Minu Villido

Tundmatute inimestega on just samasugune lugu, nagu maade ja planeetidega – meil on neist müütiline ettekujutus, kui pole neid nägenud-kogenud. Ja kui oleme, siis tekib samasugune „minu“, nagu Petrone minu-sarja maade-avastus-raamatute puhul. Peegel.

Eks me näemegi teises ennast – nagu ka raamatuist-filmidest nopime Mind.

Kõveriti või ideaalina – kuidas just keegi meid õpetab.

Kauge ja tundmata Villido esimene õpetus mulle tuli 10 aastat tagasi: tegelik isiksus on keegi hoopis teine kui kaugelt legendide või klatši killukestena oletatav. Tean seda iseenese näitel ammu – guru analoog võimendas teadmist.

Kellest tekitatakse müüt, kellest monstrum – kes on rahva hambus korraga mõlemana...

Minu jaoks oli veel-nägemata Ingvar ja tema Lilleoru keegi Vigala Sassi mesti šamanoidum, kelle fluidum mässis endasse iga mu kaasteelise, kellel oli au kohtuda.

Toona lähenes mayade ennustatud ja nihuvõitu tõlgendatud maailmalõpp. Minu, mu väikeste laste ja suurte loomade kodu oli siis Pärnu lahe ülemises tipus Liu majaka all. 3 kuud jutti oli -30 kraadi, kaev põhjani külmunud, majaseinad vaatamata pidevalt pliidi all tantsivale tulele väljast toani härmas, tall paksus jääs ja kliimaseade sügavas pees.

Pihtisin küllatulnud kursuseõele, et kooselu merega on moodustanud tõsise apokalüpsiku ja kui nüüd tuleb lisaks ka mandri-Eesti ääremaad uputav tõusulaine, siis ellujäämisvõitluses tühjaksväänatud minust küll kestjat pole.

Kursuseõde kirjastab täna Ingvari raamatuid – toona aga nimetas kõrgharitud minu hang-kang-pang-sang-heitlust sitatantristlikuks karmajoogaks. Vihjas, et võiksin oma ponide ja penidega Lilleorgu sobida. Uue Hea Ilma kogukond ja puha...

Tänaseks on Eestisse tekkinud terve väikeste jalajälgede, adilate ja kuultuurimõisate võrgustik. Tookord kujutasin umbkaudu ette, et ju ka Lilleoru on ökoküla, kus iga majapidu lisab tervikpildile oma tööjaotusliku lamba-hobuse-juurika-pidu.

Saatsin kujuteldavale hiid-Villidole hoogsa teate: müün talu maha – Lilleorgu ennast oma suurte loomade ja väikeste lastega lisada tahan!

Saabus... vaikus.

Selles vaikuses oli mul tegeliku Lilleoruni jõudmise eel läbida isiklik See.

Raplamaale kolides õppisin lehmi-kitsi-lambaid-kanu-parte-sigu-küülikuid pidama, erinevate loomrahvastega suhestuma. Sain teada iseenese võimete piirid iga tihedusega keha tasandil. Panin tütred mehele – ja pärast kaht ilmselt vajalikku suvekomöödiat päriselt Oma Mehe juurde ka iseenda.

Šamaan Evald rajas Raplamaal mu koju oma Päikesevärava-higitelgi-Koja – ja tõi sinna oma Selgeltnägijate tuleproovi klaaskäe. Õde Anu oma oli meil juba ees.

Aga mitte veel ei ulatunud ma Lilleoruga kohtuma – oli tarvis Kuusiku Altweski varemetest loovustöö-Kojaks tõsta. Enda ja oma Tee ainu-minusust mõista. Võrdlemata. Kellegi teise tiivaalust otsimata. Ei Kirna ega Hagali pesa – ise! Paar aastat pärast seda, kui olin oma Looga „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ mööda Eestit tiirutanud, tuli meie tunnusmeloodia esitaja Lendav Kotkas siia. Nii me päris-Ingvariga Lilleoru tipis Lendava Kotka pühal piibutseremoonial kohtusime...

Ei ole ta kõrk ega karm, nagu enne silmsidumisi oletasin. Sarmikas härrasmees. Elegantne ja ehtne-lihtne ühtaegu. Kostümeerimata ja tõeline. Ei mingit silmade pööritamist ega spiritiri-hüper-vaimlemist – üksnes asjakohane sõnastamine ja ainult tarviline võimlemine.

