Haigustest

Sinu haigus on sinu oma. Kuna me ei mäleta elude vahelisel ajal hingekodus teiste hingedega sõlmitud lepinguid ega sageli sedagi, mida selles elus kogeda-läbida otsustasime, on keha meie lähim ja parim sõber ja õpetaja.

Mida visam vastuvoolu ujuja oled, seda enam on diagnoose.

Süda kui armastuse organ laperdab, vere kui elumahla rõhk käib kõnekalt üles-alla, liigesed kui astumise ja andmise liigutajad kuluvad rapsimisest. Maks ja sapipõis, neerud ja suguorganid...

Ei, ma ei ole tupeseen!

Ma olen valgus, kes on endale vastuvoolu ujumisega ja üle jõu ette võtmisega diagnoosid ehitanud.

Podagra ja ainevahetushäired, sõltuvused ja rütmihäired on minu pelgupaik. Olen nad enda kaaslasteks välja arendanud, et väsides nende varju peitu pugeda. Söön-joon end siruli, et pääseda vastumeelsetest kohustustest. Tabletid ja dieedid ei aita, sest me vajame oma tõbesid. Mida ei taha, seda ei tohi teha.

Kui sellest teisiti aru ei saa, siis lihtsalt ei saa.

Oled siruli, ülesandeks tervenemine sõna igas tähenduses.

Suhkrut, nisu, süsiveskuid ja mürke kehasse laadides me paraku asjade tegelikku seisu aduda ei saa – sööme ja joome veel ja veel.

Korraga ja vaheldumisi. Äiu-äiu, kussu-kussu... Haigus, su kallis sõber mähib sind psühhoosi.

Sa pole sina – toidad rasva ja saatanat. Tõvest lahti lasta ei taha ega raatsi ka.

Aga tema tahab juba ammu oma teed minna.

Haigus ei ole lemmikloom. Ta on tõsine tööline. Ja kui temasse klammerduda, surrakse tasapisi, aga kindlalt ära.

Ja haigus kurvastab.

Peremees-organismita jäänud vähk ja diabeet jäävad ju alles. Nagu ka järgmisse ellu võimendatult lahendamist nõudma tulevad ülesanded.

Mõnd suurt tööd lõpetades lõpetame ka selle energiaga.

Satume stand by seisu – loodame, et keegi ei puuduta midagi, et jääme otsekui kataloogi-pildile paika.

Seiskunud energiasse laksavadki õpetajatena palavikud ja põrutused, tatitõbi ja traumad.

Kui laps pole enam laps, ei näita tema haigestumised enam vanemate jamasid – juba hakkavad tema oma asjad olema.

See, et teismeline on pidevalt tatine ja palavikus näitab, et ilma- ja silmavaates on mingi kala. Selle kala lahendamine käib oma kodus voodis, iseendaga - mitte mööda teiste inimeste kodusid ja koole kooserdades ja endaga peitust mängides. Sõprus on imeline. Üksteise eludes külas käimine tore. Aga igaühel peab olema omaette olemise aeg, oma kodu, oma maailm ja hingamine. Ei saa abielust asja, kui kaks terviklikku inimest ei ühine - ei ole ka ebaterviklik sõber miski taevakingitus. Terviklik olemine eeldab aega täiesti ja ainult iseendaga oma maailmas. Nagu öeldud - iga haigus näitab, et midagi on nihu. Mulle meeldib oma lastega sõber olla - kui vastuseks on plõnnimine ja kamarajura, siis olen tavaline ema. Sõprus on tõsine töö, mille peab suhtumiste ja tegudega õigustama, teenima ja väärima. Nii lihtne ongi.

*

Kui viiruse tõttu saaks nohu viirus või viirusel oleks nohu, oleks see nende probleem. Kui viirus põhjustab nohu sinul - või on sul haiged liigesed, süda, naba ja saba - on probleem sinul.

Kümbleme pidevas bakterite ja viiruste, seente ja satikate meres. Tõve tekitavad nad siis, kui meil tekib energiakriis. Energiakriis järgneb kõige sagedamini pingelangusele - oleme krooniliselt või akuutselt endast kõik andnud. Tehtud. Uus tase on saavutatud. Ent elu üha voolab-voolab, uued energiad aina voogavad juurde - ja stopp-kaadrina seisma hangunud inimene pole enam voolamises.

Ta on korraga silmitsi oma palaviku või pankreatiidiga ning kui ta seda õpetust, mida tõbi teada tahab anda, kuulda ei võta, võib tema vabalt ka maha surra. Selles mõttes vabalt, et valik on ju tema.

Palavik või pekkis põlved panevad su pikali.

Maga ja külasta Isa - hingekodust toome lahendused ja leevenduse.

Seejärel laeme end värskesse väkke.

Täname ja naeratame haigusele - ega unusta talle öelda, et armastame teda. Oma loodut on hea armastada. Ja temal on armastatuna lihtsam oma teed minna.

Pole vaja peljata, kuidas edasi.

Oled seda juba paljude elude jooksul kogenud ja hakkama saanud - iga korraga üha paremini ja paremini. Aina teadlikumalt ja terviklikumalt. Saame hakkama!

*

Aga kui ei saa?

Oled sa valmis?
Oled valmis rahuliku ja lepliku meelega lahkuma, omamisest ja nautlemisest loobuma, kui järsku tuleb minna?
Mõni kohkunud, juhtunuga leppimatu tahab ilmade piiril nii palju veel öelda ja maisesse sekkuda, et kõik asjad kukuvad-lendavad, talveunes ämblikud-liblikad ärkavad ja...
Siis küsidki - aga mina?
Kuna ma olen valmis, siis püsin kenasti siin - klammerdumata on lahe elada ;)

https://www.teloslemuriaisrael.com/single-post/2019/11/16/The-age-of-cosmic-renewal?fbclid=IwAR2bqbVLWL6ne8-yfrLnkJav91DqQGoEuCkOSDNAMlBCKLvgRCHgEcHEnug