Kalmistu kutsub

Kalmistu kutsub.
Parimas mõttes. Nüüd, kus pühapäevase tormi järel on elavad taas elektri ja kõige sellest tulenevaga varustatud, juhin tähelepanu, et juhtus ka lahkunute pargis.
Näiliselt terve-tugev-sirge hiidkuusk räntsatas üle 21 kalmu.
Meie rahvas on andnud oma parima. Oleme koristanud, laialilennanud hauaplaate-küünlaid-inglikesi kokku korjanud. Pargirahva omastel on valik - kas jääda loodusliku hauarahu meelde ja jätta lehed-oksad kalmudele - või lumetuleku eel rahularahvale tegusalt külla tulla.
Spiritiri mõttes ütles see hiidkuusk: ainult igaüks ise saab püsti püsida - meist igaühe enese valida on, kas saame ja jääme puuks või on sedapuhku puuks.
Praeguse ajastu tormide aegu on 2 võimalust - kas neist uues kvaliteedis kangelasena väljuda või ahjupuudena krematooriumisse suubuda.
Kalmistu kutsub ;) :D

Ja samas on praeguses kehas püsimine nii lõpmata huvitav – uued energiad ja karmalaksud toimivad sekundiga. Kui varem oli tulemus ja tagajärg kohal aasta pärast ja sa ei pruukinud mäletada, siis nüüd käib kõik KOHE – nii et isegi haugi mälu viib otsad kokku.

On igapäevane vägede valitsemise eksam ja selgeltnägijate tuleproov.

Oli nii. Esmaspäeval, kuni Indi oli Valtu ujulas trennis, jalutasin ümber spordihoone, vaatasin tähti ja üht maja. Ainiti. Nägin perenaist koju tulemas, tahtsin talle midagi öelda - mida, ei teadnud - nüüd tean. See oli Indi bioloogiaõpetaja maja, mis põles kolmapäeva õhtul koos peremehega ära.

teen vallale ettepaneku kasutada Soonet leskõpetaja majutamiseks.

Ühtlasi vajus eile tööle sõites mul autos korvikeses kohvitermos viltu, mõtlesin - oot-oot, kohe kehitan - mispeale korvikene lendas põrandale - kõik muud-määd asjad laiali - kohvitermos uhkesti püsti.

Tundub, et mul on vaja vägede valitsemise Õpetajat - iga päev näen ja teen midagi, mis käib mul kõrgelt üle pea. Mida ma õpetajannale öelda saanuksin? Teie tõttu on juba liiga mitmed lapsed kooli pooleli jätnud, suvetööle jäädes palgatööst ilma jäänud ning teist räägivad kahe kooli õpilased rohkem kui kõigist teistest õpetajatest kokku... Karma is a bitch. Kusjuures ma ei tea vaatamata sellele, et kuulen temakesest juba mitmeid aastaid paljude noorte tõlgendusi, mis nägugi ta on...

Sellest hoolimata pakkusin talle võimaluse soovi korral müügis-Soonele kolida.

Mitte sellepärast, et ma miski ingel oleksin – tunne oli selline.

Ja tunne on üha kindlam – Paplis 24.oktoobril sündinud Magdalena kasvab Altweskile.

Puhtaim piim päästab elusid

Teate küll, kui tüütud on terviseteadlikud toidujutud juhul, kui see pole teie hobi. Misssasssja – toit on toit on toit – mida keha tahab, seda söön siis, kui tema tahab! Söön selleks, et elada – ei ela selleks, et süüa. Mõtlen palju tähtsamaid mõtteid kui toit – minu lennukaar, missioon... Naeran poolisui vegan-naljad ära ja turnin intellektuaalsetes kõrgustes, kuni...

Iga seik ja tõik, märk ja värk pistab sind ninapidi toiduteemasse.

Jälgid, mida sööd-jood ise, kuidas toitub ümbruskond ning saad aru, et meie väestamiseks mõeldud-tehtud nähtus on ülimalt salakaval ja tõhus relv.

Bioloogiline relv on sesmõttes lollikindel, et lollid pistavad endale seda ise suhu. Lisaks mürgiks kuhjuva toidu ja joogi tekitatud suust sisse läinud haigusele on meie sandistamiseks fluooriga hambapastad. Glasuurime oma sünniõiguse – kristallina funkava käbinäärme fluooriga. Täiendame suitsidaalset kompotti GMOdega, pakime end G5 kiirguslainete sisse vrapiks...

Valmis!

Ise tehtud, hästi tehtud sandid. Haige ja mürgine rämpstoit on odavam, tema näkkkulükkamine on mugavam – mida paksema valge rasva pekipakendis biorelva ohver hingeldab, seda mugavam ta on. Ja seda rängem on tema sõltuvus. Obsessiivsöömine. Analoogne – ja sageli rööbiti alkosõltuvusega. Nõiaring, millest välja kutsuja on... mina ise. Ellujäämise instinkt. Keha hädakisa abiga.

Meie planeet kui elus organism – ja meie tema lastena – oleme ilmselges muutumises. Sageduse tõus tekitab seni kõike talunud inimestele nüüd äkki putukahammustuse peale anafülaktilise šoki ja kummikinnaste tagajärjel urtikaaria. Varem mida iganes söönud ja seedinud inimene kogeb nüüd äkki makaronide ja saiakeste tulemusel järsult tekkinud, aga vaevaliselt mööduvat punnis kõhtu ja limavoolu hingamisteedest.

Röma – röga+lima – tekitatud tulutud köhatused täidavad valge rasva võbinal ruumi.

Tekib hirm – nisupätsid ja surnukstöödeldud piim rahustavad. Opioidid ja turvatunne... Niipea kui toime möödub, uus doos – kogused kasvavad – ja tekib psühhoos. Appi tuleb alkohol. Psühhoos annab esmalt järele – seejärel ägeneb. Oi appi, pohmell! Nisu ja pekk – ja opioidse laksu uuele ringile.

Sellel karussellil on iga töö eneseületus ja kangelastegu. Rasvunud aju mõtleb välja, kuidas mistahes tegevusi mehhaniseerida-delegeerida või üldse tegemata jätta. Kasvav kõht vajutab seljakile tugitooli-autorooli ning kui võimalik, kolm korda päevas „iluuinakule“.

Rets-toidu kui keemiarelva psühhoosi tekitav toime esmalt halvab ja siis tapab ridamisi ilusaid inimesi.

