Kirbuotsijate listeriik

Kirbuotsijate listeriik ehk s..t jõuluvana kingikotis

Kati S.V. Murutar

Meie „riik“ on nagu peremeheta ketikoer. Kui peni tea, mida teha, istub ta maha ja hakkab olematut kirpu otsima. Reformib apteeke ja kehtestab automakse. Teadmatus ja oskamatus – ta ei oska mitte midagi, milleks koera tegelikult toidul peetakse! - tekitab kutsul kui hundikarja kammertooniga olendil siis, kui peremeest pole. Või too on loll, ebaeetiline ja-või haige. Meie rahvas on nii haige, et ei teagi, et ta on parlamendi ja valitsuse ja seeläbi kogu ametnikerduse peremees.

Jäljeajamise-valvamise-teenistumise asemel olematut kirpu otsiv koer võib otssa saada – nälja, stressi ja targema pealikuga huntide-rebaste-šaakalite läbi.

Aga keegi oli veel, kes pani kaks vaest peni ühe keti otsa.

Ja nad jäävad sinna seni, kuni üks saab otsa. Selline laul.

Võimalik, et selles perversses potis hulbivad tõelised rahvajuhid. Kuna supipaja ühes nurgas praadi vaaritada ei saa – nurkagi pole! - on katlas kroolijad ära raisatud. Krõlovi valmi luige-haugi-vähi LHV ainus sikutamise siht on praegu suure pildi loomise, terviku tagamise ja rahvuskehandi ühendamise-väestamise asemel oma pee päästmine.

Abinõust on saanud eesmärk, valitsus ja parlament 24/7 põhikohaga ametis võimu säilitamise ja toolil püsimisega. Kirbuotsimine – see on venekeeli IBD, imitatsija burnoi dejateljnosti – töö käib, töö käib...

Läheb vend Vitjuk-Veterok mõne Helmega vestlema – ja üldsus-ullike saab ebaeetiliselt harimatult meedialt paljudeks päevadeks kondi hambu. Mida järame – keegi ei tea. Näritud kont!? Närimata kont!? Stressis-kadedad-hirmunud hingeksed mõtlevad: Sõnajalad on kindlasti krdi rikkad, maksavad Helmetele, rsk, ma-vaene jään veel vaesemaks...

Tegelikult on tuuleenergiasse panustanud uskumatult isetud Don Quijoted. Cervantese oma võitles tuuleveskitega – tänased võitlevad tuulikute eest. Investeerivad ja leiutavad, ehitavad ja püstitavad, riskivad ja ronivad. Igas mõttes.

Kirpu otsival kehandil on kena kadestada. Mida või keda? Arendamise asemel aastaid anaali.

Finantsiliselt ja faktiliselt, eneseteostuslikult ja energeetiliselt. Peata pööblile jääb sellest pime kahjurõõm. Sõna otseses mõttes pime.

Piisab ülejõe-naabril meie peale tõsiselt pahaseks saada, rubilnikut raksata – ja ja täieline eesti on täieliselt kotis.

Ohtlikult ammu pole kuulnud suure pildi sõnu – energeetiline julgeolek ja iseseisvus.

Millal ometi hakatakse hülgemölast üle möirgama: jutuks on meie energeetiline julgeolek ja iseseisvus!?!?!? Privet, gorod Narva - eta žizn, eta karma... Koolinooredki tuleks kohustuslikus korras vaatama viia, kuis suure naabri paha tuju puhul piisab ühest rubilniku liigutusest ja määgiv listeriik on pime. Infomüras kümblev mass on unustanud, milleks on taastuv energia, milles seisneb tegeliku oma riigi juhtimine. Koolikiusamise laadne meedia ei märka sedagi, et ta ise ka töötab... elektriga... Siin aitab ainult puhta lehe poliitika. Aga seda kardetakse. Sest kostümeeritud pintsak-broilerid ei oska mitte midagi. Null ja mull.

Eestile kuluks suure pildi ja tähtsusjärjekordade taastamiseks ära, et Narva jõe taga rubilnik maha tõmmataks. Vaikuses-pimeduses on hea järele mõelda, misse-kesse-kusse. Ämber, labidas, tikud... Praegu on siinne „riigijuhtimine“ nagu reklaamipauside jada ilma filmi eneseta. Fragmentaarne kirbuotsimine, aga tegelikku riiki, mis vastutustundeliselt tervikpilti hõlmaks, pole olemas - režissöör läks vaesuse ümber jagamise rallil kaduma.

Tuli-vesi-õhk-maa ehk päikese, hüdro ja tuuleenergia otsustavad meie tuleviku, kui fossiilne maavara otsa saab ning töötud kaevurid maa alt välja ronivad. Kuhu? Nad peaksid koos koletisliku ametnike-limamassi ümber õppima näiteks päikesepaneele, hüdroturbiine ja tuulikuid tootvate omamaiste tehaste töölisteks.