Laplas-juursete näojoonte ja mõõdukalt buddhaliku fassongiga maailmalooja südamlik käepigistus kinnitas viimse kui aatomini, kui SUUR on see tegija. Teadliku muutumise õpetuse kui Kriya-jooga täienduse maaletooja.

Õpetus siis selline-tolline: me jõuame tõepoolest õigel ajal õigete inimestega tegema õigeid asju, kui loobume oletamast ja eelarvamast, põgenemast ja kartmast.

Mitmest kolleegist olid saanud Villido jüngrid, kes ehitasid-jäädvustasid tema maailma, tervenesid temaga kõrvuti – gurul ekskavaatorikangid, järgnejatel kellud-roomatid käes. Koos kooli ja kodusid, järve ja pühamu pisiasju luues tõusti tervenedes tervendajateks.

Kiitlemata-kõrklemata, kui zen ja om keegi just parasjagu om.

Järgmine palverännak oli Kooli avamine Siiri Sisaski kontserdiga. Temaga koos tegime Lood „Marlene“ ja „Eestlaste 4 kuningat“. Ja tegelikult on iga sõit või käik kasvõi kauplusse või külla nii palve kui rännak.

Kooli avamisele kutsusin kallima kaasa. Et elamusi jagada. Näe, millised kodud siin kogumis on – igal perel oma nägu ja tegu – nagu meilgi – lihtsalt ja ehtsalt ja puhtast armastusest loodud. Ümber loovuse-hariduse-kultuuri.

Õpetus, mille tookordselt käigult sain: ära muutu kannatamatuks, kui kahe aastaga pole varemetest veel päris paradiis puhkenud ega näiteks kaht miljonit teenitud. Palju õppinud-õpetanud Ingvar on Lilleoru pühapaika mõtte-sõna-teoga pühitsenud 25 ja kooli 10 aastat.

Meil on aega veel. Kõigil on aega veel... püsida omal Teel.

Mille otsijaid jälgides tekib küsimus – kui nõnda arvukalt üha ühe meetodi ja tehnika juurest teise juurde tormatakse, korraga ja kordamööda kõiki õpetusi järgida püütakse – kuis Oma ära tuntakse, kui nemad aina jaksavad-maksavad... Nojaa, see on nende asi.

Meie asi on, et kõigil on maisel matkal kaasas ihu-hing-vaim. Meie, oma maailmade loojad, kasutame korraga ja kordamööda neid kõiki. Vaimset tööd tehes anname puhkust kehale – füüsilist tööd tehes laeme vaimu – hing väestab ja toestab iga tasandit.

Nii hea, et Villido veenab selles, et vaimlemine-võimlemine peavad tasakaalus olema, ka mehi.

Tahtsin seda siililegi-selget seaduspära lasta just Ingvaril selgitada ka oma kallile siilile – ratsionaalsele-skeptilisele-analüütilisele elukaasale, kes pole just suurim füüsilise aktiivsuse sõber ja nimetab kõigi 3 keha tasandil alalis-toimivat mind energiavormiks ja loodusjõuks. Mis mõistagi vastab tõele.

Inimeseks olemis pühale kolmainsusele on pühendatu Ingvar Villido väljatöötatud ning oluliselt laiemalt kui Eestimaailmas järgimist pälviv Human 2.0 õpetus. Kes ei tahaks end võimalikult täiuslikult rakendada, ilma et Ego eputamised laseksid reptiil-energiaid tõelise jumaliku Mina sooritusi ära soperdama...

Loenguis sooritab Villido suurepärase esinemistehnika, tahvelarvuti, publikuga saavutatud sünergia ja leebelt kehtestatud alfaisase positsiooniga selle, et minu armas skeptik, alalis-argumentaator, 10009x mõõtja ja võibolla 1x lõikaja – aga võibolla mitte sedagi – astus guruga loovasse-lobedasse dialoogi. Ilma, et oleks ise seda märganud.

Ja muudkui õppigem, kuidas ta Seda teeb.

Ühtlasi on pärast teha kodune töö.

Kuidas. Kellega. Kuhu edasi.

Jah, meil on märkimisväärselt palju ühist – samad ümbritsevad inimesed vaimsel teekonnal, lõputult loovat ehitamist ja puhastamist, mittemillestki väga millegi arendamist, vaba kulgemise ja orjastava projektimaastiku vahel laveerimist...

Kuidas jääda vaimselt vormi ja normi oma muinasmaad ametkondade vahel loovides?

Selleks peab olema meeskond ja tööjaotus, õpetab Villido.

