Minu Aarne

Minu Aarne...

Kui transporttöölisel oleks lõpmatult omal käel midagi edasi õppida...

Kui transporttööline saaks oma tööle keskendudes endasse tõmbuda ja vaikses mõtluses maailma eest varjule pugeda...

Kui transporttööline jõuaks astehaaval, õppides ja mõtiskledes üha uutele inimeseks olemise kõrgustele...

Kui – siis oleks Aarne ilmselt tänaseni transporttööline. Ja hea tervise juures pealegi.

Enne iseendaks hakkamist jõudis teismeline tema õige mitmes tähtsas tootmisasutuses transat teha. Sest nii tema tahtis. Oli tite-east saadik harjunud maailma asju omal nahal, katse-eksituse meetodil selgeks proovima.

Ta oli artistide laps ning pisikese Aarne vanematel oli enamasti rohkem tegemist lavade kui lastetoaga. Sedamoodi siis kasvatas kitarr ja progressiivne popmuusika poissi, kelle isa oli romantiline-klassikaline südametemurdja Harri Vasar.

Ja nõukogude sõjavägi kasvatas teda.

Niimoodi juhtuski, et hipisugemetega Aarne, sõprade seas Ärniks kutsutu, võttis enne naise ja alustas iseseisvat elu - ja alles siis märkas muu hulgas ka keskkooli ära lõpetada.

Loomingule pühendujad peavad mingisuguseid mööndusi ikka tegema. See, kes tahab joonistada, maalida ja kujutavas kunstis meeliskleda, peab elatist teenima näiteks multiplikaatorina-tehnilise osavnäpuna, kes värvib joonisfilme kaaderhaaval olemas-olevaks. Kes armastab kitarri mängida, peab teenistuse nimel soostuma tantsuks mängimise ja muudlaadi muusiku argipäevaga.

Aarne oli oma kodus väga hea kitarrist oma maiste aegade lõpuni ning kulutas suurima osa maalide eest saadud rahast kitarri, võimenduse ja koduse muusikakeskuse muretsemiseks.

Kujutava kunstiga kaasas käiv kompromiss loomingu ja tükitöö vahel sobis talle paremini.

Võibolla ahvatles Aarnet ka trots rohkem kunsti suunas kalduma: muusikuna ei põlanud keegi teda diletandiks, karikatuuridejoonistajana pidi ta alailma vastama küsimustele, miks tema joonistatud inimestel on silmad pea lae peal koos, miks nende ihumõõdud logisevad, miks tema joonistatud maailmas ei kehti füüsikaseadused ning sulejoon on nii- ja naasugune.

Tulemuseks oli see, et Aarne veetis suurema osa elust ateljees joonistuslaua tagant tõusmata, andis oma maailmale veenva väe ning lihvis oma joonistustehnika jäljendamatult peeneks. Ega ei olegi suurt kellegagi võrrelda seda usinat graafiku- ja akvarellistitööd, mida Aarne oma karikatuuride kallal toimetas. Kuna mees joonistas end elu ajal selles žanris klassikuks, ei söendanud keegi tema tehnika kallal enam uriseda.

Tema ahhetama-panev absurditunnetus ja halastamatuseni terav huumorisoon ka süngeimas reaalsuses ringi vaatamisel aga panevad konservatiive tänini vaidlema: „fuih“, „no andke andeks“ ja „seda pole ju olemas“.

Akvarellist Vasarat mõõtes veeretatakse ka tulevikus tema ümber võrdlusnimesid Bosch, Dali ja Goya. Ja õigesti tehakse.

Aarne ei sobinud sildistamiseks.

Inimest, kes kasutab vabalt ja enesestmõistetavalt mitmeid eneseväljendusvahendeid, on tõesti raske lahterdada. Asi on piisavalt segane juba siis, kui keegi karikaturist Vasar nõuab, et akvarellist Vasarat võetakse tõsiselt ning muusik Vasar põleb ideedest, milliseid joonisfilme veel teha - ja kõik see Vasar kokku ostab leiba reklaamfilmide tegemise eest saadud rahaga ning vorsti leiva peale saab selle eest, et joonistab postkaarte, mis sobivad vabama maitsega inimestele sünnipäeva- ja jõulutervituseks.

Kes juhtus Aarnega pikemalt lobisema, võis üsna ruttu ja ilm-eksimatult avastada, et tema sees elas ka sõnakunstnik. Verbaalseid seosed, väljendite paradoksid ja eesti keele mahlakas absurdsus inspireerisid teda üliväga.

Ajastul, mil diplom maksab, võiks lünklikult akadeemilist Aarnet hõlpsasti anerudiidiks sildistada.

Ei saa.

Mees oli uskumatult avara silmaringiga nii sügavuti kui laiuti ning oli ses mõttes suure tähega inimene, et tundis inimsoo ajalugu, müüte, suurkujusid ja olulisi teooriaid põhjalikumalt kui nii mõnigi paberitega poiss.

Vähe sellest, ta nõudis teadmisi, pürgimusi ja arenemist kõigilt, kellest ta vähegi hoolis.

Aarnel oli õnn olla papa Harri lastest ainus, keda isa kasvatas, lähedaseks jäid need kaks isevärki meest elu lõpuni.

