Parem õudne lõpp kui lõputu õudus

 

Kümmekond aastat tagasi hoiatati mereäärseid eestlasi tõusulaine eest, mis toob merepiiri Märjamaale. Toona oletati, et aastal 2012 toimub jõuline pooluste pööre ning kui „titel teine külg“ pööratakse, sõidavad kilbid üle teineteise. Prognoositi Islandi jäämist nende kilpide servade vahele, tsunamit, kolme ööpäeva pimedust...

Mayade kalendri järgne vana aja lõpp ei läinud õnneks Uueks Heaks Ilmaks nõnda apokalüptiliselt üle – saime armu.

Saime võimaluse lisaks riigikorra muutusele, mitmele valuutale, euroliitu sisenemisele ja peatsele väljumisele kogeda ka globaalset Elu ümberkorraldamist maal. Nüüd. Kohe. Praegu.

https://www.theguardian.com/science/2020/oct/27/sleeping-giant-arctic-methane-deposits-starting-to-release-scientists-find?CMP=fb_gu&utm_medium=Social&utm_source=Facebook&fbclid=IwAR0H0WFAzkAESMZaZ6O8AbdRf01UVQ8iHqqQuL8iIchLo3QKSsNBJ2617KU#Echobox=1603813883

Rooma klubi ja teiste tõestuspõhiste prohvetite pakutud sadakond aastat sai otsa.

27. oktoobril 2020 andis ajaleht The Guradian teada, et 60 vene teadlasega ujuv-instituut „Akademik Keldysh“ kobatas Põhja-Jäämerel üüratu metaanilekke otsa.

Igikeltsast valla sulanud kasvuhoonegaas on merevees 1600x ning seal kohal õhus 4x tavapärasest kõrgem. Vallandub ahelreaktsioon – sulamine-soojenemine sulatab üha rutem üha kujuteldamatutes kogustes metaani välja.

Praegu. Nüüd. Kohe.

Mis puutub meisse pisiasi, et kusagil Laptevite meres Siberi-serval Põhja-Jäämeres lekib kontinendi-suurusel alal kasvuhoonegaas?

Kas on Aafrikal selle giga-külmiku ootamatult kiire ülessulamisega pistmist?

Kui te sulatate oma kodus külmkapi üles, on köök vett täis. Sama nüüd. Köök tuleb vett täis, kui asute rannikualal. Mida eksklusiivsemalt varbad-vees kinnisvara, sest märjem köök.

Märke sellest on lihked-varingud juba mitmeid aastaid näidanud – hiiliv kliimamuutus on pannud vajuma maad ja majad, mis näisid sajandeid igavestena. Enam ei näi ega hiili – kõik toimub päriselt ja väga kiiresti.

Neid protsesse on ulmefilmides juba näidatud. Ei ulmet ega muinasjutte pole olemas – kõik ongi nii.

Lasteloos „Arabella, mereröövli tütar“ on piraate hirmutav Vajuv Vesi. See ohustab reaalselt ka täna laevu – teadlaste alus kaasa arvatud – gaasist küllastunud merevesi ei kanna, vaid neelab alused.

Kiidetud olgu optimistid, kes järsult ja pöördumatult kiirenenud kliimasoojenemise peale hõiskavad: juhhuu, Eestis hakkab olema Itaalia ilm!

Realistid nendivad: kuna nihkuv planeedi telg ei nihku rutem kui see just juhtub, püsib aastaajaline pimedus siin ikkagi. Seega on meil nüüdsest soe ja pime. Ja märg. Veel märjem kui seni. Mis tähendab, et parasiidid ja mikroorganismid – viirused ja kõhuussid – möllavad, nagu ise tahavad. Ei puudel-loomadel-lindudel-pinnases neid enam miski pakastega ei ohjelda.

Pime niiskus on meie kõigi lähiringi tabandanud nii herpesega kannikatel-musidel kui nõgeslööbeliste urtikaria-vöötidega randmetel-kaeltel-ninadel – hallitusseened ja lateks, sünteetilisel tehismullal kasvatatud salatid, vahatatud puuviljad – kõik räägib, et mitte öelda röögib sama juttu. Piir on käes. Kasvatad ise oma toidu, jagad naabriga saaduseid – või oled painavalt vöödiline.

Pessimistid ahastavad – õigustatult mõistagi – maharaiutud metsade pärast. Nüüd, kus õhku paiskub veel ja veel väljasulavaid kasuhoonegaase, asendub hapnik metaaniga ja... Hüsteeriliselt uusi metsasid – näiteks kiirekasvulisi eukalüpti-uus-džungleid istutama hakates võib inimkond saavutada mida-iganes-ootamatut. Teame ju legendi hiina varblastest, keda kogu rahvas seni lendu ajas, kuni nad surnult maha langesid. Misjärel maa kattus tsikaadide ja teiste putukatega.

Eestis tuleb isetekkeliselt peale laialehine puuderinne – raiutud kuused asenduvad vahtra-tamme-sarapuuga. Tasapisine metsa asendumine on loomulik. Massiliselt pealekasvatatav džungel võib lisaks hapnikule meile saata tuhandeid viirusi – kliima on nende vohamiseks ju üha sobivam.

Miski ülemäärane pole teatavasti hea – liigmetsasuse on planeedi eluloo jooksul korduvalt lõpetanud lauspõleng. Põlvekivi ja kivisüsi on tuttavad? Nii nad meie keskkütte-kateldesse ju ükskord teise-eile tulidki.

Raukase-koolkonna futuroloogid hoiatasid ülemäärase tuulegenekate püstitamise eest – mis on naljakas kollijutt. Justkui tikukõrgune jalamatt võiks pererahva majapidamise mikrokliima segi paisata... Sama mikro on nüüdseks iga inimkonna püüe midagi ruttu-ruttu-ruttu parandada. Naftapõletamise asemel elektriautod ja puha...

Nende puhul on käivitunud makroprotsessi taustal põhiline kasutegur see, kui kiiresti ja kui kaugele rannikust ta sinu tõusulaine eest sõidutab.

Mida meil on Aafrikalt õppida?

Kohanemine.

Afroinimene ei piketeeri ega mässa, vaid seab oma elu suurte protsesside järgi.

Ookean teeb köögi märjaks? Köök viiakse rahulikul tantsusammul, lauldes kõrgemasse kohta – ja jumalad näevad, et see hea on.

Ainus, mida me oma kõrgi valge tarkusega vast kõrvaltvaataja mõistuse pealt ekvatoriaalrahvale õpetada võiksime, on riietumine. Mitte moe mõttes, taevas halasta! Selles mõttes, et viimaste aastate jahedamad-vihmasemad ilmad jutustavad ka ekvaatoril kliimamuutusest.

