AltweskiMadre: May 2019

Thursday, May 30, 2019

Kuidas puhastada risti?

Tänasel taevaminemispühal, üksiti kaduneljapäeval - on paslik iseenese ja oma ümbruse puhastamise-korrastamise käigus küsida: mida ma teeksin, kui oleks tõepoolest kas üksnes minu või kogu planeedi viimnepäev.

Mina oskan seda täna tiba teadjamalt kui varem. Sest nagu Sina, nii ka mina olen parem kui eales varem - ja ma sündisin eile uuesti.

Märksa märgatavamalt kui igapäevane tõsiasi, et hommikul ärkan ja märkan – näe, mina jälle siin!

On päevi, mil aeg peatub kell 10.10

Kell 11.11 oled oma avanemise-ülenemise astmele vastavalt selgusele seedinud, mida värki mürame.

Enne seda kohtusime kunstnik-maestra Berlokkoga Rapla kalmistu kabeli kõrval Tiesenhausenite hauaplatsi juures. Ajalugu välja kaevates, puhastades ja mõtestades arutlesime, kui märkamatult me oleme hangunud mustritesse kinni jäänud. Kirjutasin aastate eest näidendi „Barbara igavestel alleedel“ - kurblugu alamast klassist mehesse armunud aadlipreilist, kelle vennad selle häbistava suhte eest rasedana Võrtsjärve jääauku uputasid, tegi mind tuttavaks Maimu Bergiga. Ja samas pani juurdlema mõisaid ühendavate alleede, kirikute ja koolide võrgustiku üle, mis maarahvast pigem rikastas kui orjastas.

Meie ümber lendles ja eputas härra kuldnokk. Marje küsimusele, mida sõber lind kõneleb, mõistsin vastata alles siis, kui saabus isand suur kirju rähn. Asjad pole enam must-valgelt dualistlikud. Pole hea ega halb, õige ega vale duaale – on palju värve.

Polnud julmad vennad üdini halvad ega õekene läbini ingel. Kui oleks olnud, poleks inimeseks sündinud.

Ning polnud juhus, et üheaegselt saabusid Rapla linna ja kiriku rajanud baltisakslaste kalme silmitsema mustlane Hubert ja Herr Müller otse faterlandist. Üks ei osanud peale saksa keele ühtki teist, teine õieti ei ühtki – aga nad mõistsid teineteist. Värvilise kirjurähni õpetuse järgi ;)

Ümberringi parunite väikelapsed ja nimepärijad – kes läksid kõrvuti matsirahva lastega tõbede-katkude roana väetikestena hauda, arutlesime: nende hauasammastele kirjutati trööstiks „laske lapsukestel minu juurde tulla...“ - teadmata haudadega siitjuursed laulsid aga juba mõni sajand varem „mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele.“

Jüriöö ülestõus, millele ohverdati eestlaste neli kuningat, ei teadnud indiaanlaste tarkust: maa pole kellegi omand – saame olla tema tänulikud kasutajad, mitte omanikud. Samas seisid põlisrahvad siin ja Ameerikas silmitsi ühesuguse faktiga: Euroopast saadeti võõrsile patukotid ja paharetid, kellega kodumaal hakkama saamine oli kulukam ja ohtlikum kui nende lähetamine erinevate aborigeenide seas esimese öö õigust ja muid madalaid laamendamisi sooritama.

Samas võeti siinmail 1905.aastal mõisnikelt – teenekailt leidureilt-teadlasilt-edumeelikutelt – maad ära, nii et nad siin sündinute ja pühendunutena Saksamaale lahkusid. Veel vildakamalt läksid asjad käest ära 1917. aasta hävitustöödega, millest võrsus küll meie oma riik, ent mille haavu lakub enamus Euroopast tänini.

Sedasi arutlesime.

Ja edasi sai sedasi, et kõndisin puhastades ümber Lilienfeldide piraka hauakivi, mille otsa kõrgus võimas rist. Mõtisklesin monumendi loonud Revali poolakast kujuri signatuuri välja puhastades tema ja Rodini sarnastele ja erinevatele saatustele ning oma enese skulptuuriõpingutele – kõike, mida elu jooksul õpime, läheb mõnel etteennustamatul moel vaja...

Ühtlasi hakkame läbi praktikate mõistma ja nautima loomingut, milleni seni polnud küündinud – olles seni vaid nõukaaja seaduste järgi peete kõblanud ja porgandeid harvendanud, ei jõudnud ma mõistmiseni, mida iluaiakuninganna Terje Luik oma Mahtra imedemaal teeb, enne, kui jõudsin selleni ise. Aeg antud... ja kõik see muu Koguja värk.

„Kuidas ma seda risti sealt ülevalt puhastama ulatun...“ küsisin ühtaegu nii endalt, mind aia tagant silmitsevalt kolleeg Valerilt kui...

Kelleltki veel. Endale sellest aru andmata.

Don't rush in, where the Angels do toed.

Praegusel ajal materialiseeruvad mõtted hetkega ja küsimused saavad vastuse kohe.

Astusin sammukese kõrvale samal hetkel, kui mitmesajakilone rist kaldus minu kohale ja prantsatas paarkümne sentimeetri sügavusele liivasegusesse mulda. Ole lahke! Siin on sulle rist – puhasta nüüd!

Puhastasin. Ja tegin pildi kabeli ette saabunud mustast autost, mis tõi kadunukese viimsele tseremooniale – samal pildil minu võileivakarp – ja teine rist, mis minust riivamisi möödunust veel suurema kalde all oli...

Puhastasin ka selle – hirmuta, tänuga.

Tänasin meeldetuletuse eest, kui väga loov tegu on iga meie mõte. Õnnistasin täiustuvat oskust olla püsivas meditatsioon, ent samas ka siin ja praegu – kanalis ja kohal ühtaegu.

Vot ei ole hõrk üksnes vaimelda – tuleb ka võimelda - täies teadevolekus oma kehast ning seda ümbritsevast. Ja ärdagu eales arvatagu – ahhaa, sain aru, nüüd olen valmis!

Kes saab selleks korraks valmis, kutsutakse ära – olgu siis mooduseks rong, rist või rakett.

