Madre õigupoolest galaktikast sõnumeid ei saa – hääli peas ka ei ole – tema teab, kustkohast neid teateid kuulata-lugeda.
Ehkki egotrip tahaks arvata, et valgustöölised-kandjad-sõdalased on erilised väljavalitud – oleme inimeste seas need, kel on olnud õnne valida lehekülg haaval lahtirulluv üles-tee – per 5B ad 5D :D :D :D
Üks kaunis hobuinimene ütles, et temal on piinlik spirituaalseid jutte kuulata – piin tuleneb sellest, et ta on teises majas, teisel korrusel, teisel teel – ja väga hea! Lähikondsete seas, kes keelduvad õppimast-arenemast-edenemast, kadedust tajuda ei ole hea – aga ju siis peab. Kui endas ei oleks, siis teises ei märkaks.
ALATI saad, mida küsid – olgu see juutuubi subskriptide list või juhusliku mööduja pilk. Leiame üksteist üles. Moodustame ümber Maa omasuguste võrgustiku.
Üks väike tüdruk teadis, et tema hinge päriskodu on Sirius. Natuke suurem tüdruk mängis Häädemeeste metsades indiaanitüdruk Wandat, lemmik-kaaslasteks mitte teiste korruste-majade inimlapsed, vaid lehmad-kitsed-sead.
Neist aegadest on jäänud loomrahvaste läheduse kergendus – seda võib nimetada isegi põgenemiseks hobuste-lehmade-põtrade kui maismaa delfiinide taha.
Sinine tüdruk jõudis enne teisi siia – täna on indigod-kristallid-vikerkaared tavalisemad kui beebi-soulidest alustajad. Ja rohesinise tüdruku hüüdnimi oli veel mõne aasta eest Connecting People – ühendas omavahel inimesi, kes kohtuma pidid – ja inimesi teiste rahvastega.
100aastaseid talusid kodudeks tõstes said tüdruku ja tema laste tuttavateks härjapõlvikud, kinnijäänud, kohahaldjad – nendega suhestumine ja soovijate vabastamine oli otsekui töövihik omadele. Spirituaalne sõnavara sai tuttavaks – ja tundub täna nii... väsinuna. Kuidagi sekondhänd teine...
Selgeltnägijate tuleproov, kostüümid-grimmid-butafooria – oli lõbus aeg. Higitelgi tseremooniad, palju trumme ja tulevärke, klaaskäsi ja edevuselaata. Märgiline on, et oma kanali turule toonud ja rahateenimisse suunanud on vaibunud – kraanid on kinni.
Oli rännakute hasart – mööda elusid kooserdamine tõi palju vastuseid ja teadmisi, kindlustunde ja surmakartmatuse. Kanaldamise koolitööd – hädasolijate tervendamise püüded – kinnitasid: oskan ja saan – aga pole minu rida.
Küll aga kasvas teadmine MEIE globaalsest võrgustikust ja vastutusest – mu hoolde antud Liu, Soone, Südamesalu väepaigad veensid. Ja valgustatud eduinimesed kinnitavad ka usku, et vaimsus on peatselt ainus tõeliselt edukas, küllust ja vägesid valitsev võimalus.
Püha Graal, Mindvalley, Kirna, Lilleoru – Villido ja Raitar, Sam ja Ulvi – on süstematiseerinud ja alal hoidnud iidseid teadmisi ja Galaktilise Föderatsiooni hierarhiat – meie, kes me keskendume oma Teele, oleme sellega ühenduses ilma, et peaksime midagi pähe õppima.
Oleme üha teadlikumad oma emotsioonide ego-palgelisusest ja võtame nende eest vastutuse. Niipeagi ei sulgu enese- ja hingeabi turg – spirituaalia ning väeinimeste rõõmus rassimine oma ametites on mitmekihiline ja tihe.
Ent kas ja kuidas peaks ühenduse teiste tsivilisatsioonidega turule tooma? Näen ju, et kaasteelised proovivad... Miks mitte. Mis on sinu igapäevane norm, on kellelegi täielik uudis ja võib minna müügiks küll.
Seda enam, et kui samad sõnumid sadadest kanalitest on omavahel sarnased – siis on nad Tõde. Suures osas nii faktide kui aparaatide, täidemineku kui analüüsi põhjal ka mõõdetav-tõestatav.
Kõhkluste ja hirmude ületamine, kulunud eestikeelsete sõnade asemel värske looming ja lend üle reptiloid-rünnakute, vanade mustrite agoonia ja samm-sammult pead tõstev ja tiibu sirutav sinu tegelik MINA saavad minul isiklikult väge ühendusest loomadega. Ja nendega pluss nõudliku Põhjala olmega kaasnevast füüsilisest müttamisest. Tuulutab ja maandab.
Mis teha, inimestest hoidumine on mu suurim-maitsvaim-mõnusaim aeg ja kiusatus – ent müüri taha varjumine on nagu klooster oma tagasilöökidega – ühel päeval pead ikka inimeste hulka minema ja nendega suhestudes on ühe korraga kogu äka ventilaatoris.
Valgustööline pole pühak – tal on elulugu läbi kõigi võimalike pattude kogemiste, tule-vee-vasktorude – tal on emotsioonid, mida ta teadvustab. Tal on kiusatused valguse loomise ja teenimise asemel maagiaga raha teenida - nõidamine, kaardid, rituaalid, vägede valitsemine... Sellest kasvatakse õnneks välja.
Ka teaduslikult mõõdetav tõus toob kaasa kiirenemise-hõrenemise koos enesetunde uperpallidega – peab teadma, et mitte karta. Koos Veevalaja ajastu algusega veeres meie Päike Keskpäikese mõju alla – jõudis tagasi galaktilisse koju.
Jah, teisel pool päikest on Tagapäikese maa, mida muistsed eestlased muide teadsid – planeet Nibiru ja anunakid, kes Aadama ja Eeva kloonisid. Kloonidest muist läks tuksi – kentaurid-sfinksid... Ent ka meil abiks käivate kosmoserahvaste seas on kloonituid, kes aitavad meil-kloonidel kasvuraskustega toime tulla. Samuti käivad siin reptiilid – oma üle-käte-läinud sigidikke, kelle aeg Maal on läbi, korrale ja ära kutsumas.
Hingekodu laadiv-tervendav tagala on meist igaühel – une ajal kogume end Kodus, et üle nõrkusehetkede edasi kesta. Kes ei teaks ajuti kallale tulevat kiusatust: tahaks surnud olla – aga sellist allaandmist me ju kogeda ei soovi.
Kuna uues energias meil enam senist alko-ainevahetust ei ole, saaks torusiili-katlakivi eemaldajaga võrduva aine abil siva sääred teha, ent see võrdub enesetapuga. Ei soovi. Teame, oh teame ka tahtmist Ugandasse pageda – seda enam, et sõbrad on nii seal, Gambias kui Hurghadas ja Tais... Puhata ja mängida :D Just! Puhata ja mängida tuleb osata siin, kuhu oled seekord kehastunud. Iga hingetõmbe eest vastutuse võtmine ning rõõmu ja rahuni jõudmine on meie kohustus.
Madre ei ennusta ega tervenda – kirjutab-tõlgib-vahendab, bitte-dritte-jaa-jaa ;)
No comments:
Post a Comment