Kusjuures enesekaitse nipp on lihtne – piim peab olema elus, sooleseintele kleepuva gluteeniga nisu asemel kaer-tatar-riis, suhkur puuviljadest või pruun – mitte miskit eluohtlikult rafineeritut!

Meil kõigil tekib makaronide-saiakeste-jne - peale kõhupuhitus, seedimatu monoliit piinab kõhus, algab limavool bronhhidest ja töövõime kukub nulli ning päästab uni.

Aga me ei ole sündinud elama saiast padjani.

Valge suhkur ja pastöriseeritud piim toodavad organismis opioide - tekibki reaalne narkoos, vajadus, kaif. Juua tohiks ainult otse-lehmalt-külmikusse, kuumtöötlemata piima - selles pole fermendid surnuks kuumutatud.

Nisu-suhkru-surnudpiima atakk põhjustab psühhootilise seisundi.

Üha sagedamini on inimestel kotis antitoks, putukahammustuse vastumürgiga sarnane – võtab maha nisu-suhkru psühhoosi... Asi on väga palju karmim kui teadvustame ning selle endokriin-jama käes kannatab kujuteldamatult palju inimesi, ise seda teadmata.

Lisaks põhjustab valge suhkur ja nisu paanikahäireid! Kiire tablett võtab psühhoosi maha.

Siis ei teki paanilist sööstu poodi lapiku järele - alko kupeerib küll psühhoosi, ent pohmakas hoiab nõiaratast pöörlemas - uus nisu-suhkru-atakk, jälle psühhoos, pealejoomine - naudime sel karussellil sõitu või ronime maha.

Kuna organism ei omasta neid rets-produkte, on kõht pidevalt tühi - tekib pidev obsessiivne õgimine, näljatunne ei kao, aga valge rasv ladestub ja tapab. Asi pole esteetilises aspektis - asi on eluohtlik. Hullem kui vats ja lõualott on rasvunud maks ja süda.

Meie sõbrad on rukis-kaer-tatar-riis - äärmisel juhul mais. Taimerasvad - toiduõlid. Mesi, pruun suhkur, tume šokolaad. Jumala pärast mitte valge suhkruga piimašokolaad!

Kala. Munaga peekon. Juurikad-puuviljad mõistagi. Veel kord kala. Ja muna :D

Lihtne on alla anda - ah pekki, söön-joon, nagu tahan. Magan seepeale enamuse elust maha. Ärkvel olles olen psühhoosis ja mäluaukudes, mõtlemis- ja teovõimetu - seega söön ja joon veel ja magan, kuni... Ongi pekkis.

Kõigepealt vaadake Liina Randpere toimetatud saate „Kallis, sa oled kosunud“ 5.hooaja saateid.

Siis jälgige, mida teie keha kõneleb. Proovige alustuseks üks päev nagu-võiks-toituda. Noooh? Voh!

Hea on olla kerge ja puhas. Imeline on kasutada päeva ja töövõimet täielikult ja täiuslikult.

Taevalik on teada saada, kui paljuks me oleme suutelised, kui me ise oma keret vaimule vaevaks perv-proteiine&alkot täis ei lae.

Pisut enese ohjeldamist. Konstruktiivset teadvustamist. Rohelist ja punast teed. Ainult alla 80 kraadi pastöriseeritud piima – et toda piima ennast omastada aitavad fermendid oleksid alles - ja elu on lill.

Seilasime, teame!

https://www.youtube.com/watch?v=Scf-5AwkqeY&feature=push-fr&attr_tag=Cxs2-4YjXaoqowyA%3A6

Tere talv - teadlik selline...

Talv on alanud – simunapäev oli härmas-karge-päikeseline ning öö tähistaevalik.

Indigo Tom puhastas meid laupäeva õhtul tormi hoolde,
hirmud-valud-mürgid lendasid padukasse ja tuulde -
iga meist peegeldas end ühisväes enese juurde -
tere läbi musta kuu puhtasse helgesse uude kuude!!!!!

Me käime kodust väljas... oma kodu vaatamas.

Veendume selles, et planeet Maa on tõepoolest meie Kodu.

Ühendame väed - ja kõik on kõigi ja kõigega parimal võimalikul moel ühenduses.

Kogeme oma enese aegruumi ja muinasmaa õigsust kõigi võimalike variantide seas.

Ma tean, et mulle antud anne on ülesanne, et Saage Saarariik Altweskil on minu missioon - aga ikkagi on nii nunnu mängida mõttega, kuidas ma poen oma hobustega Adilasse või Kärinässe peitu ning saan otsekui vannajummala enese selja taga puhata ja mängida... Ent pakutud suure töö asemel väikese valimine on loobumine ja Teelt kõrvale kaldumine.

Suur ja nõudlik, raske ja raju? Jah. Mul on see au.

Kaugelt paistab paremini.

Mina olen oma kuningriigi Madre – Mutter -, mitte mutter teiste meeste masinates.

Sel noorkuuajal on valikute aeg - kes-kellega-kuhu-milleks kulgeja Mina olen?
Valida on lihtne.
Kohe, kui küsimuse esitad, astuvad Su majja vastusega inimesed.
Hetkel, mil kahtled, tuleb su juurde Valge Koer, sünnib su südame sülle Märgiline Vasikas ning su enese hobused käituvad, nagu Ükssarvikud ikka.
Tekstid ja teadmised, kaaslased ja külalised mitmetest dimensioonidest tõstavad tiibu, kingivad ja kuldavad selle, kes astub, see annab, kes kõnnib see kannab.
Luban kogu hingest sellel kõigel sündida, tänan ja õnnistan.

On kingituste aeg.
Kui lapsed maalivad väikese tubli Twiggy-Piggy-Hipsteri musi lilleliseks, on temakene täiesti Uus.
Kui käid enne kinnominekut laste ja lapselastega oma enese lapsepõlveradadel, on täiesti Uus nii Pärnu kui sa ise ka.
Kui su hobused rändavad lastega läbi galaktikate, pühast ja puhtast rännakust võtavad hobuemmede kõrval täiel väel osa ka nende varsad, kummardab su süda selle kuningliku Kingituse ees, nagu oleksid just praegu saanud viis hobust...

Mina ise tänan!!! Sain kingituseks teadmise, et olen võimeline koos hobustega Teeta-tööd tegema.

