Taipamised

 

Pille Mari – Eit noh! :D – saab täna 24aastaseks. Ta on 2. eluaastast Brigi-Rixude kaasteelise ja lapsehoidjana, assistendi ja südamesõbrana nagu mu enese laps ja... lapsehoidja ;)

Päikeselise hapra aine

Imede sünniga joondudes

Loomise nimel loobumised

Lõbudest ajalikest.

Elude helge hoidja,

Maiste matkade teenija.

Alati teised kõigepealt.

Rõõmu ja rahu kõigi heaks...

Ise saab viimse – seegi hea.

Edenevas koos-loomises

Ideaalid elustab mängeldes,

Taevane kaitse alati peal.

*

See oli juhtunud.

„Avaneb valguse värav,

viib taevasse sätendav sild.

Vikerkaar helge ja särav...

Su hingest saab tähekild.“

Mitte mingit valu ega hirmu. Kardetud agooniata olematusse kadumise asemel oli noor Naine nüüd kehast väljas. Vaatles kiirest haigusest kurnatud keha, tuba ja kalleid. Nii lihtne oligi...

Alles. Ikka siinsamas. Vaba. Valgus ja armastus... Oh Poeg!

Mis temast nüüd saab? Algallikaga jäägitus ühenduses asus Ema joondama, vägesid koondama.

Isa pärast, kes Leseks jäi, lahkunud Naine nõnda ei muretsenud. Jälgis kehatus looritatud nukruses, et Mees laskis hauakivile tema kõrvale ka iseenese nime graveerida. Ela ometi, kullake!

Luigetiibadena kalmule laotatud sulgpallide juures hakkas ustavalt käima Madre. Oli end Naise ja enese kodukülast – sellest vähimatki mäletamata – kalmistule tööle sõitnud. Teisiti poleks tulla teadnud. Tulla oli väga vaja. Elu kirkaimaks aastaks-ajaks.

Ahastav rahvas kandis Naise ümbrusse üha uusi noori lahkunuid. Hingede parv. Selleks korraks täidetud lepingud.

Ultima Thule kutsus kalmistu iidseid ja uusi kalme ja hingi hooldava Madre juurde tema lapsi ja lapselapsi, õpilasi ja nende sõpru. Kabelis peeti piknikke ja korraldati kontserte. Lauldi ja vaikiti.

Rapsimisi emakodust suurlinna oletatavale kutsele järgnenud Tüdruk kuulis kutset. Noore lahkunu kehatuks-lennu päeval teatas Madrele: tulen tagasi.

Koos temaga tuli Elu.

Imelise 400aastase Saage rüütlimõisa Altweski ees nihelenud noorte jutumulli ringi astus Naine. Seisis mullitajate ja Madre laste vahele. Leebelt kindlas tõrjumises. Minge oma teed, võõrad väed! Madre nägi. Oletas hämaruses üheks kohalikuks piigaks. Ei olnud ju... Kirjeldas. Kohkuti. Lahkuti. Kehatu naise soov oli täitunud. Puhas vaikus.

Maalides ja loomi teenides, luues ja taimerahvast tundma õppides tajus Madre kellegi alalist lähedust. Toetas ja naljatas, viis rändama ja rahustas.

Altweskile rästikute auks Ussikuningriigi labürinti luues sai pooled kivid sealt, teise poole kogus uusi ja uusi haudu kaevav Valerik talle kalmistuaia veerde. Sulgpallidest vaiba all puhkava Naise kõrvale. Kingitus.

Algava uue koolisügise pidustus oli Kroon-viiruse ihutud meelte abiega õige aeg. Emaga koos Ussikuningriiki ja kauneid kunste teeniv Tüdruk, valgusesõdalanna... lükkas täiesti võõra gümnasisti-poisi jõkke. Poja kehatu Ema naeris Tüdruku õla taga.

Saidki sõpradeks. Emata Poeg ja Madre Tütar. Õhtust õhtusse videoühenduses põimisid Cumpayas eel-kohtunud, kalmistul kastetud, jões ärkvele raputatud hingede lepingu juured.

Oli vaja üht hämarat videvikku, mil Poeg „juhtus“ kuulma laulu emaigatsusest ja puhkes nutma.

Oli hetk, mil Madrele anti taipamine: see on noorukese kalmutari Poeg. Sammhaaval libistatud tema Tütre hingehoolde.

Viis Tüdruku kalmistule. Valgete õite kergendusohe ja piiritu tänu, et juba enne taipamist kuuletuti, nüüd mõisteti ja tuldi.

Imede aja krooniks kaasas Kollane Koer.

