Ristteel istujate paradokside-aeg

Kui kiiresti Need Asjad käivad - eluperioodid vahetuvad, ootused asenduvad lahtilaskmistega.
Alles polnud pesakonda Chick'n'Sheik vol.2 väljgi mõeldud - alles võtsime neid Indiga kahekesi siia ilma vastu - ja juba on nad iseseisvad kausimeistrid-elukunstnikud, igal oma iseloom ja kodu ootamas. Kohe pärast neid siia ilma vastu võtnud Indi 13.sünnipäeva sõidavad oma eludesse.

Sama moodi, nagu eelmiste koerapoegade pesakondadega, muutuvad nad iga uue oskuse ja ulatumisega üha armsamaks ja... tüütumaks – paradoks!

Paradokside aeg ongi. Kogu maailmas. Kõigil pidev kimbatus: kas kõik on õigesti – ja kui on valesti, siis mis täpselt? Peaksin ehk hetkel hoopis kusagil mujal midagi muud tegema?

Paradoks seegi, et Altweski äsjasel soolaleiva piknikul olid kaugeimad, kellega tavaliselt – paraku – kõige harvem kohtume. Täname kõiki tulemast! Kusjuures jõulise rasta-Vernek-ehitusalpinistita poleks me päris kindlasti eurovisioni finaali vaadanud. Paradoks taas – hämmastavalt vägev oli :D

Võid kujutleda, et ühes ja samas kohas nii elades kui töötades – nagu meil nüüd tükkis täiega Altweskile asunult on - saab eriti kultuurne aeg... Tegelikult on siis kodu ning valid eriti hoolega, kui palju ja milliseid sündmusi missuguse seltskonnaga oma Kotta lubad.

Miski ei jää pooleli – perioodid vahelduvad. Kedagi ei saada ära ega tõrju eemale – Your vibe is calling YOUR tribe. Kuhu sel hetkel jõudnud oled, selline rahvas tulebki.

Teatud tööd jätan ka nüüd, üsna kohanenuna, endiselt endale – aina valides ja tunnetades mis mind õnnelikuks teeb. Hobuste hooldamine ja iga päev vähemalt 4 tundi – soovitavalt rohkemgi – hoogsat füüsilist tööd värskes õhus tagab rõõmsa meele, tegusad meditatsioonid ja ladusamad valikud. Vaimsest ärksusest rääkimata.

Ühegi sisse ostetud töö ja teenuse eest me peale enam kindlalt ei maksa – ka mitte sõprusele – olenemata sellest, kas makstu on finantsi-pedagoogika või maakleriteenuse osutaja. Jah, mitmekümnest pakust ja 5 kuivanud puust meie talveküte saab küll suve jooksul meie ustava Raimondi abiga – aga kui isand ei niidaks ja emand ei hobustaks, manduks ka mõlema mõistus.

Pealemaksmine tekitab kuluka ja tulemuseta punnitamise ning pideva rahale mõtlemise – pead vastumeelseid asju tehes kokku kraapima raha, mida maksta teistele, keda... tegelikult ei olegi palgata vaja.

Pilveõed üha manitsevad meelisklema – kes sa ise oled, mida sina tahad – ja mitte üha tegema seda, mida teised tahavad. Sest tegelikult nad ei taha.

Sedasorti kaalutlusteks on mul viimastel nädalatel uhtiuhtiuhkesti võimalusi – kuni kutsikad koju lähevad, töötan köögilaua taga, mitte üleval oma uhises-helges-ilusas kabinetis. Mu selja taga on kutsikad, paremas pardas hobunad, nina ees külmkapp-pliit-valamu ja vasakus pardas kööki sisenev uks, kust pidevalt keegi tuleb.

Kui oled ennast ristteele istutanud, on pidevalt neli võimalust – millele keskenduda, mida-keda valida. Sümboolne värk. Igal juhul tuleb õppida lakkamatult ümber lülituma.

Pidevad katkestused tulenevad ka sellest, et kui sul on parasjagu käsil 2-2-2 fenomeni sõnastamine – siis keegi möödasõitja peatub ja võtab 2 tundi endale. Tegelikult on see 2-fenomen tõsiasi, et kui sulle satuvad pihku või silme ette 2 üht liiki-sorti asjad või olendid, toob see õnne. Järgnev 3 ei kuulu enamasti komplekti ja tähendab oblakaid.

Meeliskled intuitiivse kvant-olmlemise ümber – kirjutan pikemat lugu peenmateriaalsest olmlemise-tolmlemise kunstist - ja samas põrnitsed ristteel sööjaid – köök ju!, täidad üha kellegi soove ning su oma elu võtab poole rohkem aega või lükkub üldse edasi.

Kvaliteet võib kannatada saada, vigiseb märtrimeeleke... Aga kuidas mõtete kvaliteeti hinnata? Järelikult on siin ja praegu just nende mõtete sündimise ja seedimise aeg.

Parimad ajad on hobukoplit hooldades ja kalmistul haudadel mediteerides – ent neid ei oskaks hinnata, kui poleks vahepealseid aegu ristteel. Igas mõttes.

Kuldhetkedesse teevad tormid-padukad pausi – jällegi igas mõttes. Hetkel on nii Eestimaa ilmad kui inimsuhted keskmisest kõvasti heitlikumad.

Ehkki kuulutasin valjusti, et enam projekte ei kirjuta, sest see on sandistav-orjastav-alandav – tegin ikkagi oma isiklikus brexitis oli väikese pausi. Kuna meil tekkis kalmistuvaht Raivo ja preester Kukega idee korraldada pretsedenditud kabelikontserdid, kirjutasin igas suunas taotlused ja pidasin artistidega eelläbirääkimised.

Leelotasin küll, et ogaraks karmistunud nõudmiste tõttu ja kodurahu huvides laagreid enam ei tee, et mitte ametnikke ligi tõmmata, ent konstellaadid ja maalikunstnikud lähenevad siiski madallennul. Ja Airbnb võrgus oleme ka. Esimene katse venis 12päevaseks – oli ootamatul pikk ja põhjalik töövihiku ülesanne reeglite kehtestamisest, piiride seadmistest ja loksutamistest. Minu hinne oli 4- - armas aeg, kui palju on veel õppida!

Olulisim, et ristteel istudes märtrienergiasse ei prantsata. Õnneks lendab su selja taha peaagu õlale just hetkel, mil end haletsema eksid, härra kuldnokk ja toob ootamatu sõnumi ;) :) :D