Olla, noorsand Lüüs!

 

Kodusest kuningriigist rahvaste ühisvälja väljudes minge koos kallitega, kellega iga päev koos elate. Näete sama etendust. Iseennast. Üksteist. Ja saate nii teatrisaalis kui koduteel analüüsides ja arutledes aru, kui sarnased ja erinevad meie, kes me tervikpildi moodustame - õnneks oleme. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Ning "Olla või ohkida" näitab, et Narr on õukonna arukaim mees - õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õiget asja kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks. Jaajaa - Kätekas ja vabariigi valitsus ühes buketis puha - kogu-pere-next-level-staff noh! :D

*

Koos-loomeline „Olla või ohkida“ on HEADE INIMESTE meistriteos – POINT on selle wake-up-brainfarti puhul selles, et maitsekalt naljaka ja vigurdamisi elegantse teemade-põlvkondade-teooriate-elualade läbimise tulemus on visiitkaart.

30aastaste Ükssarvikute kasutamise käsiraamat Rain Rannu ingel-investorite koosloominguna tõlgib seda põlvkonda meile ühest, Karl Kermese-Kristjan Lüüsi vennaskonna sooritus teisest küljest. Kui 3- ja 13aastaste generatsioon on – minu meelest – üsnagi mõistetav ja samale lainele sujutav, siis just see 30aastaste startappide-põhiste täheühendite-globaalhaarete ešelon on müsteerium. Vajab kasutamisjuhendit.

Lugu on sündinud analoogselt kultus-animaga „Vanamees“ - sünergia ja resonants, mörin ja falsett. Kolleegidele lehvitavad repliigid on selles ständupituses täiesti olemas ka.

Kodukontoris töötavatele ja teistele enese-karantiini või erakluse eelistajatele on Lüüsi olemise-ood vägagi küünlaid vääriv põhjus kodust väljuda, elusate inimeste ühisvälja kogeda ning publiku seas kantavad maskid – igas tähenduses! - kokku lugeda. Tallinna vene kultuurikeskuse intelligentne ja nõudlikult võtuline, kõrges vaibis publik kandis 11 maski. Väljamüüdud saali kohta üliväike protsent.

Kusjuures vestmise lõng ja jutumull kogu meisterliku teema-patsi punumise juures Kroon-viirusega ei flirtinud. Vanarahvas ju ka susi-soe-sutt liiginime-pidi välja ei kutsunud.

Kristjan võtab publiku oma fluidumisse tasapisi. Kerib karisma lahti ettevaatlikult, teema-haaval äratades – ahhaa! 90ndate Tamagotchi-kultuselt tik-toki-kultuurile, fakti- ja teaduspõhise lähenemise Ken-Tauridest (ütled „mälu“, mõtled Tauri Tallermaa) ajupoolkerade müstikani. Kristjan nimetas enda vasaku Mardiks, parema Jüriks ning saavutas ligi kaks tundi tõusvas joones töötava Mardipäevade-Jüriööde piiramatute võimalustega mängumaa. Helmed-Rattad puha kambas. Maitsekalt.

Kuna Lüüsi Lugu on üleinimlikult tihe, pole sellest lugu, kui mõnda liini ei adu – näiteks „Salmonite“ film on nägemata ja mõtlemisraamat lugemata.

Hurmur-näitlejal on laval olemas ülisuured plaanid, mida teatris erinevalt kinost justkui olla ei saa – aga tema tuleb üle rambi isiklikult sinuga puhkama ja mängima. Tema häälemängud ja enese-huumor – mitte iroonia! - on tervendavad.

Ta on aristokraatlik Narr – õukonna kõige targem mees, kellel on õigus rääkida tõtt. Naljatades kõige tõsisematest asjadest kõnelemine on privileeg, mis teenitakse teadmiste ja tasemega välja. Ta on palee õhu klaarija, kuninga nõunik, peegel ja luup.

Meie kultuuriruumis on narr lihtsalt sletskonna hing. Hinnaks paratamatus: oled kõigi omand. Igaühe õigus on koos sinuga omada su veganlust, voodielulisi eelistusi... Brr! Aga nii on. Leppigem.

Ja imestagem, miks ikkagi on meie kõige kallimad ja lähedasemad stereotüüpselt meie eludes otsekui vaenlased meie tagalas. Kaasa ja kass, lapsed ja lemmikud – kõik nad pigem ohustavad kui väestavad meid. Ei lepi. Laeme, palun, ümber! Aitäh seda eeldamiste ja pettumiste nõiaringi visualiseerimast, Kristjan!

Iga probleem on juba teel lahendamisele, kui oleme ta teadvustanud.

Ainult üks palve – hea inimene ja kaunis mees Kristjan, ära järgmistel etendustel kasuta 11x sõna „värdjas“ - fuuria, mölakas, tõbras pole kah teab-mis hellitusnimed, aga kannavad kohasemat sõna-energiat. Proovi!

Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini. Eks Pointi etendusele minnes oli seegi kollegiaalne huvi, kuidas nad karantiini-eriolukorra-värgi sinusoidil surfates hakkama saavad. Hea meel täheldada – Kermes-Uuspõld-Niinemets startapp on Lüüsi kiiluvees täiega ärkvele ständupitatud ka asises mõttes – tekstitahvel, valguslahendused, projektsioonid – pole õnneks sugugi säästu-tubateater.

Olemise-oodi leidlik-ladus loomisrõõm on mõistagi järgijatele ahvatlev. Umbes nagu tik-toki-kultuur või ratsutamine: mis ta on, paned telo kaamera käima ja ongi – istud selga ja lendadki. Lendad sa jee! Nüüdsest on eelootuste tase nii kõrge, et Narri kui õukonna nutikaima mehe positsiooni on aina raskem pälvida. Kuningatel on kombeks stiilita-õiguseta ilkujatel pea maha võtta.

Kristjani ja teksti-koos-loome meeskonna ühispea on vägagi next-level staff. Mida see mopp siis meile nüüd rääkiski – KenTauril on kaks kõhtu... Meenub see, meenub kõik muu. Jääb kauaks kajama ja pikalt meenuma. Idaneb nagu terakene vegani kõhus – kuni koorub Draakon.

Viimase leader-toetuse väljamaksmine jäi „ristuvate huvide“ para-lõksu – seltsimees kiima näib isiklikku raha jagavat – tühja sest, et mulle jäi sellest projektist 7tonnine isiklik arenduskrediit tiksutada. Neti-kaupade tagantjärel tollimine jättis ühe kalli jõulukingituse tolli kinni. Ja ma olen nõiaringis: Guardio Safety viirusetõrje hüperaktiivsuse tulemusel on mu arvudinas tarnija leht blokitud, püüa tuult – I mean koodi – väljal...

Inimesed ei oska ei lugeda ega kirjutada – ma ise kardetavasti ka – seega... oodakem ära, mis saab ;)