Hiina naftakleidid ja sünteetilised kampsunid-joped ei kõlba. Ei meile – ega uue hea ilma Aafrikale ammugi mitte. Tagasi puuvilla ja lina juurde, rahvad! Iga vöötohatises-urtikarias eurooplane võib jutustada, mida keemiline kangas niigi kohkunud nahaga teeb.

Seda jutustama kibeleme aga järjest teadlikumalt-arvukamalt – ja ka alalisemalt juba sinna. Kaasas astmaatilised-reumaatilised-vöödilised valged kered :D

Daamide seas on praegu väga moes Stockholmi dieet. Kes võtab poole aastaga alla 30, kes kuuga 10 kilo. Isamaine toekas toit asendatakse rootslaste-soovitatud rukolate-pipstükkidega... mis kasvavad sünteetilisel alusel. Mitte mullas.

Pipstükkide ersats-pinnas tõstab meie daamide nahale allergilise villi-vöö. Kui jõudsalt kõhnunud inimesed arsti juurde jõuavad, selgub: värisemine ja õudne enesetunne pole tingitud üksnes nälgimisest ega pidevast dieedile mõtlemisest. Vereanalüüs näitab pestitsiidide-herbitsiidide-fungitsiidide tapvat taset.

Saaks taime-“kasvatuse“ mürgid ehtsa lehmapiimaga neutraliseerida ja välja pissida... Ei saa ju. Paksuks teeb!

Üks kõhnuja teise järel lõpetab vaagnatäie hingehinnaga tablettidega, mille abil ainevahetus taas tööle saada ning tasakene mürkidest puhastuda.

Kas sellised loomkatsed oleksid aafriklaste puhul mõeldavad? Nali mingi või?

Normaalselt loodusega koos elav inimene nopib, mis kasvab ning sööb, mis maitseb.

Selge, et linnatulede ahvatlusele järele andev ning kodukülast citysse koliv afro on veel suuremas jamas ja näljas kui korteri-eurooplane. Ent ta on pigem kaduv erand kui reegel.

Tagasi juurte juurde – puhaste juurte ja juurviljade juurde!

Ja taaskord vastame küsimusele, miks me ametlikult abiellume.

Mitte teise inimese omamiseks. Enamasti. Natuke-sageli sellepärast, et see näib romantiline. Ent olulisem on väärika fakti vormistamine. Päriselt.

Kuidas teisiti kogukonnale ja Universumile üheaegselt teada anda, et meie kavatsus on tegelik ja kestev?

Pulmapidu on sõnum. Väe ja võimu näitamine ka – ent vägede ühendamine ongi tähistamist väärt.

Hõimude ühendamine käib matemaatika järgi 2x2=5 või isegi 7 ja 9 – pühast liidust sünnivad lisaks lastele ja kodudele ka uued ettevõtmised ja algatused.

Arglikult sohki nahistavad paarid ei raja kunagi muinasmaid ega kliinikuid, sest kõiksus pole nendes kindel.

Väärtusta ja aita ennast ise – siis aitab sind ka Jumal.

Kui sina ei julge ega pälvi – siis peavad kaitseinglid sinu tahet täitma, ehkki kurvastavad...

https://www.youtube.com/watch?v=4kTX81UpmBE&fbclid=IwAR3N7D_OVEN5k0kJAbDqDoqjie7WROHQMTFnHQhmf8rOikmscriqlMqKobs

Ma nii ootasin teid...

 

Ma nii ootasin neid tüdrukuid. Marje ja Kadi selle-sügise-kunstipäev juhtus täpselt samale päevale, nagu mullu, tunamullu ja tunatuna ka. Nii need asjad end seavad.

Seekord sõnamaalisime ja mõtevoolisime. Üksteist ja iseennast:

1. lõpuks on kõik hästi - kuni ei ole, pole lõpp kah veel

2. surma ei ole olemas - see on täiesti iganenud kehtetu väljend, millega tänane ilmapilt ja silmavaade ei ühildu

3. nähtava ja nähtamatu maailma vahelist piiri enam pole - maskikandmine selle vastu ei aita – küll aga aitab siin-ja-praegu pakutava armastuse vastu võtmine, mitte pilku-pidi selle külge klammerdumine, kes-mis silmapiiril terendab – kui võtad vastu praeguse, tuleb ka tulevane

4. tänased probleemid on juba homme lahenenud meile tundmatute meetoditega, mis on suuremad kui unistus – küllus on piiramatu ning meist eraldab seda üksnes me enese kõrvu vahel mürgeldav kustutuskumm

5. saame nalja näha, kuidas 3., 5., 7. ja kõrgemate dimensioonide reaaliad kõrvuti võnguvad - kuhu keegi tõuseb, on meist igaühe kõrgem mina juba ära otsustanud 

6. kogu beebi-hingede haljasmassi kindlasti ära ei kehatustata - mida teeb 3. dimensioon keset 11. sagedust eksinuna, saame näha 

7. hüvasti, kõrkus! - ka siis, kui meile tundub, et me Valgustena pulseerides puhastame ja tervendame, päästame ja aitame järele...

selgub, et päästetav on õnnestunud rollimängu mängiv ülestõusnud Meister, kes täidab osavalt hingedevahelisi lepinguid -

ja jumalad naeravad.

Heatahtlikult - aga see-eest pidevalt. 

Tänu tallisõnniku ja kaamose keskelt kuldsena ÕL-esiküljele sattumisele - mida ma tavaliselt üldse ei talu - sain luuaga mööda kodu lennates, arvutt ja telefon teadlikult väljas - tegelda oma tuhkatriinu-sündroomiga. Ma ei vääri, kui palju ka ei teeks - ikka ei pälvi... Pohlale minge! Olen kuldne kaubamärk, sõna-Meistritar ja taevakingitus igaühele, kes taipab mind koostööle tellida. Nii lihtne ongi. Jätkavad matka. Siltide ja hinnanguteta. Põdemiste ja enesehaletsuseta. Tehke järele või ostke ära - kuna jäljendada ei saa, tuleb tasuda. Kõigil ja kõigel on hind. Mida kõrgem sagedus, seda suuremad numbrid. Seda on õpetanud läbikolistatud ämbrid :D Laske mul ennast armastada, et saaksin teid armastada. Vot selline sõnum paduplärtsuselt muinasmaalt ;)

Tänan, sealpoolne ülestõusnud Meister Kristjan Lepp!

