Volbriõhtul
küsis mu 7aastane tütretütar, kui hobuseid luualennuks valmis
saduldasime: „Millal nõiad tulevad?“
Mummi
vastas: „Me oleme siin...“
Hobuste
ja lõkke, vorstide-salatite-kookidega kujunes senise elu helgeim
Volber.
Eesti-maailma
parima hobutohtri Tiit Siiboja volbri-eelne visiit varspoiss VAU!
Hargivahesse tegi südameüdini tänulikuks 5 mära, kelle seljas
varaküps vändagängsta viimasel nädalal väljakannatamatult elas.
Mann veetis kuti kastreerimise eelsed 3 päeva tagajalgadel –
kaitses nii ennast kui Shivat ja Dianat lakkamatute õhurünnakute
eest.
Mina
sain super-Siibojaga veedetud 1,5 tunniga teada järgmist:
- corona-korraldatud filter näitab, kui oluline on valida – igal sammul! - veel ja veel kord vaagida, mida ja miks teha tahad – senised meeskonnad on laiali isoleeritud, oled oma maailma ja töödega üksinda silmitsi selleks, et teada saada, mida tegelikult tahad ja toimetad
- illusioonide aeg on lõplikult läbi – miskit poolikut enam ei eksisteeri – kui teed, siis täiega – mitte kõike natuke... sitasti
- nii pere- kui meeskonnad toimivad täieliku aususe ja avameelsuse pealt – mitte midagi enam varjata ei saa – vassida ega valetada ammugi mitte – kui midagi tunned-mõtled-koged, jaga asjaosalistega – siis saab kõigil hea
- nõu ja abi, koos-loomet ja vastastikust jagamist tuleb küsida, mitte üksinda pead vastu müüri taguda, kui uks on sealsamas kõrval
- on loomulik, et me ehmume ja satume mõneks ajaks känni, kui seni jonksus olnud ilmapilt ja -korraldus on tagurpidi – madalstart ongi parim äratõuge uude heasse ilma
- ametnike-kontrollide karistava silma kartmise asemel lähtume nüüd ja edaspidi asjade olemusest, mitte karistushirmust – karantiin ja ehitus, projektid ja loomine sünnivad ilma hirmuta – või ei sünni üldse
- sisetunne ja kõrgem-minalik teadmine, mitte google-retseptid-ettekirjutused, ütlevad eksimatult, mida pead sööma ja nägema, looma ja tegema – siis oled õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju.
Kuna
olen detsembrist, mil percheroni-piiga Diana meile tuli, pühendanud
90% hobu-ööpäevast talle ja VAU! tema ema hooleks hoidnud, võtan
ja panen, võtan ja panen nüüd päitseid pähe ja maha – sellist
piinlikkust nagu siis, kui vet-maestro avastas, et päitsed on
poisist seni kandmata, ma enam kogeda ei taha. Jah, temaga on iga
päev kallistatud ja mängitud, tema ema sadulat ta selga hoiule
asetatud – mis teeb ta väga uhkeks ja õnnelikuks – päitseid
pähetada polnud seni vaja olnud.
Eeldasin,
et opi-eelne süstiseeria käib analoogselt penide-mjäudega –
esimene suts musklisse, teine veeni. Pidi olema nii, et kui
lihasesüst tehtud, libistan elegantselt talle päitsed pähe... Aga
Uues Heas Ilmas teadagi asjad eeldamiste-oletamiste-libistamiste
elegantsis ei lähe. Kas on – või ei ole.
On!
Tänu loomaarstile tähtsusjärjekorrad värskendatuna installitud on
:)
Minu
troinoi – rohkem sektoreid killustab ringi nõrgaks! - on kodu ja
-kondsete teenimine-turvamine/kirjutamine-tõlkimine/hobused... Ja
veel kord hobused. Ja veidi veel hobuseid :D
Ei
mingeid laagreid-koolitusi-räuskeid teismelistega – eriolukord
näitas ära, et nad ei ole meeskond – seega tuleb arvestada üksnes
iseenda võimete ja võimalustena – koos-loomelda sisetunde järgi
täiskasvanutega... võibolla... kui see haakub
kodu-kirjutamise-hobustega. Aamen!
Õhk
on nii õues kui majas tulvil rahvast, keda hobud-kassid-koerad
näevad - inimene-lollike alles õpib tagasi targaks...
Saage
rüütlimõisa Altweski aluse kanali taastamise tööd osutusid meie
meeste käes sedavõrd loovateks ja ilusateks, et otsustasime
üksmeelselt teha põrandasse leidliku lahendusega aknad, millest
autentsete laternate valgustatud võlvid-müürid saali paistavad.
Kahju oleks liialdamata-öeldes kunsti kinni korkida. Lahendus on
multifunk-geniaalne - mõne nädala pärast näitame :)
Volbripäeval
– elagu juks-mai-tjoorahva-pjuha! - on 1001 põhjust õnnistada
püha sünkrooni.
Vedasime
koertega vanasse paati mulla ja loovuskoositasime talle kividest
pärja. Sinna tuleb ürdipeenar.
Mul
on nüüd pika pausi järel jälle elementaarseid aiatööriistu vaja
- mõtles Saage Saara. Läks garaaži, tõstis lubjavildid teelt ära
trepile, pilk langes trepi alla ja... seal oli käsitöine hargikene.
Järgmisel hommikul koplit kohendama minnes madre komistas - ei
vandunud! - tõmbas maa seest välja siinses sepikojas meisterdatud
istutuskühvli, millest oli väljas vaid tipp... Lisaks astus mummi
theatrumisse äsjasaabunud ja detailplaneeringut alustanud pääsukesi
tervitama minnes selle käsitöise käepideme peale, millest isand
tegi kühvlile varre.
Mina
armastan muinasjutte. Näiteks sellist, et RAM Dodge jäärapea
töötati päris kindlasti välja 1933. aastal Saage rüütlimõisa
Altweski sepikojas. Kui iidse külalistalli aknaraami vahelt
RAM-märgi leidsin, sai kogu maast ja puust leitud sepistatud
olme-ajalugu hoopis sügavama Sõnumi kandjaks. Armsam kinnitas selle
ohutise eht-meieliku huumorimeele tiivul Taro külge - ja meil on
nüüd Teodor RAM ;) Om-Ram, maivõi :D
Valgele
metall-Rotile sobival kombel oleme sel aastal kõik maast ja puust
tulnud metalli alles jätnud - uue orient-looma-aasta saabudes
sorteerime ja vastavalt olemusele museerime või utiliseerime. Praegu
on Ussikuningriigi labürindi südames üha täienev Liblikas ning
Robinsoni parki sai volbritule asemele Mesilane ;)
Farmer-jeebi
kastikuudi kasutusvõimaluse leidsid mu lapselapsed. Onn ju, mis te
siis mõtsite?! Karantiinist taas liikvele tulnud
loodus-loovushuvilistele lisaks kosele ja hobustele päris peen
sedasorti installatsioone näidata :D
Saage
rüütlimõisa Altweski sepikojast on järel ääsi põhiosa. Siia
tuleb saun vaatega Loovuskosele. Olnud aegadel oli siia muteeritud
korter-elamus küla ainus telekas, mida emand Mare Liukaneni
mälestuste järgi kogu küla käis vaatamas. Meie magamistoas
muide
:D

