Meeste tahtmised

Meeste tegelikud tahtmised olgu naistele seaduseks!

Kati S.V. Murutar

See ei ole teater. See on Elu. Etendus, mis on kokku punutud päris lugudest ja meenutab neid näitemänge, mida mängime ka ilmsi ja silmsi üksteisega oma juhtumisi jagades. Merle Karusoo sotsioloogilist teatrit meenutab ka. „Olen 13aastane“ punutisest sündis Pirgu koolkond – Jesper Parve „Mees“-raamatutest sünnib üha veel ja uuesti ja taas täiustuv Lugu, mida mängitakse kõikjal Eestis. Võõrsil ka – mehed on teatavasti asustanud kogu Maa.

Etenduses improviseeritakse lisaks valmistekstidele ka värskeimate teemadega – Eero Spriidi sõnul on umbes veerand alati uus. Ja publikule teadmata jääb samas tunnijagu materjali teiseks korraks – mehed valivad episoode vastavalt rahvale, kes saalis kaasa kõlab.

Valik ja tervik sünnib tänu super-sünergiale – jääb mulje, justkui kõik juhtukski siin ja praegu. Teatris see tegelikult ju nii ongi – nii et sellevõrra on meeste-tahtmiste-saaga siiski teater ka.

Meile esitletakse kolme erinevast tüpaažist hurmurit: sportlane, trubaduur ja näitleja. Samas on nad ka toitlustusketi omanik, pühendunud isa ja raamatute autor. Kultuurisündmuste korraldaja ja südamete vallutaja, et mitte öelda murdja – mida leebe Margus Vaher kindlasti olla ei tahaks. Ning 70aastane igas mõttes vaba mees, kes peagi ERRist lahkudes oma projektide juhiks, ettevõtjaks ja igihalja „Õnne 13“ Margnaks jääb ikka.

Kõigil neil on emotsioonid ja ambitsioonid – mehed! - eeldusel, et naine innustab. Naine peab lihtsalt OLEMA, mitte tugevama poolega võidu mammutit küttima. Temake peab armastama ja tunnustama – ka siis, kui mehel on mast maas. Siis eriti. Muidu ei tõusegi.

Mida targem-tugevam-tegijam naine, seda keerulisem. Mehed ju tajuvad, kui armastus-austus-imetlus pole päris – nad, primitiivseteks peetud, pole ju tegelikult primaadid. Pigem suured lapsed, kellele ei tohi oma manitsustega ema meenutada. Ainult Oidipusele ja Nerole kippus see sobima...

Kuitahes tark-tugev-tegija on mees – mälu on tal naistest ikkagi erinev. Mida ei taha, ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud. Kusjuures päriselt ka ei mäleta!

Naised veavad järel pikki-raskeid mälusleppe. Iga situatsioon kaevab üles kunagised analoogid. Ja nii me, sabaga tähed, üha oma klaarimiste saagi meestele mõistetamatul moel käima tõmbamegi. Ilma et kallim kaasa saeks – no mida sa enam ümber 7 tundi-päeva-nädalat-aastat tagasi toimunu ketrad.

Sellepärast on ka suurem osa spirituaalsest tööst naiste õlul – lisaks raku- ja eludemälule on neil otseühendus kosmosega. Mida jõulisema nais-algega mees, seda spirituaalsem ning seda julgem oma üles-tulevatele tunnetele otsa vaatama, puhastama ja vabastama. Üha uuesti.

Naiste kohta kehtib eriti see reegel, et nunnana erakluses tiksudes settib kõik hingeilu süvavoogudesse ja ilmaelu kätte sattudes lendaks kõik see s... ühe korraga ventilaatorisse, oi valu.

Millegipärast on vaimsusega nii – nagu näiteks ratsaspordiski – kogu maailmas on harrastajad tüdrukud ja naised – tipud aga mehed. Kustkohast nemad tulevad, ei tea.

Igatahes mitte materdav-võimukate emade rusika alt, mis alfa-isased beetadeks tümitab – valesti-valesti-valesti...

Pekstud päikesepoissi jäädki tagasi alfa-kuningaks armastama ja tunnustama. Lõhutud poisslapsed on nagu Augeiase tallid, mis lõpmatuseni sama äkaga täituvad. Et aga meil on oma kaasteelistega hingedevahelised lepingud, siis muudkui teenigem.

Peaasi, et isasele alpinsti instinktile jääks tema mängumaa – seda Dr. Noormanni, Tõnu Otsa õpetust kirjutas kogu nõukogude Eesti nais-seltsimeeskond hardalt tema loengutes kaustikutesse. Peaasi, et mehike saaks ikka kangelaseks tõstetud ka siis, kui teed ise talvepuud, ehitad-finantseerid – ning jälgi, et ranne oleks nõtke, puus painduv ja kutsuv nõks ei kaoks torso taljejoonest.

Samal ajal, kui naised positsioneerivad, on mehed oma õlleringides jutukamad ja detailsemad – on selles etenduses muide ka. Ise vajavad seejuures tundeid ja silmsidet – siis nemad kanaldavad ja nutavad nagu noored või vanad jumalad. Paluvad soovide otse ütlemist ning ausalt ja keerutamata rääkimist, sest oletada nemad kohe tõesti ei oska.

Tahame, et oleks 10 ühes – sõdur, kuningas, trubaduur, armastaja, poisike, pätt, ehitaja, juht, leiutaja, pihiisa – ent vastu pakume ju samuti 10 ühes. Mängeldes. Ja solvume, kui mees meie multifunk-supernaisust ei näe, sest see on norm. Nii peabki.

Peabki olema ka nii, et näen mina – ja näeb iga vaatajanna – etenduse igas episoodis oma enese meest. Oh kullake, ma ei teadnud, anna andeks, nüüd tean. Ja otse loomulikult on iga laval lahatav naine mõneti mina – aitäh peegli ja õpetuse eest!

Tulevastele osasaajatele teadmiseks – mikrofon ringleb pidevalt ka publiku seas, et saaksite tantra ja häälitsemiste, tööjaotuse ja õige armastusekeele valimise asjus kaasa kõnelda. Misjärel Eero tantsiskleb teile head seksi versus seksuaalne andetus, Margus hoiatab eluliste näidetega apsude eest – seejuures hämmastavalt ladusalt enda üle naerdes.

Olulisim uniseks iva tuli minu jaoks Jesperilt: tänitades ja arvustades ankurdame selle, mida ei soovi – nii, nagu muretsedes palvetame selle eest, et juhtuks see, mida me ei taha.

Laulgem pigem Havaii-tarkade laulukest Ho'o'ponopono: ma armastan sind, anna mulle andeks, tänan sind. See on suurepärane vahend nii siganaabri pehmitamiseks kui jonnaka lapse rahustamiseks. Ka siis, kui see laps on su oma mees. Siis eriti.

Pärast seda vaba vormi hõngulist õhtut saad teada: nii palju on veel õppida – üha uueneva enda kohta ka – kõik on alles ees – kuniks elu(sid).