Vernek...

Tahan kogu südamest teha nii palju head, nagu on teinud Vernek 20aastase sõpruse jooksul mulle – ja kujuteldamatult paljudele inimestele. Ta on helge ja sügavalt tark, soe ja üdini eetiline – ja varjab seda möiratoirat rastamaski taha.

Leidsin ta katuselt – ja tänagi mässasime suurema osa päevast katusel.

Pärnu kooliteatri aegadel mängis ta mudaravila katusel rolli, mis mind olemuslikult väga puudutas.

Egiptuses oli ta rannarahva lõbustaja, kelleta mu kõrberänne, Cairo mitte-turisti-rajad ja öised tänavad oleksid sellistena, nagu nad olid, olemata.

Mu kahe eelmise talu aegadel ilmus ta just rastapatside hüpeldes minu, mu väikeste laste ja suurte loomade keskele, kui tundus, et enam ei saa ja ei jaksa. Ah, mis – hopphopphopp! Ja tehtud. Temaga koos on alati väikesed lärmakad argi-imed sündinud – lapsed pärast sinikaid täis ja õnnelikud :D

Lõpmata aus ja aval nii oma pikkadel raba-erakluse aegadel kui Austraalias, kus temast sai maailma tasemel tööstusalpinist – köitel kõrgtööde tegija kusiganes-misiganes asendis. Seda niikuinii, et ta suudab suvalisse kohta ronida – nüüd juba lollilt riskimata, mida tema varasemate aegade hulljulgete trikkide kohta öelda ei saa... Ent nii pilvelõhkujates kui vanalinna katustel tuleb ju ära teha ka see töö, mida tegema ta ronis.

Surve- ja aknapesu, maalri- ja mehaanikutööd.

Täna siis 300aastase Altweski korstnad.

Selle tuule ja külma ja urr-brr-ilmaga jaa.

Alla tulles nentis, et järgmisel aastal võiksime katusele redeli ka teha – üle harja heidetud köis õunapuu küljes on küll romantiline, aga redeliga... On sedasi, et ma tahaksin tegelikult uut katust. Selle ehitamine algab vundamendi ja põrandaaluste taas-toestamisest, seinte kokkutõmbamisest ja põrandate-lagede õigele kõrgusele viimisest, misjärel tulevad uued katused ja korstnad, rennid ja reelingud... Tulevad jah voh!

Tahan kogu südamest väärida Altweski emanda aujärge – tormimurd ja korstnad, edasi elektrijuhtmed ja siis päikesepaneelid, hüdroenergia... Kolm aastat on rajult panustatud ja tükati tunne, et ikka vähe ja nihu...

Ja siis tuleb Vernek – oma ausa heatahtlikkusega, nagu soojendav suurendusklaas. Ning kõik on hästi ja kõik on hea.

Kui teil algavad jamad jääpurikate ja lumelaviinidega, kõrgete akende ja kõigega, mille puhul näib üksnes Karlsson pädevat, pöörduge minu poole. Köie-Sepa lahkel loal šeerin kontakti.

Evaldit ei šeeri – tema ajad on täis. Väikeste eranditega ;)

Tahan kogu südamest nii tõelisi ja erilisi sõpru väärida.

Verneki taliujumise loodusega ühendavast karmist võlust saan küll aru, aga...

... kohtume pigem teatris, kontsertidel ja – Altweskil.

Tänan-tänan-tänan!