Saturday, May 2, 2020

Volber!!!!!!!


Volbriõhtul küsis mu 7aastane tütretütar, kui hobuseid luualennuks valmis saduldasime: „Millal nõiad tulevad?“
Mummi vastas: „Me oleme siin...“
Hobuste ja lõkke, vorstide-salatite-kookidega kujunes senise elu helgeim Volber.
Eesti-maailma parima hobutohtri Tiit Siiboja volbri-eelne visiit varspoiss VAU! Hargivahesse tegi südameüdini tänulikuks 5 mära, kelle seljas varaküps vändagängsta viimasel nädalal väljakannatamatult elas. Mann veetis kuti kastreerimise eelsed 3 päeva tagajalgadel – kaitses nii ennast kui Shivat ja Dianat lakkamatute õhurünnakute eest.
Mina sain super-Siibojaga veedetud 1,5 tunniga teada järgmist:
  1. corona-korraldatud filter näitab, kui oluline on valida – igal sammul! - veel ja veel kord vaagida, mida ja miks teha tahad – senised meeskonnad on laiali isoleeritud, oled oma maailma ja töödega üksinda silmitsi selleks, et teada saada, mida tegelikult tahad ja toimetad
  1. illusioonide aeg on lõplikult läbi – miskit poolikut enam ei eksisteeri – kui teed, siis täiega – mitte kõike natuke... sitasti
  2. nii pere- kui meeskonnad toimivad täieliku aususe ja avameelsuse pealt – mitte midagi enam varjata ei saa – vassida ega valetada ammugi mitte – kui midagi tunned-mõtled-koged, jaga asjaosalistega – siis saab kõigil hea
  3. nõu ja abi, koos-loomet ja vastastikust jagamist tuleb küsida, mitte üksinda pead vastu müüri taguda, kui uks on sealsamas kõrval
  4. on loomulik, et me ehmume ja satume mõneks ajaks känni, kui seni jonksus olnud ilmapilt ja -korraldus on tagurpidi – madalstart ongi parim äratõuge uude heasse ilma
  5. ametnike-kontrollide karistava silma kartmise asemel lähtume nüüd ja edaspidi asjade olemusest, mitte karistushirmust – karantiin ja ehitus, projektid ja loomine sünnivad ilma hirmuta – või ei sünni üldse
  6. sisetunne ja kõrgem-minalik teadmine, mitte google-retseptid-ettekirjutused, ütlevad eksimatult, mida pead sööma ja nägema, looma ja tegema – siis oled õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju.
Kuna olen detsembrist, mil percheroni-piiga Diana meile tuli, pühendanud 90% hobu-ööpäevast talle ja VAU! tema ema hooleks hoidnud, võtan ja panen, võtan ja panen nüüd päitseid pähe ja maha – sellist piinlikkust nagu siis, kui vet-maestro avastas, et päitsed on poisist seni kandmata, ma enam kogeda ei taha. Jah, temaga on iga päev kallistatud ja mängitud, tema ema sadulat ta selga hoiule asetatud – mis teeb ta väga uhkeks ja õnnelikuks – päitseid pähetada polnud seni vaja olnud.
Eeldasin, et opi-eelne süstiseeria käib analoogselt penide-mjäudega – esimene suts musklisse, teine veeni. Pidi olema nii, et kui lihasesüst tehtud, libistan elegantselt talle päitsed pähe... Aga Uues Heas Ilmas teadagi asjad eeldamiste-oletamiste-libistamiste elegantsis ei lähe. Kas on – või ei ole.
On! Tänu loomaarstile tähtsusjärjekorrad värskendatuna installitud on :)
Minu troinoi – rohkem sektoreid killustab ringi nõrgaks! - on kodu ja -kondsete teenimine-turvamine/kirjutamine-tõlkimine/hobused... Ja veel kord hobused. Ja veidi veel hobuseid :D
Ei mingeid laagreid-koolitusi-räuskeid teismelistega – eriolukord näitas ära, et nad ei ole meeskond – seega tuleb arvestada üksnes iseenda võimete ja võimalustena – koos-loomelda sisetunde järgi täiskasvanutega... võibolla... kui see haakub kodu-kirjutamise-hobustega. Aamen!
Õhk on nii õues kui majas tulvil rahvast, keda hobud-kassid-koerad näevad - inimene-lollike alles õpib tagasi targaks...
Saage rüütlimõisa Altweski aluse kanali taastamise tööd osutusid meie meeste käes sedavõrd loovateks ja ilusateks, et otsustasime üksmeelselt teha põrandasse leidliku lahendusega aknad, millest autentsete laternate valgustatud võlvid-müürid saali paistavad. Kahju oleks liialdamata-öeldes kunsti kinni korkida. Lahendus on multifunk-geniaalne - mõne nädala pärast näitame :)
Volbripäeval – elagu juks-mai-tjoorahva-pjuha! - on 1001 põhjust õnnistada püha sünkrooni.