Asjad
on elus.
Kui
nad ütlevad, et soovivad hõbedaseks saada, siis nii on.
Diivaneid
metallroti vaibi tuunides oli hõbe-nitro juba käes - nii sai ka
Twiggy-Piggy Hipster uue, Lill-mao väe - Ussikuningriigi
pisiteenistuja ikkagi ;)
Corona-eri
pole meie elulaadi vähimalgi määral muutnud. Me ELAME kodus
looduse loovuse loogika järgi alati. Sel kevadel
kultiveerime-kivikorileme ratsaplatsi hobu-kultivaatoriga, mille
tänavu veel traktori taha riputame. Järgmisel aastal teeme kõiki
neid töid, mida vaikselt-säästlikult-traditsiooniliselt teha saab,
sõna otseses mõttes hobujõul. Kustkohast hoburiistad saan, tean
tänu Kessule. Kes on nüüd EASi juhatuse nõukogu esinaine –
kellest ei olene mitte midagi. Ikka ise lendame.
Ja
kui ma koos teiste lindudega linnulennult Altweski peale vaatasin
ning koos teiste põldhiirtega ruumist ruumi silkasin, nägin: sujuva
ja sünkroonse, harmoonilise ja voolava kevadpuhastuse järel pole
ainsatki ruumi ega eset, mida puhastav ja õnnistav, väestav ja Uude
Heasse Ilma tõstev käsi poleks puudutanud. Tänan ja naeratan
:)

Ja
särisen. On see habras hetk pärast isiklikku bilokatsiooni ja
Surmaväravast läbi uude vaimi tõusmist, mil ma võin iga asja
peale emb-kumb kas naerma või nutma hakata – öelgu keegi, kui
hirmus-palju-teha-siin-ikka-veel-on või jätku märkamata, kui
hirmus-palju-juba-tehtud on – luuraku õunaaias tiigi ääres
joomas käivaid hobuseid, nimetades tsilla-välu lillepeenraks ja
märkamata, et hobused OSKAVAD – don't rush in, where the angels do
toed ;)
Ent
siis püüan hoburahvale tiigist vett ammutades ämbrisse kuldse,
lehtsaag-sabaga papa triitoni, Edgar Valter tuleb meelde – ja ongi
täiskäik edasi. Mitte tormates, vaid leebelt ja tänulikult
voolates.
Järgmiseks
paneme Juulale iidse kultivaatori pärra ja korrastame trenniplatsi -
rööbiti kapjade korrastamise ja kirjatöödega
:)
Kallim ehitab suitsuahju, mina teen maja lõunaserva rästikute
rõõmuks ühe pika päikesepoolse peenra.

Mikk-Rein Bogdanovi video
meie muinasmaast:
No comments:
Post a Comment