Päris mina. Kõrgema ja maise mina ühtesulamise hetkel minnakse rändama. Ilma hirmuta - sest Hobused oskavad ning nende ja minu 5D järglased teavad, kuidas peab ja mil moel saab eriti hea

KukriMukri on siis, kui koos on kõik mu lapselapsed, enamus lapsi korraga ja kordamööda - ja veel hästi palju Rahvaid. Neid aegu ei saa kirjeldada. Kogeda on vaja. Täiega.

Mõtsin Adilas Tommi kontserdil asja üle järele. Minu koht on Altweskil. Adilasse koondunud väerahvas - mitmed valgustööliste pered on sinna elama asunud - vaatavad mind kut õnnistegijat spst, et ma tegen õnnist siin Saage Saarariigis. Adila Katjana oleksin lihtsalt üks seib Sõõruka masinas. Mis on ilus ja võimas - aga ikka väga allaandev põgenemisvariant.

Ma olen siin Altweskil nii kangesti kodus - iga ilmaga - ja variseva seinaga – iga tormimurru ja helendava elektrijuhtmega - ikka kodus.

Hetkel oma lühikese keti otsas paigas.

Aga eluperioodid vahetuvad.

On ajad, mil elatakse 7 elu ühes.

On ajad, mida mõõdetakse aastatuhandetega.
Uhkemat parkimiskella kui huulepulgaga kinopileti taha joonistatu ma ei tea.
Ja kui su koduuksest kõnnib sisse ülimalt väärikas vanameister, kes tellib kahe raamatu kirjutamise, sest on enda jaoks avastanud, mida oskad ja valdad...
Siis ongi sel kingituste ajal see Pidulik Tunne, et kõik on väga hästi ja õigesti.

Seoses kella tagasi keeramisega ÕIGESSE EESTI AEGA teen ettepaneku rakendada see teema ühistuliikumise vankri ette. 99,9% rahvast tahab, et nii jääks. Fakt, et kutsutud-seatud-valitud sellega ei arvesta, on nagu illustrats möödunudreedese büro-korruptsiooni koosoleku teesidele. Me saame selle lihtsa, kõigile arusaadava ja üdini puudutava teemaga näidata, kui keeruline on rahva tahet ametnikerdiste hirmunud mädamüürist läbi suruda - aga see on võimalik. Kui üks üldoluline teema on võidetud, tuleb neid juba laviinina.
Tuleb ka põhiküsimustele vastavaid inimesi. Maestra Marje oma tütre Kadiga. Ja sajandi endokriinhaigust omal nahal eriti vägevalt kogev naine. Kui ta ütles, et külastab, siis kõigepealt tuli vägev tõrge - midaprst, mapolekutsunud, minu vaikne pühaba - ongi nii, et kõigepealt tuleb reaktsioon iga asja peale vanade mustrite pealt - siis alles saabub uus hea ilm

Nisu-valgesuhkru-gluteeni-pastörpiima-alko vabana. Igas mõttes. Aloha!

Inimeste poolt riigipööre inimeste poolt

Uuemal ajal on iga kodust väljas käimine otsekui välismaal ime vaatamine.

Sellepärast, et iga kodu – olgu ta väike korter või suur talu – on oma olemises loov ja lehviv muinasmaa, kus ollakse igasuguse enese sidumisega muu-ilmaga üha ettevaatlikumad.

Oleme küllastunud olnud aegade o-dest.

Orjaajad. Okupatsioonid. Omraiigitus.

Loome Eestimaad pidi o-dest sõltumatuid reservaate, inimväärse elu saarekesi ega taha enam võidelda millegi-kellegi vastu, vaid poolt.

Kuna me koosneme geneetiliselt orjameelest ja rakumäluliselt okupatsioonide tarretisest, ei seosta me ennast ega oma kodu riigiga. Rahvaga küll – riigiga mitte. Ammugi mitte euroliiduga, mille meede on mõisnik, kontroll kubjas ja direktiivid kõrgemad kui Jumal.

Rahvas ja võim on üksteisest spagaadini kääris, nõnda et me silmitseme nii kohalikus omvalitsuses kui Toompeal laamendavat bürokraatiat nagu suurt võõrast hõlmamatut looma, kes on meist niii võõrandunud, et temaga justkui saa midagi peale hakata.

Hõlmamatu on see monstrum sellepärast, et 600 tuhande valija-maksumaksjaga riigis on 200 tuhat ametnikku. Me maksame neile palka selleks, et nad moodustaksid meid ahistavaid-alandavaid hierarhiaid ja jagaksid omavahel vaesust ümber.

Ühistuliidu korraldatud rahvakoosolekul Elvas uurisime toda näiliselt igavest ja kõigutamatut koletist igast küljest ning saime aimu, kui oluline on inimene. Nii müts-peos oma vagu kündev püüdleja kui teda torpedeeriv ametnik – ikkagi inimene!

Tartu HLÜ juhtkonna parem käsi Märt Riiner ütles, et bürokraatia on nagu vampiir, keda me ise toidame ning vastuhaku ees seisab juba Balzaci sõnastatud fenomen: keset küürakaid on keeruline olla sirge seljaga.

Tartu HLÜ peakorteri vasak käsi Andro Roos tõdes ilustamata, et ametnikearmeed peost toitva Eestiga on asjad täiega pees: bürokraatia triumf on loovuse surm – agoonias püüab iga ametnik endale alluvaid juurde tekitada – ühistegevuse eesmärk on segaduses ja norgus inimesi ühendades ehitada tõeliselt toimivat riiki inimestele, mitte ametnikele.

Kui Elva sädemees Vahur Jaakmaa kirjeldas raiskamist-vassimist Elva näitel, nentis tuuleparkide rajaja Harry Raudvere, et bürokraatia ja korruptsiooniga on sama lugu nagu kassikaku ja sitasitikaga – kassi, kakku ja sitta analüüsides ei pääse me välja olukorrast, kus stagnatsioonis lagunevas oma riigis on asi ametniku jaoks ametlik ja lõpeb kell 5 pm – inimese jaoks aga isiklik ja enamasti tragöödia-piiriline.

Bürokraatia patjadel peesitav korruptsioon on nagu vähkkasvaja, mis tapab peremeest.

Või õigupoolest kogu rahvuskehandi skisofreenia – me anname hoiulaenuühistu inimestena kohtusse volikogude-valitsuste inimesed, sest ühistu liikmetena saame aru, et raiskamisel ja kuritarvitamisel on meie raha – aga tõsiasi, et ametnik on meie endi palgatud ja käsutab samuti meie raha, jääb hämaraks.