Reekviem Sulle äratas just õigel hetkel täpselt vajalikud mäluvood. Õhtulehe rahva ühislooming meenutas mulle, et oma muinasmaale varjumine ei vähenda, vaid suurendab inimese väärtust – kirjalik vastus reporterttule pälvis esikülje ning tüdrukutest oli ütlemata kena üles otsida ammune foto 5. lapse ootel minust 200 kilo endakasvatatud bernhardiinipoistega.

Poisid ja mälestused, lapsed ja loomad, nähtused-tehtused kinnitasid: olen kordumatu originaal, kuldne kaubamärk, kopeerimatu fenomen.

Usun, et sedasorti nähtamatu PAI tegi too reekviem kõigile naistele, kes me Eesti igihaljaste tegijataride mosaiigiks laotusime.

Kristjani looming on KÄSK: ei lase endale ei suhtumuslikult ega finantsiliselt pähe astuda!

Mitte keegi EI SAA meid siltidega alandada ega tasuta tööle panna.

MINA OLEN!

Need fotod näitavad sama, mida äsja 50aastaseks saanud „väikevennal“, maailmalavade parimale baritonile Lauri Vasarale ütlesin: kui ajad eeldavad erilist loovust, viska aegsasti pikali – siis ei kuku!

Las olla aplausideta ajad, mil meie päralt on teadlikult valitud sang-kang-hang-pang muda ja äka ansamblis mängimiseks – praegu plaksutagu meile loomad ja linnud, nähtamatud ja galaktilised abilised – usk-lootus-armastus on igas elujärgus meie VABADUS.

Portreegeenius Kristjan viskus ju samuti seltskonnakroonilisse mutta galeriisid plõksima – naeratas ja vabandas ning tegi ka seda tööd parimal võimalikul moel.

18 aastat tagasi kogusin end neljandat last oodates ligi 90kiloseks. Tõnu Noorits tegi 3 päeva enne poja sündi meist koos teiste pealaeni-lapsestega mudase fotoseeria Kalevit oodates.

Pool aastat hiljem olin vikatite-laste-loomade abiga tagasi tava-60kilone ning Stella K. Wadovsky tegi Loore Härmatile ettepaneku maalida minust ülemlaul ürgnaiselikule emalikkusele. Kristjan pidas arbuusi vulgaarseks, ent pildistas oma Meistri-tunnetusega sellegi mahedaks muigeks. Poeg oli minust meetri kaugusel ning sessiooni sekka tissides oli kõrvuni kuldne temagi :D

14aastasel fotol – kus on nähtamatuna ka teised sajad mu südamest ja sõrmist läbi hellinud loomrahvaste lapsed – olen 40aastane Late-Harvest-Lady. Käisime Tobiase ja Hermanniga näitusel – et nad mind õrnas olukorras punuli ei tõmbaks, olid nad mu kõrval... lahtiselt. Kristjani shootingul ammugi – väärikalt, teadlikult ja toetavalt. Barbara ja Webmasteri pojad said samal päeval 11kuiseks – pubekad! - ning Indira sündis täpselt nädala pärast.

Hea Kristjan, olgu need teispoolsed koer-hiiglased, inglid ja haldjad Sulle parimateks kaaslasteks seal, otseühenduses Algallikaga!

*

Indria koosloomes Getteri ja Märteniga aitas mul tänu oma plexus solarise spasmile sõnastada, mis on tegelik tervendus.

Tegelik tervendus on usaldus, armastus ja ühendus.

Mitte diplom, litsents ega raamistatud-naelutatud tunnistus.

Kui ligimesel on näiteks kõhukramp, on see ilmselge energia bolokeering. Kõik on energia. See peab voolama. Ka siis, kui me oleme kulunuks-kasutatud „energia“ ja „blokeering“ sõnadest tüdinud. Sõnavara vajab uude sagedusse tõstmist jaa.

Diafragma-alune spasm näitab, et inimese keskmes, ümber solarise on keerelnud lahendamata teema. Piisab ühest mõttest, sõnast või laulureast – ja see osutub viimseks piisaks. Energia on end nii tihedaks kasvatanud, et materialiseerub kehas ning osutub tänu sellele sõnumitoojaks.

Füüsilise tiheduseni kogunenud probleem valib kehas kõige kõnekama koha. Nagu Maa, nii meie ka oleme ümbritsetud meridiaanide ja ekvaatori paralleel-joonestikuga.

Oleme nagu vihik, kuhu teejuhtidel on lihtne sõnumeid kirjutada. Teate küll transformatsiooni-puhuseid äkilisi teravaid valusööste justkui-suvalises kohas.

Ai! Mis teate preili sai?

Kui valu sööstab kanda või mujale jalga, on sinu materiaalne baas auklik – vaata üle!

Pistjas peas jutustab edevast-võrdlevast-võistlevast näimisest tegeliku kristalse olemise asemel.

Südame-surakas sosistab, et kartus armastust mitte väärida võib eluohtlikuks minna.

Tervendus – olgu tema nimi reiki või massaaž – tähendab teist olendit.

Mitte ainult hooliv inimene – misiganes loomrahva esindaja tervendab. Hobune ja lehm on ülisuur Valgus. Kass lisab teadlikule valupunkti leidmisele nurrmootor-vibratsiooni, mis toimib sulgunud kanalis, nagu asjalik pudelihari. Ämblik, konn või madu aitavad kasvõi ehmatamisega – lupsti! Ja klimp on vabalt voolama loodud kanalist läinud.

Tulgu su ette ja kätte valutav inimene või muu loom – esmalt mõistagi puuduta tema valu süüsiliselt – ega mõni luu või pimesool katki ole.

Teiseks su enese käsi – soe-rahustav energia tuleb.

Kolmandaks – kui kallistatav kullakene lõdvestub ja rahuneb – juhi mõtte-sõna-teoga tema tähelepanu valuväljast mujale. Kõnnita temakene valust välja.

Usaldus nii teie kahe kui sinu ja kogukonna vahel kasvab nii, nagu õpetas Marx – praktika on tõe kriteerium. Mõõduka platseebo lisamiseks piisab söetabletist, c-vitamiinist ja ohtrast veest – saagu sellest soe ja hellitav taimetee.

Taeva tahtel on teaduse-tehnika areng loonud masinad, millega energeetilisi muutusi mõõta saab. Kvantvärk olgu kiidetud!

Ja pole vaja mingit kostüümidraamat, eraldi raviruumi ega uugapuugat.

Sinu koera saba on sinu Marabou – tutkit vaja muud uhhuud.

Sinu aknatagune tihane on su tuuslar ning põranda all krõbistav hiir hiislar. Piisav.

