Kati kobistab end EduTehasesse

Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?

Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.

Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.

Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabašurnaalideks.

Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabašurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.

Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.

Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.

Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niiimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakügset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.

Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.

Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.

Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.

Mitte ühtki projekti enam.

Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel intertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veeel ja veel orja-ahelaid.

Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.

Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal :)

Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.

Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja... kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.

Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.

Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.

Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.

Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.

Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.

Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.

Nojaa, mitte päris.

Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.

Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.

Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah :D Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha :D

Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks :D Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!

See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.

See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada... Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.

Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.

Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!

Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.

Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.

Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg! 

Hando Kruuv - Tartu da Vinci

Eesti üks värvikamaid, viljakamaid, mitmekülgsemaid ja teenekamaid leiutajaid ja elukunstnikke Hando Kruuv (82) otsustas oma Loo raamatusse koguda. Samal ajal, kui 20aastased kukepojad memuaare muljuvad, on terve pljeaad vaana kooli mehi lahkunud ilma, et raamat järele oleks jäänud.

Alustasime koos leidur Aavo Murutaluga Kruuvi-papa legendi jäädvustamist juunikuises Rapla Elujõu keskuses ning see ringvaade vanameistri seiklustes toimib ilmselt päris hea isuäratajana kõiki neid teemasid põhjalikumalt uurima – nii lugejate kui kirjutajate puhul.

Suureks kasvamine vajab ruumi

„Leidurid on imelikud inimesed, kelle kohta soomlased ütlevad „keksijad“ - vaadake, mis minul on!“ arutleb Hando. „Samas on ju põhjust keksida ka. Pole juhus, kes just tegi. Teeb see, kes saab. Saab see, kellele eeldusi ja tingimusi antakse.

Leiutajaid ei künta ega külvata, neid kasvatavad nende ema ja isa. Kellel kodus pole arenguks ruumi, ei arene. Lisaks peab leiduril olema hea mälu ja orienteerumisvõime. Ka sulle räägitavas lolluses võib olla iva – kui ei oska kuulata ega näilises rumaluses pärleid leida, on see su enese viga. Ära salva ei sõpra ega isehakanud tarka – kuula ära, saa aru!

Ära solvu isegi siis, kui sind tahetakse mõnitada. Küsi – miks? Ja küsi veel kord üle, miks ta sulle mingit näilist jama räägib – ehk on see ukselink, tarkusekoti võti. Võibolla sina setitad sellest sogast just teadmise, mida üks või teine rauatükk tegema peaks.“

Tänu oma vanematele Tartu da Vinciks kasvanud mees on kogenud, et parema puudumisel tehtud juhuslikke vidinaid vaadeldes on ta reeglina välja mõelnud, kuidas asjad targemini – ka tarkadest lahenditest paremini – käivad.

„Selleks, et üha uuesti jalgratast ei leiutaks, peab olema hea analüüsivõime. Ja teotahe. Asjad nii ei käi, et idee tulles lööd käega – ääh, kuule, paku parem õlut! Peab olema piisavalt enesearmastaja – mitte uhke! - et oma ideid mitte raisku lasta.

Kes ideed ära raiskab, läheb riigikokku, kus 99% tema repliikidest ei kõlba kuhugi. Seal ollakse hallide kardinalide hüpikud tagatubades. Mittekeegid. Sellega võrreldes on ka pisike tegelik leiutis tegelik väärtus.“

Hando isa oli Emajõel ettevõtja jõelaevade alal. Kulak mõistagi – hea, et üldse Eestisse ja ellu jäi. Vanameister arutleb, kui osav oli Lenini orjapidamise idee, mille Stalin ellu viis – jäeti loll mass, kes vastu ei hakka, intelligents tapeti ja küüditati.

„Minu isa põlistatud lodjakultuurist midagi ikka jäi. Minu mällu jäi idee kõikvõimsast kuradipöörast. Jõekääru keerutama jäänud lodi võinuks nädal aega ühes kohas pöörelda, kui me poleks kuradipööra kasutanud.

Selleks on vaja mõõdukat köit, kaht malka ja kaht meest. Üks hoiab üht malka kinni, teine kõnnib teisega ringi – nii võib paigast liigutada nii mitmetonnise laeva kui auto mülkast. Oluline on trossi sõlm. Mina õppisin selle isalt 5aastasena ära.

Nii isa kui ema ei ajanud mind kuitahes noorena mistahes juttude puhul toast välja – ütlesid vastupidiselt enamusele silmaklappidega peredele: see poiss peab kõike kuulma ja teadma. Tänu sellele, et ma tõde teadsin, polnud ma kgbšnikute poolt ostetav ega müüdav ning mu arstiõpingud ülikoolis jäid pooleli...

Igatahes on õige see, et inimene peab ja tohib käed ja riided ära määrida. Tööriistu ära nürida ega kaotada ei tohi. Kui meile sõja ajal rinne peale tuli, uputasime väärt tööriistad musta õli tünni kirjaga Eesti Majanduse Ühisus. Tünnil olid pärast pommikillu augud sees ja paigad peal – aga riistapark jäi meile alles.“

Õppind mehed, õiged riistad

Hando ise tahtis põrsakujulise lõikelaua eeskujul hobusekujulist meisterdada. Nüsis vaevu ratsu laudja mingisse vormi, kuni ema vihjas, et see töö ei käi kriiks-krääks-viiliga.

„Isa töölauda ei tohtinud mitte keegi rüvetada. Ja pesemata kätega söögilauda ei tohtinud samuti istuda. Käsi määrisime täpselt sellega, mida parasjagu vaja oli – kui pärast sõda oli kabjaraudadega raske, kombineerisime 2-kilovatise mootori, hooratta ja raiumise stantsimiseks. Kui katseremondi tehase direktriss kurtis, et ei saa kompressori survet üles, mõtlesin – ise ikka väga noor veel – välja, et karterist tuleb õli sellepärast välja, et rõngad on pikad. Lisaks käsitles keegi tibla neid liivaste kinnastega – mis tähendas, et tihenditel olid parandamatud kriimud peal.

Maailm on sedasorti tuimi pakke täis. Kusjuures too tegelane oli tehases praktikal – ja tal oli suva. Direktrissil polnud paremat võtta... Okupatsiooniaegne riik oli täis selliseid suure raha otsijaid, endal hall pilv peas.“

Noor Hando lahendas asja nõnda, et tsinkkloriidiga joodetud tinatükk sai silindrisse tihendajaks. Sisepõlemismootoreid jootis vasega. Ja tema tehtud riistad töötavad tänini. Kokku vist sadu üles kirjutamata, ammugi patenteerimata leiutisi.

„Mina olen kindaid kandnud ainult nende tööde puhul, mis on moel või teisel ohtlikud. Maniküüri pärast ei iialgi.

Tahtsin muidugi saada Üleliidulise Leiutajate ja Ratsionaliseerijate Ühingu teeneliseks leiutajaks – siis ei oleks mind vangi saadud panna. Lätlastel sai juba kahe leiutise puhul selle päästv tiitli. Mul olnuks seda nii ettevõtliku isa, metsavendade varjamise kui näkku kirjutatud meelsuse pärast vaja olnud. Ei saanud – ja kukkusin metsavendade relvade pärast kolmeks aastaks kinni.“

Noor mõtleja sai nende aastatega selgeks, mis asi on n.liit. Ta töötas vangina aparaaditehases metalli hööveldajana ning nägi igal sammul imelist lollust duralumiiniumi viilimisest – selle asemel, et saagida – tõdemuseni, miks saagideks nimetati sakilise servaga plekitükke: õigest metallist tehti nuge. Ja nii, nagu teistest tarkatest-töökatest eestlastest, tehti temast madalalaubaliste kaaslaste kõnepruugis „Jobannõi estonets.“

Arhangelski orjast kullassepaks

Mees meenutab, et nende brigaadi meister Severnaja Dvinaa saarel oli venelane, kes ei kuuletunud üle Narva jõe kostunud kutsele „druzja Rossii, vernitesj!“ Tema ise aga läks üleni kollaseks, kui kõhuli saeraamile šabloone kinnitas ning seepeale inimkeha protsesside vahelised seosed välja mõtles.

Vangide toiduks oli poolmädanenud tursk, mille luu torkas noormehe sapijuha läbi – sellest kollasus. Saksa vangidest arstidega sai Kruuv tänu sellele sapi laiali masseerimise asjus ladusalt konsulteerida, et oli koolis hea saksa keele omandanud.

„Sattusin oma seibide-stantsimise matriitsi, endaleiutatud numberluku eelkäija ja muude nuputistega tehnikaajakirja „Izobretatelj-ratsionalizator“ liiginimetuse all „ümber kasvatatud nõukogude noor.“ Tänu sellele võttis kohus mu srokist pool maha. Ja kuna minu leiutiste abiga tehti päevas 131% plaanist, mõisteti mind päris vabaks – kusjuures isiklikule kaardile mu vangistust ka ei kantud.

Enne jõudsin 6pulgalise mustlaseluku 12pulgaliseks arendada.

Kui 1957. aastal Tartu aparaaditehasesse tööle läksin, tehti mind ametlikult riigivargaks. Saatus aga tegi mind meditsiiniliste riistade leiutajaks. Stomatoloogia polikliiniku peaarst dr. Veermaa lasi mul parandada oma paadi tuulutusluuki – ja kutsus mu tööstiili nähes mind enda juurde tööle.

Hooldasin puurmasinaid, ilusate medõdedega siiberdada ei tohtinud – küll aga juurutas sähvakaga daam, dr. Tölp hammaste pleegitamist vesinik-iooidega. Minul oli vaja välja mõelda, kuidas kontaktid ülalõua hammaste külge panna. Mõelsin.

Leiutasin ka galvaanilise vooluga – 2,5-3 volti – hambaravi – see ravis ülikiiresti põletikku ja toimis ka valuvaigistina. Jõudsi välja töötada ka põse-silmade-aju-kõrvade mõjutamise elektroodid, enne kui keegi mõjuvõimas loll hakkas väitma, et see metoodika põhjustab luuhõrenemist. Möga!

Edasi sai minust valehammaste meister ning 21aastaselt võitsin noorte leiutajate konkursi – mis oli mingile Tartu põlluhiirekesele Moskva mastaapide kõrval tohutu saavutus.“

Moskasse asuda noorsand vaatamata korduvatele kutsetele ei tahtnud – temast sai kodus päevatöö kõrvalt kullassepp. Sõrmustega ta ei flirtinud – need on alati ja igal juhul maigu ja sõnumiga asjad – tema rida olid kõrvarõngad ja kellad. Selle töö tõttu oli tal eriti tungivalt teenelise tiitlit tarvis.

