Igaüks on vajalik. See, kes arvab, et ta ei ole vajalik, on just selle mitte-vajalikkuse arvamisega vajalik. Et mitte oma loomade ja loovusega õilmitsedes arvama hakata, et kogu maailm ongi juba ja nüüd ja täiesti nii, tõmmatakse sind omade ja lähedaste ringi abiga ikka ja jälle, taas ja veel tagasi - jalgupidi maha ja mutta, jähe ja sitta - peamine mitte unustada, et kõik on alati parimal võimalikul moel.
https://www.youtube.com/watch?v=tSF4jY2KWIg&feature=push-lsb&attr_tag=PM8mk3F9b98lduR2%3A6
Vastutan 100% oma elu eest, kinnitab eluterve pohher – ja lisab, et teen vaid seda, mida ise valin teha.
Ja
kui mulle tundub, et teen midagi muud, siis skrollin valikute jada
pidi tagasi - ka varasemad valikud on need, mille pealt täna uuesti
ja edasi valin 
Tiina Varatalu sõnastab:
Täna ma kirjutan sellest, mis puudutab ja selgineb üha enam.
Kaitsekäitumisest.
Sellest, mida on olemuslikus plaanis vaja mõista.
Seda, mis on inimolemus.
Inimeseks olemise tähendus.
Mitte inimesel ei ole jumalat vaja, vaid jumalal oli inimest VAJA...
Seepärast inimene ongi loodud ja saab loodud aina ja aina.
Sest inimene ongi jumala enda eneseteadlikkuse teekond...
Inimene ei ole siia sündinud loodust, maailma, viirusi ja teist inimest kartma, peitu pugema ja ennast varjamise, vältimise, eituse läbi kaitsma...
Jah.
Ka inimesel, nagu kõigel loodul, on oma rebufaas.
On aeg antud kohaneda, koguda ennast, võtta omaks kogemuspinnas, ainestik, milles kulgeb elurännak.
Ei saa uuendada seda, mida ei tunne.
See on armastuse tõde, et saame muuta vaid seda, millel oleme lubanud muuta ennast.
Et just äratundmine laseb muutuda tervendaval kombel.
Kõrvalt tundmatut muuta on vägivaldne ja tekitab tasakaalutust.
Seepärast algab ka inimese teekond oma reaalsuses kohanemisega, maailma omaksvõtmise ja tema terviklikkuse äratundmise teekonnaga - esialgu terviku eest kaitstud teekonnaga.
Sest
tervikulaks põletaks Algaja Kompuutri, kes ennast alles timmib,
kaitseteta ju kohe läbi.
Nii paneb ratsionaalne mõistus oma analüütilisel teekonnal esmalt valmis oma elulise keeleoskuse.
Õpib looma endale ruumi etteantud ruumi sisse.
Õpib manipuleerima heas mõttes.
See teravdab maailmavaatelist resolutsiooni.
Aga see viib ühel hetkel ka äratundmiseni...
Ja manipuleerimine saab lõppeda kohates loovuse ja teekonna sügavamat tähendust.
Olemusliku poole plaani.
Inimene sisaldab endas olemuslikus mõttes kogu loodut.
Ta saab enda kaudu tunda ära kõik puud, loomad, linnud, sitikad, kivid, aatomid, rakud, viirused, tuuled, lainepikkused, dünaamikad jne.
Looja terviklikus ja eksimatus tasakaalutäpses olemuses, milles(t) ta elab.
Teadvustades olemuse, kingime talle teadvuse - ta saab meile sõnumikandjaks, saame ta keelest aru.
See ongi oluline.
Don’t kill the messenger...
Inimene on nö metatasandi olend, kes on anatoomiliselt selline “nahast kotike augud sees” aga ta ei tohiks ennast pidada nahast kotikeseks, augud sees ja ennast sedasi kohelda...
Inimese missioon on nähtamatu.
Nähtav osa on üksnes tema eluliste funktsioonide kandja.
Äratundmiste sünnikodu, nagu jumaliku mõõteriista haruldane sensor, mis kogub eluainestikus andmeid...
Seda poolt tulebki hoolega hoida.
Aga ei saa ka jääda sensorile kotikesi disainima, ilma arvutuspaneeli poole üldse pilku heitmata...
Inimene on teadvus, kes on sündinud lahenduseks.
Lahendus on teadlikuks saamine.
Iseendast, olemusest, olukordadest, kujunemistest, terviklikkusest, oma loojast, kandjast.
Olemus kannab inimteadvuse teekonda ja inimteadvus on sündinud olemusele lahenduseks sellel teel, mis teda kannab.
