Emadepäev oli meil supermõõtmeis, kestab tänini – ja jääbki kestma.
Minu laste lapsed ja loomalapsed on taevalikud ja imelised.
Mitte sellepärast, et nad on minuminuminu :D – ikka päriselt kohe.
Tänased müstilised olendid, kes Maale tulla otsustavad, sõna otseses
mõttes sünnivad ja kõnnivad. 3aastase pojapojaga saab rääkida
argumenteeritud võrdsete-juttu – 5aastane pojatütar ja 6aastane
tütretütar analüüsivad-sünteesivad igal hingetõmbel. Õpetavad oma
küsimustega ka vanematele olijatele seda kaunist kunsti tükkis pideva
kanalduse, Algallikaga ühenduse ja nonstop meditatsiooniga.
3nädalsed kutsikad aga on juba välja kujunenud isiksused oma otsuste
ja algatusega – õnnitlen neid 5 peret, kes need kristall-kutsikad oma
õnneloomadeks saavad.
Ennast õnnitlen pojatütre puudutuse eest – kui teda ja ta venda
kallistama kummardusin, libistas väike tüdruk mõtlikult sõrmega üle mu
näo ja Vaatas mind, öeldes: ma tean, miks sa tööd tehes kindaid ei kanna
– siis ei Näe.
Just lapselastele kalmistul pisipiknikke pidades Lugude jutustamine
on mulle sootuks uuel tasandil õpetanud, mis on Rapla ja kes on
Krusensternid, kui eriline on siinne kirik tänu Malmidele juba algusest
saadik ning kui olemuslikud on nii Tisenausenite kui Romeo-Julia
tragöödiad.
Preester Malm seletas nii seda, miks ma Altweskil ühe karmilt äkilise
elektrilöögi sain – kui seda, kuhu ma koos taskusse kogutud
klaasikildudega autovõtmed viskasin ;) :D :)
Malmide jalutsis räägib üks ristikiri sellest, et nii pühakiri kui
kristlased teavad aegade algusest saadik reinkarnatsiooni olemust –
käime Isa juures end kogumas ning tuleme taas ja taas.
Vaid kinnasteta sambla ja kivimite, metallide ja pinnasega suheldes
olen saanud teada sedagi, kui igihaljas on pioneer-pättidest
teenäitajate teema :D Suur osa Eestisse tulnud baltisaksu olid isamaale
kõlbmatud kaabakad – nii, nagu Ameerika asustati esmalt hispaania jt
kaakidega-hädas riikide fruktidega.
Osa asustajaid pühitsesid Eesti Maarjamaaks koos losside-kirikute-kunstiväärtuste ja haridusega.
Ja Ameerika loosivad nemad impeeriumiks. Teine osa avastas maid ja
leiutas masinaid, aretas hobu- ja kartulitõuge ja õunasorte oma
näiliselt pahelis-pioneerliku elamisjulguse pinnalt.
Meis kõigis elab nii must kui valge hunt – võidab see, keda toidetakse.
Kirjutatud on: Palveteekonna laul – Ma tõstan oma silmad mägede
poole, kust tuleb mulle abi. Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on
teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku.
Risti teisele küljele on aga kirjutatud: Ja, aber doch... ;) :D
Jah, aga ikkagi... tulevad agoonilised reptiilenergiad taas ja taas pinnale.
Meie lähimad üllatavaid meid ebaendalike rünnetega, mis lajatavad
lapiti visiitkaardi: näed, kuidas reptilissimus töötab?näed, mis on
sinus endas peidus – kui ei oleks, siis vastavalt külgetõmbeseadusele
seda-toda ligi ei tõmbaks.
Kui oled loonud oma muinasmaa, oled avatud ja pehme nagu musungu –
afrokeeli ilma nahata inimene – ja sind on hõlbus eriti valusalt tabada.
Õnneks õpetlikult. Kui saaksid munga või nunnana erakleda, ei tuleks
põhjahoovused pinnale. Nagu kujustavad rännaku-ema Brandon Bays ja tema
siinne teekaaslane Joonas Saks: erakluses põhja settinud äka saab
inimpaljususes taas liikvele loksutatud ja sitt lendab ventilaatorisse.
Pole just palju kujutlusvõimet vaja või mis :D
Tänuväärt sitalaotur kui järjest keerukam töövihiku ülesanne näitab:
valelikud süüdistavad teisi valelikkuses, altvedajad alt vedamises.
Süüdistused räntsatavad vägivalla vallina su helladesse hetkedesse ja
näitavad, kuidas reptiilenergiate loodud masinavärgis katki läinud
inimesed lõhuvad kõiki ja kõike – arvates, et täidavad kohust –
ohverdavad õrnu hingi manipuleeriv-varjutavale viimseid ohkeid
römisevale süsteemile.
Selle taktitu-empaatiavõimetu vägivalla vastu aitab vaid
reptiloidjast energiast kõrgemale tõusmine. Üksi on raske või isegi
võimatu. Koos! Kasutades Ave Alavainu hõrku väljendit – koositame!!!
Ja kõigil saab parem. Tänantänantänan – õnnistanõnnistanõnnistan :)
No comments:
Post a Comment