Sigrid Keskküla - kullaketraja

Uue ajastu ettevõtjatar Sigrid Keskküla on sõna otseses mõttes kullaketraja. Vanades mustrites ja maatriksites oli ta sildikandja: magister, majandusõiguse kvalifikatsiooniga jurist 15aastase tööstaažiga, avaliku sektori õigusnõunik, võlanõustaja, erasektori perekonna- ja võlaõiguse nõustaja, oma õigusbüroo asutaja.

„Karm, eks?“ naerab kaunitar. „Karm jah – põlesin kõiki neid tiitleid kandes läbi ja tervis ütles üles.

Lõpetasin kõik senise ning tegin kannapöörde. Viisin end teadlikult nulli ja alustasin algusest. Siin on kõige olulisem, et olen Naine, oma Mehe abikaasa.

Sain hobi-investoriks ja Edu Tehase liikmeks ning rajasin oma kosmeetikabrändi Blessix – tembin ilutoodetesse kulda ja hõbedat – ütlesin ju, et olen kullaketraja!“

Kullakuma – ilma palavikuta - iseloomustab Eesti brändi, mis sündis Pariisis,  inspireeritud idamaisest filosoofiast,  millesse on segatud maapõuest pärit kulda hõbedaga – tervendavaid mineraale eksootiliste taimedega ja maailma eripaikadest ammutatud lõhnanoote puhta armastusega.

Keskküla loob ja toodab näo-, keha- ja juuksehooldustooteid  parimatest mineraalidest,  taimsetest õlidest ja peptiididest, kasutades valdavalt orgaanilisi ja  traditsioonilisi koostisaineid, mille tõhusus on toiminud juba iidsetest aegadest. Retseptide väljatöötamisel tehakse koostööd Tallinna Tehnikaülikooli teaduri ja keemia doktoriga, Euroopas tunnustatud tehnoloogide ja mikrobioloogidega. Blessix viib kokku traditsioonid, teaduse ja alternatiivmeditsiini.
„Kui sa iga päev paned endale kulda peale, siis on sul kuldne energeetika, sinu ellu tuleb küllus ja sa oled õnnelik kuldne inimene,“ usub Sigrid.

Kuidas kaotada pool miljonit

„Tänaste palkade juures on pool miljonit summa, mida teenitakse 1000 kuud. Seega rikub sellise summa haihtumine ka sellise inimese tuju, kellel pole ligilähedast rahahunnikut ega isegi kujutlust või unistust sellest olnudki.

Mina kaotasin – ja olen ikka elus – ning räägin selle loo teistele õpetuseks. Minu enese teadlik hobi ja kirg on nüüdseks krüptoraha. Olen pärast kaotuste ja läbipõlemise tuleriidal küpsemist Edu Tehase elustiili kandja ja edasikõneleja ning krüptoraha on osa sellest suurest ja ultraägedast projektist.

Minul oli kõrini kastis – lausa puuris! - toimetamisest. Inimesed muutusid aina enam pankade orjadeks ja raha teenimine selle asemel, et raha teeniks inimest, ületas igasuguse piiri. Rahaorjad muutusid aina ahnemaks, kadedamaks ja kurjemaks.

Juristitöös nägin palju inimesi, kes ihaldasid ligimese vara ja ootasid oma lähedase kiiret lõppu, aidates nii mõtte, sõna kui teoga sellele kaasa. Mida rohkem ma seda laastamist nägin. seda rohkem see armastuseta tagurpidisus mulle vastu hakkas: RAHA teenimine iga hinna eest.

Kastist välja tulek tähendab, et raha teenib hoopis sind ka siis, kui puhkad või magad.

Your vibe is calling Your tribe – kui ümbritsed end suurte-armastavate inimestega, on ühine raamist välja mõtlemine palju lihtsam.

Selles vibe'is tutvusin ühel ilusal suveõhtul investoriga – suure inimesega, kes mind lahkelt kutsus uue ajastu projekti. Investorite ja krüptoomanike seas on mehi rohkem kui naisi, see ongi valgustatud meeste maailm - aga seda põnevamm. Ma kinnitan teile: see on nii põnev, et sa pead selles tuhinas suutma osata maa peale jääda, sest jube kerge on senisest põrgust otse pilvedesse põrutada.

Näed reaalselt, kuidas pisikesest potist saab suur ja mõnikord nii suur et hakkab üle ajama.

Teisalt võid pealt vaadata, kuidas kõik haihtub kusagile hämarasse tundmatusse ja alles jäävad tühjad pihud,“ hoiatab Sigrid. „Selles tormises meres ilma päästerõngata ujuma õppimine ei ole lihtne. Vigu teha ei tohi, sest vead lähevad kalliks maksma.

Mina tegin - ja üks viga maksis mulle peaaegu pool miljonit. Aasta pärast on kõikide eelduste kohaselt minu virtuaalseks kaotuseks selle näpuka tõttu juba 5 miljonit...

Kõik sai alguse kiirusest – kiire oli nii minu esimene investeerimine kui ka minu areng tervikuna.