Vedasime koertega vanasse paati mulla ja loovuskoositasime talle kividest pärja. Sinna tuleb ürdipeenar.
Mul on nüüd pika pausi järel jälle elementaarseid aiatööriistu vaja - mõtles Saage Saara. Läks garaaži, tõstis lubjavildid teelt ära trepile, pilk langes trepi alla ja... seal oli käsitöine hargikene. Järgmisel hommikul koplit kohendama minnes madre komistas - ei vandunud! - tõmbas maa seest välja siinses sepikojas meisterdatud istutuskühvli, millest oli väljas vaid tipp... Lisaks astus mummi theatrumisse äsjasaabunud ja detailplaneeringut alustanud pääsukesi tervitama minnes selle käsitöise käepideme peale, millest isand tegi kühvlile varre.
Mina armastan muinasjutte. Näiteks sellist, et RAM Dodge jäärapea töötati päris kindlasti välja 1933. aastal Saage rüütlimõisa Altweski sepikojas. Kui iidse külalistalli aknaraami vahelt RAM-märgi leidsin, sai kogu maast ja puust leitud sepistatud olme-ajalugu hoopis sügavama Sõnumi kandjaks. Armsam kinnitas selle ohutise eht-meieliku huumorimeele tiivul Taro külge - ja meil on nüüd Teodor RAM ;) Om-Ram, maivõi :D
Valgele metall-Rotile sobival kombel oleme sel aastal kõik maast ja puust tulnud metalli alles jätnud - uue orient-looma-aasta saabudes sorteerime ja vastavalt olemusele museerime või utiliseerime. Praegu on Ussikuningriigi labürindi südames üha täienev Liblikas ning Robinsoni parki sai volbritule asemele Mesilane ;)
Farmer-jeebi kastikuudi kasutusvõimaluse leidsid mu lapselapsed. Onn ju, mis te siis mõtsite?! Karantiinist taas liikvele tulnud loodus-loovushuvilistele lisaks kosele ja hobustele päris peen sedasorti installatsioone näidata :D
Saage rüütlimõisa Altweski sepikojast on järel ääsi põhiosa. Siia tuleb saun vaatega Loovuskosele. Olnud aegadel oli siia muteeritud korter-elamus küla ainus telekas, mida emand Mare Liukaneni mälestuste järgi kogu küla käis vaatamas. Meie magamistoas muide :D
Asjad on elus.
Kui nad ütlevad, et soovivad hõbedaseks saada, siis nii on.
Diivaneid metallroti vaibi tuunides oli hõbe-nitro juba käes - nii sai ka Twiggy-Piggy Hipster uue, Lill-mao väe - Ussikuningriigi pisiteenistuja ikkagi ;)
Corona-eri pole meie elulaadi vähimalgi määral muutnud. Me ELAME kodus looduse loovuse loogika järgi alati. Sel kevadel kultiveerime-kivikorileme ratsaplatsi hobu-kultivaatoriga, mille tänavu veel traktori taha riputame. Järgmisel aastal teeme kõiki neid töid, mida vaikselt-säästlikult-traditsiooniliselt teha saab, sõna otseses mõttes hobujõul. Kustkohast hoburiistad saan, tean tänu Kessule. Kes on nüüd EASi juhatuse nõukogu esinaine – kellest ei olene mitte midagi. Ikka ise lendame.
Ja kui ma koos teiste lindudega linnulennult Altweski peale vaatasin ning koos teiste põldhiirtega ruumist ruumi silkasin, nägin: sujuva ja sünkroonse, harmoonilise ja voolava kevadpuhastuse järel pole ainsatki ruumi ega eset, mida puhastav ja õnnistav, väestav ja Uude Heasse Ilma tõstev käsi poleks puudutanud. Tänan ja naeratan :)
Ja särisen. On see habras hetk pärast isiklikku bilokatsiooni ja Surmaväravast läbi uude vaimi tõusmist, mil ma võin iga asja peale emb-kumb kas naerma või nutma hakata – öelgu keegi, kui hirmus-palju-teha-siin-ikka-veel-on või jätku märkamata, kui hirmus-palju-juba-tehtud on – luuraku õunaaias tiigi ääres joomas käivaid hobuseid, nimetades tsilla-välu lillepeenraks ja märkamata, et hobused OSKAVAD – don't rush in, where the angels do toed ;)
Ent siis püüan hoburahvale tiigist vett ammutades ämbrisse kuldse, lehtsaag-sabaga papa triitoni, Edgar Valter tuleb meelde – ja ongi täiskäik edasi. Mitte tormates, vaid leebelt ja tänulikult voolates.
Järgmiseks paneme Juulale iidse kultivaatori pärra ja korrastame trenniplatsi - rööbiti kapjade korrastamise ja kirjatöödega :) Kallim ehitab suitsuahju, mina teen maja lõunaserva rästikute rõõmuks ühe pika päikesepoolse peenra.
Mikk-Rein Bogdanovi video meie muinasmaast:

No comments:

Post a Comment