Elu eest Kremlini välja

„Kullaga tegelemine võrdus valuutaga hangeldamisega – selle eest sai 10-25 aastat trelle. Seetõttu jooksin oma elektroforeesi süsteemiga teenelise tiitli saamiseks sõna otseses mõttes Kremlini välja.

Pomerantseva stomatoloogia instituudis vastasin dr. Pomerantseva tuhandele küsimusele – ning tänu sellele varastas temakene minu leiutise sujuvalt ära,“ muigab leidur, kes on elu jooksul kümneid, et mitte öelda sadu ideevargusi kogenud. „Kui ma olin piisavalt näinud voki süsteemiga hambapuuri tegutsemisi – õde tallas, arst puuris, pahatihti ka läbi patsiendi põse – võtsin Siemens-Juncketi masinat täiustades kasutusele õhkturbiini. Närvisüsteem tajub puurimist kuni 30 hertsi, üle 35 lõika nagu seepi.

Ka see idee taheti tükkis elektroforeesiga tuuri panna. Mul olid mõlemad korralikus nahkköites Moskvas kaasas. Sain teada, et mu töid preiskurantides isegi ei registreeritud – sirgelt vasakule ära. Hotellis tuli miilits minu tuppa ja teatas, et ma, kriminaalkorras karistatu, pean kolme tunni jooksul Moskvast kaduma või sõidan tapiga kinni tagasi. Donnerwetter, ma ütlen!

Mul oli kokku lepitud kohtumine Nikita Sergejevitš Hruštšoviga, et oma õigust nõuda – ja tapiga tagasi!? Leidsin leiutajate komitee 12laualise labürindi läbimise järel oma kallid kaaned riiklike saladuste seifist. Uskusin, et nüüd on asjad korras ja jätsin tookord Kremlis käimata.

Ent tegelikult pidanuksin asjade kontrollimiseks oma 45rublase palga eest igal nädalal Moskvas käima... Minult varastatud leiutis lekkis samas juba ajakirja „Nauka i Žiznj“, Harkovi tehas hakkas hääleta-valuta hambapuure ei-tea-kelle-leiutisena tootma – ja müüs patendi edasi Kodakile.

Aga mina läksin samal ajal labidaga maad kaevavatele naistele kartulipanekul oma leiutisega appi – harkadrale traktor ette.

Ja leiutasime koos insener Tikerpilliga mootorsae „Družba“ - sulle-mulle saele mootori. Mida Boris Kabur pärast kaagutas, pole tähtis – iga kgbšnik rääkis, mis muinasjuttu just tahtis – tõe nimel vastu vaidleja sai peksa.“

Hando pandi jälle vangi.

Tapiga sõideti Kuibõševi, kus hüdroelektrijaam oli tammi murdumise tõttu hävinud. Seekord oli lõbusas seltskonnas palju eestlasi – Tikerpill kaasa arvatud. Kuna elektrijaama olid ehitanud orjad, oli see kokku laotud tsemendikottidest – mitte betoonist – liiv sahmaki kottide vahele – ja laiali tema lendaski.

Nii hullusti kui Mamai kurgaani vangidel, kelle nälginud surnukehad mullaga kaeti ja „kangelasobjekt“ saadi, Handol siiski ei läinud. Ta sai sunnitöölt päeva pealt vabaks tänu sellele, et tema leiutatud meetodil valmistati kaldal betoonkuubikud – väga palju betoonkuubikuid täpsemalt – millega jõgi uuesti kinni laoti.

Järjekordseks kinniminekuks sobis kalaäri.

„Jaapanlased olid konstrueerinud saira-traali – vesi seisab, traal liigub, kinni püütakse ainult puhas saak. Ma tegin järele – kala tuli sedasi rohkem kui oodatud. Sõbrad viisid Piiteri turule. Äri oli selline, et minu leiutis läks apirantidele ja kala sai mulle, kes ma olin hakanud samal ajal kodus garaažis Žigulitele nukkvõlle tegema – käed õiget pidi küljes, raha küllalt...

Teised kalaärikad taipasid turupaberites endale Sitaratas ja Kellakott nimeks panna, mina-tola liputasin lahkesti Kruuvi nimega – Peipsi kallast pidi küttides jõuti minuni, kõigi teiste noos tuli samuti minu kraesse. 160 tuhat rubla pluss dokumentide võltsimine oli nii suur ulatus - „spekuljant grupnovo maštapa“, et selle eest võinuks suisa mahalaskmisele minna.

Kindral-pensionär oli kohtunikuks, advokaat Karankov mind aidata ei saanud...

Ma ise aitasin end protsessi kõrval relsside peal šahtkuivati leiutamisega kalade jaoks – seal sai 2 tonni korraga kuivatada. Juba vangikongis, kirjutasin sellele patendi saamiseks autorit. 5 aastat range režiimiga vanglat Valgevenes oli selleks ju vaikne kena kohakene küllalt...“

Hando leiutisega teeniti hiljem 13 miljonit rubla kasumit. Ikka ei meeldinud seltskonnale, et mehel on „ogromnaja villa, banja v podvalje“ - ja palk suurem kui tublil kommunistil.

Mida ütles Stalin, mida Frunze?

Kui eriliselt andekas, veel erilisema saatusega mees Eestisse üle toodi, astus ta ülikooli ning jõudis oma arstikssaamisega lausa 2.kursuseni: „Samal ajal, kui ma ehitasin ülikooli keemiahoones aparaate, kosis mind KGB. Oli valida, kas kukun läbi keemias, nõukogude liidu ajaloos, poliitökonoomias... Õppisin ja tuupisin – ainsaks pisut õnnelikumaks momendiks, et tüdrukute abiga... Mida ütles Stalin, mida Frunze!?

Jõudsin järeldusele, et kommunism ongi võimalik ainult paberil.

Ning tõeline vabadus elab inimese peas ja loomingus.

Mis muud kui et elu läks ikka edasi – leiutasin neurokirurgidele aju külmutamise aparaadi, mikrobioloogidele salastatud bakterite töötlemise aparaadi – vaakumiga, nii et kestad ei kõhetu – mis oli ilmselgelt bakterioloogiline relv. Meil oli ju seal ka endine SS-tegelane Saarma, kellele olid inimkatsed tuttavad...

Tema mind viimaks ülikoolist välja „aitaski“. Ometi tahtsin saada ravitehnikat ja -tehnoloogiat valdavaks arstiks, mitte tabletijagajaks... Olen kokku puutunud nii neutronpommide kui vesinikupommidega ning 10 päeva Moskvas krüostaate valmistanud. Teised teenisid tuhandeid, mina 10 rubla. Ent samas olid selle töö ümber ka pidevad surmad, ärakeelamised...

Mu ahastus ebaõigluse ja üleelatu pärast oli toona nii suur, et kui neutronkahurit ehitades kruvikeeraja läbi käe torkasin, viskasin valusa vihaga ta klaasidesse. Täiega. Kuna kahur pidi kohe valmis saama, järgnes hull ekspertiis kruvikeeraja kaalumise, lennukaare mõõtmise ja kõige muu toredaga.“

Tütar Kristast kui Eesti kõigi aegade edukaimast naispurjetajast sai.

Poeg Riho on täna Indias Eestit 5 riigis esindav suursaadik.

Põrgumasinast planeedi elulooni

Hando on eakaaslaste ja nooremategi põlvkondade emotsionaalsesse ja tehnilisse mällu jäänud oma põrgumasinaga, millega ta otsekui vanapagan piki Emajõge küttis. Paadimootorile ehitas pika saba ja propelleri taha ning kihutas, see 19kilone tont jalgevahel, 9 teiseski riigis tsirkust teha.

„Mul oli sel ajal pidevalt viis nuhki sabas – uhke eskort! - et ma üle lahe välismaale ei putkaks. Mis te naljatate – kui sellega 3 kilomeetrit 60 kilomeetrit tunnis kupatasin, trepist enam alla ei saanud – üles veel, aga alla täitsa tuta-tuta. Kellelegi teisele laenata ei saanud – võhik oleks end ära seibinud.

Aga jääpurjatega, mille leiutamise-täiustamise-ehitamisega alustasin Krista ja Riho pärast, tegin kooperatiivi. 104 jääpurjekat sai kokku.

Organisatsioon Memento omakorda tegi teistpidi kooperatiivi.

Kui ma olin Lenini monumendi teisaldamisega Tartu südalinnast käe soojaks saanud ja repressioonide ohvritele Rukilille keevitasin, jäädvustati mu taies raamatus nagu ühislooming, rahvalaul.

Ülikooli füüsikahoones asuva Foucault' pendli autorlus on seni veel ikka mulle jäänud,“ naerab vanameister õige pisut kibedalt. „Küll aga sain ma juba ammu aru, et lisaks Maa külgetõmbe jõule on veel miski. Mind on alati huvitanud selle miski, selle tehislikult toodetamatu energia päritolu.

Juveliirina praktiseerides püüdsin aparaadiga kristalle ehitada ja briljantide kasvuhoonet rajada – süsiniku baasil sulateemantist väga kõrge rõhu all hektaeedreid saada... Siinkohal ikka Emakest Maad ja loodust – või Loojat ennast – ei jäljenda.

Ja sellepärast teemantid kui tükikesed Päikesest nii kallid ongi.

Üks oluline põhjus, miks ma olen otsustanud Oma Raamatu välja anda, on mu teooria meie planeedi sünnist ja arengust. Kuna minult on nii loendamatult palju intellektuaalset vara pihta pannud, kirjeldan väga ettevaatlikult ja kokkuhoidlikult.

Kui Päikest tabas ilmselt väike komeet või suur meteoriit, lendas teiste kildude seas ilmaruumi ka algne Maa – plönni kujuline moodustis, mis tasapisi palliks tõmbus. Kui kosmosest tuli õnneliku juhusena vesi, saabusid ka saurused ja sõnajalad. Kuna planeet ei pöörelnud, pidid saurused alaliselt matkama, et mitte külma kätte jääda. Mul on nende liikumise kiiruski välja arvutatud.

Miljardeid aastaid evolutsiooni eksitas kokkupõrge meteoriidiga – umbes 2500 kilomeetit läbimõõtu teisel – mida ma nimetan raudikuks. Pauk käis Mehhiko lahte, raudik tungis praeguse Vahemere ja Türgi alt Tiibeti kiltmaasse ja maakera rebenes mandriteks. Üksiti sai Maa sellelt litakalt oma kineetilise spinni, mis meid tänini pöörlemas hoiab.

