Madre Mummi emadepäev Altweski SüdameKatedraaliga

Emadepäev. Senise elu täidetuim ja täiuslikem. Altweski on siitkandi emalisim tuiksoon – trakeenitar Taya ootab kolmandat, poni-Mannil on kaks, traavlimoor Maruusjal minu-teadmata-arv, suurel kollasel Bellal 21, Chickil 9 buupsi. Seda nagunii, et Madre Mummil on 5+praeguseks 5 järglast, võiksin öelda... Aga ei ütle, sest pole nagunii. Kui suhtesaside tõttu on olnud pikki pause võimaluses olla küll ühe küll teise äkk-suureks-saanud lapse ema, pole sugugi nii.

On kingitus ja õnnistus.

Meile, Altweski lasterikastele, kingiti KATEDRAAL!!!

Selle rajas ürgjõest jäänud Pokumaa südamekujulisse kuusesallu esmalt Jumal – seda näiliselt isetekkelist Südamesalu luues. Misjärel pühitsesime šamaan Evald Klaaskäega selle verevalamiseta-vägivallata maaks. Ja kui minukene oli tema süva-sees kõhuli maas seeni korjates kujustanud sisemiste kuivade okste maha laasimise, läksid väed liikvele.

Töömees Raimond möllas terve päeva – tulemuseks mitte lihtsalt suvetall hobustele, vaid vapustavalt suur ja kaunis, helge ja vägine pühakoda.

Samal ajal suskis minukene suvised koplipostid – sammude järgi 800, isanda arvutuste kohaselt 600 meetrit - vihmase-jaheda ilma kallal vingumiseta. Kui ei vingu, siis jaksad. Ja tänad kõige eest, mida antakse. Ka paari öö eest kujunes-sujunes täkuöö magamatuse kallal inisemiseta.

Esnarid tõid teisele poole paisjärve Ehrpaiside maile kadunud Võrsiku karjamaale Haggide noore torika Viksuse. Kui tuul pööras, avastas täkk meie tussulandi – kappas ja huilgas läbi öö. Meie märade korskamise-kriiskamise tõttu tõusime koidikul ja... hulk olulisi töid, mis algasid koos päikesetõusuga, said siuhviuh tehtud.

Veeretasin garaažikorrastuse aega, mil kallis ekvaatorilt töölt naases ja omakorda veeretas peamajast kõrvalhoonesse lennutatud tööriistade-materjalide paigutamise... täkuhommikusse. Mille kirss tordil oli majaaluse kanali puhastus. Teismelised ja ürituselised olid seda jõudsalt prügikastina kasutanud. Möödas. Igas mõttes. Aitäh.

Aitäh tuleb öelda ka oma otsusele Eedeni aia plastpostide-karjuselintide toomiseks siinsest Agrovarust, mitte Jüri Scandagrast – täpselt samal ajal, kui sebisime uskumatu koguse nasvärki tillukesse Twiggysse – kusjuures isegi mitte katuseluugist välja! - toimus haagise-häpening Arankülas, kuhu oleksime just sel hetkel jõudnud, kui. Rekka haagis tuli lahti ja keeras end läbi vastassuunavööndi kannili raudteeäärsesse elektriposti. Ja vastassuunavööndis ei olnud kedagi :)

Oli kord lugu, kus hilinesime Lelle sünnipäevale, sest poeg nõudis vestile nööpe. Istusin trepil ja õmblesin urisedes – maanteele jõudsime, kui kaks autot olid korralikult fronti lajatanud. Aleksandri vestinööbid päästsid meid. Ning selle loo meenutamine tuletas üksiti meelde, et tol sünnipäeval esines Karl Madis poeg Philipiga – ja ma lisan nad Kabeli-kontsertide sarja Contra Mortem, mille koos preester Mihkel Kukega aasta jooksul korraldame.

Suvisel pööripäeval, taasiseseisvumispäeval, sügisesel pööripäeval, hingedepäeval, kevadisel pööripäeval, ülestõusmispühal ja emadepäeval 2020 korraldan imelise akustikaga, helges ja inspireerivas Rapla kalmistu kabelis pretsedenditud kontserdid, mis lepitavad võõrandunud-mõranenud inimesed surmaga ja pühitsevad elukaare iga osa.

Ma ise juhtusin pühitsema Altweski vana lauda vundamendi Saaratooriumiks. Kui vahepal võbeles taotlus uue talli ehitamise ja praegusele väikesele valgele tallile Saaratooriumi lisamise vahel, siis eilne kogemus otsustas. Vähemalt mõneks aastaks.

Andsin oma tulevasele tervendusruumile verevande. Kuna surnt laut võeti enne minu ajaarvamist Altweskilt maha hiidtehnikaga ropsaki-rahmaki, lendasid aknaklaasid 1001 killuks. Nüüd neid korjates sain esiteks aru, kui võimas kaitse mu hobunatel peal on – nad võinuks seal koplis olles... Aga ei võinud.

Ma ise olen korduvalt kogenud-mõelnud-öelnud, et siin Loovuskosel saab iga kuri mõte sekundiga tagasilöögi – kuni leebelt meeliskledes klaasikilde korjasin, täitus käru valutult. Kui väsisin-tüdisin ja mõttes irisema hakkasin, torkasin iga sisevingumise peale igasse sõrme. Sutsaki-sutsaki test Saaratooriumis sai vaatamata verevalamisele viigi – Tema tõestas, mina õppisin :D

Õhtuks lõpetasin ümber SüdameKatedraali Eedeni aia postide suskimise, üdini märg ja täiesti läbi – aga dr. Suigomi määratud antibiots päästis – köhisin esimest ringi pärast südaöist uinumist alles hommikul :) Eilsele mehisele ladumisele sobib täna järgnema naiselik paelakeste paigutamine – nii, nagu kolideski olin kõiksepealt mees, kes tassis-rassis-kruvis-haamerdas – ja seejärel punus mehena matšotatud ruumi naisenergias pesa :D

Ei haruldast miskit. Ka šamanjanka Anu on jõudnud naiselikkuse-ülistuseni mendi ja ohvitseri baasilt ;)

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik.“
Clarissa Pinkola Estés
„Naised, kes jooksevad huntidega“
Anult: „Naisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isikustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.
Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

Kolimiseaegne akudrelli ja musklitega matcho on emadepäevaks läbi mama Tarzani faasi olnud tiba päevi Jungle-Jane ja täna rokib nii Altweskil kui õhtul lemmik-lehm-Sally kaksikuid kallistades Madre Mummi. Tänan ja õnnistan!