Et täna ei oleks viimnepäev, teadvustagem, mis seis on. Mida me ratsionaalsel tasandil soovime - rahvarohke kultuuri-ristmiku ette Dusterit või sisetunde järgi tuunitud valgustöö Koja ette Wranglerit? Millised näevad spiritiri-tasandil välja meie transformatsiooni käigus kokkuühendamise eel lahti ühendatud hingeosad? Millest jutustab meie manipuleeritud alateadvus? Pärast uuestisündi tänasin-naeratasin ja... ostsin koduteel just neid saiakesi, mida soovitab telereklaam, kus teatatakse, et Maale läheneb hiiglaslik meteoriit - ja kui viimsed saiakesed küpsenud, rõõmustatakse: see oli vaid tolmukübe teleskoobil :D :D :D
A'how!

Algallikaga alalises otseühenduses? Vägev! Aga igaks juhuks vaata siiski, kus oma võileiba sööma valmistud...

Tuesday, May 28, 2019

Ristteel istujate paradokside-aeg

Kui kiiresti Need Asjad käivad - eluperioodid vahetuvad, ootused asenduvad lahtilaskmistega.
Alles polnud pesakonda Chick'n'Sheik vol.2 väljgi mõeldud - alles võtsime neid Indiga kahekesi siia ilma vastu - ja juba on nad iseseisvad kausimeistrid-elukunstnikud, igal oma iseloom ja kodu ootamas. Kohe pärast neid siia ilma vastu võtnud Indi 13.sünnipäeva sõidavad oma eludesse.

Sama moodi, nagu eelmiste koerapoegade pesakondadega, muutuvad nad iga uue oskuse ja ulatumisega üha armsamaks ja... tüütumaks – paradoks!

Paradokside aeg ongi. Kogu maailmas. Kõigil pidev kimbatus: kas kõik on õigesti – ja kui on valesti, siis mis täpselt? Peaksin ehk hetkel hoopis kusagil mujal midagi muud tegema?

Paradoks seegi, et Altweski äsjasel soolaleiva piknikul olid kaugeimad, kellega tavaliselt – paraku – kõige harvem kohtume. Täname kõiki tulemast! Kusjuures jõulise rasta-Vernek-ehitusalpinistita poleks me päris kindlasti eurovisioni finaali vaadanud. Paradoks taas – hämmastavalt vägev oli :D

Võid kujutleda, et ühes ja samas kohas nii elades kui töötades – nagu meil nüüd tükkis täiega Altweskile asunult on - saab eriti kultuurne aeg... Tegelikult on siis kodu ning valid eriti hoolega, kui palju ja milliseid sündmusi missuguse seltskonnaga oma Kotta lubad.

Miski ei jää pooleli – perioodid vahelduvad. Kedagi ei saada ära ega tõrju eemale – Your vibe is calling YOUR tribe. Kuhu sel hetkel jõudnud oled, selline rahvas tulebki.

Teatud tööd jätan ka nüüd, üsna kohanenuna, endiselt endale – aina valides ja tunnetades mis mind õnnelikuks teeb. Hobuste hooldamine ja iga päev vähemalt 4 tundi – soovitavalt rohkemgi – hoogsat füüsilist tööd värskes õhus tagab rõõmsa meele, tegusad meditatsioonid ja ladusamad valikud. Vaimsest ärksusest rääkimata.

Ühegi sisse ostetud töö ja teenuse eest me peale enam kindlalt ei maksa – ka mitte sõprusele – olenemata sellest, kas makstu on finantsi-pedagoogika või maakleriteenuse osutaja. Jah, mitmekümnest pakust ja 5 kuivanud puust meie talveküte saab küll suve jooksul meie ustava Raimondi abiga – aga kui isand ei niidaks ja emand ei hobustaks, manduks ka mõlema mõistus.

Pealemaksmine tekitab kuluka ja tulemuseta punnitamise ning pideva rahale mõtlemise – pead vastumeelseid asju tehes kokku kraapima raha, mida maksta teistele, keda... tegelikult ei olegi palgata vaja.

Pilveõed üha manitsevad meelisklema – kes sa ise oled, mida sina tahad – ja mitte üha tegema seda, mida teised tahavad. Sest tegelikult nad ei taha.

Sedasorti kaalutlusteks on mul viimastel nädalatel uhtiuhtiuhkesti võimalusi – kuni kutsikad koju lähevad, töötan köögilaua taga, mitte üleval oma uhises-helges-ilusas kabinetis. Mu selja taga on kutsikad, paremas pardas hobunad, nina ees külmkapp-pliit-valamu ja vasakus pardas kööki sisenev uks, kust pidevalt keegi tuleb.

Kui oled ennast ristteele istutanud, on pidevalt neli võimalust – millele keskenduda, mida-keda valida. Sümboolne värk. Igal juhul tuleb õppida lakkamatult ümber lülituma.

Pidevad katkestused tulenevad ka sellest, et kui sul on parasjagu käsil 2-2-2 fenomeni sõnastamine – siis keegi möödasõitja peatub ja võtab 2 tundi endale. Tegelikult on see 2-fenomen tõsiasi, et kui sulle satuvad pihku või silme ette 2 üht liiki-sorti asjad või olendid, toob see õnne. Järgnev 3 ei kuulu enamasti komplekti ja tähendab oblakaid.

Meeliskled intuitiivse kvant-olmlemise ümber – kirjutan pikemat lugu peenmateriaalsest olmlemise-tolmlemise kunstist - ja samas põrnitsed ristteel sööjaid – köök ju!, täidad üha kellegi soove ning su oma elu võtab poole rohkem aega või lükkub üldse edasi.

Kvaliteet võib kannatada saada, vigiseb märtrimeeleke... Aga kuidas mõtete kvaliteeti hinnata? Järelikult on siin ja praegu just nende mõtete sündimise ja seedimise aeg.

Parimad ajad on hobukoplit hooldades ja kalmistul haudadel mediteerides – ent neid ei oskaks hinnata, kui poleks vahepealseid aegu ristteel. Igas mõttes.

Kuldhetkedesse teevad tormid-padukad pausi – jällegi igas mõttes. Hetkel on nii Eestimaa ilmad kui inimsuhted keskmisest kõvasti heitlikumad.

Ehkki kuulutasin valjusti, et enam projekte ei kirjuta, sest see on sandistav-orjastav-alandav – tegin ikkagi oma isiklikus brexitis oli väikese pausi. Kuna meil tekkis kalmistuvaht Raivo ja preester Kukega idee korraldada pretsedenditud kabelikontserdid, kirjutasin igas suunas taotlused ja pidasin artistidega eelläbirääkimised.