Kui seda teooriat astronoom Jaanistele rääkisin... Veendusin, et mul on õigus.

Mis puutub Maa pooluste vaheldumisse, siis kui raud sulab, tema magnetism kaob – sellest see tuleb. Sauruste ajal olid 30-40 aasta pikkused jääajad, millest annavad tunnistust tänased ümaraks keerutatud rändrahnud-munakivid-kivikesed.

Ühtlasi keerutas jäämass maakera ennast. Viimane suur jääaeg tuli põhjasuunalt enne planeedi tegeliku telje teket. Siis saurused ära külmusidki – ja nendest nii mõnegi liha jäi maa-alusesse keltsa sügavkülma – seda on leitud-söödud ja hiljem aru saadud, mida söödi...

Mul on seletus nii selle kohta, miks on Austraalias kivisüsi maa peal, meil põlevkivi maa all, kuidas sai nafta Hiiumaa alla,“ räägib innustunult mees, kes samas on leiutanud akudrelliga ühilduva kalapuhastaja, marjaraputi, roti- ja mutilõkse, rakendanud nii mahla suruõhutöötlust kui tootnud-müünud veinipudelite mulksutorusid. „Mind huvitab ühtviisi nii elusolendite instinktide inerts, millel põhineb looduslik valik – näiteks kooruvatest kilpkonnadest jäävad ellu vaid öösel koorujad, päevased süüakse ära... Kui eranditult iga eluala tehnika, millega ma vähegi kokku puutun.

Aga üldiselt näib olevat sedasi, et mida rutem tarkus levib, seda lollimaks maailm läheb.

Kes pole kätt õliseks teinud, see asjadevaheliste soeste peale ei tule.

Inimkond on sellest tänaseks imekombel juba aru saanud, et tuumavarjendite ehitamisel pole mõtet – kui usu- ja ressursside sõjad tuumasõja vallandaksid, veab sellel, kes kohe otsa saab. Vee ja varude lõpp ilmselt nii peagi elu Maal ei lõpeta – seega ootame huviga, milliste mutantide planeet meil siinse füüsilise ja vaimse saaste meelevallas olema hakkab.“

Liina Mittermayr suusamägedest põgenikeni

Austrias elava tartlanna Liina Mittermayri Lugu on tõestus tõsiasjale, et meie elu on etappide jada. Tööd ja suhted saavad valmis ja annavad aluse uutele algustele – kuniks elu.

„Ajutine on teatavasti igavene,“ arutleb karge kaunitar, kes näeb tänaseks välja austerlasem kui austerlased ise. „Lapsehoidjaks tulin – ja näib, et eluks ajaks jäin.“

Enam kui paarikümne aastaga kahest kenast kooselust läbi tulnud ja tütre teismeliseks kasvatanud naine on kogenud: „Lahutused teevad sõpradeks. Nii kohtunikust Franzi kui gastronoomist Rudolfiga ja nende peredega oleme väga meeldivas sünergias. Olid ajad, mil siinsetel õpetajatel oli totter illusioon: ahhaa, väike Emily ütleb, et emme suusatab ja issi teeb aprez-ski'd – järelikult on miskid naudisklevad luhvtid. Tegelikult töötame nii suusainstruktorite-turistiteenindajate kui kõrtsmike-hütte'pidajatena sageli 24/7.

Siit võiks omakorda eestlasliku loogikaga arvata, et ma pidanuksin pärast 10 aastat turismiteenistumist oma isikliku suusakooli avama – aga igaüks ei pea eraettevõtjaks karjäärama. Mina töötan nüüd juba 10ndat aastat siin põgenikega ning Eesti poolt vaadates olen siin selleks, et rahustada: ei nad Maarjamaale taha – ajadeski mitte.“

Pioneerid

Pea veerand sajandit tagasi läbi Saksamaa Austriasse sujunud Liina kohta kehtib terve rida võõrsõnu analüütilisest konservatiivseni. Seetõttu tasub usaldada nii seda, mida ta oma delikaatselt täpses ja maitsekalt humoorikas kõnepruugis jutustab vestlustes ja raamatus „Minu Austria“. Mida ta kirjutas samuti 10 aastat, nagu need kaua-tehtud-kaunikesed asjad tal käivadki.

Temast on kujunenud poisikeselik-daamilik teejuht ja õpetaja nii üldteada Austria - Mozart, „Helisev muusika“, Alpid, Red Bull, Freud, Conchita... - kui tundmatute süvahoovuste avajana.

„Olime sopran Katrin Lehismetsaga esimesed, kes siia tulid. Tema asus koos oma tütre isa Lauri Vasaraga 1965.aasta „Heliseva muusika“ loodud muinasmaa teenistusse kõigepealt Mozarteumis, nüüd juba legendaarseks saanud suveniirkontsertidega Mozartist Alpi-aasadeni.

Ilus ja elus muinasjutt väärib teenimist ja elatab.“

Saksa ja vene filoloogist tudengi ja lapsehoidjana alustanud Liina on oma Lugu elades korduvalt täheldanud: kõrgharidust leiva peale ei määri – ent eranditult kõik õpitu kulub uute elujärkude alus-paketis moel või teisel tõhusalt ära.

Tänaseks on toonaste pioneeride - neist esimene meie tänane aukonsul Sirje Windig-Frauenloeb - ümber kogunenud eestlaste seltskond – põhiliselt naised – kes tähistavad isamaiste tavade ja toitudega jõule ja rahvuspühasid. Laulavad ja lõõgastuvad kombel, mis on omane vaid medekandi naistele.

„Oleme analüüsinud, miks austerlannadel – ja meil endil ka – on vastupidiselt eestilikule kampaaniakorras iibetõstule vaid üks-kaks last. Aga sellepärast, et nii on mõeldavam pakkuda maimukestele kõike, mida ise oleks lapsepõlves tahtnud. Oleme rõõmu ja tänuga kogenud, kui ladusalt õpetab lastele keelt ja kuulumist lasteaia keelekümblus. Mille vastandina isoleerivad islamiusulised end lapsest saadik muust ühiskonnast ja kultuurist,“ arutleb Liina. „Samas pole Austrias mõeldav seesugune emantsipatsioon, nagu meil Skandinaavia naabritena üha tavapärasem.

Mehed paremini teenivate naiste karjääri huvides lapsepuhkusele? Mõeldamatu! Nagu ka laste piinamine koolikatsete ja võistleva sildistamisega: kooli minnakse õppima, mitte kannatama.

Elurõõmus ja nautiv austerlane on muretsev-hirmunud eestlasele nii tänuväärt eeskuju, et meie kes me oleme sesse riiki jäänud, oleme temasse sügavalt ja süvenevalt armunud.“

Vana Euroopa

Kirikud, köök ja kohvikud on peale „kindereid“ järgmised k-d, mis meenuvad Austriaga seoses. Ja seda koos vanadele väärikatele riikidele omase rahuga, mis ei pigista õlgadest ega tee paksuks. Liinale meeldib ka selle Alpi-rahva laulev laisk keel, mida tuleb umbes samal määral ekstra õppida nagu võro kiilt.

„Olen saanud ennast selle siiralt sooja ja kallistava rahva seas tõeliselt külma klimbina tunda – kuni õppisin ka ise ära nii vanema põlvkonna enesestmõistetava embamis-etiketi kui noorema põlvkonna bussi-bussi-põsemusid. Kiitmist piisava kvaliteedi ja kvantiteediga õpin ikka veel – kui ei oska, võid väga lihtsalt võõrustaja või koka nutma ajada.

Sellest sain üsna kiiresti aru, miks käseküche, strudel ja lopsakas šnitsel prouasid paksuks ei aja – mäesuusatamine on sedavõrd levinud ja energiamahukas spordiala, et tüseneda pole võimalik. Tiitlitest vaimustunud rahvaste - näiteks sakslaste tava eriti hea kohvi pärast mõnda Austria väikelinna sõita jäi hämaraks seni, kuni ise toda teise linnakese kohvi kogesin. Oli vahe küll – seiklus ja meelelahutus pealekauba.

Lisaks kulub väikelinnades nähtav juurtehoidmine rahvariietest lauludeni ära ka teadasaamiseks, kuidas 8miljoniline rahvas end Viini kultuurikarika ja Saltzburgi muinasjutulisuse taustal ülinõudlike pagulasmasside arulageduse eest kaitseb.“

Kuna tartlanna pole katoliiklane, koges tema oma isiklikku pulmaidülli Mirabelli lossis. Ja kuna Austrias vaid üks kord laulatatakse, piirdus temagi teine kooselu tütre kui taevakingituse, mitte pitsivahu ja pulmakelladega.

„Võin vana hea Euroopa südames kogetu põhjal kinnitada: igaühe jaoks on erinevatel eluetappidel tõepoolest ootel õige töö, oma tee verstapostidega haakuv mees, sel elukümnendil toimivaim arenguviis, mida eelmises elus ettegi poleks kujutanud,“ teab Liina. „Pärast 30aastasena lõpetatud ülikooli päädisid kõik mu tööotsingud, mille käigus saatsin nii nõustaja kui abikaasa innustusel loendamatuid CVsid kujuteldamatutesse ametisse pürgimiseks, ettekandja töökohaga hotellis. Sellest algas minu biograafiline peatükk „10 aastat turismi“.

Sain ja jäin venekeelsete turistide talitajaks suusamägede magnetilises labürindis – ja sealt edasi oli loogiline, et murdmaasuusatajast minust kujunes saatusele alistudes mäesuusatamise instruktor.

Noorele kohtunikule mehele minnes oletasin, et Viinis minu teekond lõpebki. Kuni ka tema seisusele sobivat töökohta otsis, kavandasime koos sõpradega Austraalia-reisi... kuhu nood läksid üksi, sest minu Franz sai tööle Alpilinnakesse. Siinsete seaduste järgi pidanuks ta vastu võtma mistahes määratud töökoha kasvõi meie mõistes kapa-kohilasse – aga meile määrati midagi eriti head.

Nõnda minagi aastal 2000 Austraalia asemel Zell am Seesse sain ja jäin.