Tööstuse asemel laseb kirbuotsijate listeriik õhku igasuguseid ettevõtluse ilmingud. Kellelegi kusagil on kasulik, et katk võttis seakasvatuse ja bakteri-farss isamaise perefirma kalatööstuse. Tööta jääb rohkem peretoitjaid kui läheks uue, elusa ja tegusa riigikogu ja valitsuse moodustamiseks.

Taskupiljardisse eksinud listeriik ei häiru pisiasjast, et ka haritud ja teadlikud kodanikud ei jõua järge hoida, kesse-misse minister. Õhukeses riigis pole sel tähtsust. Igaüks nohiseb ümber oma naba – ent seda on tasapisi biorelvaks muundunud toit taband. Ei pruugi kõigi pakendite peale kirjutatud tähenumbri-krüptikat lugeda, et kogeda – oma särk on kõige ligedam. Nisu ja piimaga, rafineeritud suhkru, libašokolaadi ja keemiaga glasuuritud puuviljadega mürgitatud. Mõne aastaga on toiduga juhtunud salajane, aga see-eest kiire katastroof – üks suur pannkook – ja puhitunud sooled on kolm päeva sõlmes nagu kohe plahvatav keemiavabrik.

Ka see, kes seni kõike sõi ja seedis, saab nüüd ühe saiakesega spasmid, makaronidest maokatarri ja mumifitseerunud piimast psühhoosi. Päriselt ka. Rahvas rasvub, ajud on välja lülitatud – tegeliku rahvusriigi tegelike teemade asemel valatakse säilitusainetega peitsitud-untsitud ajukäärude vahele veel ja veel massimeediat.

Kui riik ei toimi ja inimeste peades kesks kirbuotsimise infomüra enam miskit ei toimu, tarbime seriaale.

Kniks ja kraaps Kassikulla Algusele-Ergole - #Pind oli 1001kihiline pärl. Miski polnud nii, nagu tundus – poliit-äritõbraste õnnetud võsud, elujõuetu-abitu põlvkon, nutisõltuvus ja influentserluse influentsa – tore, seilasime-teame! Ent finaalis selgus, et midagi ei olnud. Poiiss, kelle ema oli tõsielukatelt pöördumatult haiget saanud, tegi produtsentidele nende enda relvadega ära. Onu mõisas olematu raha ja ratsmetega kogu sellele pseudo-para-psühhoterrorile vesi peale. Kusjuures tõsielukad neelavad ka päriselt enda tegijad alla. Neil tekib sültuvus, vaimuhäired ja päriseluvõimetus.

Kui üks telepereema oma rabedahingelist kaasat järjekordses riigis asendus-elus ei tuulita, siis perepea taas ja taas depreka ja arbosööstud saab. Saatanlik sõltuvus, mis pole enam mäng.

Mäng iseenesest on ju ilus. Nii poliitikas ja riigijuhtimises kui ettevõtluses ja loovuses peab olema mängulisust ja kirglikku õhinat. Elus asi on kõige parem asi. Kehtib kooselu ja perevõlu kohta ka. Õlg õla kõrval teleka ees krõpsude näkku ja makku lükkamine pole abiELU, vaid ABIelu.

Mida ürtsitatakse pseudoprobleemide, sihitu viha ja libarõõmudega õnne asemel.

Nagu riigil, nii ka perel ja inimesel peab olema suur pilt, unistused ja elujõuline arengutarve. Loodus tühja kohta ei talu – reptiilne-must ajupesu tuleb asemele. Sageduse tõus lootusetut vegeteerimist ei aktstepteeri – biomass koristatakse ära.

Mida teha? Mängida! Mängigem siin listeriigis võimalikult tihti seda mängu, et võtame luubi alla iseenda: kes olen, kuhu kulgen? - oma pere – kas kõigi anded-eeldused on edenemises? - ja oma koha suurel pildil.

Püsigem sadulas, kuni sünnib ime või revolutsioon ning rahvuskehandi väljenduseks saab kutsutud-seatud ja töökorras eluloom.

Meie listeriik hakkab lähiajal kinni maksma rahvusriigi huvides enamvähem elu hinnaga tegutsenud ettevõtjatele tekitatud kahjusid, feil baltiku ehitamata jäämist, pereettevõtete sihilikku pankrotti ajamist - optimist ütleb: seejuures enam 200 tuhandet sitta raiuvat ametnikku me palgal pidada ei saa - ups ja sorry. Pessimist ütleb - nad ei oska mitte midagi peale direktiividega onamise, kohvimasina nupu ja kiirtoidu pakendi haldamise - "tööta" jäädes on riigimajas ohtlikupoolne paanikajaanika. Realist ütleb - tööle tuleb saata raisad. Kalatööstusse ja kaevandusse, plastiku granuleerijateks ja kanakitkujateks. Äkki tänu lähenevale kriisi põhjale toob uus aasta tegeliku riigi? Ehk et - eesti on surnud, elagu Eesti!