Just geneetilise kahjustuse ja rakumälu luulu tõttu – ametnik on igavene, mõisnik on puutumatu ja politruk püha...

Poeet-poliitik Indrek Särg kutsus üles rahvast päevast päeva iga mõtte-sõna-teoga harima, et me teaksime – riik algab rohujuure tasandilt ning see, et Tallinn mõnuleb teiste kulul omariiklust hävitavas stagnatsioonis, pole norm, vaid anomaalia.

Jurist Raido Sõlg kinnitas seepeale, et iga amentik ja asjapulk on kukutatav, maha võetav ja asendatav – me peame seda õigust ja võimalust kasutama läbi selle, et iga otsuse ja valiku all on kellegi isiklik allkiri. Kes käki keerab, see maksab ja troonilt kukub. Personaalselt – ja kindlalt.

Endine põlluminister Jaan Leetsar märkis, et seesuguse isikliku suhte loomiseks ja säilitamiseks tulebki kodust väljas käia, suurt pilti vaadelda – ja praegusel ajal paraku tõdeda, et aastaks 2020 pole võrreldes 1934. aastaga sittagi muutunud.

Kahe kõrgkooli prof. Rein Koch täiendas, et kui eestlasel pole välisvaenlast, müüb tema lihtsalt oma maa sadade ja tuhandete hektarite kaupa välismaalastele ja-või teeb endaga muid kahtlasi kodused eksperimente.

Mina, 300aastase Altweski emand, 10 lapse esiema ja loomrahvaste enese ümber hoidja, olen prügimäest kodudeks loonud 3 talu aastast 1920 ja võin kinnitada, et seda saab teha ainult iseendale lootes, inimese ja vaba mõtlejana – mitte projektidele-jupijumalatele lootes. Inimene-haaval millegi poolt töötades loome toimimatu aparaadi kõrvale tõeliselt funkava võrgustiku, mis on enda ja üksteise, vaba rahvusriigi poolt. Toimumas on vaikne, visa ja ülesehitav riigipööre meie, inimeste poolt! Meie inimeste poolt.

Õhtupimeduses autodesse istudes, nõnda et seelikusabad-lipsud jäid uste vahelt lehvima, leidsime: näeme välja nagu maffiaperekond, kes käib depressiivseid Eesti väikelinnu raputamas. Nii peabki olema - ametnikud, olge valvsad, me armastame teid kui INIMESI. Kes armastab, see... teadagi :D - nii et pigem ärgake ja tulge meie, inimestega.

Kodusele muinasmaale jõudes on lihtne vastata küsimusele, kas oled valmis selle kõige eest surema. Ei. MA OLEN VALMIS NENDE KÕIGI NIMEL ELAMA.

Lõikustänupühkimised

Lõikustänupühal oli meil kõigil õigus ja võimalus, põhjus ja kohustus olla tänulikud oma 7 tärni eest. Nopri talumeierei on tööka truudusega välja teeninud tõsiasja, et pere-ettevõtet veab ja peab tänaseks seitsmes Niilode põlvkond.
Oma seitse tärni, mida-keda tänada ja õnnistada on meil kõigil.
1. Mina ise. Tänan ja õnnistan, et täna taas oli õnne tegudele ärgata.
2. Minu kaasa. Tänan ja õnnistan, et meie armastus on loonud maailma.
3. Minu lapsed. Tänan ja õnnistan, et nad jätkavad meie teed ja tööd just omal, neile sobival moel.
4. Minu sõbrad. Tänan ja õnnistan, et nad kui kingitus mu kõrval sama jalga astuvad ning õla-südame-silmsideme väge jagavad.
5. Minu loomad. Tänan ja õnnistan, et nad koos mu pere ja sõpruskonnaga 21. sajandi parimal võimalikul moel oma ülesannet täidavad.
6. Minu kodu. Tänan ja õnnistan, et ta loob ja panustab meie pere ja sõpruskonna väes iga päev parima võimaliku selle riigi ja planeedi heaks.
7. Minu riik. Tänan ja õnnistan, et ta olemas on - edasi saab kõik ainult paremaks minna ;)
Aitäh Niilode klannile tarkuse eest oma enese isikut ja peret, kodu ja panust seesuguse seitsmetärni luubi all vaadata-imestada ning rõõmustada ja pühitseda.

Teate ka, tiburullid, kui suur õnn on olla elus ja ilus ja terve? Mummi saab iga päevaga aina enam aru, milline kingitus on 10 täiuslikku-imelist järeltulijat - juba ette ja taha olgu õnnistatud ka need, kes juurde tulevad :)

Meie väepaigad on Altweski ja Võrtsjärv, Madre ja Robots for humanity Muralistid eesotsas Lions Masterclass Richardiga. KÕIK Eesti linnad ja asulad - ka kolhoosiaegsete kortermajadega külad, need eriti!!! - väärivad kunstiteosteks muutumist Tartu eeskujul.

Majade kaunistamine helge kunstiga on Eesti Nokia.

Vahe on võrreldamatu, kas sõidad õhtuks kunsti keskele või kasarmulaadsesse kortermagalasse - ja mida sa hommikul aknast näed ;)

Nojaa, minu vanima poja startup-Ükssarvik ikka muidugi ka.

Pinda ja materjali jätkub :)

Lõikustänupühal kogunesime Loovuskosele ja Südamesallu koos inim-hobu-koer-kass-lind-hiir-ämblikrahvastega pühitsema ja õnnistama kõike head, mida see aasta on meile kinkinud ja õpetanud. Meid oli päris paljukümmend – oli hea ja ilus päev.
Motivatsioonikoolitusel Valtu mõisas oli üksiti suguvõsa kokkutulek. Nagu selgus. Eesti iluduskuninganna on minu papa Harry Vasara venna Peetri järeltulija. Cusine meil siis nüüd selline :D Kui Albaanias gloobusemissi tiitlile võistlevat Anettet kõrvutada minu papa voolitud printsesside-Lumivalgekestega, saame vastuse küsimusele, kuidas tehakse iluduskuningannasid. Headest geenidest – sealtpoolt on meie sugupuusse pandud ka Veiko Täär, Lauri Pedaja... ootan huviga järgmisi sugupusa rullumisi :D :D :D
Kuna ma olen sel aastal igas kuus sugupuu terve oksa avastanud, tuleb meie kokkutulekuks staadion üürida - Altweski jääb kitsaks :D
Teeme ära! Ja ma mõtlen seda tõsiselt.