Viis aastat hiljem uue elukaaslase Rudolfiga plaanitud Tai-reisi asemel jõudsin kaheraudsele opile. Pärast plaanilist tsüstide eemaldamist täitus mu kõhuõõs verega ning teise lõikuse käigus võitlesin juba elu eest. Aga mõne aja pärast järgnenud auhind oli võimas – tütar!“

Oma kogemusi poetav leedi Mittermayr on ääretult diskreetne nii vestlustes kui oma raamatus nii suhete kui tsüstide kui kasvõi ignorantsemat sorti austerlaste asjus, kes pole „Heliseva muusika“ fluidumi pealt kopsakalt teenides ise neid paiku – nüüdseid turistilõkse – läbi käinudki.

Suusaviirus

Tänaste kiirete tõusude maailmas on juba reegel, mitte enam erand, et iial pole hilja ning täiesti normaalne on nobedate paaristõugetega kujuneda ehmunud murdmaasuusatajast kutseliseks mäesuusatamise instruktoriks.

Kõigepealt allus naine üldisele voole ja kallima käsule ning läks mäele. Õppis ja armus sellesse spordialasse, mis on ühtlasi elulaad ja meelelahutus, seltsielu vorm ja eneseavastamise moodus.

Turismibüroos venekeelse imedemaa Alpi-emmena korraldas ta 24/7 kundede mägedevallutusi varustusest turvalisuseni, koolitusest etiketini.

„Mida rikkam on klient, seda olulisem ja samas keerulisem on talle selgitada, et alles pärast suuskamist kui mägedesse tuleku põhieesmärki tuleb aprez-ski ja Jägermeister ning tants lettidel. Olin aastaid üks neist, kes askeldas aastaid selle nimel, et eestlastegi seas üha popim kallis ja sõltuvust tekitav harrastus oleks vanade heade traditsioonide vaimus turvatud.

Rahvast oli tarvis ühtaegu õpetada, et suuskade hüti ees hoidmise kindlaim nipp on nad sõprade omadega ristirästi segamini pista, nii et kiirustav varas paari kokku ei nopiks – ja samas leppida tõsiasjaga, et hinnalisel suusavarustusel on mitu funktsiooni. Uusrikaste naistel peavad olema õiget värvi saapad-suusad... pildistamiseks, mitte suusatamiseks. Neid ei huvita isegi tõsiasi, et paigas, kus temakene pildile saab, filmiti üks Bondi-filmidest...

Seega on täiesti ükskõik, kuidas bling-bling saabas istub ja suusk tasemele vastab, sest taset pole,“ naerab Liina, kellel on õnnestunud taktitundeliselt piprased sisemonoloogid turistide kui sõimusõna teemal ääretult maitsekalt kirja panna ning kargelt muiata selle üle, et venekeelne rikaskond nõuab meessoost suusainstruktorit ka siis, kui üldse suusatama õppida ei kavatsegi, peaasi, et pildistada ja flirtida saab. „Pere- ja sõpruskondade ühendajana on mäesuusatamine ületamatu tegija – võrdselt õndsatena on kõrvuti äsja kõndima õppinud maimud ja 70aastased noormeistrid.

Kuivõrd Austria õpetab inimese vanusesse täiesti uuel kombel suhtuma, pole oluline, kuidas riiki külastavad erinevad rahvused asju näevad – nad lähevad ju kenasti koju tagasi. Mäed jäävad.

Isiklik suusakool olnuks muide utoopia, selleks pead tegema rahvusvahelisel tasemel kehtivad suusakursused ja eksamid ja sealt ei saa ka väga paljud kohe ilgelt head suuskajad läbi, aastatepikkune töö  ja kursused... “

Põgenikud

Et meie planeedi rahvastepaabeli variantide paljusus selles elus võimalikult selgeks saada, algab Liina iga hommik juba kümnendat aastat... vanglas.

Mitte otse vanglas, kus Liina samuti töökülastustel käib, vaid vahialuste keskuses, kus hoitakse illegaale, keda maalt välja saata kavatsetakse - aga süsteem on nagu vanglas, kinnised kambrid ja karge kroonu söök.

„Kui kõrgharidusele vastavat erialatööd otsisin kuid – ja sukeldusin läbi ettekandja ameti turismi – siis vastuse põgenikega töötamiseks kandideerimisele sain poole tunniga. Minu kolleegid on pärit Makedoniast, Türgist, Kreekast ja Kosovost. Põgenikud omakorda on vastavalt sellele, kus käib parasjagu kodusõda või mõni suurem sõda, Iraanist-Iraagist, Nigeeriast, Gruusiast, Afganistanist...

Tuldud on nii paatidega, Shengeni viisaga, diilerite abiga kui igal muul moel, mis on perekond von Trappi pagemisest üle Alpide pehmelt öeldes mõnevõrra erinev.

Näib, et Austria külalislahkus on alateadlik-riiklik patukahetsus kunagise fašismi pärast. Hitleri maja on meil siin muide 2 miljoni euroga saadaval – keegi pole suutnud välja mõelda, mida temaga peale hakata.

Iga sõja tulemusel on migrantide arv siin kasvanud 1,5 miljonini. Kui võõrtööjõudu maale toodi, ei arvestanud keegi integratsiooniga ega tõsiasjaga, et töölistele tulevad pered järele. Austerlased tavatsevad aina mürgisemalt tänada: aitäh, mama Merkel!

Saksamaa heldus on toonud ka meile usutülid ja naistepõlguse, kultuurituse-valelikkuse-agressiivsuse – mille puhul minu jaoks on sümboliks elementaarne peldiku kasutamise oskamatus.

Kuitahes kärarikkalt sisserännanud ka nõuavad – meie lasteaedades-koolides-asutustes on ikkagi traditsiooniline rist väärikalt seinal – näokatete-pearättide kandmisest aga tahavad moslemite naised tasahilju ise loobuda.

Samas on minul naisena mehemürakatele siin vetsukasutamist õpetades ja neid lennukile aidates naisena üpriski... huvitav. Kui naist on harjutud pidama mehe omandiks, ei taheta just kuigi ladusalt naisterahvalt tulevat teavet kuulda võtta ega pilku dekolteest silmadesse fokuseerida.

Siinsed töötu abirahad ja põgenikele eraldatav on sedavõrd magus suutäis, et nutikamatel oma-õiguste-eest-seisjatel on välja töötatud terve valede süsteem, mis toob üha juurde majanduslikel põhjusel – mitte elu eest! - põgenevate noorte mustade meeste horde.

Tulemuseks on mõistagi neonatsism. Austria on nii väike, et siinse rahva sekka pole kuigi lihtne Eesti rahvaarvu jagu sisserännanuid ära peita.

Samas võin üsna veendunult lohutada ja julgustada – põgenikud ei tea Eestist endiselt midagi, kardavad tundmatust ega tule siia ka juhul, kui smuugeldajad on mõnele grusiinide või senegallaste perele viisa just Eesti kaudu sebinud.

Olen kommunismitondi ja muude ohtude jutud Eesti kohta reeglina enne ära kuulanud ja alles siis nentinud, et luulutamiseks valiti vale aadress – eestlane olen.

Samas olen üsna veendunud, et mina jään Austriasse.

Siinne kultuur ja tavad, inimlik soojus ja sõpruskond, õpitu ja kogetu on mu endale saanud. Tänu Sirje ridakaboksis kogunevale seltsile oleme samas eestlasteks jäänud – ja kutsume daamidega üksteist kenasti korrale, kui saksakeelsete abikaasade juuresolekutagi üksteisega automaatselt saksa keeles lobisema ununeme. Meie laste eesti keel... on teine teema. Ilmselt sama muudetamatu ja paratamatu nagu kogu arenenud maailma noorsoo kolimine ninapidi nutiseadmetesse...

Ent elukogemus teatavasti jagab inimesele arukust ja jõudu leppida asjadega, midaa ta muuta ei saa.“

Muinasmaasturid

Esiisade maadele tänaste muinasmaade rajajaid võib nimetada muinasmaasturiteks.

Nad toovad muinasaja tänapäeva, häälestavad oma muinasmaad endale sobivatesse niššidesse. Ja on ühtlasi jõulised igiliikurid, loomiseks – mitte laiamiseks – mõtestatud maasturid.

Nii Urmas Sõõrumaa Adilas kui Alar Tool Kabalas on maju ehitades ja maastikku muutes, istutades ja leiutades teinud kujuteldamatult jõulist tööd – sageli ja suures osas oma kätega. Ning samal ajal, kui nad kuivendavad-täidavad jõekalda lodust uudismaad ja kaevavad vastseid järvi, teeb Eesti riik ise sealsamas nende kõrval lageraiet, kavandab Rail Balticu rammimist muinasmaade keskele ja paugutab üksteisele paukpadrunitega pekku.

Muinasmaasturid, kellesuguste võrgustikuga Maarjamaa on õnneks üha väekamalt kaetud, mõjub trööstivalt – uues heas ilmas on maad ja metsad, külad ja talud valgustatud ettevõtjate-rahvajuhtide valduses ning talupojatarkusega juhitud riigis ei pääse aplad, oma isiklike hüvede pärast hirmunud šaakalid enam löögile.

Alar Tooli küla Vigala vetel

Maja kodus, päkapikk on läind – päkapikk on kodus, maja välja läind... Multifilmis teineteist otsinud maja ja päkapiku juhtumist erinevalt teab Alar täpselt, kui kaugele ja kellega ükski tema ehitatud parvmaja, vesijalgratas või kanuu parasjagu sõitis.

Tool on Eestimaa mitmest Kabalast selle asula, mis asub Vigala jõe kaldal Raikküla ja Märjamaa vahel, poiss. Ta on lõpetanud Kehtna ametikooli ja tema insenertehniline mõte möllab üsnagi õpitud alal, põimudes elu enese õpetatud olemise kunstiga.

„Vee peal ujuvad majad on Eestis väljaspool seadust. 14 aasta jooksul olen nii maatükki ja jõekallast hooldades kui elektri, vee ja kanalisatsiooni ujuvmajadele korraldamisel õppinud ja leiutanud nii tehnilisi lahendusi kui ametkondadega suhtlemist,“ nendib ebaeestlaslikult elurõõmus ja hoogne Alar. „Kõik parvmajad-saunad on meil varustatud 21.sajandi santehnikaga – ma ise olen ju ometi kõige rohkem huvitatud, et minu klientidele ei ujuks ninnunännud jõgepidi vastu. Kui olin oma rajatud ujuvküla algusaegadel kuude kaupa ametnikelt kasutusluba oodanud, marssisin ministeeriumi – ja seal tõdes jurist, et ühtki vesilinnakute kohta käivat seadust pole. Seega on suurem osa südametunnistuse järgi tehtud sooritusi lubatud.“

Parvematkade majakestest igaühe alumisel korrusel on üritusteks-koolitusteks-pidustusteks sobivad ruumid, köök ja saun, teisel korrusel ööbimiskohad. Kokku vähemalt 60 – kui Alari enese rajatud väljadele telklinnak püstitada, siis mahub väga palju häid inimesi maadele, mida enne peaaegu polnud, vähemasti kasutada neid ei saanud.

