Kuidas puhastada risti?

Tänasel taevaminemispühal, üksiti kaduneljapäeval - on paslik iseenese ja oma ümbruse puhastamise-korrastamise käigus küsida: mida ma teeksin, kui oleks tõepoolest kas üksnes minu või kogu planeedi viimnepäev.

Mina oskan seda täna tiba teadjamalt kui varem. Sest nagu Sina, nii ka mina olen parem kui eales varem - ja ma sündisin eile uuesti.

Märksa märgatavamalt kui igapäevane tõsiasi, et hommikul ärkan ja märkan – näe, mina jälle siin!

On päevi, mil aeg peatub kell 10.10

Kell 11.11 oled oma avanemise-ülenemise astmele vastavalt selgusele seedinud, mida värki mürame.

Enne seda kohtusime kunstnik-maestra Berlokkoga Rapla kalmistu kabeli kõrval Tiesenhausenite hauaplatsi juures. Ajalugu välja kaevates, puhastades ja mõtestades arutlesime, kui märkamatult me oleme hangunud mustritesse kinni jäänud. Kirjutasin aastate eest näidendi „Barbara igavestel alleedel“ - kurblugu alamast klassist mehesse armunud aadlipreilist, kelle vennad selle häbistava suhte eest rasedana Võrtsjärve jääauku uputasid, tegi mind tuttavaks Maimu Bergiga. Ja samas pani juurdlema mõisaid ühendavate alleede, kirikute ja koolide võrgustiku üle, mis maarahvast pigem rikastas kui orjastas.

Meie ümber lendles ja eputas härra kuldnokk. Marje küsimusele, mida sõber lind kõneleb, mõistsin vastata alles siis, kui saabus isand suur kirju rähn. Asjad pole enam must-valgelt dualistlikud. Pole hea ega halb, õige ega vale duaale – on palju värve.

Polnud julmad vennad üdini halvad ega õekene läbini ingel. Kui oleks olnud, poleks inimeseks sündinud.

Ning polnud juhus, et üheaegselt saabusid Rapla linna ja kiriku rajanud baltisakslaste kalme silmitsema mustlane Hubert ja Herr Müller otse faterlandist. Üks ei osanud peale saksa keele ühtki teist, teine õieti ei ühtki – aga nad mõistsid teineteist. Värvilise kirjurähni õpetuse järgi ;)

Ümberringi parunite väikelapsed ja nimepärijad – kes läksid kõrvuti matsirahva lastega tõbede-katkude roana väetikestena hauda, arutlesime: nende hauasammastele kirjutati trööstiks „laske lapsukestel minu juurde tulla...“ - teadmata haudadega siitjuursed laulsid aga juba mõni sajand varem „mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele.“

Jüriöö ülestõus, millele ohverdati eestlaste neli kuningat, ei teadnud indiaanlaste tarkust: maa pole kellegi omand – saame olla tema tänulikud kasutajad, mitte omanikud. Samas seisid põlisrahvad siin ja Ameerikas silmitsi ühesuguse faktiga: Euroopast saadeti võõrsile patukotid ja paharetid, kellega kodumaal hakkama saamine oli kulukam ja ohtlikum kui nende lähetamine erinevate aborigeenide seas esimese öö õigust ja muid madalaid laamendamisi sooritama.

Samas võeti siinmail 1905.aastal mõisnikelt – teenekailt leidureilt-teadlasilt-edumeelikutelt – maad ära, nii et nad siin sündinute ja pühendunutena Saksamaale lahkusid. Veel vildakamalt läksid asjad käest ära 1917. aasta hävitustöödega, millest võrsus küll meie oma riik, ent mille haavu lakub enamus Euroopast tänini.

Sedasi arutlesime.

Ja edasi sai sedasi, et kõndisin puhastades ümber Lilienfeldide piraka hauakivi, mille otsa kõrgus võimas rist. Mõtisklesin monumendi loonud Revali poolakast kujuri signatuuri välja puhastades tema ja Rodini sarnastele ja erinevatele saatustele ning oma enese skulptuuriõpingutele – kõike, mida elu jooksul õpime, läheb mõnel etteennustamatul moel vaja...

Ühtlasi hakkame läbi praktikate mõistma ja nautima loomingut, milleni seni polnud küündinud – olles seni vaid nõukaaja seaduste järgi peete kõblanud ja porgandeid harvendanud, ei jõudnud ma mõistmiseni, mida iluaiakuninganna Terje Luik oma Mahtra imedemaal teeb, enne, kui jõudsin selleni ise. Aeg antud... ja kõik see muu Koguja värk.

„Kuidas ma seda risti sealt ülevalt puhastama ulatun...“ küsisin ühtaegu nii endalt, mind aia tagant silmitsevalt kolleeg Valerilt kui...

Kelleltki veel. Endale sellest aru andmata.

Don't rush in, where the Angels do toed.

Praegusel ajal materialiseeruvad mõtted hetkega ja küsimused saavad vastuse kohe.

Astusin sammukese kõrvale samal hetkel, kui mitmesajakilone rist kaldus minu kohale ja prantsatas paarkümne sentimeetri sügavusele liivasegusesse mulda. Ole lahke! Siin on sulle rist – puhasta nüüd!

Puhastasin. Ja tegin pildi kabeli ette saabunud mustast autost, mis tõi kadunukese viimsele tseremooniale – samal pildil minu võileivakarp – ja teine rist, mis minust riivamisi möödunust veel suurema kalde all oli...

Puhastasin ka selle – hirmuta, tänuga.

Tänasin meeldetuletuse eest, kui väga loov tegu on iga meie mõte. Õnnistasin täiustuvat oskust olla püsivas meditatsioon, ent samas ka siin ja praegu – kanalis ja kohal ühtaegu.

Vot ei ole hõrk üksnes vaimelda – tuleb ka võimelda - täies teadevolekus oma kehast ning seda ümbritsevast. Ja ärdagu eales arvatagu – ahhaa, sain aru, nüüd olen valmis!

Kes saab selleks korraks valmis, kutsutakse ära – olgu siis mooduseks rong, rist või rakett. 

Et täna ei oleks viimnepäev, teadvustagem, mis seis on. Mida me ratsionaalsel tasandil soovime - rahvarohke kultuuri-ristmiku ette Dusterit või sisetunde järgi tuunitud valgustöö Koja ette Wranglerit? Millised näevad spiritiri-tasandil välja meie transformatsiooni käigus kokkuühendamise eel lahti ühendatud hingeosad? Millest jutustab meie manipuleeritud alateadvus? Pärast uuestisündi tänasin-naeratasin ja... ostsin koduteel just neid saiakesi, mida soovitab telereklaam, kus teatatakse, et Maale läheneb hiiglaslik meteoriit - ja kui viimsed saiakesed küpsenud, rõõmustatakse: see oli vaid tolmukübe teleskoobil :D :D :D
A'how!

Algallikaga alalises otseühenduses? Vägev! Aga igaks juhuks vaata siiski, kus oma võileiba sööma valmistud...