Igapäevaseid tänulik-olemisi mõtlen ka tõsiselt. Mul on üks Sõber.

Alati, kui ma juurdlen, kuidas üksi mõni suurematsorti sooritus korda saata, astub ta uksest sisse. ALATI. Kõigepealt tõime temaga koos naabrimehe kuurist koju oma redeli, siis - mõlemad kardavad muide kõrgust :D - turnisime ponitalli laes ja panime sinna tuuletõkke.

Ja tõime ligi 200 kilo kaera - misjärel tema lapsed panid ennast hobuste peale. See on minu tütar Margareta​. Tänan ja õnnistan!

Just samal ajal, kui arutasime Retiga, kus Indira​ juulitab et koju ei tule, smuugeldas too end Thea Paluoja laulustuudiosse :D :D :D Üks Murutar​ on seal juba laulnud :)

Lisaks tantsule-laulule pani Indiuks end ka ujumistrenni, nii et nüüd on tema nädal kenasti täis planeeritud. Omal algatusel. Üdini ise. Noprisse ja papa Kruuvi juurde sõites saan aru, miks mu pesamuna Tartus kohta ei leidnud, segadusse sattus, enesekindluse ja huvid kaotas. Kui linn on loodud väiksena ja kunstlikult välja venitatakse ja valgusreostatakse, ongi ta... välja venitatud.

Tänu taevale, et Indi selle kogemuse sai. Ja et ma Altweskile kolisin. Koos tema ja vanima pojaga.

Autasuks julguse eest sain kõik oma lapsed riburada endale - ammendunud-lõpetanud taluelu neid enam ei kõnetanud, nüüd elab mu Saage Saarariigi ühes toas noorim tütar, teises vanim poeg, vanim tütar käib oma lastega Saaratooriumis iga päev, ülejäänud tütar-poeg-lapselapsed nii, nagu vähegi saavad. MEIE koht. Mis ei tähenda, et me siia dramaatiliselt surmani sulguma peaks - ikka EDASI, ei sammukestki tagasi! ;)

Julius Kuperjanov - hingelt kunstnik-viiuldaja-näitleja - tähistas oma lühikese-kirgliku-müstilise elu järel äsja Tartus Raadi kalmistul oma 125. sünniaastapäeva. Eesti lippu hoidis Tartu da Vinci, igavene mässaja Hando Kruuv, monumendi juures olid väljas ka ingeri ja petseri lipud. Esindatud olid nii viimsed vabadusvõitlejad, Kuperjanovi selts, kaitsevägi kui aatelised kodanikud. Igavene au! Nii Kuperjanovile kui tema raja jätkajatele.

Ka siis, kui nad, ätid, isegi kalmistul omavahel kaklevad :D :D :D

Kõiges on sõnum ja peegel.

Vaatasin Richard Gere'iga üsna uut filmi Raha võim – ja kirjeldasin kallimale, mida nägin. Hea. Õudne. Kas see peabki nii olema, et rikkusega kaasneb sisemine lamenemine, truudusetus, tahtmatu ebaeetilisus...

Kirjutasin Ugandasse: „Mitte et ma tahaksin igavesti koos Sinuga vaene olla, aga ma tahan olla koos Sinuga eetiliselt rikas ja teineteisele truu.

Gere'i karakter tahab liigutada sadu miljoneid, oma naist ja peret ja sulnist armukest - kõike ja kõiki elegantselt ühe korraga. Tütar ja armuke ühevanused, kõik üle pea hunnikus, äripartnerid kaabakad... Kokaiin, polügaamia... ja ometi nii kenad inimesed... See tundub nii õõvastav, et ma ei tahaks lõpuni vaadata. Sinuga koos oleks kergem - ilma Sinuta oioioi...

Armuke elab Gere'i ostetud korteris, korraldab tema raha eest näitusi - ja esitab nõudmisi.

Kusjuures oma naisega on Gere sama nunnu ja armas, nagu maailma parimad mehed ikka...

Küll ma tahaksin Sinuga mõtteid, elamusi ja ELU jagada...

Tadahh, nad tegid filmis ränga avarii - nüüd saab naine armukesest teada - ehkki see on juba surnud, läheb jamaks kätte ära. Ehk et siis lugu sellest, kuidas kõike ei saa - ja kes kõike korraga tahab, jääb kõigest ilma ka...

Küll on õnn, et me oleme juba neis aastates, et nii kergesti ei saa tekkida inertsset topeltelu, tüdimusest algavat petmist.

Jumala eest, kui just peab Sind kellegagi jagama, siis pigem muude pahede kui teiste naistega - kusjuures Gere'il on ses loos ka viski pidevalt ees ja sees. Ränga autonätaka ajal ka - tema oli viskine, armuke kokaiinine... Ja ometi oli sel mehel kõik olemas...

Mnjaa, tõesti, ma tahan koos Sinuga meie oma head uut ilma, helget muinasmaad luua. Väga. Oh kullake, kui väga ma Sind armastan, näen mina filmist, tänanpalunjah! Ja oh kui väga hea, et me sinuga pole end mässinud võrkudesse, mis kindlalt hukutavad. Üks viga - nagu näiteks autoavarii armukesega - ja kogu võrk käriseb. Ja oh kui hea on olla aus - kui Gere praegu asja ära räägiks, võiks ta veel kogu oma maailma päästa - aga ta ei saa ega julge - ja hulk häid inimesi saab koledasti haiget.

Oh kui hea on olla aus ja truu... Ahjaa, Gere tegelaskuju nimi on Robert

Gere-Robert haldas nii suurt ömaunti mannit, et tuli puhtalt välja ning pälvis võimaluse ise valida, kas ütleb püünelt bling-bling rahvale, kuidas asjad vene vasekaevanduste ja muu ja määga on - või jääb munniks. Aamen

Ole nüüd kena ja ütle, kus ja kuidas Sinu 50. sünnipäeva tähistame – kodune vastuvõtt oleks kergema vastupanu teed minek, teeme midagi samast sarjast nagu Su senised koos-sünnipäevad – olnud on Istanbul ja Aqua – sel aastal:

https://www.piletilevi.ee/est/piletid/koik/date:21.12.2019,21.12.2019/“

Vanaraud ja apokalüpš

Vanaraud ja apokalüpš

Kati S.V. Murutar

Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa oma meeskonnaga on 2 aastat 24/7 lima liigutades loonud juba eos kultuslikuks kujunenud šedöövri. Vanamehe multikas oma naturalistliku-sübolistliku absurdihuumoriga kinnitab taas: kui Asjad on õhus, püütakse nad siit-nurgast-ja-sealt-nurgast-keskpõrandale-kokku apokalüpsikusse – ja hea saab.

