Ümbermaailmareis Tallinna ja Tartu da Vinci

Mõni võib taluõues rohkem näha kui teine ümbermaailmareisil ;)

Milles seisneb puhkusereiside päris-olemus? Mitte ainult uute kohtade, pikkade lennutundide ja hindade paketis. See reis võib olla üks päev pikk - ja kinkida senise elu parima ühenduse iseenda, noorima tütre, sünnilinna ja inimeseks olemise vabas voolamises moodusega.
Täna oli absoluutselt kõik maailma parim - ja tunne, nagu oleks nädal aega ära käinud.
Rapla Perrooni kohvikus on maailma parimad steik-burgerid.
Tütrega jagatud kõrvikutes oli maailma parim muusika.
Põhja Tallinna menuklubis Hall - populaarsuselt 3. stiiliklubi - idanesid maailma parimad ideed.
Viru keskuse blingbling-poode pidi rännates ja plastikust kokku ehitatud inimesi silmitsedes selgus, et meie koduses riidekapis ja peeglis on maailma parim garderoob ja päris inimesed :D
Viru Värava turul oli tütre jaoks maailma parim pikk villane kampsun.
Just tänasest tuli Solarise Apollosse maailma parim film "Mürgiroos" Travolta ja Freemaniga.
Tänavatel valisime maailma parimaid autosid ja kohvikus makroone.
Ja meile jäi järele lehvitama maailma parim kajakas.
Laevad-lennukid, millega kaugele lennata, on kenad keik - ent me ise oleme endal alati kaasas. Ja iseendaga kohtumiseks lahedas gruuvis ja helges voolamises on vaja samas vibras seikluskaaslast, mugavaid kingi ja natukene raha :D :D :D Tänan ja plaksutan - korrata!

Omad on olulised – ka need, kes on parasjagu su poole seljaga või pausil.

Vanameister Kruuviga olime geograafilistel põhjustel pausil – temaga taas koostöhe sukeldudes meenus kõik. Ja veel enam. Täpset õige aeg taas ristuda-põikuda.

Jäädvustasin 3+ tundi geeniuse, vanameister Hando Kruuvi raamatu loomiseks tema Lugu. USKUMATU, kui palju on tõeliselt fenomenaalset leidurit koinitud, vangi pandud, röövitud... Tundub, et siinilmas ongi SUURUSE tunnus, et nii poliitilisest kui teaduslikust, nii eneseteostuslikust kui finantsilisest rakursist laotakse lakkamatult pasunasse. Mis siis ikka - kannatame ära ja paneme edasi! :D

Aga numbrid lähevad suureks, härrased!

Tartu da Vinci on 82, mina 52 ja meie sõprus 32aastane.

Esimest poega oodates sõitsin veesuuska aluse Tempo – omadele Triikraud – taga. Selle mootorlaeva ehitas Hando isa tema sündimise puhul. Ta ise on läbi elu mehiselt ehitanud, elualade kogu spektri edendamiseks tehnikat leiutanud ja meisterdanud.

Tütar Krista on Eesti seni kõigi aegade vägevaim naispurjetaja, kes tegi teoks isa poolelijäänud unistuse õppida Arstiks. Poeg Riho on Indias 5 riigi suursaadik.

Meie ühiste tekstide-saadete teemadeks on olnud laserkirurgia ja marjaraputi, represseerimine, Foucault pendel ja see MISKI, mille üle juureldes on Meister jõudnud Maa sünni, eluloo ja tuleviku tuumani.

Koos leidur Aavo Murutaluga jõuame Hando Raamatu loomiseni.

Sellest praegu rohkem ei räägi, sest Eesti ühe võimsama geeniuse leidustest 3/4 on jäänud patendita või suisa ära varastatud.

Altweski paisukoske silmitsedes nentis suurmees: „Näh, raha voolab, kurat! Mul on kodus garaažis ripp-turbiini Archimedese sõlm ühe noormehe ülikooli-diplomitöö jaoks...“

Ja nii ongi. See koostöö ja -tee on mulle ülim au ja inspireeriv multidistsiplinaarne LOOMING. Tänan ja õnnistan – ja õnnitlen nii ennast kui tulevasi lugejaid-kaasamõtlejaid :)