21.sajandi vikatimees
Valerik Ahnefer saabus paarinädalaselt puhkuselt Rapla kalmistule
kuumalainesse, kus koos Maša Makitaga vuntsiti peatseks
kihelkonnapäeva jalutuskäiguks preestrite-parunite muinaskalmud ja
peatööd kombekaks – vaiksed alalised asukad oma rahulat ju
külaliste tulekuks kauniks kõbida ise ei saa.
Vihmaperioodil Valerikut
asendanud Hageri hauakaevaja sai elamuse hetkega vett täis valguvate
haudadega – juulitormi sai isand Ahnefer juba endale. Kolmest
murdunud hiidpuust üks raksatas kadunukeste vahele keset
matusetalitust... Keegi ei ärganud.
Ei ole tänini ärganud
märkama ka siinpoolsed, kui otsatut-lõputut tööd teeb rahva seas
Härra Surma nime all tuntud legendaarne mees. Kaevab, niidab, saeb,
laob, kannab ja riietab Neid, lööb kella ja on 24/7 valves. Enne
kojuminekut puhastub, kodus lamab paar tundi tasa, enne kui suudab
olla omadele pereisa.
Selle
ihuliselt-hingeliselt äärmuslikult pingelise pühendumise juures on
eriti oluline, et tööriistad oleksid tõhusad ja nende valdamise
oskused ladusad. Teispoolsuse lähedus kohustab.
Kalmistu
hooldamise erinevust bensiin-röökuri või akutrimmeriga võib
võrrelda vastandlike stiilide armatsemisega - üks valdab
raskepärast trahh-tehnikat, teine on tasane tundlik hellitleja - ja
konn jäi ellu ;) :D :)
Oh õitse veel kaua, me
isade maa – see maa, kus palju vaprust ja vaimuvara ka.
Su hooleks end annan ja
truuks sulle jään nii kaua, kui kord suren ja oma hauda läen.
Tiesenhausenite ja nende
hõimlaste suguvõsa on üks neist, kes on Eestimaa väestanud
mõisate-pühakodade-kabelite-igaveste alleede võrgustikuga.
Rannu-Rõngu suguharu kurbkuulsaim esindaja on Barbara, Rapla omad
puhkavad endarajatud kabeli kõrval.
Äsjane corona-aeg õpetas
kõrvuti vaikivatele eakate ja laps-aadlike haudadele uue pilguga
vaatama. Kalmistu väärikaid kalme hooldatud aastal oli õigus ja
võimalus südameüdini sügavalt mõtiskleda selle üle, mida
tundsid 1918.aastal oma mõisatest-maadest kui terviklikest muinas-
ja tootmismaadest ilma riigistatud parunid. Elujõulised lahkusid
Eestist, laste ja isade hauad jäid siia.
Kõik kordub – iga
spiraaliga üha kõrgema kaarega – nii halb kui hea.
Ka mina olen korduvalt
mõelnud võimalusele lahkuda – pealkirjadeks Florida, Andaluusia,
ekvaator... Sügisel arvatavalt taas lähenev karantiin koos
majanduskriisi põhjaga annab uue võimaluse valida, kus veeta
püsi-kodus-periood. Kodus.
Tuuline-tuline kliima toob
ka siia teised elamistingimused – kusjuures võimalikult iseolevad
ja rohelised. Ei laperda me ilmselt iial enam esimese tuju ajel
välismaale imet vaatama – seda kändu pead sa kuulama...
Richard Lõvisüda saabus
Altweskile vaatlema, kuidas näevad välja läbiküpsenud Saage
rüütlimõisas oma olemises tasakene talitavad Borodinid. Sordiini
all, aeg luubis, introvertselt, siin ja praegu. Inimkond on
kannatlikus ootamises läbi katsutud. Sageduse tõus on õpetanud, et
ootamise asemel on nüüd olemine. Alliksaare värk – pole
kaunimaid-helgemaid aegu, on vaid hetk, milles viibime praegu –
teame küll. Lahenduste ja leevenduse ootamise asemel Elamine
meenutab esmapilgul penskari-taktis tiksumist – vanade mustrite
kontekstis. Ei piitsuta ega planeeri, ei eelda ega pettu. Fred Jüssi
sõnastatud noobli molutamise kaunis kunst on visa omanduma –
kuidas ma ei tee ega oma, mismoodi ei sunni ega suru, töö peab ju
olema kellast kellani vastik sundus, hea ja ilus on kusagil
tulevikus...
Corona esimene laine
raputas meie pealt maha ringilehvimise, valimatu-ülemäärase
suhtlemise tava, muutis võimatuks meid mitte-teenivad programmid,
mida me tegelikult ei vaja.
Näiliselt puhkame ja
mängime – tegelikult toimime ja loome 24/7 – teades: kui ei
taha, siis ei tohi.
Oletasime
aegadel, mil alles hakati sageduse tõusust ja kvanthüppest rääkima,
et tulevad keegid tulnukad, kes päästavad Maa-ilma. Nüüd on
selge, et need tulnukad oleme shift-haaval transformatsiooni läbivad
meie ise. Praegu valitakse, kas ülesannet täita või loobuda.
Täiesti lubatud mõlemad variandid.
Ootamisest ja
kannatlikutamisest väsinute seas on loobujaid, kelles ärkab must
hunt – ka see on meie vaba valik, kas laseme neil huntida või
astume vastu. Peaasi: mitte midagi
ei tohi teha oma sisemise tahte ja teadlikkuse vastu. Lihtne ju ;)
Vaja
vaid välja mõelda, milliste värkidega tuleb leppida, millistele
vastu astuda. Kasvõi trimmeriga :D :D :D
No comments:
Post a Comment