Õues sajab LUND!!!!!!!
Pääsukesed on kohal. Puuvõrad linnupesi täis.
Õunapuudel pirakad õiepungad, mis targu ei avane.
Rästikud kössitavad seina sees ja konnad tallis - volksavad jõekaldalt üle platsi sirgelt hobuste juurde. Mis selle kliima soojenemisega muidu oli?
Mõnel päeval, mis algab koiduaegse jäänõelte-sajuga, lähevad suusad nii risti, et oled ühtaegu nii rist, suusk kui teiste suusapaaridega tripstrapstrullija.
Viisime vana paadi peenraks, ladusin talle kivid ümber - ent toas ette kasvatatud ürtide asemel sai täna sinna sisse pigem lumememm. Ja kuna on olnud päev, mil kelle-iganes vestluspartneriga lähevad suusad risti, olen teravas jäites kummalisi asju teinud ja näinud, tundnud ja mõelnud - seejuures magusvalusalt õnnelik olnud.
Kui äralennanud tagaseinaga theatrumis lendas pesapaika valides kümneid pääsukesi, oli tunne: appi, upun! Kui tegin Graalile altari, sattusin ise peeglitagusesse maailma ja Graal jäi majapidi kondama.
Arvestades, et Graali on veel ligi 400 lehekülge tõlkida, Hando Kruuvi raamat tuleb viimast ringi toimetamisele, kirjutamisel Piia ja Signe raamat, on veider lugu hommikul kell 4 selleks tõusta, et mitte ühestki tööst mitte ridagi teha. Palju füüsilist ja puhastavat, kaunistavat ja tervendavat - olemasolu on ikkagi õigustatud :D
Suusad risti, appi upun, MINA OLEN!
Videovestlustena raamatut kirjutada on lisaks ülimale keskendatusele ja pühendumisele, mida ekraan hämmastavalt hästi toetab - ei ole nii, et odott-ma-keedan-teed, oled siin ja praegu ja TEED! - saavad kaasnevatel fotodel end näidata ka need tegelased, keda ilmsi-silmsi ei näe. Veel. Varsti-varsti...
Oleme Piia Viluga hingeõed, nii et meie koostöö võimendab Head. Ühine aeg-ruum ning hoidjad-teejuhid ühinevad.
Kuldne emakaru vasakul, helesinine hunt paremal - imeline! Kuidas teisiti Raamatut luua saakski kui sellise seltskonnaga :)
Ma ise - ühe-naise-tubateater - loosin Töökoosoleku härrastega.
https://l.facebook.com/l.php?u=https%3A%2F%2Fwww.youtube.com%2Fwatch%3Fv%3DCcoTWd298LU%26feature%3Dshare%26fbclid%3DIwAR2kc1s75PW7plO9NHVG3oQW9jCXj5yjnqOSdNZFyMWLZnqdWs0TPJ_ZZyM&h=AT3FLAmIlG1Ips4urbZzNVUBP4aarmXCE1g7QC0F_pyKbUk-szMGBGM27cEtRtswsI9afTmEEoLNfznY9nf7pJejcrSs00A-cfeSzLxII6ONjZ77FfmszH7Gn73of9oOj3AA8c9fzMxBF7Df
Seepeale ütles it-geeniusest sõber Valgamaalt: Nonii - head nahka sellest koosolekust ei saa. Polnud ju protokollijatki ja video teadupärast isegi meie kohtusüsteemis ei kõlba mitte millegi tõestuseks. Ikka ise tuleb kaamel olla, ei muud üle jää...
Mina: Eelistaksin olla daam-el, söör!
Tema: Eelistuste nahka meie inimmaailm lähebki. Me eelistame olla keegi(d), kes me tegelikult pole. Unistuse jõud on suur ja inimlik ja kui need ajus liigselt mahtu ei võta ning on tagatud reaalsete ressurssidega, siis on unistused ainult kasuks ja edasiviivaks jõuks. Liiga palju unistusi käitub nagu tromb veresoones - paneb ELU seisma...
Seega - ikka tasa ja targu - mis sest, et kohe ratsa rikkaks ei saa.
"Kannatlike päralt on maailm." Seda väikest asja peaks ristiusk vähemalt piisavalt selgelt meile läbi aegade selgitanud olema... Mis sest, et ainult oma eksistentsi ja juhtfiguuride heaolu hinnaga...
Mina: Kjääh, unistus ei ole tromb veresoones, vaid just nimelt vere liigutaja - KINNISIDEE on tromb.
Tema: Õigust räägid. Aga kas unistus never ever ei saa muutuda kinnisideeks? Või kust läheb piir nende vahel? On väga kerge mattuda oma unistuste alla, laskmata ligi tegeliku maailma olustikku...
Mina: Siis tuleb appi haav, mis tühja kobrutava vere välja laseb. Kui ei tule, pannakse kaanid, sääsed-puugid tulevad ise. Mul on neid nii palju küljes, et kui üks ära võetakse, ei pane tähelegi, millal juba uus on pandud.
Olen lootnud koos lastega elulaaditalu pidada. Tegelikult oled sina tallis ja laps arvutis, sina põllul ja laps telefonis. Sinu muinasjutt, ela ise. Praegust olukorda ongi selleks vaja, et lapsed saaksid aru: raha ongi otsas - ei ole ega tule - marss kalale, lauta ja peenraid kaevama! Vara veel - veel püüame kõike ise teha ja maksta - põhi, mis juured kasvatab, ei ole veel käes.
Olen AINULT ISEENDALE Robinsoni parki mõõduka lõkke kogunud - suurt lõket kogume järve äärde Robinsoni saare traaversisse - sabati-neljapäeval, mis on ühtlasi Tuuleristipäev, panen hobused õhtuks talli, süütan lõkke ja MINA OLEN. Mees tuleb ilmselt mõne aja pärast vaatama, kuidas mina olen... näe, tuli! - ja kuna ta on hüper-kokk, saabub mõne aja pärast eile lihaks tehtud lamba juppide varrastega. Nõidamist see ei sega, pigem toetab.
Uuga-puuga - kerget luuda!
Shaba shalom!
No comments:
Post a Comment