Pika ja kauni teekonna õhtul ennast ei kohandanud kogukonnaga. Lipsas kodust koos teiste penidega võõraisse hoovidesse koeri vaheldumisi rebaste-tuhkrute-saarmatega rappima. Läks kannatamatuks ka omadega. Oli aeg selleks korrast kehast lahkuda.

Bellaga koos läks Madre üle silla. Samade õitega kattis ja ühendas hauad. Tuli ka lhkunud Naine. Sai Kollase Koera endale. Kahekesi. Kergelt ja helgelt. Läksid tähtede taha. Kallid olid antud Madre ja Tüdruku hoolde. Naine ja Koer kiirgavalt vabas. Kahekesi uutes algustes. Mitu kahte korda kaks ;)

*

Raamatu „Contra Mortem“ eessõna.

*

Margus Vaheri uue reedeõhtuse saate koos-loome algas tema väitest, et ma olen oma ürgnaiseliku sarmiga lauluväljakute kaupa mehi maha võtnud – kuidas ma seda küll teen :D

Sündimise hetkel öeldi: tüdruk.

Me areneme ja küpseme läbi saavutsusportlase ja töödik-roboti eluperioodide Naiseks. Hangu ja ase, labida ja pintsliga – igas töös ja loomes Naine.

Selles küpsuses toimub eelmäng 24/7 – ihu-hing-vaim peavad harmooniliselt koos-kasutuses olema – endale meeldides serveerid end kallimale oma enese avatud südame kandikul.

Kroon-viiruse õpetus on olnud – hoia pikivahet, ära käperda ega käkerda, mis käeulatuses liigutab. On silmsideme, hingede suhestumise ja päriselt fookusse joondumise taassünd. Armsama lõua all meelisklemise ja helluse habras aeg.

Nähtud ja tehtud küll koertele nende tahte vastaselt kutsikaid – isane sobib, tehing on hea... Ei ole nii!

Sama on väravast siseneva pealiskaudikuga, kes hobuseid märgates nõuab: nii ägä hobunä, ratsutada saab vä? Kui teile hoburahvaga mingi ühendus tekib ja see ka neile midagi pakub – siis muidugi. Ühenduseta on nõudminä sama nõmä kui mulle endale otse väravast saabastega selga roniminä – et selfit saaks teha.

Enamus meist on tulnud läbi tõusu – esimene aste: mina olen hobuse seljas! - teine tase: ma lendan koos hobusega! - kolmas – me lendame ja rändame ka teineteist puudutamata, silmsidemes.

Ses mõttes on ülinaiselikud-humoorikad lehmad paremas olukorras – neid ei vägistata ega omastata enesestmõistetavalt.

90% inimestest ei koge loomist. Ka mitte armastades – seal kohe mitte eriti. Seksi ja armatsemise vahet teada ei saadagi.

Kui mängu tulevad svingimised-grupikad, on mast tegelikult juba ammu maas. Kui paarile peab brigaadi ja kaskadööridega appi tulema, siis paari tegelikult ei eksisteeri. Isegi sekspoest riitadena tassitud mikserid undavad sama juttu: sellest ei tule Asja.

Kusjuures tegelikult saab 10 mehest 10st asja. Igal potil on kaas. 8 miljardi seast tema üles leidmiseks tulebki oma olemises tiksuda – kõigepealt ennast kohata, siis teine pool kutsuda. Mitte üha krabada-jagada.

Meil on iga kohtumise ja pilguvahetajaga sealpoolsed hingelepingud. On tuhandeid eel-energiaid, mis valmistavad ette Tema ära tundmise. Kellele temake ratastoolis – kellele oma jörm vaatamata sellele, et too elas seni näiteks Chevrolet'ga.

Kes ei otsi, see leiab.

Iseäranis elu teise poole teine pool on taeva kingitus. Täispakett ja elutöö auhind.

Ta tuleb koos taimerahva ja loovusega. See on ammendamatu teekond maasika-müsteeriumi ja meadow-sweet-valleyga, põdrakanepi ja raudrohu aurude ja pihlaka-kibuvitsa punetusega. Neis taimedes ümber sinu Armastuse on KÕIK olemas. Tõsi jah, 21. sajandi ullike tahab, et oleks kapslis ja kallis, siis usub ja mõikab.

Minu Mees on kookospalm.

Tugev ja eriline, paindlik ja vitaalne, kordumatult kõrge, toitev ja toetav ning tervendav.

Tänan ja õnnistan ;)

https://www.youtube.com/watch?v=R128eOBh3cw&list=RDMMR128eOBh3cw&start_radio=1