Leelotasin küll, et ogaraks karmistunud nõudmiste tõttu ja kodurahu huvides laagreid enam ei tee, et mitte ametnikke ligi tõmmata, ent konstellaadid ja maalikunstnikud lähenevad siiski madallennul. Ja Airbnb võrgus oleme ka. Esimene katse venis 12päevaseks – oli ootamatul pikk ja põhjalik töövihiku ülesanne reeglite kehtestamisest, piiride seadmistest ja loksutamistest. Minu hinne oli 4- - armas aeg, kui palju on veel õppida!

Olulisim, et ristteel istudes märtrienergiasse ei prantsata. Õnneks lendab su selja taha peaagu õlale just hetkel, mil end haletsema eksid, härra kuldnokk ja toob ootamatu sõnumi ;) :) :D

Thursday, May 16, 2019

Imeliste lastega koos reptiilenergia vastu sammu marss ja hopp!

Emadepäev oli meil supermõõtmeis, kestab tänini – ja jääbki kestma.
Minu laste lapsed ja loomalapsed on taevalikud ja imelised.
Mitte sellepärast, et nad on minuminuminu :D – ikka päriselt kohe. Tänased müstilised olendid, kes Maale tulla otsustavad, sõna otseses mõttes sünnivad ja kõnnivad. 3aastase pojapojaga saab rääkida argumenteeritud võrdsete-juttu – 5aastane pojatütar ja 6aastane tütretütar analüüsivad-sünteesivad igal hingetõmbel. Õpetavad oma küsimustega ka vanematele olijatele seda kaunist kunsti tükkis pideva kanalduse, Algallikaga ühenduse ja nonstop meditatsiooniga.
3nädalsed kutsikad aga on juba välja kujunenud isiksused oma otsuste ja algatusega – õnnitlen neid 5 peret, kes need kristall-kutsikad oma õnneloomadeks saavad.
Ennast õnnitlen pojatütre puudutuse eest – kui teda ja ta venda kallistama kummardusin, libistas väike tüdruk mõtlikult sõrmega üle mu näo ja Vaatas mind, öeldes: ma tean, miks sa tööd tehes kindaid ei kanna – siis ei Näe.
Just lapselastele kalmistul pisipiknikke pidades Lugude jutustamine on mulle sootuks uuel tasandil õpetanud, mis on Rapla ja kes on Krusensternid, kui eriline on siinne kirik tänu Malmidele juba algusest saadik ning kui olemuslikud on nii Tisenausenite kui Romeo-Julia tragöödiad.
Preester Malm seletas nii seda, miks ma Altweskil ühe karmilt äkilise elektrilöögi sain – kui seda, kuhu ma koos taskusse kogutud klaasikildudega autovõtmed viskasin ;) :D :)
Malmide jalutsis räägib üks ristikiri sellest, et nii pühakiri kui kristlased teavad aegade algusest saadik reinkarnatsiooni olemust – käime Isa juures end kogumas ning tuleme taas ja taas.
Vaid kinnasteta sambla ja kivimite, metallide ja pinnasega suheldes olen saanud teada sedagi, kui igihaljas on pioneer-pättidest teenäitajate teema :D Suur osa Eestisse tulnud baltisaksu olid isamaale kõlbmatud kaabakad – nii, nagu Ameerika asustati esmalt hispaania jt kaakidega-hädas riikide fruktidega.
Osa asustajaid pühitsesid Eesti Maarjamaaks koos losside-kirikute-kunstiväärtuste ja haridusega.
Ja Ameerika loosivad nemad impeeriumiks. Teine osa avastas maid ja leiutas masinaid, aretas hobu- ja kartulitõuge ja õunasorte oma näiliselt pahelis-pioneerliku elamisjulguse pinnalt.
Meis kõigis elab nii must kui valge hunt – võidab see, keda toidetakse.
Kirjutatud on: Palveteekonna laul – Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi. Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku.
Risti teisele küljele on aga kirjutatud: Ja, aber doch... ;) :D
Jah, aga ikkagi... tulevad agoonilised reptiilenergiad taas ja taas pinnale.
Meie lähimad üllatavaid meid ebaendalike rünnetega, mis lajatavad lapiti visiitkaardi: näed, kuidas reptilissimus töötab?näed, mis on sinus endas peidus – kui ei oleks, siis vastavalt külgetõmbeseadusele seda-toda ligi ei tõmbaks.
Kui oled loonud oma muinasmaa, oled avatud ja pehme nagu musungu – afrokeeli ilma nahata inimene – ja sind on hõlbus eriti valusalt tabada. Õnneks õpetlikult. Kui saaksid munga või nunnana erakleda, ei tuleks põhjahoovused pinnale. Nagu kujustavad rännaku-ema Brandon Bays ja tema siinne teekaaslane Joonas Saks: erakluses põhja settinud äka saab inimpaljususes taas liikvele loksutatud ja sitt lendab ventilaatorisse. Pole just palju kujutlusvõimet vaja või mis :D
Tänuväärt sitalaotur kui järjest keerukam töövihiku ülesanne näitab: valelikud süüdistavad teisi valelikkuses, altvedajad alt vedamises. Süüdistused räntsatavad vägivalla vallina su helladesse hetkedesse ja näitavad, kuidas reptiilenergiate loodud masinavärgis katki läinud inimesed lõhuvad kõiki ja kõike – arvates, et täidavad kohust – ohverdavad õrnu hingi manipuleeriv-varjutavale viimseid ohkeid römisevale süsteemile.
Selle taktitu-empaatiavõimetu vägivalla vastu aitab vaid reptiloidjast energiast kõrgemale tõusmine. Üksi on raske või isegi võimatu. Koos! Kasutades Ave Alavainu hõrku väljendit – koositame!!!
Ja kõigil saab parem. Tänantänantänan – õnnistanõnnistanõnnistan :)

Saturday, May 11, 2019

Madre Mummi emadepäev Altweski SüdameKatedraaliga

Emadepäev. Senise elu täidetuim ja täiuslikem. Altweski on siitkandi emalisim tuiksoon – trakeenitar Taya ootab kolmandat, poni-Mannil on kaks, traavlimoor Maruusjal minu-teadmata-arv, suurel kollasel Bellal 21, Chickil 9 buupsi. Seda nagunii, et Madre Mummil on 5+praeguseks 5 järglast, võiksin öelda... Aga ei ütle, sest pole nagunii. Kui suhtesaside tõttu on olnud pikki pause võimaluses olla küll ühe küll teise äkk-suureks-saanud lapse ema, pole sugugi nii.

