Tänase "Tannhäuseriga" tähistatakse bariton Lauri Vasara 50. sünnipäeva, mis on 17. oktoobril. Meie papa Harri Vasara 50. juubel oli meie esimene kohtumine sealsamas Estonia laval - mida 3 aastat vanem mina mäletan hämaralt, vend üldse mitte. Võrreldes meie eas lavalt taanduva väsinud isaga, kes pühendus pärast pidulikku "Rose-Marie'd" üksnes oma marionettnuku-teatrile, oleme meie Lauriga... Täitsa lapsed. Vanem vend Aarne jäi meil 44aastaseks ja saanuks nüüd 18. oktoobril 71. Ilmselt joonistab Seal endiselt karikatuure, multifilme, sürrealistlikke maale ning mängib magustoiduks kitarri peale. Lapsemeel eluteel püsi veel - olid meie isa kirjutatud laulusõnad. Jäägu nii!
Iga päev saab mõni suur töö valmis jah.
Kusjuures mõni neist on alustatud 25 aastat tagasi.
Nagu näiteks 25. oktoobril Merca sünnipäeva puhul ERRis eetrisse tulev muusikaline lavalugu "Marlene" Vanemuise teatri etendusena.
Olid ajad... mis nüüd supsti ja sutsaki järjest ja järjest ümber saavad.
Tänan ja õnnistan!
Olime Kruuvi-papaga tema Eluraamatu korrektuuripoognaid traalides mega-efektiivsed - käsikirju polnud nii mirju kui pelgasin – tegime sünkroon-haaval hulga emotsionaalseid ja seitsmekihilise sisuga pilte - viin selle virna läbitöötatu-korrastatuna teisipäeval Alole Vehendisse – on meie noorima lapselapse Sireli Loore Murutari 3. sünnipäev.
"Estonia" huku aastapäev ja nähtavale ilmunud auk on Kruuvi-raamatu "Tartu da Vinci" peatüki laevahukust ja president Rüütli saladustest juba viraalseks teinud ja turu loonud. Suisa imeline on, et Nõmme kool pendli ostab! Soovitasin Handol pendli peale oma autogramm kirjutada - las platvormil olla auväärt vilistlane Endel Lipmaa - pendli peal kõikugu ikkagi Tema Ise.
Tähistasime Handoga tema raamatu trükkiminekut kinokülastusega. „Viimased“ Märjamaa kultuurikeskuses. Pea kohal hull punane kuu – Ukraina ja Valgevene metsapõlengutest tingitud. Võimendas apokalüpsikut, mis muud!
Sayonara, inimkond! Tsiteerides õhkulendavat Pealikut.
Unevõlg paneb meeled värelema ja närvid helendama. Töötamine öösiti on veider vabadus laulab mu tädipoeg Saatpalu – ent öös on teatavasti Asju.
Kui hirm põhjustaks hirmu, oleks hirmul hirmus.
Uuema aja igapäevaimelise sünkroonina saabusid Anud Pahka ja Altmets samal ajal Altweskile, kui Tartu da Vinciga korrektuuripoognaid pidi lõpuspurtisime ja suurteost trükki kihutasime.
Kaunid daamid-ohvitserid arendavad kumbki oma tervendustalu kui ellujäämise ja edasikestmise reservaati. Loome Kuldajastu reservaatide võrgustikku. Ning Anud tulid siin naaberkülas norra kvaliteetmööblit tootva Violante kangajääkide järele. Mis nägi välja nagu suurte tüdrukute värviline mäng nukutoas.
Moodustame Kroon-viirusest vabade võrgustiku, kes oskab vastata Indigo Tom Valsbergi küsimusele: kuidas rännata ilma hirmuta. Vabana.
Hirm – see on klammerdumine ja aegunud raamide orjamine. Kui hirm oleks selles süüdi, jääks hirmuga hirmutatud hirm haigeks.
Inimene satub nii kergesti lõksu – näe, tutvuskonda ilmuvad positiivsed testid, ohjeldamatud hundikarjad uluvad olematutes metsades ja lähenevad meie kodudele Ukraina-Valgevene metsatulekahjudest hullult punase kuu ja apokalüptilise sudu-päikese all...
Aitab Valgus ja värv –
neutraalselt tasakaalus närv –
mets ja jõgi, mägi ja järv.
Ning kodupinna taimedest ravitee – angervaks-põdrakanep-kummel-raudrohi-kibuvits on selline laks, mis sobib nii nohu kui kõhu, nii unetuse kui hullu kuu vastu ;)
Hando täisringkuu tähetund – raamatu „Tartu da Vinci“ viimane korrektuur - lõppes Märjamaal rahvamajas sees soome-eesti apokalüpsik-vesternit „Viimased“ vaadates. 15 kuud tagasi müüs ta laadal rahvamaja ees oma eluõhtust leidust – kalapuhastaja akudrelli otsa panemiseks.
Sama muhedad lihtsad lahendused nagu kirju elulooga mehe oskus äädikakärbsed töölaua kohalt pudelisse püüda ning nõukogude aegse kipaka kaheinimese-diivaniga mitte ümber minna.
Tema leiutatud marjaraputi, hammaste turbopuur, elektroforeesi aparaat, laserskalpell, pendel on nagu rahvaluule – kõik kasutavad ja keegi ei mäleta, kes tegi. Sama lugu on maailma loomisega – Hando teooria publitseerimise soovist tema eluraamatu koostamine algaski. Nüüd, kus oleme omadega trükikojas, leiab ametlikku kinnitust ka „Estonia“ uputamine, mida Hando ja tema sõber-saladustekaaslane president Arnold Rüütel teadsid, ent avaldada ei lastud.
Barett, mille vanameister raamatu kirjutamist alustanud loengu ajal Rapla Elujõu Keskusesse unustas, on tagasi tema teenelises peas.
Maestro sagedaste Altweski loovuskosel veedetud aegade alguses sündinud tori-trakeeni ristandpoiss VAU! On 15kuine. Nii raamat kui hobune suuremad kui elu.
„Küll sina teenid mind kenasti,“ ütles Hando siin ühel meie 33aastase sõpruse hommikul. Puder, kohv, hommikused ravimid ja õhtune rohutee – loomulik ju.
Oleme perekond. Koos-loomele lisaks ühendab meid nõuka-Eestist pärinemise saatusesaba.
Igal teisel maal oleks oma rahvuslikul da Vincil majateener ja virtin, autojuhil ja aednik.
Tänu ja rõõmuga teda teeninud Altweski Madrel oleks koja- ja tallimees, toatüdruk ja... Võibolla ei oleks ka.
Oleme harjunud kogu iseennast ja ööpäeva pidevalt täistuuridel kasutama.
Õuetööd ja puhastus, vaimse töö vahele laste ja loomade talitus, dialoogid taimedega ja ehitus – kõik need pühendumised kokku oleme terviklik ja kauamängiv meie ise.
No comments:
Post a Comment