine.

Oih, ups, ma ei tea – varem teadsin kõike! - kuis kõiki-koiniv täkupoiss ülehomme kastreerida nii, et tema ema paanikasse ei satuks ja teised märad ei segaks. Ent dr. Siiboja ju teab – mina pean kaks meetrit vahet ja saab nii, nagu peab.

Naine, pea kasvõi kujuteldav seelik seljas - õnnelik paar pole võimuvõitluses, kui pühendunud ja ustav naine arukalt alistub. Teeni ja talita, maali ja hobusta, kallista ja kirjuta, nõelu ja paranda, hobusta ja tervenda, puhasta ja tõlgi, armatse ja musitseeri, tantsi ja unista - ole usaldavas voolamises ja ARMASTA!!!!!!!

Nii palju siis tootmisnõupidamisest. Tänan ja õnnistan!