On kingitus ja õnnistus.

Meile, Altweski lasterikastele, kingiti KATEDRAAL!!!

Selle rajas ürgjõest jäänud Pokumaa südamekujulisse kuusesallu esmalt Jumal – seda näiliselt isetekkelist Südamesalu luues. Misjärel pühitsesime šamaan Evald Klaaskäega selle verevalamiseta-vägivallata maaks. Ja kui minukene oli tema süva-sees kõhuli maas seeni korjates kujustanud sisemiste kuivade okste maha laasimise, läksid väed liikvele.

Töömees Raimond möllas terve päeva – tulemuseks mitte lihtsalt suvetall hobustele, vaid vapustavalt suur ja kaunis, helge ja vägine pühakoda.

Samal ajal suskis minukene suvised koplipostid – sammude järgi 800, isanda arvutuste kohaselt 600 meetrit - vihmase-jaheda ilma kallal vingumiseta. Kui ei vingu, siis jaksad. Ja tänad kõige eest, mida antakse. Ka paari öö eest kujunes-sujunes täkuöö magamatuse kallal inisemiseta.

Esnarid tõid teisele poole paisjärve Ehrpaiside maile kadunud Võrsiku karjamaale Haggide noore torika Viksuse. Kui tuul pööras, avastas täkk meie tussulandi – kappas ja huilgas läbi öö. Meie märade korskamise-kriiskamise tõttu tõusime koidikul ja... hulk olulisi töid, mis algasid koos päikesetõusuga, said siuhviuh tehtud.

Veeretasin garaažikorrastuse aega, mil kallis ekvaatorilt töölt naases ja omakorda veeretas peamajast kõrvalhoonesse lennutatud tööriistade-materjalide paigutamise... täkuhommikusse. Mille kirss tordil oli majaaluse kanali puhastus. Teismelised ja ürituselised olid seda jõudsalt prügikastina kasutanud. Möödas. Igas mõttes. Aitäh.

Aitäh tuleb öelda ka oma otsusele Eedeni aia plastpostide-karjuselintide toomiseks siinsest Agrovarust, mitte Jüri Scandagrast – täpselt samal ajal, kui sebisime uskumatu koguse nasvärki tillukesse Twiggysse – kusjuures isegi mitte katuseluugist välja! - toimus haagise-häpening Arankülas, kuhu oleksime just sel hetkel jõudnud, kui. Rekka haagis tuli lahti ja keeras end läbi vastassuunavööndi kannili raudteeäärsesse elektriposti. Ja vastassuunavööndis ei olnud kedagi :)

Oli kord lugu, kus hilinesime Lelle sünnipäevale, sest poeg nõudis vestile nööpe. Istusin trepil ja õmblesin urisedes – maanteele jõudsime, kui kaks autot olid korralikult fronti lajatanud. Aleksandri vestinööbid päästsid meid. Ning selle loo meenutamine tuletas üksiti meelde, et tol sünnipäeval esines Karl Madis poeg Philipiga – ja ma lisan nad Kabeli-kontsertide sarja Contra Mortem, mille koos preester Mihkel Kukega aasta jooksul korraldame.

Suvisel pööripäeval, taasiseseisvumispäeval, sügisesel pööripäeval, hingedepäeval, kevadisel pööripäeval, ülestõusmispühal ja emadepäeval 2020 korraldan imelise akustikaga, helges ja inspireerivas Rapla kalmistu kabelis pretsedenditud kontserdid, mis lepitavad võõrandunud-mõranenud inimesed surmaga ja pühitsevad elukaare iga osa.

Ma ise juhtusin pühitsema Altweski vana lauda vundamendi Saaratooriumiks. Kui vahepal võbeles taotlus uue talli ehitamise ja praegusele väikesele valgele tallile Saaratooriumi lisamise vahel, siis eilne kogemus otsustas. Vähemalt mõneks aastaks.

Andsin oma tulevasele tervendusruumile verevande. Kuna surnt laut võeti enne minu ajaarvamist Altweskilt maha hiidtehnikaga ropsaki-rahmaki, lendasid aknaklaasid 1001 killuks. Nüüd neid korjates sain esiteks aru, kui võimas kaitse mu hobunatel peal on – nad võinuks seal koplis olles... Aga ei võinud.

Ma ise olen korduvalt kogenud-mõelnud-öelnud, et siin Loovuskosel saab iga kuri mõte sekundiga tagasilöögi – kuni leebelt meeliskledes klaasikilde korjasin, täitus käru valutult. Kui väsisin-tüdisin ja mõttes irisema hakkasin, torkasin iga sisevingumise peale igasse sõrme. Sutsaki-sutsaki test Saaratooriumis sai vaatamata verevalamisele viigi – Tema tõestas, mina õppisin :D

Õhtuks lõpetasin ümber SüdameKatedraali Eedeni aia postide suskimise, üdini märg ja täiesti läbi – aga dr. Suigomi määratud antibiots päästis – köhisin esimest ringi pärast südaöist uinumist alles hommikul :) Eilsele mehisele ladumisele sobib täna järgnema naiselik paelakeste paigutamine – nii, nagu kolideski olin kõiksepealt mees, kes tassis-rassis-kruvis-haamerdas – ja seejärel punus mehena matšotatud ruumi naisenergias pesa :D

Ei haruldast miskit. Ka šamanjanka Anu on jõudnud naiselikkuse-ülistuseni mendi ja ohvitseri baasilt ;)

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik.“
Clarissa Pinkola Estés
„Naised, kes jooksevad huntidega“
Anult: „Naisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isikustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.
Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

Kolimiseaegne akudrelli ja musklitega matcho on emadepäevaks läbi mama Tarzani faasi olnud tiba päevi Jungle-Jane ja täna rokib nii Altweskil kui õhtul lemmik-lehm-Sally kaksikuid kallistades Madre Mummi. Tänan ja õnnistan!

Friday, May 10, 2019

Kuidas vabaneda draakonist?

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus...

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud... iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi "Sammalsalatarid", mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube'is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader...

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul... Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p...st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

Kuidas taltsutada Lohet?

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest - !!! - meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja - Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!

Altweski-Aafrika vikerkaaresild

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George'ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud :D

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes stuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline :)

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
vastastikune parima väljatoomine
vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

Nuaabri muaa pealt mitte üks kruaaps!