„Oleme vesist kaldamaastikku täites-tõstes vedanud siia ligi 130 kalluritäit pinnasetäidet. Eelmised põlvkonnad eesotsas mu kalli vanaemaga ei pidanud neid maid millekski kõlvuliseks – märg! Praegused inimesed ei aima sageli, millist ränka tööd näiliselt kadestamisväärsed naabrid metsa taga tegelikult teevad. Tulevased generatsioonid ei mäleta, et enne oli kuidagi teisiti kui nüüd, mil on õigesti,“ muigab tänu rügamisele nii vaimselt kui füüsiliselt üliheas toonuses Alar.

Tema kätest on läbi käinud tema enese välja mõeldud pontoonide-lahendused, küttekollete ja elektrisüsteemide, saunade ja köökide lahendused. Igas ruumis silma ilustavad ja tuju tõstvad pisiasjad – nikerdused, sildid, mõttega nipsasjad – räägivad ise enese ja peremehe eest. Nagu ka kõrvatropid, mis võimaldavad erineva päevakavaga külalistel sujuvalt ühes majakeses end hästi tunda.

„Minu maailmaloomine algas kanuudest – jõgi suisa kutsus neid kui ühtaegu nii elustiili, turismi kui võistlustega kokku käivaid aluseid. Lisandusid vesijalgrattad – sobivad nii peredele, kalastajatele kui fotograafidele ja teadlastele. Need ülipraktilised veesõidukid, mis ei lähe eales ümber, kuhu peale saab kogu oma varustuse ja tehnika turvaliselt laduda, käivad muide juppideks, nagu lego. Nii et kui mõni järveteadlane vajab Peipsil või kasvõi mere peal alust, tuleb suurematsorti sõiduautoga järele – ja nii ongi,“ kirjeldab mees, kes on palju aastaid kanuusid-vesijalgrattaid käitades ning just viimaste konstruktsioonilisi eripärasid süvauurides ja paremaid lahendusi leiutades plaan hakata järkjärgult neid ka ise tootma.

„Kui autodevoolule, mis saabub Tallinnast töölt tagasi koju, sõidab vastu üksik vastuvoolu-auto, siis see olen mina – ma käin oma muinasmaal tööl, elan linnas. Õigupoolest poleks lisaks ettevõtluse ja hariduse võimalustele ka ses mõttes mõistlik meelelahutuslinnakesse elama kolida, et vaikusele see koht arvatagi häälestatud pole,“ loetleb Alar suurfirmasid, uue generatsiooni edurahvast, erakondi ja seltskondi, kes nädalavahetusi vete peal veedavad. „Nii spordi- kui peopäevadega kaasneb elav muusika ja diskorid – loomulik ju. Samas hoolitsen igal nädalavahetusel selle eest, et pardal oleks korraga üks seltskond. Tänaseks on siin puhanute nimistu juba ülemaailmne. Mullu käisid meil Eesti Vabariigi aastapäeval Uganda poliitikud ja ajakirjanikud. Rahvustoitude söömisega said hakkama ja ka sauna prooviti aga kargesse jõkke ei soendanud minna.

Samas on uuemal ajal seltskondi teenindades vaja pea alati silmas pidada, et kogu seltskond meiepakutava toiduga hakkama saaks. Veganeid on aina rohkem. Arvestame. Ent arvestame ka sellega, et vanamoodne inimene pole siiski rõõmus, kui tema taldrikul on pärast spordipäeva üksnes taimne tipp-täpp-tähetolm.“

Nii, nagu Parvematkade muinasmaastur hoiab töö ja kodu eraldi, hoiab ta omarajatud uudismaal ka külarahva kodurahu ja peorahva privaatsuse kenasti kõrvuti – veelinnakese suunas viitab maanteelt vaid tilluke lauajupike sõnaga PARV. Rohkemat reklaami ei vajata – küll aga võib vete peale kolimisele tulevikuliselt mõtelda.

Siinkirjutaja raamat „Puugid kuubis“ jutustab elust Eestimaal pärast ülemaailmset veeuputust, mil siinmail on mäetippudest jäänud saarekestest koosnev arhipelaag. Katastroofikomöödias „Merehädalised“ jäävad tõusulaine tulles need, kes laeva ehitasid... Samas muretseb Alar Toolist mõnekümne kilomeetri kaugusel oma kodukülas toimetav Urmas Sõõrumaa pigem selle üle, et meie enese praegused poliitikud kutsuvad oma arutu ahnusega meile ökokatastroofilise kurja kaela – selle asemel, et luua riik kui roheline-puhas-heaperemehelikult üles ehitatud uue hea ilma reservaat.

Urmas Sõõrumaa Sõerumaalt Adilas

Suursaavutaja Urmas Sõõrumaa sündis 1961.aastal Adila külas Sõeru talus. See oli 1870.aastal rajatud sauniku talu – praeguseks Adila Campiks arendatud talu ehitas tema vanavanaisa 1928. aastal.

„Kõigepealt käisin 4 aastat Hageri algkoolis, siis Kohila keskkoolis, Tallinna Ehitusmehhaanika Tehnikumis – ja seejärel Tartu Ülikoolis,“ loetleb Urmas, kes on uhke selle üle, et on tõeline puhas maakas. „Teistel minu põlvkonna ärimeestel olid mõjukad esivanemad, kes tegid nõukogudeaegsetest ettevõtetest RASid – riiklikud aktsiaseltsid. Käod-Luiged ja teised suuremat sorti linnud jagasid need varad lahkesti endale ümber,“ meenutab Urmas, kes analoogselt Emajõe Suursoost pärit Neinar Seliga on täiesti self-made-man – kõik on saavutatud ja loodud ise. „Kui maailmas ringi vaatamine muutus võimalikuks, teisenes minu ettekujutus maal elamise ja ette võtmise võimalustest. Varem arvasin, et maakodu peab olema kusagil mere ääres kaljunuki otsas. Siis nägin, et ka mere äärde rajatud puhkekeskuste ja villade juures on bassein.

Kui ehitasin oma sünnikodu juurde sauna, rajasin sinna juurde ka basseini. Tänaseks olen Sõeru talule loonud päris oma järve.

Sõeru talust oli minu juurte juurde tagasi tuleku ajaks järel nõgestesse kasvanud, upakile vajumas maamaja. Nüüd on talu ümber ehitatud konverentsi-koolitus-sündmuskeskuse ümber istutatud ka alleed ja park. Enam kui 25 000 puud.

„Nõukogude ajal oli mul enda teada 5-6 sugulast. Selleks ajaks, kui alleesid ja parki rajama hakkasin, oli neid juba enam kui 120. 90ndate keskel rajasin koos kõigi lastega neile tammeringi, millest lähtuvad teed kui kiired.

Sugulastega istutasime pargi. Puudest, millest paljud olid istutamise ajal 3-4 meetrit kõrged, läks välja vaid üks-kaks. Kui nägin aasta möödudes, et mõni puu kiratses, istutasin ümber. Abiks pendel. Ühtki abilist ma pendliga puude-maade-majade õigete kohtade määramiseks täna enam ei vaja.“

Kuivõrd Sõeru talu ümber ehitatud peamaja ja bagua – pühakoda – on mõeldud erinevate koolkondade õpetajate ja teenistujate koolitusteks ja tseremooniateks, peab rahvasuus Sõõrukaks nimetatud suurmees mõnevõrra valima, kes seal toimima sobivad.

„Kliente valin oma esiisade maadele selle järgi, et nad ei lõhuks oma energiaga meie loodut. Alkohol ja läbu on välistatud – mis ei tähenda, et meil poleks üsna sageli pulmi ja sünnipäevi. Pummeldamise Adilas välistab ka minu amet,“ kirjeldab Rahvusliku Olümpiakomitee president oma loodud muinasmaale saabujate valikut. „Baguas, higitelgis ja talu ümbritsevas looduses teenivate meistrite valikul tunnetan nende energiaid ja lähtun tõsiasjast, et elu on mitmekesine.

Olen loobunud hinnanguid andmast, teades, et seni kuni pluss ja miinus on vahekorras 51:49 kestab elu. Hinnangute andmist aitab vähendada teadmine, et kohtumõistja on kusagil mujal keegi kõrgem.

Mis puutub Baguasse, nurkadeta pühakojasse, siis see sai meil isegi liiga hea.

Reeglina on sedalaadi pühakojad lõunamaades soojas kliimas – siit-sealt kiivas, tuul puhub läbi, kõik on naturaalne. Põhjala kliima tingis selle, et meie palvela on erinevalt orientaalmaades keset loodust teenivatest oluliselt uhkem. On jah natukene liiga palee. Aga Meistrid armastavad teda – nende õpilastest rääkimata.“

Ja edasi? Urmas Sõõrumaa soovib kodukülas kilomeetrite raadiuses luua sama rütmiga ja energiaga majapidamiste kogukonna. Tema rajatud muinasmaa rahvas koguneb tantsima ja musitseerima, filme vaatama ja vestlema.

„Mina ise neid kogukonnaga liitujaid välja ei mõtle – nad hakkavad omal algatusel saabuma. Kes kasvatab ravimtaimi, kes peab käsitöötalu, kes tervendab inimesi hobuste abil. Moodustuvale tervikule panen igati õla alla – ja lisan lingi seniloodu juurde,“ unistab mees, kes peab Tallinnas lisaks oma ettevõtlusele Tao-keskust, millega on ühendatud Taevas ja Maa heaolu keskus.

Oma esiisade maadele on oma muinasmaad Sõõrumaa ja Tooliga analoogselt loonud ka Margus Linnamägi ja Priit Piilmann. Kui Linnamäe Tsura talu oma palkpaleede ja järvedega toimib otsekui isaämbliku ülivõimas staap tema enese pere jaoks ja heaks, siis Piilmanni jahindusele-kalandusele-saunasõpradele adresseeritud Toosikannu on häälestatud rahvusvaheliseks jahiturismiks.

Võib ju arvustada, et fossiilsete kütuste pinnalt rikastunud Piilmann laseb rikkuritel raha eest tulistada piiratud alale suletud hirvi, aga... Kui ta omataastatud Käru kõrtsi avamisel meenutas poisikese-aegset teekonda kooli, rongisõite ja jalgsirännakuid Käru kõrtsist mööda, siis temagi nostalgia tekitab heldimuse. Igas inimeses on seega tõepoolest tasakaal 51:49, nagu meenutas ka Sõõrumaa.