Kellega arvestada tervikpildil, mis Lilleoru kogukonnas on ka sissetuleku mõttes kaunisti tööle hakanud? Koos naiskonnaga müüakse seal õpetust ja üritusi, raamatuid ja alla-üles-laadimisi nii, et see on väärikas ja külluslik tehing.

Kuhu edasi fokuseerida oma Lugu nii, et õnnestuks tõepoolest teha, mida tahad, sellest elatuda, mitte tõelist Mina vägistada – ning pistelisi õnnehetki näpata?

Ainüksi Villidole mõtlemine julgustab: see on võimalik.

Veel enam – see on ainumõeldav.

Ehkki Ishvarananda lubas sissejuhatuseks Kriya joogasse täiesti teistmoodi kõnelda, sest see polnud teadliku muutumise kunst Human 2.0 – mis on tal muide joogale kui inimeseõpetusele täienduseks välja töötatud – voogas saali mahelahe inihinge inseneeria loomanahkade vahelt.

Agori. Automatism. Kogeja. Dhyana. Emtosioonidega samastumisest välja kasvamine - need olid asjad, mille 2019. aasta suvisest Lilleorust oma kodusesse valgustöökotta kaasa tõin. Siin oma teel neid asju ise, otse ja omadega edasi teen. Tassis kuumatõrjeks punane tee rooibos.

Iga Algallikaga ühenduja on oma loodud muinasmaa boss. Ingvar on saanud pühitsuse inimteadvuse 40 seisundi seas surfamisel 144 tehnika kasutamiseks ja õpetamseks. Olles seejuures üks 5st kogu planeedil. Ja temale elegantses muumorivõtmes Lugusid vesta sobib ja meeldib. Ilusal isasel moel pisut eputledes ja meisterlikult müües. Mis on loomulik – inimkeha püsib ja Lilleoru kogukond kosub maist toitu-elektrit-naftat süües. 5 eritihedusega keha vajadused on vrdsed. Nagu on õigupoolest ka tehnikad-praktikad-koolkonnad buddhismist šamanismini ja maausust nimeta valgustööni. Villido on neid variante nõnda palju läbi teinud, et ei mäleta, mitu ja miks. Tänases otseühenduses Omadega on tal jalas rõõmus ja vaba teksapüks. Ja mitte oranž pühendatu rüü. Ning Euroopasse ekstra teda vaatama tulnud joogi Mad Babaga laual heeringas ja kartuli-vorstisalat. Ei raame ega kostüümidraamat. Pühades äärmustes ära käinud tegija tohib. Sest ta on AGORI. Mitte segi ajada 1,5 sajandit tagasi Pärnus sündinud karikaturistiga :D

Jooga-sõna ise on maakeelde tõlkimata – mis on parem kui nihutõlge 1001 äputõlke seas. Inimolemuse õpetuse tegus Kriya-suund koos eriti füüsilise Hatha-joogaga välistab kõrvalt vaatleva emotsioone lahustava emotsioone sala-alal-hoidva paigalpüsimise. Kui eraklev-vaatleva suuna joogi end vähegi liigutab, lendab settinud s... taas ja taas ventilaatorisse. Ja probleemide ümber vadistavad lollid mõtted aina manifesteerivad ja taotlevad, loovad ja loovad ja loovad samade mustrite probleeme.

Praktikad timmivad haamrit õhus ringi vihistamise asemel täpselt sihtima – ent kui selles praktikas tekib automatism, peatub areng. Ning kogeja peab uued tasemed valima. Mida enm kogeja-tegija omal nahal läbi teeb, seda selgemalt ta samade asjadega sehkendajate murede-tõbede tausta läbi näeb. Seda tavapärasemalt tema loovas väes sokipaar x-faktori jõul lendu läeb – ning maagisooned-arteesiaallikad leiavad tema teadlikud käed. Ei miskit uhhuud selles maagilises väes.

Tänases Eestis pole õnneks ka seda segavat hirmu, et ühenduses olija oma argi-imede kogemise eest tuleriidale või ristile läeb. Oma pühendust õpetades ta selgesti näeb, kas järgijal on võti õigesti käes.

Kui on jamasti, siis tõlgib. Dhyana – dejateljnostj – tegu – näitab, kas õnnestus. Mis peamine – igal kogejal on oma isiklik olemuslik kogemus.

Kes ammutab praanat vikati või sõnnikuhargi rütmis hingates ja luuaga majapidu pidades puhastab üksiti ka endas üles tulevad tunded. Kes... Valik on sinu. Mis peamine – sina ei ole probleem. Oled kogeja. Iga mõttega oma tegelikkuse tegija.