Tänasel taevaminemispühal, üksiti
kaduneljapäeval - on paslik iseenese ja oma ümbruse
puhastamise-korrastamise käigus küsida: mida ma teeksin, kui oleks
tõepoolest kas üksnes minu või kogu planeedi viimnepäev.
Mina oskan seda täna tiba teadjamalt
kui varem. Sest nagu Sina, nii ka mina olen parem kui eales varem -
ja ma sündisin eile uuesti.
Märksa märgatavamalt kui igapäevane
tõsiasi, et hommikul ärkan ja märkan – näe, mina jälle siin!
On päevi, mil aeg peatub kell 10.10
Kell 11.11 oled oma avanemise-ülenemise
astmele vastavalt selgusele seedinud, mida värki mürame.
Enne seda kohtusime kunstnik-maestra
Berlokkoga Rapla kalmistu kabeli kõrval Tiesenhausenite hauaplatsi
juures. Ajalugu välja kaevates, puhastades ja mõtestades
arutlesime, kui märkamatult me oleme hangunud mustritesse kinni
jäänud. Kirjutasin aastate eest näidendi „Barbara igavestel
alleedel“ - kurblugu alamast klassist mehesse armunud
aadlipreilist, kelle vennad selle häbistava suhte eest rasedana
Võrtsjärve jääauku uputasid, tegi mind tuttavaks Maimu Bergiga.
Ja samas pani juurdlema mõisaid ühendavate alleede, kirikute ja
koolide võrgustiku üle, mis maarahvast pigem rikastas kui
orjastas.
Meie ümber lendles ja eputas härra
kuldnokk. Marje küsimusele, mida sõber lind kõneleb, mõistsin
vastata alles siis, kui saabus isand suur kirju rähn. Asjad pole
enam must-valgelt dualistlikud. Pole hea ega halb, õige ega vale
duaale – on palju värve.
Polnud julmad vennad üdini halvad ega
õekene läbini ingel. Kui oleks olnud, poleks inimeseks sündinud.
Ning polnud juhus, et üheaegselt
saabusid Rapla linna ja kiriku rajanud baltisakslaste kalme
silmitsema mustlane Hubert ja Herr Müller otse faterlandist. Üks ei
osanud peale saksa keele ühtki teist, teine õieti ei ühtki – aga
nad mõistsid teineteist. Värvilise kirjurähni õpetuse järgi ;)
Ümberringi parunite väikelapsed ja
nimepärijad – kes läksid kõrvuti matsirahva lastega
tõbede-katkude roana väetikestena hauda, arutlesime: nende
hauasammastele kirjutati trööstiks „laske lapsukestel minu juurde
tulla...“ - teadmata haudadega siitjuursed laulsid aga juba mõni
sajand varem „mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad
meitele.“
Jüriöö ülestõus, millele ohverdati
eestlaste neli kuningat, ei teadnud indiaanlaste tarkust: maa pole
kellegi omand – saame olla tema tänulikud kasutajad, mitte
omanikud. Samas seisid põlisrahvad siin ja Ameerikas silmitsi
ühesuguse faktiga: Euroopast saadeti võõrsile patukotid ja
paharetid, kellega kodumaal hakkama saamine oli kulukam ja ohtlikum
kui nende lähetamine erinevate aborigeenide seas esimese öö õigust
ja muid madalaid laamendamisi sooritama.
Samas võeti siinmail 1905.aastal
mõisnikelt – teenekailt leidureilt-teadlasilt-edumeelikutelt –
maad ära, nii et nad siin sündinute ja pühendunutena Saksamaale
lahkusid. Veel vildakamalt läksid asjad käest ära 1917. aasta
hävitustöödega, millest võrsus küll meie oma riik, ent mille
haavu lakub enamus Euroopast tänini.
Sedasi arutlesime.
Ja edasi sai sedasi, et kõndisin
puhastades ümber Lilienfeldide piraka hauakivi, mille otsa kõrgus
võimas rist. Mõtisklesin monumendi loonud Revali poolakast kujuri
signatuuri välja puhastades tema ja Rodini sarnastele ja erinevatele
saatustele ning oma enese skulptuuriõpingutele – kõike, mida elu
jooksul õpime, läheb mõnel etteennustamatul moel vaja...
Ühtlasi hakkame läbi praktikate
mõistma ja nautima loomingut, milleni seni polnud küündinud –
olles seni vaid nõukaaja seaduste järgi peete kõblanud ja
porgandeid harvendanud, ei jõudnud ma mõistmiseni, mida
iluaiakuninganna Terje Luik oma Mahtra imedemaal teeb, enne, kui
jõudsin selleni ise. Aeg antud... ja kõik see muu Koguja värk.
„Kuidas ma seda risti sealt ülevalt
puhastama ulatun...“ küsisin ühtaegu nii endalt, mind aia tagant
silmitsevalt kolleeg Valerilt kui...
Kelleltki veel. Endale sellest aru
andmata.
Don't rush in, where the Angels do
toed.
Praegusel ajal materialiseeruvad mõtted
hetkega ja küsimused saavad vastuse kohe.
Astusin sammukese kõrvale samal
hetkel, kui mitmesajakilone rist kaldus minu kohale ja prantsatas
paarkümne sentimeetri sügavusele liivasegusesse mulda. Ole lahke!
Siin on sulle rist – puhasta nüüd!
Puhastasin. Ja tegin pildi kabeli ette
saabunud mustast autost, mis tõi kadunukese viimsele tseremooniale –
samal pildil minu võileivakarp – ja teine rist, mis minust
riivamisi möödunust veel suurema kalde all oli...
Puhastasin ka selle – hirmuta,
tänuga.
Tänasin meeldetuletuse eest, kui väga
loov tegu on iga meie mõte. Õnnistasin täiustuvat oskust olla
püsivas meditatsioon, ent samas ka siin ja praegu – kanalis ja
kohal ühtaegu.
Vot ei ole hõrk üksnes vaimelda –
tuleb ka võimelda - täies teadevolekus oma kehast ning seda
ümbritsevast. Ja ärdagu eales arvatagu – ahhaa, sain aru, nüüd
olen valmis!
Kes saab selleks korraks valmis,
kutsutakse ära – olgu siis mooduseks rong, rist või rakett.
A'how!
Algallikaga alalises otseühenduses? Vägev! Aga igaks juhuks vaata siiski, kus oma võileiba sööma valmistud...
No comments:
Post a Comment