Meie aja tõde ja õigus on üks neist teemadest, millele hauakive-monumente puhastades-väestades pidevalt mõtlen. Ilmselt olete teiegi, kes te minuga samas energias Olete - kuna neid mõtteid siin loete, järelikult olete - muidu ju ei "juhtuks" lugema :) - märganud. Kalmistul puhastavad riisuvad meie aja Vargamäelased-Kihnusaarlased millimeetri pealt omaste platsi - naabrilt mitte üks okas. Ehkki iga tuulepuhang toob sealt uued lehed-okkad "minu moale" - vot ei puutu naabri platsi. Ja lahkudes pistetakse naabrite "kruavi" koni ja kommipaber.

Andreste-Pearude värk rokib sajaga.

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad...

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded... Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s...umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata...“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

Thursday, May 9, 2019

Mina olen PEEGEL

Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni ;)

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond...

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! - esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel... ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks... Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! - ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja... iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse - ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

Monday, May 6, 2019

Loomade teenimisele pühendatud elu parim esmaspäev

Täna tahtis taevas, et tegeleksime enamuse päevast oma loomadega.

Kõik Algallikaga ühenduses olijad räägivad selle noore kuuga seoses sama – on täieline uus algus.

Manifesteeringud ja taotlused, soovid ja unistused täituvad kindlamalt ja jõulisemalt kui kunagi varem – eeldusel, et need on selged ja ühesed.

Kiiresti täituv soovitu jääb püsima. Eriti kui soovid on loodud puhtas ja õiglases valguses.

Senise elu parim nädal lubab endalegi ootamatult õnnelikke uusi algusi. On puhta lehe ajad.

Mispeale meie tegime hobunatele Südamesalu platsile peremehe kabineti akna alla uue halja kopli. Ja juba mõnda aega oodatud Mati jõudis nagu võluväel seepeale kapju värkima.

Kutsikatel avanesid silmad – mistõttu nad asusid voodi alla ekslema – ja said asjaliku pesakasti.

Majaesised pärnad said uued soengud. Paadisadamasse viisime muheda diivani, millel mu mees ja poeg Robinsoni saarele vaadates istusid ja filosofeerisid – oo hetk, sa viibi!

Millest filossime? Mis juhtub, kui siin-ja-praegu olek käest libiseb ja sünkroon käest ära läheb. Mis vahe on sellel, et ma tean – ja sellel, et ma tean, et ma tean. Mis värk on siis, kui näed unes, et näed und, et näed und, et näed...

Nii palju hetki, millel paluks viibida.

Hobuste viimisel ühest koplist teise tuli poni-Mann oma ulakate laste ohjamisel appi, nagu ikka. Olen temaga koos elanud 10 aastat!

Värkimisel keeldus pealaeni lapsene Taja meestega koostööst ega andnud mitte üht jalga, kuni Mummit ei olnud. Liigutav... Olen temaga koos elanud 9 aastat!

Maruusja sõi vet. dr. Tiit Siiboja toodud memmekeste sööta, lõug minu õlal, silm hästi minu silma vastas. Olen temaga koos elanud 8 aastat!

Sibelius ronis kogu oma ulaka jahmerdamise vastandmustrina Madrele nii värkimise kui õhtusöögi ajal leebelt sülle – väike õde Shiva järel.

Mehed – koos naabrimees Unoga – istusid õhtupäikeses trepil ja leidsid, et selline elu on Elu.

Tänantänantänan – ja palun lahkesti näidata, kuidas veel paremaks minna saab :)

Tänantänantänan – ja palun lahkesti näidata, kuidas veel paremaks minna saab

:) Selle leebe sehkendamise foonil vormuvad kõrvuvahel üha uued kirja- ja lavatööde ideed - tuleb vaid olla õigel ajal õiges kohas tegemas õigete kaaslastega õigeid asju

Sunday, May 5, 2019

Kuuloomisega hädaorust välja!

Õeke Stella Shakti ja valgusveedatar Alexis Varnum kinnitavad täies veendumuses, et nüüdse noorkuuga luuakse TÕUS senise lainelise avardumise pinnalt. Kes teavad, need peavad – teadmatud lendavad kaasa – seegi hea.

Flip-flop tõusjad lakkavad rääkimast haigustest ja hädadest, sest need lakkavad olemast. Kuni on, räägin – palun-tänan-jah! - viimast korda.

Vanas ilmas oli haigustest kõnelemine neutraalne norm-teema a la ilm. Üleminekuaegadel peeti tõve-temaatikat vananemise tunnuseks. Täna on haiguste spekter meie visiitkaart.

Oled see, mida sööd – tervendamist su hingekehas vajab see, mida käratab su füüsiline keha.

Minu sedasorti visiitkaart on 3 viimase nädala jooksul üha täienenud – juba taandub-laabub, aga tuleb taas – ja iga korraga jõulisemalt-täienenumalt.

Kolimisaegse enesepiitsutamise järel tolmus-tuuletõmbes kõrge palavik ja köha. Taandumise järel Sahaara-tolm – veel hullem köha koos põskkoobaste põletikuga. Taandumise järel kõriturse koos häälekaotusega. Külmalaine koos meedia pealetungiga tagauksest – lisaks senisele paketile priske puuk pahkluu küljes.

Võtame teejuhiks Luule Viilma lollikindla kehaatlase: kopsud – vabaduse organ – kui limatsevad, järelikult pole pihta saanud isegi Karl Marxile selgele faktile, et vabadus on tunnetatud paratamatus :D Põskkoopad ja nende häält kuulutav nohu – solvumine ja enesehaletsus. Kõri – rääkimata jutud ja vihaköha seetõttu. Jalad – edasiminek ja materiaalne baas – kui puuk on küljes, saab astuda küll, aga...

Tõusulaine energias on – nagu ka sinul – valik totaalselt minul ja ainult minul.

Hugo Mesi on selle edasi-tagasi tahan-ei taha valimise teemadel loonud tänuväärse pala Kajakas:

https://www.youtube.com/watch?v=BbJdG3GjR7Q

Mina ise saan oma bronhiidi-aimoriidi tervendada – või saan kopsupõletiku ja meningiidi.

Mina ise saan oma edasimineku baasi ümberväestada – või saan entsefaliidi – mis mul aastal 2010 juba oli. Ja kui ikka ei õpi, siis jalad ees kabelisse.