Usu-looda-armasta. Söö-maga-palveta. Joo vett ja jookse. Hinga koos Maa, iseenda ja lähedastega – nõnda saad kõiksusega ühenduse. Ja oledki joondumises.

Järgmise korrani ;)

Ai! Kes valutab?

*

Natukene me kõik – täna on Asser Murutari sünni-aastapäev.

Minu Asser

Kati Saara Borodina

20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar

Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud...“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge' rõiva' – vana hüa süäme...“

„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“

Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.

Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.

Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“

Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.

Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.

Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki... oh... – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.

Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! - jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp...

Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad... Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.

Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada... Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.

Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.

Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi - ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena...

Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt... kirikus.

Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.

Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.

Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.

Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.

Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.

Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll' helle ürg-joige.

Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell...“

Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.

Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.

Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“

Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.

Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.

Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku - ja toob ta seega kohale.

Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!

Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.

Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.

Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin...“

Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“

Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.

Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.

Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike... Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.

Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad - ning Vahuri sülem - kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal - siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.

Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud - ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud...

„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.

Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!

https://www.youtube.com/watch?v=R128eOBh3cw&list=RDR128eOBh3cw&start_radio=1

Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada... pärsia keeles.

„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.

Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale... Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.

Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.

https://www.youtube.com/watch?v=XERj-F9FMjQ

Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.

Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“

Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! - kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.

Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.

Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.

Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.

Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“

Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult... kuidas nüüd öeldagi... ei, hästi on.

Margareta lisas H – Hei, hästi on!

See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“

*

Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre

Alo Asseri poeg Murutar

Asser ja Inga Murutari noorem poeg Alo on alates sellest, kui ta 1965. aastal sündis ja mäletab, seostanud oma isa tegevuse ja seiklustega. Samal ajal, kui suurem osa lapsevanemaid kasutab oma võsukeste väänamisel „ära“- meetodit, on Alo isa ise harrastanud ja ka oma lastele õpetanud lastega koos kasvamise meetodit. Järglastele võiks pakkuda tegevust, koos-loomist, ehitamist ja tuksi minemist. Siis pole nad rusuva massiga koos ebameeldivalt kaldu ehk röötsakil. Nagu Asser ise, nii keeravad paljud üht elu elades samal ajal veel ühe vindi peale.

Esimene teadlik pilt isast on mul harkisjalu seisvana väga kõikuvas mootorpaadis ning tangib seda käigu pealt nii, et ühtki kütusepiiska kuhugi ei pudenenud, mootor välja ei surnud ja meie ööseks kuhugi hulpima ei jäänud. Minule usaldati ikka rooli kah. Olin 8-9aastane. Eht-isalik nüanss oli siin pisiasi, et Emajõe ülemjooksu rappa marjule minna soovinud naistel piisanuks tegelikult 20 meetrit üle Pedja jõe minekust.

Isa võttis naiste soovi täitmise nimel ette tõsise soorituse, minu silmis kangelasteo – sõitsime Oiult Tartu kaudu Emajõe alamjooksule – liiter kütust kilomeetri kohta. Sest see oli vägev. Sest sellest ma räägin ikka kui mootorpaatidest juttu tuleb.

Ema hooleks oli tagala ja suuremad planeeritud ettevõtmised, isa kujundas kõik mitte-rutiinse. Ta hoidis sellega 2x2 meetrit tüüpe – minu ja Vahuri – pidevas tegevuses. Ülejäänud keskkoolinoored ja tudengid jõid kusagil erakaid-ühikaid-pidi. No eks meiegi veidi, aga muuhulgas treisin isa Leningradist ostetud multi-instrumendiga „umelõje ruki“ kõikidele viilidele varred. Ja ehitasime, laevu ja maju. Ja veel laevu. Renoveerisime vana mäda sõidukõlblikeks alusteks. Vahepeal muidugi käisin „Olavi juures õppimas“ (Vahur vist külastas samal ajal „patsidega Madist“)

Tihase tänava maja ehiti meie esivanemate poolt vanaisa Aleksise juhatusel. Mäletan seal sotsioloogide kirglikke õhtuid ja päevi, alumiiniumpotis Leningradist toodud rohelise tee briketist ülikanget rohelist teed vaaritades. Mingil talvel tuli majas sooja sees hoida ning Vahur käis igal päeval kütmas – kõva poiss... Mina liitusin alates põranda lakkimisest mingi rämeda termojadjernõi lakiga, mille kõrval nitro ja pentaftaal on poisikesed. Järgmiseks oli meie missioon kinnitada põrandaliistud – need eelnevalt tüübeldades ja siis kruvides. Tüütu – aga õpetlik. Ja siis kolisime sisse, Pälsoni tänava lutikate eest põgenedes.

Pärast, võrreldes laevaehitusega, siiski üsna kirvetöise majaehitusega möllamist oli tagasi laevade juurde pääsemine tõeline magustoit. Majadel on laiad seinad ja sirged katused – laevadel on erivajadused.

M-klassi 3-mehe svert-paatidel Meigas, Kiur, Kaur on olnud igaühel erinev hing ja selle kohtlemise võtted.

Isa büdžeti sellest osast, mida naine ei teadnud, neelasid lõviosa laevad. Ema kudus massiliselt salle, mille eest teenitud lisaga ta reisis. Kõigepealt sõbrannadega, siis ka isaga. Raha oli emal nii palga kui lisa teenimise mõttes alati rohkem, sest selles riigis siis hinnati ameteid ja tasusid niipidi.

Vaesed me mitte iial ei olnud – toit ja katus oli täiega olemas – aga vaba raha mitte kunagi.

Küllalt olen lapsena peete-või-mida-iganes kõblanud ja kaste kokku tagunud. Kui midagi eba-eluliselt-olulist oli vaja osta, tuli ise raha teenida.

Selleks, et osta elu esimene duubel-kassettmakk kõigi fänside lisadega, tegime Vahuriga Bruno Sauli suvilas Pühajärve ääres paar kuud tööd. Põhjus oli see, et isake olla eelmisel talvel oma toas istunud, mütsitutt tuuletõmbes lehvimas. Iga sent sellest tasust läks maki alla – aga näe, milline Lugu!

Nende Lugude sündimise ajal me veel suurt pilti ei näe ja päriselt ei adu, mis teoksil.