Isa nukuteatrile dekoratsioone maalides pidas Aarne isale pikki kõnesid marionettnukkude teatri võimalustest ning sellest, kui suur on oht jääda pelgalt nukunäituseks. Me kõik saime teada, mida arvab Aarne magusatest itaalia lauludest (vt.juuresolevat karikatuuri!) või skandaalsest nüüdiskirjandusest (vt. Aarne joonistatud kaanepilti).

Nõudlikkus, mida see terava keelega hilishipi ilmutas oma isa, õe ja noorema venna suhtes, polnud võrreldavgi käskudega, mida ta iseendale andis.

Tülikas itelligentsus ei lasknud tal rahulikult elada.

Parimad karikatuurid oli vaja kümme korda läbi joonistada ja aina paremaks teha. Filmistuudiotes grupitöö olemusest kasvanud rahutus ja mure jälitas teda ka öösiti. Maalimistehnika täiustamine ei lasknud Aarnet töölaua tagant minema seisundist või haigustest hoolimata.

Just niimoodi ennast läbi põletataksegi: hing aina rahutu, kõik hea ja halb ohjeldamatult üle pea kokku löömas, ihu sinna juurde loomulikult ühtaegu nii trenni kui puhkuseta.

Võib ju öelda, et nõukogude aeg eesti ruumis oli ideaalne kombinatsioon geniaalse karikaturisti väljakujunemiseks: ünbritsev koosnes aina sõgedustest, halenaljakast õudusest ja lollidemaa argipäevast - seda ei saanud samas otsesõnu väljendada ning leidlikemad mõtlejad said läbi lillede lausumises ületamatuks.

Ent okupatsioonivõimude jõhker nõmedus viis noore mehe 80ndatel aastate keskel esimese infarktini.

Tollal peeti veel usinasti kõikvõimalikke kutsevõistlusi – neid, millest tegelikult tänase Eesti tegijatel paistab tõsine puudus olevat. Karikatuurivõistlused olid asendamatu enese näitamise ja ka laia maailma pääsemise võimalus - mida näitab ka Aarne loorberite nimekiri.

Kes vähegi karikatuure ja nendega seotud poliitilise pauke on tähele pannud, mäletab ilmselt, millist kära ja pahandust tekitas konkursi võitnud Priit Pärna „Sitta kah!“ - vene põllule lendav Eesti-kujuline sõnnikulatakas tollase fosforiidipaanika taustal...

Aarnele kui teise koha omanikule tähendas see samuti kohvijoomist punapättide - tema väljend! - ideoloogiaasutuses Pagari tänavas. Läks sealt koju seesuguses hingeseisundis, et ei osanudki selle päeva õhtul muud ette võtta kui infarkti saada.

Uus ärkamisaeg 80ndate lõpus muutis eesti õhustiku helgemaks, lootusrikkamaks ning lähenev vabadus ei inspireerinud Aarnet enam ei tähti närima, absurdi nautima ega musta huumoriga publikumi valvel hoidma. Nagu ta ise armastas korrata: temast ei pidanud kunagi saama “kommunaalkarikaturisti“, kes nämmutab olmeprobleemide ümber või haugub poliitikute peale siis, kui see on igavalt vaba ja loomingulisusele hukatuslikult lubatud.

Selles mõttes võib öelda, et Eesti riigi saamine lõpetas karikaturist Vasara tegevuse mõtte seoses senise põhivaenlase - okupatsiooni kadumisega.

Seda tõsisemaks muutus maalikunstnik Vasara eneseväljendamine.

Üha oma maalide taga, oli ta samas kusagil kõrgel ja kaugel ära.

Aarne eksistentsiaalsed hingeheitlused Jumala ja saatana vahel käisid kirglikult kraavist kraavi - nagu temasugusele ägeda sisepõlemisega inimesele kohane. Ühel hetkel oli ta Tallinnas Kaarli koguduses õpetaja Einar Soone lemmikõpilane oma terase mõistuse ja kiire mõtteminekuga. Järgmisel hetkel purskas ta vastandlikes kohtades tuld, nagu vanakurat ise. Taganjärele selgus, et ta lihtsalt pidi teada saama, kuidas paistab halvem poolus seestpoolt, mis tunne on seal olla ja kuidas sealt välja saab.

Välja sai ta oma värvikate otsingute keskelt...

Ilma kehata.

Aarne Vasara maruline lahkumine noore mehena on üsna sarnane meie aja isamaalauliku Alo Matiiseni minekuga.

See aeg, mille vaimsed sala-peremehed nad olid, sai otsa.

Võitlus sõna, pildi ja muusika relvaga sai võidetud.

Ja mis siis, et Mattiisen mõtiskles uutest suurvormidest ja Vasar tahtis veel joonisfilme ja maale teha - tegelik elutöö sai korraga tehtud.

Järgmised suurvormid ootavad neid mehi ilmselt järgmises elus.

Aarnel on põhjust juba selle pärast varsti tagasi tulla, et lisaks sürr-filmile muusikariistadest, mida ta tahtis joonistada ja ise sisse mängida, jäi tegemata vee nii mõnigi asi.

Kokkuvõtlikult ja peaegu neutraalselt öeldes - see mees ei jõudnud selles elus täiskasvanuks saada. Ja see on meil isalt pärituna geneetiline puudus-voorus.

Kati S.V. Murutar