„Mida suuremaks meie samas-rütmis-küla kasvab, seda tõenäolisemalt tuleb sinna rajada ka kool,“ arutleb Urmas. „Tean väga hästi, kui suur ja pöördumatu vastutus see on. Olen Audentese erakooli ja spordikeskuse rajajate, osanike ja nõukogu hulgas ja tean, et sellest missoonist pärast pühendumist enam ei pääse.

Uue ajastu koolid kasvatavad terviklikke ja loovaid isiksusi.

Ka ROKi juhtides liigutan vägesid selles suunas, et kasvaks uus põlvkond, kes ei kopeeri vaimselt ja füüsiliselt seniseid generatsioone. Uue aja inimesed ei jookse arstide vahet ega püüa olnud aegade raamidesse mahtuda. Nad on loojad.

Loovate inimeste Eesti ei saa minna šaakalite nahka. Kuna minu koduküla ümbruse karstialadele kavatsetakse rajada Rail Baltica, olen protsesse ja fakte jälgides näinud, et meie maad püüavad igasuguse kriitika- ja taustameeleta kasuahned tegelased ribadeks rebida ja tühjaks lasta. Minugi maadest mõnesaja meetri kaugusele kavatakse rajada kruusakarjäär.

Pruugib mul paar nädalat eemal olla, ja Eesti riik on põlismetsas mu jooksuraja lähistel lageraie teinud. Riik jah. Mis tähendab, et endale kevadel uut valitsust valides peame usaldama neid, kes ei luba kõike muuta – pigem säilitada. Mina püüan kõige kriitilisemate sündmuste puhul tuld kustutada – nii kui ühe tule summutame, lahvatab järgmine.

Samas ei tundu mulle unistus sellest, et Eestimaa on valgustatud rahvajuhtide loodud kogukondade võrgustik, mis säilitab ja taastab puhast ja väekat loodust, sugugi utoopiana.“

Olenemata sellest, millisele alale ja nišile, energiale ja meelsusele on häälestatud esiisade maadele rajatavad muinasmaad – nad kõik on pühendunud sellele, mis on neile püha.

Juured. Puhas areng. Austav looming. Panustamine ja pühendumine.

Töö, mida pühaduse nimel tehakse, on kõrvalseisjatele nähtamatu ja kujuteldamatu. Arukam on mitte kadestada, vaid ühineda.

Sigrid Keskküla - kullaketraja

Uue ajastu ettevõtjatar Sigrid Keskküla on sõna otseses mõttes kullaketraja. Vanades mustrites ja maatriksites oli ta sildikandja: magister, majandusõiguse kvalifikatsiooniga jurist 15aastase tööstaažiga, avaliku sektori õigusnõunik, võlanõustaja, erasektori perekonna- ja võlaõiguse nõustaja, oma õigusbüroo asutaja.

„Karm, eks?“ naerab kaunitar. „Karm jah – põlesin kõiki neid tiitleid kandes läbi ja tervis ütles üles.

Lõpetasin kõik senise ning tegin kannapöörde. Viisin end teadlikult nulli ja alustasin algusest. Siin on kõige olulisem, et olen Naine, oma Mehe abikaasa.

Sain hobi-investoriks ja Edu Tehase liikmeks ning rajasin oma kosmeetikabrändi Blessix – tembin ilutoodetesse kulda ja hõbedat – ütlesin ju, et olen kullaketraja!“

Kullakuma – ilma palavikuta - iseloomustab Eesti brändi, mis sündis Pariisis,  inspireeritud idamaisest filosoofiast,  millesse on segatud maapõuest pärit kulda hõbedaga – tervendavaid mineraale eksootiliste taimedega ja maailma eripaikadest ammutatud lõhnanoote puhta armastusega.

Keskküla loob ja toodab näo-, keha- ja juuksehooldustooteid  parimatest mineraalidest,  taimsetest õlidest ja peptiididest, kasutades valdavalt orgaanilisi ja  traditsioonilisi koostisaineid, mille tõhusus on toiminud juba iidsetest aegadest. Retseptide väljatöötamisel tehakse koostööd Tallinna Tehnikaülikooli teaduri ja keemia doktoriga, Euroopas tunnustatud tehnoloogide ja mikrobioloogidega. Blessix viib kokku traditsioonid, teaduse ja alternatiivmeditsiini.
„Kui sa iga päev paned endale kulda peale, siis on sul kuldne energeetika, sinu ellu tuleb küllus ja sa oled õnnelik kuldne inimene,“ usub Sigrid.

Kuidas kaotada pool miljonit

„Tänaste palkade juures on pool miljonit summa, mida teenitakse 1000 kuud. Seega rikub sellise summa haihtumine ka sellise inimese tuju, kellel pole ligilähedast rahahunnikut ega isegi kujutlust või unistust sellest olnudki.

Mina kaotasin – ja olen ikka elus – ning räägin selle loo teistele õpetuseks. Minu enese teadlik hobi ja kirg on nüüdseks krüptoraha. Olen pärast kaotuste ja läbipõlemise tuleriidal küpsemist Edu Tehase elustiili kandja ja edasikõneleja ning krüptoraha on osa sellest suurest ja ultraägedast projektist.

Minul oli kõrini kastis – lausa puuris! - toimetamisest. Inimesed muutusid aina enam pankade orjadeks ja raha teenimine selle asemel, et raha teeniks inimest, ületas igasuguse piiri. Rahaorjad muutusid aina ahnemaks, kadedamaks ja kurjemaks.

Juristitöös nägin palju inimesi, kes ihaldasid ligimese vara ja ootasid oma lähedase kiiret lõppu, aidates nii mõtte, sõna kui teoga sellele kaasa. Mida rohkem ma seda laastamist nägin. seda rohkem see armastuseta tagurpidisus mulle vastu hakkas: RAHA teenimine iga hinna eest.

Kastist välja tulek tähendab, et raha teenib hoopis sind ka siis, kui puhkad või magad.

Your vibe is calling Your tribe – kui ümbritsed end suurte-armastavate inimestega, on ühine raamist välja mõtlemine palju lihtsam.

Selles vibe'is tutvusin ühel ilusal suveõhtul investoriga – suure inimesega, kes mind lahkelt kutsus uue ajastu projekti. Investorite ja krüptoomanike seas on mehi rohkem kui naisi, see ongi valgustatud meeste maailm - aga seda põnevamm. Ma kinnitan teile: see on nii põnev, et sa pead selles tuhinas suutma osata maa peale jääda, sest jube kerge on senisest põrgust otse pilvedesse põrutada.

Näed reaalselt, kuidas pisikesest potist saab suur ja mõnikord nii suur et hakkab üle ajama.

Teisalt võid pealt vaadata, kuidas kõik haihtub kusagile hämarasse tundmatusse ja alles jäävad tühjad pihud,“ hoiatab Sigrid. „Selles tormises meres ilma päästerõngata ujuma õppimine ei ole lihtne. Vigu teha ei tohi, sest vead lähevad kalliks maksma.

Mina tegin - ja üks viga maksis mulle peaaegu pool miljonit. Aasta pärast on kõikide eelduste kohaselt minu virtuaalseks kaotuseks selle näpuka tõttu juba 5 miljonit...

Kõik sai alguse kiirusest – kiire oli nii minu esimene investeerimine kui ka minu areng tervikuna.

Investeerimine on suhteline ja riskantne igal juhul - kui suudad väärikalt kaotada, siis täiskäik edasi! Iga kaotus teeb tugevamaks, targemaks ja annab õppetunni.

Mis tunne on, kui kaotad pool miljonit?

Oi kui paha! Nagu oleks peotäie naelu alla neelanud ja seedid neid vastupidises suunas ümber oma seedesüsteemide. Suu hakkab füüsiliselt kuivama, higistad ja oled füüsiliselt üle kogu keha haige.

Kes on süüdi, miks see juhtus, kuidas see juhtus – küsib iga higipiisk ja kondivalu.

Oleks pidanud nii ja oleks pidanud naa, naksub kuivav suu – aga oleksitamine enam ei aita.

Mida sa teed, annad alla? Joo palju vett ja küsi: kas laps, kes õpib kõndima ja kukub, annab alla?

Ta tõuseb püsti ja kukub veel, kuni oskab kõndida ja õpib ka jooksma. Siit moraal: enne õpi kõndima ja siis alles jooksed.

Mina olin oma pisikese investeeringu kasvatanud jooksuga üsna suureks. Olin väga ligidal oma esimesele miljonile, kuid poolel teel avastasin, et minu krüptorahas investeeringud liiguvad virtuaalsesse rahakotti... mida enam ammu ei ole olemas minu nutiseadmes! Digitaalne rahakott oli alla laetud paari aasta eest mu vanasse telefoni... Ma ei tea, kus see on. Ja selline äpradumine pole isegi mitte titelik käpulikõnd, vaid roomamine, endal mässu märg.

Aastatega kogutud virtuaalne raha, mille tänane väärtus on pool miljonit ning see üha kasvab, ripub kusagil õhus ja kätte seda ei pruugigi kunagi saada. Kuigi paljude investorite jaoks on see kommiraha, siis minu jaoks on see suur summa, mille abil soovisin teha ulatuslikke tootearendusi ja ellu viia oma suured ideed. Nüüd aga jäi osa minu ideedest servi seisma, et selgineda ja anda aega atra seada. Mis on võibolla hoopis hea.

Küsimus ei ole selles, kas summa on suur või väike, vaid tõsiasjas, et see raske kaotus juhtus minu enese lohakusest. Iga wallet ehk digitaalne rahakott, mille nutiseadmesse alla laed, on lukustatud võtmega ja see 12 sõnast koosnev kood aitab sul alati oma digitaalsele rahakotile ligi pääseda.

Minul enam võtit ei ole, kuna ma ei pidanud üht olulisimat asja oluliseks.“

Püramiidskeemide ja skämmide hullus versus riigipension

Ajad ja lood on teinud kaotuste labürindist läbi tulnud eestlased ettevaatlikuks. Inimesed on seepärast igaks juhuks hakanud ka iga head investeerimisvõimalust nimetama püramiidi või Ponzi skeemiks. Teemasse süvenemata kahtlustatakse ka tulevikulist krüptoraha igas sajas patus – ehkki temast saab õige peatses tulevikus ainus toimiv ja usaldusväärne valuuta.