Minu sõbraks osutus mu vanemate laiast ringkonnast kõige sobivama teejuhina mu oma isa kõrval ja kannul Jaak Tamm. Psühholoogi haridusega Jaak oli algusest lõpuni sotsioloogialaboris – ja juhtus minu ja Vahuri kitarriõpetajaks. Tema oli sunnitud ära kuulama Vahuri „bändi“ musikaalsed katsetused teemal „Väike tüüüüdruk, väike tüüüüdruk, liialt noor veel oled sa...“ ja minu personaalsed undamised ligilähedasel viisil „Kaks laulejat, üks noor ja teine vana..“ Ta oli Mainori võtmeisiku ja ENSV esimese eraettevõtte „Kodamu“, direktorina mu ülikooliaegsete praktikate ja diplomitöö juhendaja. Tühja ma nii noorena Tartu Ülikoolis majandust õppides teadsin, kelleks saada tahan. Isa ja Jaak seadsid mulle leebe stardiraja – nuusutasin EPA Teaduse Rakendus Keskuses isand Ivaski juhtimisel tuuli, kuni saabus kutse Kadastikult „Edasist“ „Postimeheks“ - Eesti esimese era-ajalehe ülesehitamiseks. Sealt edasi rajasime oma kirjastuse Elmatar ning järgmise sammuna tänase Robots Muralisti.

Nii on.

Kasvõi see, kuidas ema meid enne Laulva Revoltusiooniga lõppenud IME-aega ja kunstlikult tekitatud defitsiiti poodi saatis: poes on kahte sorti suitsuvorsti, ärge seda odavat tooge! 5 aastat hiljem polnud peale „koera rõõmu“ üldse mingit vorsti – tulid talongid, fosforiidisõda ja... Eesti Vabariik. Raha teenisime Raul Mäesalu mustas malevas maju ehitades ja Katrin Kaasiku mahitusel konservikombinaadis hapukapsaid hõõrudes. Mõnikord vedas ja isa kutsus mind järjekordsel sotsioloogilisel küsitlusel intervjueerijaks.

Minule sündis koos Laulva Revolutsiooniga esimene poeg Richard ning augustiputši ajal oodatud esimene tütar Margareta tuli ilmale juba iseseisvas Eesti riigis.

Mäletan – nagu õpetas isa - ja imestan, kui püüdlikult paljud inimesed püüavad unustada.

Meie ehitasime ja korilesime, hoidistasime ja õmblesime poole oma ärkvel-ajast. Tänased maale ehk siis tegelikku ellu kolijad peavad end ainukordseteks kangelasteks, sest valikulist vaegmälu ei korrastata vana kooli meeste tarkusega.

Pean tunnistama, et olen koos vanematega ehitatud ja haritud Vehendi kodu põldu püüdnud pärast isa pidada üksnes austusest nende vastu. No ei ole mina mingi mullainimene! Olen teoreetiliselt küll jah seda meelt, et kui on rasked ajad, pea pigem kolme lammast kui kahte koera – aga praktiliselt niitsin meie tublide naabrite Essensonide-Reppode-Palgete hämminguks kogu tänavuse saagi maha... muruniidukiga. Ja need 12 kartulit said hakklihavormiks.

Varesed sõid herned, mügrid juurikad – pojad püüdsid kaastundlikult pöidlaotsa-suuruseid kartuleid noppida... Aga samas ei olnud ka isa mingi sündinud põldur.

Meie viimasel ühisel peenarde-tegemisel ütles ta mulle: kui sita seemne maha paned, ära head saaki taha. Igal aastal meenutas ta krahv von Bergi kuldseid sõnu: paneb see sitt ja küll tema kasvab – tahab see Jumal, või ei taha tema mette.

Et kartul omast käest võtta oleks, siis selle kasvatamine Viljandi maantee ringtee saviplingises pinnases nägi meil vanematega välja selline, et 100 kilo kartulit läks 6-de vakku, käis kange kollektiivne muldamine-haldamine ja... 10 kilo võtsime üles.

Nagu isa õde Vesta, nii ka mu isa olid oma vanemate jälgedes väga pühendunud mesinikud. Kui ameerika haudemädanik meie mesipered hävitas, oli see väga-väga suur tragöödia. Nüüd tapavad inimesed mürkidega ise mesilased maha – ning rohkem mina endale võõraste ja valusate aladega tegemist teha ei taha, kui et koduteel silo- ja sõnnikulõhna tundes järeldada, „seni me küla veel elab, elan mina kaaa“!

Pigem purjetan.

Kui isa märkas Võrtsjärvel ja pisut ka Saadjärvel, et poiss tahab roolimees olla, viis ta mu Säre juurde trenni. Praktika oli Ropka järvel. Päriselt ka! Olete te proovinud 100x100 meetril purjekaga taktikat ja strateegiat arendada?

„Vanad paksud“ ise askeldasid Volga pealt ära toodud M-klassi alustega.

Minule korjas isa Pirital prahi alt välja 420. Kõik, mis võimalik, oli ära varastatud, kuni selleni, et sverdikaev oli pooleks saetud ja pool tuuri pandud.

Tuunisime selle jäänuse kahekesi nii üles, et olin mitu aastat konkurentsitult parim – arvates, et mina ise olen. Paat oli.

Isa kasutas tema ehitamisel „Katera i Jahtõ“-s avaldatud väljaspioneeritud NASA valemit aero- ja hüdrodünaamika parima võimaliku profiili loomiseks. Nii täpne tilgakujulised rool ja svert said selle valemi järgi tehtud lekaalidega, et võisin sõita kasvõi ahter ees – ikka esimene. 5-8 kraadi sain teistest tihedamalt vastutuult sõita, ja kiiremini, sellepärast. Sest nad olid loodud minu isa meetodil: leiame lahenduse probleemile, mille kohta teised ei osanud veel küsimustki esitada.

Ainus abivahend oli eriti primitiivne eel-taskuarvuti, mille ema Soomest tõi.

Minu kui purjetaja 0-taseme reaalsus jõudis kohale, kui hakkasin suurte meestega meeskonnas sõitma – Jaak Tamm, isa, Hillar Valner, Uno Veismann... Uno pani mu rooli, ise oli soodis – ütlesin ju, et meeskond kasvatas! - uskumatu elamus.

Võrtsjärve haritlas-purjetajate telgikujuliste suvilate rivi, mille ühine harrastus Tamme poldri juurde ehitas, on tänini alles. Õim, Avaste, Kööbas, Eelsalu, Kübbar, Truus, Kukk. Pooled müüdud – pooled ikka purjetamise usku.

Võrtsjärve regati korraldamine kukkus isa hellal juhtimisel mulle sülle. Ta ongi igal elualal lisaks eeskujule õpetanud, kuidas õigel ajal loobuda ja teatepulk edasi anda.

Koorisime teises suvilas koos kartuleid, keetsime neid ühe auguga pliidil... Kaks aastat oli igal meeskonnal ja perel oma pajuk. Sealt edasi – tänini – on meil kokatädi ja organisatsioon.