Olen kalmistu hingedehooldajana nii tuhastamise kui hauahoolduse, nii pühapaikade-kodade kui vastutuse, kohustuse ja hülgamise-klammerdumise dilemmade üle pehmelt öeldes pikemalt meelisklenud. Ja varasema otsuse juurde jäänud – minu tuhk läheb ilmamerre ning ühtki mätast mu järglased kraapimas käima ei pea. See sünnib minu 87. - uuematel andmetel 96.eluaastal ja ma näen ära 31 järeltulijat. Mis tähendab, et valikut tegelikult pole – tervenen ja tõusen :D Aamen!

Saturday, May 4, 2019

1411

4.5.19

Soone talu päevaraamatu viimne peatükk on ühtlasi Altweski ajaraamatu ja Blogger-keskkonna esimene. Seejuures eriti tähendusliku numbriga.

11 on Meistrite number.

1411 ristsumma on 7. Õnneline vikerkaare värk teatavasti.

9 aastat Soonel on olnud samuti vikerkaareline – koos kogu tunnete-kogemuste-spektriga ning ärkimisväärse kvant- ja kvaliteedihüppega uue pererahva ootel väepaigaks, mis praegu uut peret ootab.

Eesti ühes vanimas, Kumma külas täiusliku infraga keskuse taga täitsa metsas asuv Soone talu oli aastal 2010 kogum läbipaistvaid, elektrijuhtmete rägastikku mässitud hooneid kurjakuulutava hoovimaja ja sadulakujulise katusega.

Väetalu koos šamaan Evaldi ehitatud Päikesevärava, püstkoja ja higitelgiga on aastal 2019 uue katuse ja talli, 2 korruse, terrassi ja püramiidiga tõhus tervik, mille annan kerge südame ja rõõmsa meelega uuele pererahvale üle.

Minul täitus ses pesas 9 aastat – talu 100.sünnipäeval tuleval aastal lähen sinna kindlasti külla.

Koht kui ristlõige ilusa isamaa ajaloost on alumistest-mustadest pahalastest puhastatud – uuel pererahval jääb vaid üle-eelmise omaniku pandud küprokid-värgid eemaldada – ja tal on palk-põllukivimaja, palju õnne :D

Mu enese õnn keeras koonu Kuusiku Altweski poole 3 kolmekuningapäeva tagasi.

Tütred viisid Nõmme kõrtsi Lohode saatel hängima enda-teadmata-ristteel minu – ja sünnipäevitavad sõbrad tõid sinna ka ristteel-Roberti.

7.1.17 algas Altweski Robi ja Soone Saara kooselu ilma, et me seda teadnuks või miskit.

Pehmelt öeldes päris mitu miskit tegid ära esimesed Altweski talgud, mil meie spirituaalse ja kreatiivse... mingid võõrsõnad olid veel :D – perega igal nädalavahetusel räheldes tegime kohutavaid masse kõikvõimalikust materjalist saasta likvideerides imesid.

Läbi vilja- ja saeveski eluloo korterelamuks – kus on elanud mitmed mu teekaaslased! nt. kooliõpetajad Jõulud – läbi 4 põlemise tondilossiks teisenenud vahemeriselt majesteetlik-klassitsistlik hiidhoone sai kultuurikeskuseks Teeme ära! Talgute tuules.

Esimese kontserdi andsid siin Brigita, Paul ja Velly Joonas – seejärel juba hipikuningas Fantuzzi koos Indigo Tommi ja Pauliga. Siis tulid maalipäevad ja teemaüritused. Tuli esimene muusikaline muinaslugu "Südamesalu salavägi", millest kasvas välja stuudio Mina olen. Nimilooga tuuritasime 21 Eestimaa paigas – kuni osa suurekskasvanud noori lendas pesast välja.

Järgmine lugu "Merehädalised" sündis järgmiste Teeme ära! talgute käigus mu väimehe, elukaasa ja naabrimeeste koostöös ehitatud üle-kanali-silla väes.

Misjärel tõmbasin kosmosest ühel Uganda turul loo "Tervist, Aafrika!" - selle lavaloo sünni ajal andsime oma taluviljade kaupluse Telliskivi loomelinnakus üle nigeerlasele Olawale Akindele ning vilju toob nüüd maale haldjapiiga Herdis Elmend.

Tänavust pööripäeva tähistanud ühekordne performanss "Sammalsalatarid" sai õigupoolest maale toodud juba 3-4 aastat tagasi. See oli "Täisringis" mänginud Pirjo Levandi idee, mida arendas edasi "Mustrimuutjates" mänginud Liina Meta Kuuskman. Lugu sellest, kuidas igal naisel-mehel ümber Šamaani on talle oma pakett hinnanguid ja nõudmisi.

Kahe kodu ballaad – 2,5 aastat voorimist Soone ja Altweski vahet – tõi igasse mu Loosse maailmaloomise motiivi. Pidev unistus uuest heast ilmast kandub edasi ka Loovuskosel töölaual seisvasse muusikalisse "Hipiratooriumi" ja tõsielulisse monosse "Teekond tviidülikonnani". Taevast alla tõmmatud ja dialoogidekirjutamise ootel.

Praegu tühjana minust tuulduv Soone – aitäh, naabri-Valve! :D – läks oktoobris Epicenter-kinnisvarasse müüki. Jõudsin läbi talve rööbiti 2 suurt kohta küttes-rookides-väestades 1001x küsida, miks me juba sügisel tükkis täiega ära ei kolinud. Otsuse õigsuse testimise pärapõhi oli vaja läbi käia.

Märtsis, kui mees tuli 1,5-kuuliselt ekvatoriaalsööstult tagasi, jäime Altweskile – asjad puha Soonel. Jube lahe. Kuni järgmise tööreisi lähenemine tegi meile kiired suusad.

10.-12.aprillil pakkisin talu kastidesse-kottidesse. Teinepool assisteeris, kus võimalik. Et vaid mulle teada olev süsteem säiliks ja nännihunnik mind ei mataks, olin siiski valdavalt ansambli Orakannike solist.

13.aprillil kolisime talu 7 tunniga – Janno Kampi buss ja Viljar Bogdanovi pärakäru – mu tütre, väimehe, Janno tööpoiss Erki ja meie ustava Raimondi ühissooritusena Altweski suurde saali briketiks. Kui sealt järgnevatel päevadel tütar Margaretaga kastid-kotid-korvid õigesse tubadesse tatsasime – ehitusmeister Mihkel tegi seni ponitalli ja ülemise privaatköögi sisustuse – juhtus mu tütrega SEE, mis selgus paar nädalat hiljem, nagu välk.