Filmhaaval täiustub tervikpilt, mis pusletükk-haaval püüab kindlaks teha, kes oleme, kust tuleme, mis edasi saab.

Nii Ükssarviku startup-stripp, jagamise-doki gluteeniküllane kurblugu kui vanamehe plastiliinist-rögast-lagast-vanarauast koosnev Lugu on otsekui legend pimedatest, kes kõik üht ja sama elevanti kirjeldasid. Kellel saba, kellel lont – ikka sama vant.

Meie rahvuskehand on läbi tulnud orja- ja nõukaaegadest ning uue hea ilma filmid – nii võimsad, nagu polekski Eesti omad – kirjeldavad meie ühist rakutasandilist kreeni. Oleme lõksus oma vanarauahunnikus, mida samavõrd kardame kui ülistame.

Kui näiteks legendaarse Nopri talumeierei truudus oma 7* piimale on oma järjepidevuses kaunis ja õilis, on sitane tants üheainsama lehma ümber veenvalt kleepuv ja haisev metafoor.

Piim on vastutus samavõrd kui lehma, ka hambutu-kohatu kogukonna ees. Nagu seriaalis Naabriplika pole seriaalist ENSV saabunutel kusagile (välja)pääsu. Jamavad oma vanaraua-väärsete traktorite-kaubikutega „puujumalat paluda“, kuni too orgasmi ja seejärel küttepuudeks saab.

Eestlastele assotsieerub see puuõõne-koin mõistagi papa Mangiga. Rahvusvaheline publik saab ka lisa-pikantsita aru, mis hambutu värk on see kik.

Nagu ka spiritiri-festivalid, kuhu kogunenud „karvased“ gastrollivad ka Ükssarviku ja Jagamise burning-manidel ja Mustamägedel.

Igaühest ei saa startupitajat. Keegid-kuidagi-kusagil peavad liini-kontori-töö tegijad vabal ajal ju ometi olema. Kuni masinad on needki viimsed ametid-mannetukesed üle võtnud.

Selle eest hoolitseb mängeldes, aga vääramatu jõuna noorim generatsioon.

Kui nad kogu suveks vanaisa juurde valatakse ja hääbuva küla viimne põssa nende nutiplutid nahka paneb, hakkavad nemad leiutama. Ühenduses Algallikaga kõigi ja kõigega üks olema hakkavad. Ja vastutuse võtavad.

Veenvamalt kui Kruudid-Imelised, sest need nõnlased on siin ja praegu ja päriselt.

Miks need muhedad, elusad ja ehedad lapsed publikule alla 12 keelatud on?

Sest persseid on palju. Väga palju.

Justkui lapsed neid sõnu ei teaks. Või justkui nad ei teaks hiidkaru, kellesugused jõuravad ka Hollywoodi kassahittides.

Meiemaine mõmm – kujund muidugi, miks ei kujund! - on täidetud metsloomade ja Jaagup Kreemiga, kes aitab karul kogu kamba välja peeretada. Ise jääb seedekulglasse uhkes üksinduses mediteerima.

Episoodid lehmaga üheks saamisest panevad kogu oma orgaanikas oletama, kui palju kanepit ja teisi toetavaid taimi selle šürri šaavutamišekš kuluš.

Kaks aastat röga rullimist millimeeter-haaval mööda higi ja sitta... Oojaa...

Ilmselgelt oli pupedele hääle andnud Avandil-Lüüsil-Uuspõllul oluliselt lihtsam ja lõbusam.

Tulemuseks uskumatult mitmekihiline, traagiliselt naljakas tort, mille ilmselt neelab alla ka rahvusvaheline vaataja ning mis oma raputavas sügavuses kindlalt ka autasud saab.

Kinoseanss oli kinnitus, et saab, mida väga tahab – igaüks meist.

Rahvaga kohtuma tulnud Oskar esitas viktoriiniküsimused, mille põhjal sai autogrammidega plakati Kuusiku poiss Mardo ning suveniirnuku väike poiss, kes seda nii meletult tahtis, et... saigi!

Mis edasi saab?

Jagaja andis alla ja loobus. Ükssarviku-generatsioon ja korrus veeretab üha uusi starte nende nulliderikkuses appi. Tagurpidi kentauri – peadpidi lehma pees peremehe – järjekordne lauda viin viib päris kindlasti plahvatuseni.

Purjus punik ja suvise mõistuse-südametunnistuse rollis laste linna-lahkumine kuidagi teisiti kui suure pauguga lõppeda ei sa..

Eks kogukond lüpsab seni väikese leiduri loodud masinaga kukke-põssat-üksteist, kuni järgmisel põlvkonnal on uus kuldvillak. Kuni ka selle udar plahvatab, sest lüpsjatel käib juba järgmise leveli tants ja tagaajamine.

Meie põlvkond balansseerib nostalgia ja unistuste vahel. Küll sai tehtud. Küll tahaks teha. Oleks mul vaid Lehm Püha lehm. Kuldvillak. Nandi.

Aga piim on vastutus.

Seda teavad nii päris põrunud piimavana kui poolpõrunud vanamees.

Eit, tule koju!

Mina jään!

Altweski ajaraamat 38

Kured lähvad, kurjad ilmad - haned lähvad, hallad maas - luiged lähvad, lumi taga...
Hoidkem tormises noorkuu kuldses sügises omavahel kokku. Hea saab :)
Mina jään...

Jah, ma olen kallimaga mõelnud variandile hobud-koerad-kassid konteinerisse pakkida ja ugandeeruda. George-Kizito-Edirisa kaitseksid meid nii lõvide kui kohalike rahutuste eest ja puha.

Ent tegelikult tahan mina ikkagi Südamesalu 8 hektari ümber samasuguse tara ehitada, nagu väikese valge talli taguse kopli ümber. Ja uue talli tahan ehitada – sellise, nagu Soonel. Ja jõe äärde väikese uhiuue maja. Ning tuhanderuuduse 300aastase Emand Altweski enese vundamendist alates üles kõbida.