Ja nüüd läks korraldamine sooja käega üle järgmistele. Tänu sellele on Võrtsu regatt nüüdseks kasvanud Murutaride suvemängudest kahe jahtklubi esindusürituseks. Pannkoogi- ja lõkkeõhtud olid algusest saadik – nüüd on lisandunud filmi- ja lauluõhtud, mille tulemusena oskavad ka meie lapselapsed – Loore-Lars-Lumi ja teised ka – Tamme Jaagu, Tõnis Tulbi, Jüri Karja, Asseri, Ülo ja teiste korüfeede repertuaari. Teises rütmis, aga ikkagi. Johan (John) Rannast pani Võrtsu Põhja-kaldale püsti sõprade abiga Meltemi Jahtklubi. Võrtsjärve äärde on koos noortega tulnud väga palju uusi ilusaid hingi ja 3 uut jahiklassi. Tsiteerides Leo Luksi – Asseri kuld-õpilast: see kukkus nüüd küll hästi välja, pühkida polnud vajagi.

Ülo Vooglaiu algatatud Muhu Väina Regatile läksin esmakordselt aastal 1999. Aastal 2000 tulime oma väikese „Krissuga“ Eesti meistriks! Minu eas... Nüüdseks on 20 korda oma laevadega Väinal käidud.

Teise viisaastaku sõitsime Uku Randmaalt ostetud jahtlaevaga „Temper“ , täna sõidab ja võidab temaga Pärnu purjetamisveteran ja laevaehitaja Harri Murd. Meie meeskond tõi Šotimaalt „Adventure“, et ei peaks valima, kes võib kaalu poolest pardal olla. Me valisime laeva, et ei peaks gabariitide järgi sõpru valima. Iga on juba selline.

Raamatute kirjutamine isal ei kukkunud hästi välja. Jutuks oli maasotsioloogia aabits ja Pühade Kolmapäevade kogumik... Selleks, et isa oma dissertatsiooni ära kirjutaks, panid tema sõbrad ta omal ajal luku taha ja andsid süüa iga 5 lehekülje tagant.

Asser Murutar polnud nii lõplik ja igav suurus, et ainsa ja viimse tõe raamatuga piirduda. Miski pole ei igavene ega lõplik. Õpilased kannavad kvaliteetset osa sellest vaimsusest edasi oma teostes.

Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette aga ta ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud. Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud – mitmed veel arusaamatumad. Ma ikka imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul kiht-kihilt. Ajab nutma, naerma ja kui ajusid on, siis arusaama.

Asser- Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad, väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine – see on eriti kõvade meeste õigus. Ja keset kohalikku kauplust, telefon kõrva küljes, tütre kirjelduse järgi, on mul õigus valjuhäälselt õigeid hügieenisidemeid valida.

Hea, et isa sai Võrtsu regatil kõiki lapsi kukil kanda ja lohutada, et täna on järvel kuri ilm ja lapsed ootavad vanemaid tagasi.

Meie põlvkond elab ühes elus mitu Elu – nõukogude okupatsioon, oma riik, euroliit, post-corona ajastu. Aga sõjaveteranidena meid ei kohelda – maksame poekassas leiva eest kõigiga võrdväärset hinda. Me ise ka ei taha ega tohi endale allahindlusi teha – ei ole nii, nagu klassikokkutulekutel, kuhu jääd igavesti istuma.

https://www.youtube.com/watch?v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh

Minu Asser

 

Minu Asser

Kati Saara Borodina

20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar

Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud...“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge' rõiva' – vana hüa süäme...“

„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“

Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.

Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.

Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“

Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.

Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.

Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki... oh... – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.

Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! - jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp...

Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad... Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.

Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada... Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.

Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.

Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi - ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena...

Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt... kirikus.

Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.

Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.

Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.

Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.

Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.

Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll' helle ürg-joige.

Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell...“

Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.

Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.

Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“

Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.

Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.

Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku - ja toob ta seega kohale.

Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!

Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.

Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.

Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin...“

Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“

Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.

Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.

Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike... Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.

Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad - ning Vahuri sülem - kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal - siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.

Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud - ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud...

„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.

Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!

https://www.youtube.com/watch?v=R128eOBh3cw&list=RDR128eOBh3cw&start_radio=1

Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada... pärsia keeles.

„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.

Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale... Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.

Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.

https://www.youtube.com/watch?v=XERj-F9FMjQ

Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.

Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“

Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! - kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.

Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.

Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.

Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.

Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“

Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult... kuidas nüüd öeldagi... ei, hästi on.

Margareta lisas H – Hei, hästi on!

See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“

*

Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre

Alo Asseri poeg Murutar

 

Alo Asseri poeg Murutar

Asser ja Inga Murutari noorem poeg Alo on alates sellest, kui ta 1965. aastal sündis ja mäletab, seostanud oma isa tegevuse ja seiklustega. Samal ajal, kui suurem osa lapsevanemaid kasutab oma võsukeste väänamisel „ära“- meetodit, on Alo isa ise harrastanud ja ka oma lastele õpetanud lastega koos kasvamise meetodit. Järglastele võiks pakkuda tegevust, koos-loomist, ehitamist ja tuksi minemist. Siis pole nad rusuva massiga koos ebameeldivalt kaldu ehk röötsakil. Nagu Asser ise, nii keeravad paljud üht elu elades samal ajal veel ühe vindi peale.

Esimene teadlik pilt isast on mul harkisjalu seisvana väga kõikuvas mootorpaadis ning tangib seda käigu pealt nii, et ühtki kütusepiiska kuhugi ei pudenenud, mootor välja ei surnud ja meie ööseks kuhugi hulpima ei jäänud. Minule usaldati ikka rooli kah. Olin 8-9aastane. Eht-isalik nüanss oli siin pisiasi, et Emajõe ülemjooksu rappa marjule minna soovinud naistel piisanuks tegelikult 20 meetrit üle Pedja jõe minekust.

Isa võttis naiste soovi täitmise nimel ette tõsise soorituse, minu silmis kangelasteo – sõitsime Oiult Tartu kaudu Emajõe alamjooksule – liiter kütust kilomeetri kohta. Sest see oli vägev. Sest sellest ma räägin ikka kui mootorpaatidest juttu tuleb.

