Vanaraud ja apokalüpš

Vanaraud ja apokalüpš

Kati S.V. Murutar

Mikk Mägi ja Oskar Lehemaa oma meeskonnaga on 2 aastat 24/7 lima liigutades loonud juba eos kultuslikuks kujunenud šedöövri. Vanamehe multikas oma naturalistliku-sübolistliku absurdihuumoriga kinnitab taas: kui Asjad on õhus, püütakse nad siit-nurgast-ja-sealt-nurgast-keskpõrandale-kokku apokalüpsikusse – ja hea saab.

Filmhaaval täiustub tervikpilt, mis pusletükk-haaval püüab kindlaks teha, kes oleme, kust tuleme, mis edasi saab.

Nii Ükssarviku startup-stripp, jagamise-doki gluteeniküllane kurblugu kui vanamehe plastiliinist-rögast-lagast-vanarauast koosnev Lugu on otsekui legend pimedatest, kes kõik üht ja sama elevanti kirjeldasid. Kellel saba, kellel lont – ikka sama vant.

Meie rahvuskehand on läbi tulnud orja- ja nõukaaegadest ning uue hea ilma filmid – nii võimsad, nagu polekski Eesti omad – kirjeldavad meie ühist rakutasandilist kreeni. Oleme lõksus oma vanarauahunnikus, mida samavõrd kardame kui ülistame.

Kui näiteks legendaarse Nopri talumeierei truudus oma 7* piimale on oma järjepidevuses kaunis ja õilis, on sitane tants üheainsama lehma ümber veenvalt kleepuv ja haisev metafoor.

Piim on vastutus samavõrd kui lehma, ka hambutu-kohatu kogukonna ees. Nagu seriaalis Naabriplika pole seriaalist ENSV saabunutel kusagile (välja)pääsu. Jamavad oma vanaraua-väärsete traktorite-kaubikutega „puujumalat paluda“, kuni too orgasmi ja seejärel küttepuudeks saab.

Eestlastele assotsieerub see puuõõne-koin mõistagi papa Mangiga. Rahvusvaheline publik saab ka lisa-pikantsita aru, mis hambutu värk on see kik.

Nagu ka spiritiri-festivalid, kuhu kogunenud „karvased“ gastrollivad ka Ükssarviku ja Jagamise burning-manidel ja Mustamägedel.

Igaühest ei saa startupitajat. Keegid-kuidagi-kusagil peavad liini-kontori-töö tegijad vabal ajal ju ometi olema. Kuni masinad on needki viimsed ametid-mannetukesed üle võtnud.

Selle eest hoolitseb mängeldes, aga vääramatu jõuna noorim generatsioon.

Kui nad kogu suveks vanaisa juurde valatakse ja hääbuva küla viimne põssa nende nutiplutid nahka paneb, hakkavad nemad leiutama. Ühenduses Algallikaga kõigi ja kõigega üks olema hakkavad. Ja vastutuse võtavad.

Veenvamalt kui Kruudid-Imelised, sest need nõnlased on siin ja praegu ja päriselt.

Miks need muhedad, elusad ja ehedad lapsed publikule alla 12 keelatud on?

Sest persseid on palju. Väga palju.

Justkui lapsed neid sõnu ei teaks. Või justkui nad ei teaks hiidkaru, kellesugused jõuravad ka Hollywoodi kassahittides.

Meiemaine mõmm – kujund muidugi, miks ei kujund! - on täidetud metsloomade ja Jaagup Kreemiga, kes aitab karul kogu kamba välja peeretada. Ise jääb seedekulglasse uhkes üksinduses mediteerima.

Episoodid lehmaga üheks saamisest panevad kogu oma orgaanikas oletama, kui palju kanepit ja teisi toetavaid taimi selle šürri šaavutamišekš kuluš.

Kaks aastat röga rullimist millimeeter-haaval mööda higi ja sitta... Oojaa...

Ilmselgelt oli pupedele hääle andnud Avandil-Lüüsil-Uuspõllul oluliselt lihtsam ja lõbusam.

Tulemuseks uskumatult mitmekihiline, traagiliselt naljakas tort, mille ilmselt neelab alla ka rahvusvaheline vaataja ning mis oma raputavas sügavuses kindlalt ka autasud saab.

Kinoseanss oli kinnitus, et saab, mida väga tahab – igaüks meist.

Rahvaga kohtuma tulnud Oskar esitas viktoriiniküsimused, mille põhjal sai autogrammidega plakati Kuusiku poiss Mardo ning suveniirnuku väike poiss, kes seda nii meletult tahtis, et... saigi!

Mis edasi saab?

Jagaja andis alla ja loobus. Ükssarviku-generatsioon ja korrus veeretab üha uusi starte nende nulliderikkuses appi. Tagurpidi kentauri – peadpidi lehma pees peremehe – järjekordne lauda viin viib päris kindlasti plahvatuseni.

Purjus punik ja suvise mõistuse-südametunnistuse rollis laste linna-lahkumine kuidagi teisiti kui suure pauguga lõppeda ei sa..

Eks kogukond lüpsab seni väikese leiduri loodud masinaga kukke-põssat-üksteist, kuni järgmisel põlvkonnal on uus kuldvillak. Kuni ka selle udar plahvatab, sest lüpsjatel käib juba järgmise leveli tants ja tagaajamine.

Meie põlvkond balansseerib nostalgia ja unistuste vahel. Küll sai tehtud. Küll tahaks teha. Oleks mul vaid Lehm Püha lehm. Kuldvillak. Nandi.

Aga piim on vastutus.

Seda teavad nii päris põrunud piimavana kui poolpõrunud vanamees.

Eit, tule koju!