Mis kõlab sümboolselt, sest eilne päev raamatupidaja Margotiga – hommikul 7st tema kodus ja pärast pidevalt per-telefon – kinnitas, et siinmaal on vundamendist alates põhiolemuslikud asjad väga mädad.

Pidasin Soonel lambaid-kanu-lehmi-sigu, et ellu jääksid ja muinasmaal kasvada saaksid ja päris-oskused omandaksid mu lapsed – keda Eesti riigile kasvatades pole ma päevagi lapsepuhkusel ega emapalgal olnud. Sõber-ülikoolikaaslane Ivari Padar käis mul keset suuri loomi ja väikseid lapsi külas ning soovitas võtta väiketaluniku otsetoetus 15K. Et seda pälvida, maksin juurde mitu kilo makse – ja sain. Ostsin traktori ja hiidkaubiku. Teenisin nendega 2 aastat Soonet – nagu lepingus kirjas.

Ent loodetud ja tabelitesse kirjutatud kasvu-vood – mis aastal 2015 veel nii reaalsed näisid – pöörasid hoopis kahanemisse. Seda kogesid minuga kõrvuti kõik kõrgharitud entusiast-missiooni-talunikud. Kes kitsepiimaga, kes lambakarjadega jukerdades – loodetud kasvu asemel enam nulligi ei saanud.

Toetuse abiga ostetud traktorit kasutasime alates 2017. aastast Altweski tõstmiseks varemetest kultuurikeskuseks. Kaubik teenis Uganda taluvilju maale toovat kauplust Tervist, Aafrika! Üha karmistuvate vet-tolli-jne eeskirjade tõttu lõpetasime selle mõõduka kahjumiga.

Viis aastat peetud lastelaagreid samuti uute reeglite taustal ametlikult pidada ei saa – kraanikausid, litsentsid...

Noortestuudiosse tuleb noored tuua süles, pesta-toita-emmeda – muidu nemad ka tasuta trennidesse kohe kuidagi ei saa. Ning kogukonnale toetuste pealt pakutud trenne-etendusi-kontserte paugutades saavutasime saali avariilise seisundi – tänaseks on põrandaalused paeseinad ja nende peal olnud talad kännis ja põrand õhus, Südamesalu poolses seinas vundamendist katuseni 10+-sentimeetriline mõra...

Sotsiaalne tellimus küsib Robinsoni rahu – täiskasvanute rehab-laagreid, kuhu 3-5 päevaks kogunedes antakse telefonid-autovõtmed käest, hakatakse tasakene paberi ja pliiatsiga kirjutama ja joonistama, oma pea sisemusega tutvuma – ja luuakse ühine näidend.

Et seda pakkuda, peaksin ostma saali sisse suure telgi, mille sees pliidi ja gaasipuhuriga majandada – sest meie tegelussaalil on puudu kõigest lagi, põrand ja seinad. Wc-st ma üldse ei räägi. Mida ei ole, sellest pole ka rääkida.

Aga silme ees on mul restaureeritud saal, kemps ja külalistetoad tema kohal uhiuue katuse all.

Teatri-koolitussaal ja kammersaal sauna ja vastse püramiidkatusega – Südamesalu-poolne sulnis aatrium nende vahel...

Mitte projektirahadega, taeva pärast!

See oli ära – pihustasin 2 aastaid oma ajusid, kuulutasin selle orjastuse-alanduse lõpetuseks välja isikliku brexiti. Kui seda lubadust rikkusin ja ikka taotlusi vorpisin, sain karistuseks kriminaaliks.

Oma sissetulek ja arendused tuleb teenida sellega, milleks oleme sündinud – ent ülikiirete muutuste tuules tuleb ka endal jõulisi-teadlikke kannapöördeid teha.

Mispeale küsitakse tagasiulatuvaid aruandeid, tõestamisi ja põhjendusi, miks vastuvoolu elulaaditalu pidamist ei jätkanud. Mul on aus ja puhas oü, kena ja korras mtü. Iga toetuse eest olen teinud kordades rohkem kui nõutud. Mtü peab vaatamata avariilisele saalile ja riigile järgmise augustini kultuuritööd tõukama – et juba õpetajate jaoks saadut tagasi maksma ei peaks. Kui oü puhul leitakse, et ma pole pälvinud, läheb tema kõigi parimate ootuste ja unistuste krooniks pankrotti.

Pankrot on üks kena koht, kuhu kogunevad loendamatud tublid eestlased. Suurem osa meist erinevatel põhjustel kriminaalid ka.

Mul on külmkapi uksel meetripikkune paber kirjutamisel-koostamisel raamatute, tõlgete ja näidenditega. Ning vastus armsama küsimusele, kas ma tahan tõesti tema veskipreilist koduperenaine olla: jaa.

Mida enam siin kodunedes-väestades-panustades – seda kindlamalt tahan ka ringi koomale tõmmata. Paisusild ja järvekallas peavad olema avalikult kasutatavad? Ei pea. Uue suve juunikuus lõpeb projekt, mis kohustab oma kodu räusk-röökurite-jotapiknikega jagama. Paisukaitseala suleb väravad. Oli tuttav meeldida.

Asjad loksuvad paika. Mõnikord aeglasemalt kui arvatud – enamasti pigem kiiremini kui loodetud.

Läks kaks kuud aega - ja eakas kass Taavet otsustas, et kaks valget tüütust tuleb välja kannatada. Lähenemiseks andsid suuremaks-enesekindlamaks kasvanud kõutsivõsud Rabinovitš ja Ahmed vanamehele mõõduka kolaka, et susisev taat lõpuks ometi aru saaks: nüüd on nii. Nüüd magavad kolm kõutsi minust vasakul ja kolm kollast koera paremal. Hobused on esialgu tallis... :D

Ühes alumises toas resideeriv poeg Richard niitis mulle platsi, kus ratsutada saan – kui Mati kabjad korrastab. Teises alumises toas pakub Indi mulle elu esimese võimaluse teismelist tütart läbi selle-tolle loovida. Vanim tütar jäi minu ja laste-loomade lahkudes isaga – samaealine keskmine tütar läks omakorda minu muinasmaalt minema.

Kuna Urve Uusbergi Riinimanda kooris laulev ja We Dance stuudios tantsiv Indi pole koos loomrahvastega konteinerisse pakitav ja ugandeeritav, on taevaisa mulle kindlalt teada andnud, et minu ülesanne on vaatamata riigi ja projektide, muu ja määga toimuvale siin ükshaaval ja korraga oma Ükssarvikuid ära tunda ja taltsutada.