Ema hooleks oli tagala ja suuremad planeeritud ettevõtmised, isa kujundas kõik mitte-rutiinse. Ta hoidis sellega 2x2 meetrit tüüpe – minu ja Vahuri – pidevas tegevuses. Ülejäänud keskkoolinoored ja tudengid jõid kusagil erakaid-ühikaid-pidi. No eks meiegi veidi, aga muuhulgas treisin isa Leningradist ostetud multi-instrumendiga „umelõje ruki“ kõikidele viilidele varred. Ja ehitasime, laevu ja maju. Ja veel laevu. Renoveerisime vana mäda sõidukõlblikeks alusteks. Vahepeal muidugi käisin „Olavi juures õppimas“ (Vahur vist külastas samal ajal „patsidega Madist“)

Tihase tänava maja ehiti meie esivanemate poolt vanaisa Aleksise juhatusel. Mäletan seal sotsioloogide kirglikke õhtuid ja päevi, alumiiniumpotis Leningradist toodud rohelise tee briketist ülikanget rohelist teed vaaritades. Mingil talvel tuli majas sooja sees hoida ning Vahur käis igal päeval kütmas – kõva poiss... Mina liitusin alates põranda lakkimisest mingi rämeda termojadjernõi lakiga, mille kõrval nitro ja pentaftaal on poisikesed. Järgmiseks oli meie missioon kinnitada põrandaliistud – need eelnevalt tüübeldades ja siis kruvides. Tüütu – aga õpetlik. Ja siis kolisime sisse, Pälsoni tänava lutikate eest põgenedes.

Pärast, võrreldes laevaehitusega, siiski üsna kirvetöise majaehitusega möllamist oli tagasi laevade juurde pääsemine tõeline magustoit. Majadel on laiad seinad ja sirged katused – laevadel on erivajadused.

M-klassi 3-mehe svert-paatidel Meigas, Kiur, Kaur on olnud igaühel erinev hing ja selle kohtlemise võtted.

Isa büdžeti sellest osast, mida naine ei teadnud, neelasid lõviosa laevad. Ema kudus massiliselt salle, mille eest teenitud lisaga ta reisis. Kõigepealt sõbrannadega, siis ka isaga. Raha oli emal nii palga kui lisa teenimise mõttes alati rohkem, sest selles riigis siis hinnati ameteid ja tasusid niipidi.

Vaesed me mitte iial ei olnud – toit ja katus oli täiega olemas – aga vaba raha mitte kunagi.

Küllalt olen lapsena peete-või-mida-iganes kõblanud ja kaste kokku tagunud. Kui midagi eba-eluliselt-olulist oli vaja osta, tuli ise raha teenida.

Selleks, et osta elu esimene duubel-kassettmakk kõigi fänside lisadega, tegime Vahuriga Bruno Sauli suvilas Pühajärve ääres paar kuud tööd. Põhjus oli see, et isake olla eelmisel talvel oma toas istunud, mütsitutt tuuletõmbes lehvimas. Iga sent sellest tasust läks maki alla – aga näe, milline Lugu!

Nende Lugude sündimise ajal me veel suurt pilti ei näe ja päriselt ei adu, mis teoksil.

Minu sõbraks osutus mu vanemate laiast ringkonnast kõige sobivama teejuhina mu oma isa kõrval ja kannul Jaak Tamm. Psühholoogi haridusega Jaak oli algusest lõpuni sotsioloogialaboris – ja juhtus minu ja Vahuri kitarriõpetajaks. Tema oli sunnitud ära kuulama Vahuri „bändi“ musikaalsed katsetused teemal „Väike tüüüüdruk, väike tüüüüdruk, liialt noor veel oled sa...“ ja minu personaalsed undamised ligilähedasel viisil „Kaks laulejat, üks noor ja teine vana..“ Ta oli Mainori võtmeisiku ja ENSV esimese eraettevõtte „Kodamu“, direktorina mu ülikooliaegsete praktikate ja diplomitöö juhendaja. Tühja ma nii noorena Tartu Ülikoolis majandust õppides teadsin, kelleks saada tahan. Isa ja Jaak seadsid mulle leebe stardiraja – nuusutasin EPA Teaduse Rakendus Keskuses isand Ivaski juhtimisel tuuli, kuni saabus kutse Kadastikult „Edasist“ „Postimeheks“ - Eesti esimese era-ajalehe ülesehitamiseks. Sealt edasi rajasime oma kirjastuse Elmatar ning järgmise sammuna tänase Robots Muralisti.

Nii on.

Kasvõi see, kuidas ema meid enne Laulva Revoltusiooniga lõppenud IME-aega ja kunstlikult tekitatud defitsiiti poodi saatis: poes on kahte sorti suitsuvorsti, ärge seda odavat tooge! 5 aastat hiljem polnud peale „koera rõõmu“ üldse mingit vorsti – tulid talongid, fosforiidisõda ja... Eesti Vabariik. Raha teenisime Raul Mäesalu mustas malevas maju ehitades ja Katrin Kaasiku mahitusel konservikombinaadis hapukapsaid hõõrudes. Mõnikord vedas ja isa kutsus mind järjekordsel sotsioloogilisel küsitlusel intervjueerijaks.

Minule sündis koos Laulva Revolutsiooniga esimene poeg Richard ning augustiputši ajal oodatud esimene tütar Margareta tuli ilmale juba iseseisvas Eesti riigis.

Mäletan – nagu õpetas isa - ja imestan, kui püüdlikult paljud inimesed püüavad unustada.

Meie ehitasime ja korilesime, hoidistasime ja õmblesime poole oma ärkvel-ajast. Tänased maale ehk siis tegelikku ellu kolijad peavad end ainukordseteks kangelasteks, sest valikulist vaegmälu ei korrastata vana kooli meeste tarkusega.

Pean tunnistama, et olen koos vanematega ehitatud ja haritud Vehendi kodu põldu püüdnud pärast isa pidada üksnes austusest nende vastu. No ei ole mina mingi mullainimene! Olen teoreetiliselt küll jah seda meelt, et kui on rasked ajad, pea pigem kolme lammast kui kahte koera – aga praktiliselt niitsin meie tublide naabrite Essensonide-Reppode-Palgete hämminguks kogu tänavuse saagi maha... muruniidukiga. Ja need 12 kartulit said hakklihavormiks.

Varesed sõid herned, mügrid juurikad – pojad püüdsid kaastundlikult pöidlaotsa-suuruseid kartuleid noppida... Aga samas ei olnud ka isa mingi sündinud põldur.

Meie viimasel ühisel peenarde-tegemisel ütles ta mulle: kui sita seemne maha paned, ära head saaki taha. Igal aastal meenutas ta krahv von Bergi kuldseid sõnu: paneb see sitt ja küll tema kasvab – tahab see Jumal, või ei taha tema mette.