Krüptoraha on loodud eesmärgiga muuta rahandusmaailm läbipaisvaks, selgeks ja turvaliseks.

Kui krüptoraha pakutakse läbi soovitusturunduse, eesmäriga keeruline teema selgemaks teha, siis tekivad inimestel tagurpidisel moel veelgi suuremad kahtlused. Oi, see on küll kindlasti ohtlik püramiidskeem või muu pettus...

Millest see pealiskaudne eitus tuleb?

„Teadmatus ja hirm – need kaks ebasõpra kahekesi omavad suurt võimu pimestamaks reaalsuse ees. Inimesed arvavad, et Google on tõese info kandja ja usuvad kõike, mida loevad, unustades faktid. Tegelikult kubiseb doktor Google, kuhu paisatakse mida-iganes, valest infost.

Olen kogenud ja ka kaotanud investorina nõus, et iga investeerimine on seotud riskidega. Samas on kogu elu ja elamine risk. Me ei saa garanteerida, et tänaval jalutades meiega midagi ei juhtu või et autoga sõitmine on 100% turvaline.

Riske on mõistlik faktide põhjal hinnata. Investeeri nii palju, et kui peaksid kaotama, siis sinu elu sellest oluliselt ei muutu. See on nagu sõbrale laenamine. Samas tea, et kui peaksid võitma, siis võib sinu elu oluliselt muutuda. Ole valmis sellise külluse kogemiseks, millest sa ikka selle meie ränga ajaloo tõttu unistadagi pole osanud,“ õpetab Sigrid. „Vastab tõele, et krüptomaailmas vohavad ka nn skämmerid ja häkkerid – igas iluaias on umbrohtu ja mürgiputkesid. Kuidas teada saada, milline 90 000st krüptost see õige valik on, milline neist kohe kokku ei kuku?

Sellel maastikul ongi keeruline orienteeruda. Lugegem õigeid allikaid, et endale asjad päriselt selegks teha. Hiljuti rääkis pankur ja LHV asutaja Rain Lõhmus, et probleemne on pigem pensioni esimene sammas ehk riigipension, mida ta nimetas Ponzi skeemiks. See on investeerimispettus: lahkuvatele investoritele makstakse uute liitunute rahaga ja mingit majandustegevust pole.

Lihtne. Inimesed aga küll kuuleva, ent ei kuula ega vaevu mõtlema, mis asi see on.

See ongi Ponzi skeem!

Samas kui Rain Lõhmus või LHV teataks, et hakkab pakkuma toodet nimega esimene sammas, mis tähendab, et võetakse ühelt inimeselt raha ja makstakse teisele, siis ta pandaks selle eest vangi! Aga valitsused teevad seda igal pool - ja kõigile tundub, et see on suurepärane.“

Ponzi skeem töötab seni, kuni tuleb peale uusi inimesi, kes makse maksavad. Eesti häda on aga selles, et maksumaksjaid ei ole varsti enam palju. Seetõttu on tobe esimest ja teist sammast võrrelda. Üks arvutab Ponzi skeemi tootlust ja teine arvutab reaalse investeerimisportfelli tootlust. Mis see püramiidskeem siis tegelikult on?

„Püramiid on skeem, milles olijad teenivad raha peamiselt uute liitujate arvelt. Püramiid kukub kokku, kui enam uusi liitujaid ei leita. Iga liituja maksab kopsaka summa võimaluse eest saada sissetulekut peamiselt teiste liitujate kaasamise pealt, mitte toodete müügi eest. Erinevalt soovitus- ja võrkturundusest on püramiidskeem seadusega keelatud kauplemisvõte. Soovitusturunduses soovitad head asja teistele ja müüd toodet või teenust. Näiteks maailma üks vanim ja jõukaim soovitustutunduse ettevõte on Amway, mille käibed uatuvad miljarditeni.

Ja ikka on kuulda rumalaid süüdistusi selle eduka ettevõtte kohta, kus nimetatakse heade toodete soovitajaid püramiidskeemi viljelejateks, petturiteks, skämmeriteks...

Kindlasti on tuttavad ka ettevõtted nagu Oriflame ja Avon, mis on samuti edukad ja üsna kaua tegutsenud võrkurunduses. Milleks rumalalt kadestada, kui on võimalik targalt ühineda?

Mõistagi ei keela keegi ühineda ka mõne püramiidskeemiga – võiks siiski teada, et need lagunevad tegelikult kiiresti ning alumistel tasemetel olijad jäävad sel juhul ilma nii sissemaksust kui ka lubatud teenistusest,“ rehkendab teadjatar.

Ka tuntud krüptoraha Bitcoini kohta kuuldub erinevaid legende Ponzi, scammi udukogudest – nagu ka sinu ja su naabrinaise kohta räägitakse nii mõndagi. Ikkagi on tegemist võimsa krüptomaailma topliidriga, millega saab juba väga paljude kaupade ja teenuste eest tasuda ja mis on loonud maailma palju uusi miljonäre.

Las koerad hauguvad – karavan liigub ikka edasi – otsusta, kas oled koer või liigud karavaniga!

Asja ARMASTAJAST investori uus elu

„See on Elu väga suure algustähega. Hobi-investoriks saamine EduTehases muutis mind ja minu elu. Ka mina ei julgenud oma väikese rahaga selle paigutamise teemasse süvneda. Lugesin nukra uudishimuga keerulisi Äripäeva artikleid ja vaatasin filme mutlimiljonäridest, aktsionäridest ja teistest pooljumalatest, kelle tagamaadest ma kunagi eriti hästi aru ei saanud, ehkki teema huvitas mind väga.

Ma tahan hästi elada! Nüüdseks tean, et õige investeerimine annab võimaluse rikastuda igaühel. Möödapanek võimaldab kahtlemata ka investeeritud rahast hoopis ilma jääda. Esimene variant meeldib muidugi mulle rohkem, teist olen ma juba proovinud ja see ei meeldinud mulle.

Investeerida võib paljusse heasse ja ilusasse: kuld, aktsiad, valuutad, väärtpaberid, krüptoraha, startup-id, arendusprojektid, ettevõtted, kinnisvara, kunst, film, muusika.

Minule pole kunagi meeldinud koolis käia. Minu lemmiktunnid olid vahetund, kehaline kasvatus, kunstiõpetus ja kirjandus. Millegipärast geograafia ka. Teistes tundides unistasin niisama - kui mul unistada ei lastud, segasin tundi, sest mul oli pidevalt oma arvamus, mida soovisin kangesti esitleda, kuigi ei lubatud. Siis veel eriti.

Ükskord, kui klassijuhataja valis välja loovtööde konkursiks minu ja mu tänaseks kunstnikust klassiõe joonistused, anti meile kui parimatele ülesandeks töörahva pühaks 1. maiks joonistada suured punased roosid.

Mina joonistasin sinised, kollased, rohelised ja valged roosid, lehed tegin punaseks ja lisasin pildile mardikad, liblikad, röövikud - isegi siilike oli kambas. Olin ise tulemusest lummatud, sest see oli minu Alice imedemaal. Pidasin oma teost imeliseks šedöövriks ja pildile lisasin oma allkirja juhuks, kui pilt saab kuulsaks: siis ikka teatakse, kes selle maalis. Mõtlesin isegi hinna välja - sellise, et Picasso oleks kahvatanud selle peale.

Viisin oma töö uhkusega ära. Õpetaja küsis: kas need on punased roosid sinu arust või? Vastasin: ei, aga punased on igavad. Minu töö toimetati prügikasti ja mulle öeldi, et olen rumal ning ei mõista ülesande olulisust. Lisaks ei kutsutud mind enam kunagi loovtööde konkursile.

Olin õnnetu, loobusin maalimisest. Ka kunstiõpetus mulle enam ei meeldinud, hakkasin hoopis kirjutama luuletusi, jutukesi – tegin ka paar totrat näidendit ja ise mängisin pidevalt peaosi – monoloogid olid mu lemmikud.

Võitsin igasuguseid etlejate konkurse ja loomulikult kuulutasin kõigile, et tulevikus võite mind Hollywoodis näha - ja-või suurtel lavadel priimabaleriinina.

Ma unistasin pidevalt suurustledes ja hõljusin pilvedel, kus asus minu tore maailm. Olin oma unistustes jõukas, sõitsin roosa Cadillaciga, kandsin 50ndate stiilis glamuurseid rõivaid ja mõnikord olin paruness lossis, kellel oli hinnaline kunstikogu...

Minust ei ole praegugi veel saanud ei näitlejat ega priimabaleriini, seni ka kunstnikku mitte. Praegu veel on olemata ka jõukas kunstikoguja-glamuuritari põli. Minust sai alustuseks hoopis nahkehistööde meisterdaja, käsitööline – kuna aga keegi mu tooteid eriti ei ostnud, siis juhtus esimene ettevõtluse ebaõnnestumine.

Siis sai minust ridamisi sekretär, projektijuht, personaliuht, jurist, siis uuesti ettevõtja. Lõpetasin suuremat sorti võlgadega oma teise ettevõtluse ebaõnnestumise tõttu. Paremate ideede puudusel sai minust riigiametnik, vahepeal natukene elupõletaja - ja uuesti jurist

Kui ring täis, siis koorusin taas ettevõtjaks... Ja saabus ka kolmas ebaõnnestumine, seekord oli põhjuseks ootamatu terviserike. Öösel viis kiirabi pooloimetu minu ära, pilt hakkas kaduma ja valu võttis võimust – ja saabuski vaikus.

Restart ja taasärakamine. Koos uue minuga sündis julgus muuta kõike. Kui Sa midagi väga tahad – näiteks Elada! - siis ära anna alla. Kui oleksin jätkanud maalimist hoolimata õpetaja solvangust, oleks tõenäoliselt minust saanud kunstnik - või hoopis baleriin, katsed tegin ju edukalt ära... Ju ma siis nii väga ei tahtnudki.

Või kuulasin liiga korralikult vanemate sõna ja soovitusi - ka Lenini kuulus käsk õppida, õppida, õppida tekitas süümekaid, sest ega me ju keegi väga ei viitsinud lõputult valesid asju õppida. Vohas sihitu haridusekultus: mine ikka ülikooli ja õpi ükskõik, milline korralik erila - muidu ei saa korralikku töökohta. Ega tol ajal saanudki.