See on tõeline ühesolemine.
Niisiis on siin, nagu igal teekonnal, sammud ja hingetõmbed, kõigele on oma aeg.
Aeg koguda ja aeg jagada, aeg hingata sisse ja aeg hingata välja.
Aga see kõik on alati kõrgema olemusliku tõe teenistuses - sellest teekonnast...
See teekond enne tervikusse vabanemist ei peatu...
Poolik looja, poolik maailm, mask peas, kindad käes ja süstal tagumikus ei ole selle teekonna õige vastus, mis saaks lahendada olukorra...
Enesesalgamine, oma mõtlemisest loobumine, oma teadvuse ülesannete projekteerimine mõnele teisele inimesele - ok - vabanduseks, et mina olen loll ja abitu ja tema on spetsialist ja peab teadma - on lapsik...
Ka spetsialist sündis alasti ja pimedana kisades ema seest ja sageli on veel paarkümmend aastat noorem, kui abitu, kellel pole mingil põhjusel olnud aega ega võimalust tundma õppida oma keha, hingeelu, mõtlemist, mis temaga kogu aeg kaasas olnud....
Mille tundma õppimiseks õigupoolest polegi vaja kooli ega diplomit... piisaks tegelikult tähelepanelikkusest ja SOOVIST teada saada, tundma õppida, mõista, suhelda ja kogeda.
Inimolemus on rändaval teadvusel ju terviklikuna kaasas - kõik vajalik on olemas ja seda tähelepanu ootamas.
Inimese tähelepanu.
Seda, milleks Loojal oli inimest vaja...
Seda, milleks ta on loodud ja milleks hoitud, kantud, tervendatud, köetud, korrastatud, piiratamatu ressursiga teele saadetud...
Looja palve...:
“Too mulle see teadlikkus, too see selgus, arusaamine, äratundmine...”
“Too mind mulle endale tervena kätte.”
“Olen sulle andnud kõik, et see saaks õnnestuda, olen sinuga kogu aeg kaasas, sinu läbi saan endale silmad ja selguse.”
“Ja sina saad minu täiuslikkuse läbi eksimatud tasakaalumärgid oma teele.”
“Mina - looja, loodus, sinu keha, hingeelu - olen sinu eksimatu tagasiside ja hoidja.”
“Et sa teaksid kuidas lood on.”
“Ära manipuleeri sellega, ära katsu sellest mööda vaadata.”
“Olgu see tasakaalutõde sulle hoidja ja märk.
Kohe, kui taastad teadvuses tasakaalu, ma tervenen.”
“Mu näit näitab sulle, et on ok.”
“Ole selle suhtes tähelepanelik.”
“Ükski mu tuli, mu tuul, lind, loom, viirus, bakter, verelible ei eksi!”
“Nii olen ma sinu teenistuses.”
“Sel ajal, kui sina oled minu teenistuses.”
Looja ja Inimene.
Kirjeldamatu usaldusega armastuse tandem meist igaühes.
Näeme seda!
Tunneme selle ära.
See on suurim toetus ja lahendus, mida endas leida.
Tänan.
/Tarkus oli loomuomane kõigele. Maailm oli raamatukogu ja selle raamatuteks olid kivid, puulehed, rohi, ojad ja linnud-loomad, kes kõik said osa maa vintsutustest ja õnnistustest, nii nagu meie ise. Me õpime tegema kõike, mida ainult Looduse õpilasel on võimalik õppida ning see tähendab ilu tunnetamist. Meie ei kiru kunagi rajuilma, raevukaid tuuli, käredaid pakaseid ja lumesadusid, sest see süvendaks inimlikku tühisust; niisiis, mis ka ei tuleks, me ei peaks selle üle hädaldama, vaid ennast sellega kohandama, vajaduse korral rohkem ja tarmukamalt pingutades. Selged ja pilvised päevad on ühtemoodi Suure Saladuse väljendus ning indiaanlane nautis Suure Pühaduse ligiduses viibimist.
oglaala pealik Luther Seisev Karu (Standing Bear)/
Noorenemise ja puhastumise fööniksi taevaväravad
https://www.youtube.com/watch?v=_lfYu2emaQQ
Meile antakse kuldne võimalus
https://www.youtube.com/watch?v=MHOlCigjsbo
Tagurpidi pandeemia-miljardite üle mõtisklen raamatu „12 inglit“ avangus – seniks meeleolumuusikat Banderaselt
https://www.youtube.com/watch?v=d56xwT8LZ4g
No comments:
Post a Comment