Et kartul omast käest võtta oleks, siis selle kasvatamine Viljandi maantee ringtee saviplingises pinnases nägi meil vanematega välja selline, et 100 kilo kartulit läks 6-de vakku, käis kange kollektiivne muldamine-haldamine ja... 10 kilo võtsime üles.

Nagu isa õde Vesta, nii ka mu isa olid oma vanemate jälgedes väga pühendunud mesinikud. Kui ameerika haudemädanik meie mesipered hävitas, oli see väga-väga suur tragöödia. Nüüd tapavad inimesed mürkidega ise mesilased maha – ning rohkem mina endale võõraste ja valusate aladega tegemist teha ei taha, kui et koduteel silo- ja sõnnikulõhna tundes järeldada, „seni me küla veel elab, elan mina kaaa“!

Pigem purjetan.

Kui isa märkas Võrtsjärvel ja pisut ka Saadjärvel, et poiss tahab roolimees olla, viis ta mu Säre juurde trenni. Praktika oli Ropka järvel. Päriselt ka! Olete te proovinud 100x100 meetril purjekaga taktikat ja strateegiat arendada?

„Vanad paksud“ ise askeldasid Volga pealt ära toodud M-klassi alustega.

Minule korjas isa Pirital prahi alt välja 420. Kõik, mis võimalik, oli ära varastatud, kuni selleni, et sverdikaev oli pooleks saetud ja pool tuuri pandud.

Tuunisime selle jäänuse kahekesi nii üles, et olin mitu aastat konkurentsitult parim – arvates, et mina ise olen. Paat oli.

Isa kasutas tema ehitamisel „Katera i Jahtõ“-s avaldatud väljaspioneeritud NASA valemit aero- ja hüdrodünaamika parima võimaliku profiili loomiseks. Nii täpne tilgakujulised rool ja svert said selle valemi järgi tehtud lekaalidega, et võisin sõita kasvõi ahter ees – ikka esimene. 5-8 kraadi sain teistest tihedamalt vastutuult sõita, ja kiiremini, sellepärast. Sest nad olid loodud minu isa meetodil: leiame lahenduse probleemile, mille kohta teised ei osanud veel küsimustki esitada.

Ainus abivahend oli eriti primitiivne eel-taskuarvuti, mille ema Soomest tõi.

Minu kui purjetaja 0-taseme reaalsus jõudis kohale, kui hakkasin suurte meestega meeskonnas sõitma – Jaak Tamm, isa, Hillar Valner, Uno Veismann... Uno pani mu rooli, ise oli soodis – ütlesin ju, et meeskond kasvatas! - uskumatu elamus.

Võrtsjärve haritlas-purjetajate telgikujuliste suvilate rivi, mille ühine harrastus Tamme poldri juurde ehitas, on tänini alles. Õim, Avaste, Kööbas, Eelsalu, Kübbar, Truus, Kukk. Pooled müüdud – pooled ikka purjetamise usku.

Võrtsjärve regati korraldamine kukkus isa hellal juhtimisel mulle sülle. Ta ongi igal elualal lisaks eeskujule õpetanud, kuidas õigel ajal loobuda ja teatepulk edasi anda.

Koorisime teises suvilas koos kartuleid, keetsime neid ühe auguga pliidil... Kaks aastat oli igal meeskonnal ja perel oma pajuk. Sealt edasi – tänini – on meil kokatädi ja organisatsioon.

Ja nüüd läks korraldamine sooja käega üle järgmistele. Tänu sellele on Võrtsu regatt nüüdseks kasvanud Murutaride suvemängudest kahe jahtklubi esindusürituseks. Pannkoogi- ja lõkkeõhtud olid algusest saadik – nüüd on lisandunud filmi- ja lauluõhtud, mille tulemusena oskavad ka meie lapselapsed – Loore-Lars-Lumi ja teised ka – Tamme Jaagu, Tõnis Tulbi, Jüri Karja, Asseri, Ülo ja teiste korüfeede repertuaari. Teises rütmis, aga ikkagi. Johan (John) Rannast pani Võrtsu Põhja-kaldale püsti sõprade abiga Meltemi Jahtklubi. Võrtsjärve äärde on koos noortega tulnud väga palju uusi ilusaid hingi ja 3 uut jahiklassi. Tsiteerides Leo Luksi – Asseri kuld-õpilast: see kukkus nüüd küll hästi välja, pühkida polnud vajagi.

Ülo Vooglaiu algatatud Muhu Väina Regatile läksin esmakordselt aastal 1999. Aastal 2000 tulime oma väikese „Krissuga“ Eesti meistriks! Minu eas... Nüüdseks on 20 korda oma laevadega Väinal käidud.

Teise viisaastaku sõitsime Uku Randmaalt ostetud jahtlaevaga „Temper“ , täna sõidab ja võidab temaga Pärnu purjetamisveteran ja laevaehitaja Harri Murd. Meie meeskond tõi Šotimaalt „Adventure“, et ei peaks valima, kes võib kaalu poolest pardal olla. Me valisime laeva, et ei peaks gabariitide järgi sõpru valima. Iga on juba selline.

Raamatute kirjutamine isal ei kukkunud hästi välja. Jutuks oli maasotsioloogia aabits ja Pühade Kolmapäevade kogumik... Selleks, et isa oma dissertatsiooni ära kirjutaks, panid tema sõbrad ta omal ajal luku taha ja andsid süüa iga 5 lehekülje tagant.

Asser Murutar polnud nii lõplik ja igav suurus, et ainsa ja viimse tõe raamatuga piirduda. Miski pole ei igavene ega lõplik. Õpilased kannavad kvaliteetset osa sellest vaimsusest edasi oma teostes.

Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette aga ta ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud. Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud – mitmed veel arusaamatumad. Ma ikka imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul kiht-kihilt. Ajab nutma, naerma ja kui ajusid on, siis arusaama.

Asser- Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad, väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine – see on eriti kõvade meeste õigus. Ja keset kohalikku kauplust, telefon kõrva küljes, tütre kirjelduse järgi, on mul õigus valjuhäälselt õigeid hügieenisidemeid valida.

Hea, et isa sai Võrtsu regatil kõiki lapsi kukil kanda ja lohutada, et täna on järvel kuri ilm ja lapsed ootavad vanemaid tagasi.

Meie põlvkond elab ühes elus mitu Elu – nõukogude okupatsioon, oma riik, euroliit, post-corona ajastu. Aga sõjaveteranidena meid ei kohelda – maksame poekassas leiva eest kõigiga võrdväärset hinda. Me ise ka ei taha ega tohi endale allahindlusi teha – ei ole nii, nagu klassikokkutulekutel, kuhu jääd igavesti istuma.