Omariiklusega kaasnes tohutu majanduslangus, töötus ja vaesus. Vaatamata heale haridusele sai minust ikkagi kõigest madalapalgaline personalitöötaja, siis jurist-ametnik, kes sai keskmiste näitajate järgi peaaegu head palka, kuid sellest mulle ei piisanud. Algas võlgu elamine,“ pihib paljukogenu. „Esimene samm laenulõksu oli õppelaen, siis juba eluaseme liisimine, remondikrediit... Elu üle oma võimete.

Palga eest maksime laenusid ja makse, alles ei jäänud midagi peale unistuste. Enne palgapäeva oli alati raha otsas. Ometi töötasin palju, et saada heaks juristiks ja paremat palka. Nii me siis oma pere ja kodu lenu peale lõime ja võlgu elasime.

Kulud olid suured ja pere sissetulek kesine. Meie sõna otseses mõttes kallis kodu muutus pingeliseks igakuiseks väljaminekuks. Pinged kasvavad, kui neid ise kasvatad. Me istusime kaasaga selles ringis 15 pikka aastat.

Täna on mul 0 laenu, oma kinnisvara, suur kodu ja palgatööl ma ei käi – oma peas ja kodukontoris töötan pideva loova rõõmu ja teadliku naudinguga. Reisin ja olen üha motiveeritum. Sageli leian end mõttelt: miks ma ometi varem kõiki neid muudatusi ei teinud? Kartsin töötuna rahatuks jäämist. Ometi oli palgatöölt äratulemine minu parim otsus üldse. Saadud kogemused kuldaväärt. Kaotused samuti. Loen ja õpin iga päev midagi, armastan Elu ja oma peret: oleme suurepärane tiim.“

Juku õpib ja Juhan teab

Tahad purjelaeva ja-või musta mersut, punast Ferrarit või koguni villat?

Selge, et tahad.

Oled kogu elu justkui selles suunas rüganud. Palgatööl oled käinud, oma firma teinud ja pankrotti läinud või lihtsalt ebaõnnestunud, laenanud ja liisinud, projekte kirjutanud ja ametnikele meeldides alandusse-ajupessu üsna ära surnud... Kokkuvõttes oled vana maailma mustris elanud.

Ei hullu midagi – oli ära – ja täiskäik edasi!

Vahepeal, kuni sina vana ja enam-mitte-head mammonat tühja tallasid ja raha teenisid, saabus 21.sajand – uus hea ilm koos uute reeglitega. Nüüd on aeg, et raha teeniks sind. Ka siis, kui sina puhkad ja mängid või magad.

Et Success Factory eestimaise Edu Tehase tiimist Sigrid Keskküla ei peaks koos kaasaga Sind koolitama tulles kõike nullist alustama ega Juhanitele loogilisi seoseid Juku-tasemel selgitama, tee endale ja kaasteelistele teene.

Mõtle läbi, kelle soovi ja milliste eeskujude järgi tänaseni elasid.

On see ikka päriselt Sinu TEE?

Meenuta oma senist Lugu – ka sellepärast, et Edu Tehasega ühinedes ja uusi häid inimesi kaasa kutsudes hakkad ka teistele jutustama: kes ma olin, mis juhtus, miks juhtus ja mis edasi saab, sest kõigil meil on oma õpetlik lugu.

Sigrid, peatne topaas-taseme tüdruk, sai teada enda kui teeneka juristi, Blessix-ilutoodete töösturi ja Valtu mõisaproua mõõdud ja määrad, kaotas rumala näpuka tõttu pool miljonit – ja nüüd jagab meiega kogemust-nägemust, mis on viinud piiramatu külluse nähtamatu, aga kindla hüperkasvuni.

Enne koolitust tutvu Success Factory platvormidega:

-õppimiseks skillex.com
-investeerimiseks successfactory.com
-kaupmehe tasandiks dagpay.io
-krüptorahale dagcoin.org ja swipex.com
Ja meie tiimi eestikeelse blogiga www.edutehas.com
Hea uudis äsjaselt Istanbuli-evendilt on, et peagi saad hakata rahvusvahelisi kõnesid tegema DAG Telecomi kaudu ja ilmumas on kaardid, mida saad kasutada kõikjal – osta kasvõi naelu ja fluoorivaba hambapastat! Kohalikuks euroks saab krüptoraha küll vahetada, kuid eesmärgiks on hoopis luua selline kogukond, kaupmehed ja teenused, et sa ei peakski oma krüptot vahetama. Peagi saad kaarti üle ilma kasutada. Need arengud on protsessis ja sügiseks peaks esimene etapp valmis saama.
Nüüd vaata üle oma tuhandeeurose palga käekäik. Pere, haridus, kodu, auto, hobid, kultuurihuvid ja sportlikud harrastused... Nii, mida igas kuus investeerid? Teadagi – ei midagi.
Sa pole ju sellele seni mõelnudki, et oma kodu või töökoja ehitusse, lastekasvatusse ja isiklikku ettevõtlusse raha paigutades sa ikkagi ei teeni, vaid kulutad – kuitahes ilus ja õilis su kulutamine ka on – ikkagi kulu.

Traditsioonilised investeerimise võimalused neile, kes eelmisel ajastul siiski ülejäägiga suutsid teenida, on teatavasti aktsiad-väärtpaberid-osakud, kuld, kinnisvara, kunst, antiik.

Kui kogute raha 20.sajandi sukasäärde ehk panka, võite rehkendada üliaeglase kasvuga, mille samas inflatsioon kindlasti, aga see-eest kiiresti ära sööb.

Jah, lahendus on krüptoraha – millesse investeerimiseni on jõudnud kõva 0,5% kenasid konservatiivseid kodanikke. Sa tuhnid nüüd mööda dr. Google, Facebooki, Instagrami, scam-püramiid-Ponzi avarusi. Viimaste puhul avastad, et pööritatakse analoogselt meie pensionisammaste skeemiga liitunute raha.

Sotsiaalmeedia puhul pead arvestama, et skandaal müüb – nagu naised ja loomakasvatajad ägavad alati, mitu tundi sünnitades valutati, kui palju õmmeldi, saad ka krüptoraha teemadel kõigepealt teada, kes millisesse ämbrisse astus ja kui palju kaotas.

Rumal tõmbub kookonisse tagasi ja rõõmustab, kui 600eurose kassamüüja palga pealt 700 eest kuus kassiiride brigadiriks saab.

Tark uurib edasi – krüptoraha variante on ca 90 tuhat.

Turvalisuse tagatis on läbipaistvus ja nähtavus. Sa pead oma investeerimiotsuse tegemisel ja krüptoraha valides uurima, kes on omanikud ja otsekontaktid, millised on litsentsid ja tagatised. Siin on oluline ettevõtte läbipaistvus ja võtmeisikute olemasolu, kuigi Bitcoini tegelikku loojat ei teata tänaseni.

Dagcoini taga on Tartu poisid.

Vaatamata sellele, et petised pannakse nüüd juba reeglina kinnisesse asutusse, julgeb mõni ikka veel isegi Facebookis õhku müüa aastal 2020 käivituva tegeliku FB Libra vuhvel-koopiana. Muide, sedasorti pettused ohustavad suures plaanis kogu portaali ja usaldust krüptoraha vastu, nii et kui olete oma suhtluse-turu-promo ühele kanalile üles ehitanud, mõelge veel – mõelge uuesti – ja dubleerige!

Www.successfactory.com annab teada, et ta on saamas maailma suurimaks soovitusturundus-ettevõtteks, mille põhitoode on Dagcoin, mis on selge ja läbipaistev, avalik ja välgukiirusel toimiv ahel – mis pole muide sellpärast börsile läinud, et mitte tõusulainete järel volatiivselt sinusoide sooritada vaid hoiab hoopis rahulikku stabiilset kasvutempot. See maailma top 1 turundaja Igor Albertsiga eesotsas, Royal Ambassadori tasemel liider koos teiste topliidritega on tänaseks kaasanud veerand miljonit liiget. Succes Factory arendustega aga tegeleb Põhja Euroopa IT spetsialistide profitiim.

Mitmed topliidrid aga on nüüd Riiast 15 km kaugusele mere äärde 2miljonilise krüptokülakese smartmajad soetanud Dagcoinide eest.

Miks need telefoniteel hallatavad 140 villat ehitatakse Lätti, aga mitte Eestisse?

Samal põhjusel, miks ökoloogiliselt imeline Skyway projekt läks Emiraatidesse ja meid kollitatakse Rail Balticuga – meil on küll e-valimised ja e-kodakondsus – aga kõrgeimal tasemel seni veel totaalne ja ohtlik e-rumalus.

Reptiil-illuminaatide rõõmuks ei andnud riiklik boikott ülemaailmse edumeelikute 300 tegijale viisat, sest ei saanud aru, mis või kes.

Sina õnneks saad – ja küllap me ka Eestisse oma krüptolinnakesed ehitame.

Me oleme riskijulged ja optimistlikud, tulevikulised ja informeeritud – mitte hirmunud pidurid.

Keskkülad kinnitavad, et pühendavad igast oma päevast Edu Tehasele umbes ühe tunni. Pealikke Kris Ressi ja Nils Grossbergi võite aga tõenäoliselt kohata, kui võtate osa rahvusvahelistest eventidest. Nad esitlevad alati ettevõtte järgmisi arenguid.

14.-15.septembril kutsub Moskva ning veebruaris 2020 Dubai, kus sina võid saada oma esimesed tasemed võimalikust 16 tasemest kätte. Kuidas see täpselt käib, seda õpime koos.

Seni seilame kohalikel koolitustel ja läheme 7.septembril Keskkülade juurde Valtu mõisa ja sealt Palukülla rabamatkale. Kus muu hulgas arutame, kuidas toimib Success Factory sahtel Digitally – kunsti ja muusika krüptomüük.

Mida käegakatsutavat Edu Tehasega liitudes kohe saab?

Ettevõttel on boonused. Esimese liidri-tasemel saad eventi pileti, siis nutitelefon ja macbook, edasi juba reisid, siis kullast kell ja must mersu, korter Dubais, villa...ja lõpuks võtad vastu luksusliku jahi. Sellepärast mina isiklikult arvutan, kas ostan praegu 1000 euro eest hobuse või investeerin – ja ostan terve karja, keda karjatan juba tõotatud maal :D

Mida krüptomiljonäriks saades ei saa? Juhul, kui muidugi ise seda ei soovi.

Äripäevade-kroonikate-ekspresside kaanele ega rikkurite edetabelitesse ei saa, sest keegi sinu nähtamatut küllusevoogu ei tea ega kadesta.

Sina, ilus inimene, Elad – ja oled teenitud.