Peremees kadus kolimispäeva õhtul ekvaatorile – kah nagu välk tänu sellele, et koduhaldjas Mama Altwesi ise tuli appi ja andis mulle kottide püramiidist sujuvalt, ainsagi eksimuseta, kätte kõik riided-papud-varustuse, mida mehel vaja oli. Meie argimüstika oli alanud.

16.aprillil tulime hobustega jalgsi läbi metsade-maastike Soonelt Altweskile. Mu tütar korraldas 3 piigat selleks appi. Ja Marusja-Taja-Mann-Sipsik-Shiva on esimesest hetkest käitunud, nagu oleksid kogu aeg siin olnud. Samal ajal sündis mu poja arvutis SEE, mis täieneb iga päevaga, nagu lumepall.

15.aprillil olid Notre Dame ja Madre korraga tuleriidal. Mis läks minust tegelikult mööda, sest kolimisperioodil ma arvutisse peaaegu ei vaadanud, telekat ei avanud – nii et kollašaakalite kära jõudis minuni läbi Uganda – kallim refereeris :D

17.aprillil said suured asjad Altweskil oma kohtadele – vennad Bogdanovid, ustav Jaana Raja Aabuga – ja mu poeg-Lõvisüda – lennutasid ühe tunniga mööbli saalist tubadesse. Muist oli vaja lahti võtta, muist mõõtu saagida. Mama Altweski võttis siinkohal sisustamise täiega üle. Tõsine kümme prossa planeeritust läks, nagu mõni siin arvas asju paiknevat.

Tegelikult paigutas Mama ise mööbli, soovitas tööde järjekorra, arvas kujunduse kohta ja õpetas Madre Murumurjanile, kes tegi riiuleid ja paigutas nagisid, naelutas ja asetas, tolmuimes Cramo hiidloomaga kogu maja kõik laed-seinad-uurded, mis on intuitiivne olmlemine.

Õpitud kvant-kolimisest-kasimisest-korraldamisest kirjutan põhjaliku teksti. Seniks meeleolumuusikat :D

Volbriks oli Altweskil viimne kui ruum ja ese puhas-paigas-kujundatud - ja üliefektiivselt töötanud ning kreisipööraselt oodatud peremees tagasi kodus. Müstiliselt muutunud – ja nüüd alles tegelikult koduses kodus.

Asjad oma kohtadel – see puudutab ka elus asju. Seda jah, et ületoodud kass Taavet istub tunde veskikanali ääres mõnusas meditatsioonis ja on oma kohal. Ent inimestega minu lähiringist toimus kohe ületulemise ajal ja järel transformatsiooni jada-flip-flop.

Indira, kes avas koolivaheajal siin ujumishooaja ja võttis jüripäeva hommikul koos minuga vastu Chicki buupsid – mõistagi minu voodis, kus siis veel!? - transformeerus nooreks naisinimeseks, kes tegi mummile süüa ja jälgis, et see oma 18tunniste koduloomise päevade lõpuks üldse magama minna taipaks. Ja Indi otsustas suve siin veeta.

Margareta on sel aastal enamvähem iga päev koos minuga olnud – nii ise kui lastega. Ülemineku käivitas tegelikult õekese Pahka-moori hingedeaegne sõna – korja oma vägi Soonelt kokku, siin laiutades ei müü sa seda iialgi – ja Reti tegu. Ta nokkis seintelt miljon tapeet-fotot maha. Mediteeris ja mõtiskles. Peatas õpingud ülikoolis. Mediteeris ja mõtiskles veel – ja esitas lahkumisavalduse prraeguses töökohas. Just minu kõrval kolides-sisustades ja minu äginaid kõrvalt vaadates – ja oma kodus ühtteist uut katsetades – sai mu vanim tütar aru, mida tegelikult teha tahab.

Tänan õnne, et mul polnud nädalaid aega siin keksida ja kiidelda, mida kõike ma tegin. Nüüd on hetk tänada õnne, mida see kõige-tegemine minu tütrega tegi :D

Margareta on parim partner nii suurteks ühekordseteks kangelastegudeks – nagu mööbli tassimine, ehitamine, pahteldamine-värvimine, kruvimine-naelutamine – kui rutiinseks maailmaloomiseks. Ta näeb erinevate kohtade energiaid ja olemust ning laseb vabas voolamises sooritustel õigesti järjestuda.

Ta teeb põhitegijatele tagalat – ja kui peremees-naine väsib, võtab sujuvalt nii tassimised kui sorteerimised, nii puhastamised kui korraloomised üle. Valdab seejuures töövõtteid mootorsaest kudumisvarrasteni. Mängeldes ja siira elamise-olemise rõõmuga.

See jälg jääb igasse töösse tallikasimisest vannipaigalduseni. Minul on Reti-jäetud elurõõmsalt humoorika, hämmastavalt jõulise ja sooja jäljega koos väga hea. Tänantänantänan!!!

Richard on äärmuslikult pikkade tööpäevadeööde käigus loonud sellise maailma: www.media.productions ning Altweski Madre tegemised-pakkumised-päevaraamatud hakkavad edaspidi selle panoraami osana avalikkust teenima.

Robert saabus koju jõudes KOJU.

Ma ise olen alles endaks – uueks endaks teel.

Mööbeldamisaegne esmane tolmu-tuuletõmbe atakk räige köha näol kõrge palaviku kastmes hakkas juba üle minema, kui saabus Sahaara tolm – salakavala seisva kuumusega – ja tõi tagasi 3x ägedama köha koos põskkoobaste põletikuga. Ma tean, mis on mu läbi-ööde-plärtsumise enerrgeetiline põhjus ja sõnum. Tean ka, miks mullle tuli eile hommikul parema pahkluu külge puuk, kelle mees õhtul edukalt ära võttis.

Uus mina hakkab neid teadmisi sõnastama. Need on jõulised kingitused. Nagu ka minu õigus töötada järgneval aastal kalmistul ja kabelis hingede hoidjana. Kõigel on hind. Jumala antud anne on ülesanne. Tänantänantänan.