Nägime äsja Mahtras, kui sarnased on samas energias inimeste püüdlused ajaloo pitseri peale midagi uut-heailmalikult õitsvat püstitada. Koos meiega nautis talurahva muuseumi pakutud ekskurssi 5 inimest – kangastelgede-maalimise tasuta koolitust... mitte keegi. Kuna ka meie perform-päevadel nii Altweskil kui kabelis roteerib samuti põhiliselt sama OMAde ring, siis nii need asjad ongi. Kohtumiseni vastuvisiidil Altweskil, imeline Anne Daniela!

Külavanem Kuningas – ametilt advokaat – külastas meid kaasa ja kuuma õunastruudliga. Olime ka nendega väga samal lainel. Esiteks jõudsime järeldusele, et olime kevadel asjata nukrad, et veeproovide võtmise nõudmise taha takerdunud projekti-tõukamine peatus – tulvavee ajal saanuksime pehmelt öeldes teistsugused analüüsid kui juulis-augustis – meedet siseveekogude puhastamiseks, millele see kallis töö pidi eelnema, ei avanenudki.

Seoses sellega, et eelarve kahanes veel 50 miljoni võrra, pole oodata ei meedet ega ministeeriumide tuge – ehkki varsti 50 aastat puhastamata strateegiline objekt on nii magevee-reservuaarina, tulekahjude kustutamise veehoidlana kui puhkepaigana ülioluline nähtus, keegi peale tema kallast omavate eraomanike tõenäoliselt tema puhastamisse investeerima ei hakka.

Kogukonna ühise järvepuhastuse ees seisab pisiasi, et kõik kaldaribade omanikud ei saa ega taha finantseerimises osaleda. Puhastada ei saa moel, mida harrastati kolhooside ajal – kopad-sahad hävitaksid järvepõhja ökosüsteemi – samas ei toimi ka üksnes niitmine – juured jäävad mitmemeetrise sette sisse ikka alles – vajame 21.sajandi tehnikat, mis on täiesti olemas.

Riigimaalt järve kukkunud 2 hiidpuud enne külmasid ja jää teket tükeldada ega ära vedada ei saa – ühitame Eero Esnari töö siis kaldaäärsete teiste kohe-kukkumas puude väljavedamisega ning teeme kokku 7 puud kütteks.

Jääb loota, et varsti on taas põhjust ja võimalust kütta ka hetkel ametnike poolt avariiohtlikuks kuulutatud Altveski loovuskose saali, millel on puudu põrand... nojah, seinad ja lagi kah :D

Jälgime nii keskkonna, põllumajanduse kui regionaalministeeriumide püüdlusi üliõhukeseks muutunud riiki ümber jagada ja korraldada ning ootame huviga, kuidas ikkagi tuuakse maale elama inimesed, kes ei saa pangalaenu, et kodusid osta – koolid-kauplused-sidesõlmed sulguvad – ja töökohad ei asu enam kinnikasvava järve ääres, vaid heal juhul Tallinnas, tegelikult aga ka Aafrikas...

Samas roiskuval konnatiigil ja jahedatel ilmadel on oma võlu - jotapiknikud ja vinnilõuad ei rooma koduõuele - ja kui järv ükskord oma finantsi ja vaevaga puhastatud saab, tuleb värav sissesõidutee ette ja ükski muidu-lagastaja ei mökita siin kalda kasutusõiguse teemadel - kes ei panusta, ei krooli, nii lihtne oogi :D Ka praegu just on miski võõras toyots ninapidi meie heinarullidesse pargitud, skodillac otsati meie tallis ja keski enamvähem Indi toas – elagu avalik loovuskosk, onja...

Tänan pigem õnne, et praeguses seisus ei tohi Altveski saalis ülearu kultuuri üritada - tüütu ja kulukas ja tulutu värk, ausalt-noh. Nii palju kui projekti-ike eeldab, teeme mõistagi ära.

Igal alal ja suunas teeme oma parima.

Soone talu Kumma külas läbis kaduneljapäevase värskenduspuhastuse. Maksab uuele pere- või sõpruskonnale 97K ning tutvumispäev on välja kuulutatud 2. oktoobril kell 18.
Suurepärase infra veeres ootab mugav ja muhe palk-põllukivi-tare kodu või loodusturismitalu rajajat - laut ja 6boksiline automaatjooturiga tall sobivad piiramatute unistuste täitmiseks. Lisaks keldriga püramiidpaviljonile on kaks kapitaalset kõrvalhoonete vundamenti, neist ühe peale saab vormistatud projekti alusel kohe päikesepoolse rõduga saunamajakese ehitada. Koplite taga metsaservas on... Kui tulete, näete

https://www.facebook.com/katisaara.vatmann/posts/2832356413460489?notif_id=1569564661215636&notif_t=feedback_reaction_generic

Ent olulisim on, et on ajad, mil iga kibuvits, seen, hobu-koer-kass ja inimriigi fakt kõnetab nii, et soojad värinad panevad mööda selga üles alla ja ütlevad iga paigale libiseva pusletükiga: midagi väga suurt ja head on sündimas.

Mu vanim poeg loob ühes toas uusi maailmu ja püüab ükssarvikuid, noorim tütar harjutab teises toas Pärt Uusbergi laulu - kusjuures Pärt andis talle äaja laulutundi.

Tegemist on nii kirgaste väemeestega, et... On päevi, mil tead igal hetkel: olen õnnelik.

See siin ja praegu on minu Elu ja Lugu.

Tänan ja õnnistan!

Kui on torm, tänan, et see viib heintest tolmu ära ja see on hobustele hea. Kui hobunad on ööga rulli ümbert võrgu ära harutanud – tänan ja vean 12 hiidsületäit heina talli varjule - ja saan sedasi kõhuvalust-nõrkusest totaalselt lahti - särg märk, aga sisikond sõber jälle

Vot vam hipoteraapia – aitab iga ilmaga transformeeruda

Maale pulseerivad uue energia vood paiskavad vana mustri korrapära kaosesse ning ankurdamine tähendab uue harmoonia loomist läbi kontrolli vabaks andmise. Kord on väga palju suurem kui kaos.

Peaasi mitte ülemisi korraloojaid oma iganenud eeslikese-mõõtkavaga ahistada, kui nad meile Ükssarvikuid valmis seavad ;)