Minu isiklik Brexit – projektipõhise eluperioodi lõpetamine ja vabadus olla MINA ISE lubab ja käsib sõnastada asju, millest ametnikele kõlbamise huvides lontiskõrvu hoidusin.

Tänan uue hingamise eest, millega kaasneb sõnumlik sünkimine – Robinetis ehk siis Roberti kabinet-raamatukogus esimest kasti riiulitesse ladumiseks avades võtsin esimeste teostena vasakusse kätte "Jumalaema kiriku Pariisis" ja paremasse "Da Vinci koodi". Samal ajal temakene põles...

Intuitiivne olmlemine kui sensitiivse naienergia tulevärk viib meesenergiliselt plaanmööbeldumiselt – pärast 3 õpetlikku tühikäiku – lõõgastumisse, sealt saabub sünk – ja ülimalt produktiivne voolamine rütmis "kui astud, siis anna, kui kõnnid, siis kanna". Kuna naistel pole mune, ei ole ka mõtet käsi tühjalt taskus hoida.

Kallis kodu sai meil vastavalt uste tagusele sisule ustele informatiivse vormi: Loodus kutsub, Sakstekamber, Köök, Salong, Tuvikesed, Mr. ja Mrs. Robert, Robert ja raamatud, Sadul ja valjas, Loovus kutsub, Altweski Loovuskosk, stuudio MINA OLEN ilma eessõnata "noorte".

Nii jah. Esimene pesakond stuudiolapsi on suureks kasvanud. Uusi vähemalt praegu peale ei kutsu, sest tänaseks peale makstud mustrit enam ei jätka ja 1001 instantsi ametnikke siia kraanikausse ja turvameetmeid seirama ei soovi.

Samal põhjusel saab meil alates uuest aastast olema Ingli puudutus ilma mtü-ta – lõpetame Solidaarsuskorpuse järvepuhastus-projekti – millele lisab vunki naabrimees Rene saamine keskkonnaministriks – ja finito.

Edasi saab sedasi, et meie hõimu elatab panoraam www.media.productions + Mama Africa

Uue Hea Ilma reeglid on lihtsad ja selged – kõigi nähtamatute teekaaslaste seas jõulisim rahvas, ashtar, kellle hulgast pärines ka Jeesus Kristus – annab vastused hetkega. Kes seda teab, aga eirab, pälvib karistused hetkega.

Minukene harjutab uut peatükki – intuitiivriietumine. Kuna mul on sõbrataride ja nende tütarde väikseksjäänud riideid üle kriitilise palju, kehtestasin endale naljakalt nõudliku reegli: väheste eranditega lähevad kantud riided tulehakatuseks, mitte mõsumasinasse. Selles harjutuses kätkeb üksiti nii riietest kui aura pikendusest lahti laskmine – kui vabadus.

Vabas voolamises kulgetud viimaste nädalate jäämäe tipud said siinkohal ritta. Edaspidi uurime, mis on nende all, siin avalehel. Soone talu päevaraamat sulgub siinkohal.

Olen Altweski Madre.

Olen KODUS.

1.juulil paisjärve päästjate külaskäik Võrtsjärvele limnoloogia jaama
8. - 13. juulil - noortelaagri korraldab sõsar-tantsukool WeDance

12.juulil – Heino Seljamaa teater kohvris

Alates juunist kuni oktoobrini pakume võimalust ka täiskasvanutel loovuslaagreid korraldada.

Teie teenistuses on:

Altweski 300aastane hoone 2 saaliga
Kuusiku paisjärv kose, kalakärestiku ja Robinsoni saarega
Sõudepaadid ja hobused
Higitelk järve ja jõe maagiaga
Kutsume täiskasvanuid sõprus- ja perekondadega oma looduslaagreid korraldama.
Ööbimiseks pakume põlist tallipealset, Robinsoni saart ja jõekallast.
Pesemise ja köögi kasutamise võimalus tsiviliseeritud variantide eelistajatele.
Oleme koostöös Kuusiku talli ja lennuvälja purilennukitega ning parvematkade kanuude ja vesijalgratastega ;)
Kalendrisse asetumiseks ja ootuste reastamiseks helistage Kati S.V. Murutarile 5107709 hobulausujad@gmail.com

https://www.city24.ee/et/kinnisvara/majade-muuk/Kehtna-vald-Kumma-kula/5183731?selectedTabMenu=list

Soone talu kirjeldus:

asub Eesti ühes vanimas, Kumma külas Kehtna vallas
talust Valtu kooli, lasteaia, spordihoone-ujulani 1,5 km
Rapla ja raudteejaamani 5 km
Tallinnasse 55 km
ligi 2 hektaril asuvad täiesti renoveeritud kõigi mugavustega hooned, 6 hobuseboksiga tall on uhiuus – 2015, sellel on soojendusega automaatjootur ja laudiskoplid
ravimtaimede rikkad rohumaad on jagatud 3 kopliks – üks hobustele, üks ponidele ja üks lammastele, iga aastaga tekib ravimtaimi juurde
talu juures metsas asub Päikesevärav, püstkoda ja indiaani higitelk ning nende ümber 30 mustsõstrapõõsast
küla viimase metsapoolse talu ainsad naabrid on meeldivad haritlased-pedagoogid
150ruutmeetrilise hoone esimesel korrusel on avar köök ja elutuba, kaks õdusat magamistuba, panipaik, saunatuba ja sahver otsepääsuga lambalauta – köetavad väga efektiivse ahju, lesoga pliidi ning saunaahjuga
teisel korrusel on 2017.aastal vahetatud katuse all kolm uhiuut tuba, neist üks suure päikesepoolse terrassiga – köetavad kamina ja alt üles tsirkuleeriva õhuga
on nii puur- kui salvkaev ning kahetariifne elektrivool
lähikonda tekib üha uusi töökohti, piirkonnas on ohtrasti huvialaringe, sporditegevust Valtu ujula ja jõusaaliga spordihoones - ja eneseteostusvõimalusi
suur osa linnas tööl käijaid eelistavad sagedasti liikuvat rongi
eriti sobiv kodu hobustega elujõulisele perele – kõik söödavarumise ja elukorraldusliku logistika-suhtevõrgustikuga seotud suhted antakse koos taluga uuele perele edasi.
korralikule kõrvalhoone vundamendile on saunelamu ehitusluba ja projekt koos kõigi kooskõlastustega
29201:001:1381
talu juurde on võimalik lisaks soetada ligi 2 ha lähikonnas asuvat põllumaad