Investeerimine on suhteline ja riskantne igal juhul - kui suudad väärikalt kaotada, siis täiskäik edasi! Iga kaotus teeb tugevamaks, targemaks ja annab õppetunni.

Mis tunne on, kui kaotad pool miljonit?

Oi kui paha! Nagu oleks peotäie naelu alla neelanud ja seedid neid vastupidises suunas ümber oma seedesüsteemide. Suu hakkab füüsiliselt kuivama, higistad ja oled füüsiliselt üle kogu keha haige.

Kes on süüdi, miks see juhtus, kuidas see juhtus – küsib iga higipiisk ja kondivalu.

Oleks pidanud nii ja oleks pidanud naa, naksub kuivav suu – aga oleksitamine enam ei aita.

Mida sa teed, annad alla? Joo palju vett ja küsi: kas laps, kes õpib kõndima ja kukub, annab alla?

Ta tõuseb püsti ja kukub veel, kuni oskab kõndida ja õpib ka jooksma. Siit moraal: enne õpi kõndima ja siis alles jooksed.

Mina olin oma pisikese investeeringu kasvatanud jooksuga üsna suureks. Olin väga ligidal oma esimesele miljonile, kuid poolel teel avastasin, et minu krüptorahas investeeringud liiguvad virtuaalsesse rahakotti... mida enam ammu ei ole olemas minu nutiseadmes! Digitaalne rahakott oli alla laetud paari aasta eest mu vanasse telefoni... Ma ei tea, kus see on. Ja selline äpradumine pole isegi mitte titelik käpulikõnd, vaid roomamine, endal mässu märg.

Aastatega kogutud virtuaalne raha, mille tänane väärtus on pool miljonit ning see üha kasvab, ripub kusagil õhus ja kätte seda ei pruugigi kunagi saada. Kuigi paljude investorite jaoks on see kommiraha, siis minu jaoks on see suur summa, mille abil soovisin teha ulatuslikke tootearendusi ja ellu viia oma suured ideed. Nüüd aga jäi osa minu ideedest servi seisma, et selgineda ja anda aega atra seada. Mis on võibolla hoopis hea.

Küsimus ei ole selles, kas summa on suur või väike, vaid tõsiasjas, et see raske kaotus juhtus minu enese lohakusest. Iga wallet ehk digitaalne rahakott, mille nutiseadmesse alla laed, on lukustatud võtmega ja see 12 sõnast koosnev kood aitab sul alati oma digitaalsele rahakotile ligi pääseda.

Minul enam võtit ei ole, kuna ma ei pidanud üht olulisimat asja oluliseks.“

Püramiidskeemide ja skämmide hullus versus riigipension

Ajad ja lood on teinud kaotuste labürindist läbi tulnud eestlased ettevaatlikuks. Inimesed on seepärast igaks juhuks hakanud ka iga head investeerimisvõimalust nimetama püramiidi või Ponzi skeemiks. Teemasse süvenemata kahtlustatakse ka tulevikulist krüptoraha igas sajas patus – ehkki temast saab õige peatses tulevikus ainus toimiv ja usaldusväärne valuuta.

Krüptoraha on loodud eesmärgiga muuta rahandusmaailm läbipaisvaks, selgeks ja turvaliseks.

Kui krüptoraha pakutakse läbi soovitusturunduse, eesmäriga keeruline teema selgemaks teha, siis tekivad inimestel tagurpidisel moel veelgi suuremad kahtlused. Oi, see on küll kindlasti ohtlik püramiidskeem või muu pettus...

Millest see pealiskaudne eitus tuleb?

„Teadmatus ja hirm – need kaks ebasõpra kahekesi omavad suurt võimu pimestamaks reaalsuse ees. Inimesed arvavad, et Google on tõese info kandja ja usuvad kõike, mida loevad, unustades faktid. Tegelikult kubiseb doktor Google, kuhu paisatakse mida-iganes, valest infost.

Olen kogenud ja ka kaotanud investorina nõus, et iga investeerimine on seotud riskidega. Samas on kogu elu ja elamine risk. Me ei saa garanteerida, et tänaval jalutades meiega midagi ei juhtu või et autoga sõitmine on 100% turvaline.

Riske on mõistlik faktide põhjal hinnata. Investeeri nii palju, et kui peaksid kaotama, siis sinu elu sellest oluliselt ei muutu. See on nagu sõbrale laenamine. Samas tea, et kui peaksid võitma, siis võib sinu elu oluliselt muutuda. Ole valmis sellise külluse kogemiseks, millest sa ikka selle meie ränga ajaloo tõttu unistadagi pole osanud,“ õpetab Sigrid. „Vastab tõele, et krüptomaailmas vohavad ka nn skämmerid ja häkkerid – igas iluaias on umbrohtu ja mürgiputkesid. Kuidas teada saada, milline 90 000st krüptost see õige valik on, milline neist kohe kokku ei kuku?

Sellel maastikul ongi keeruline orienteeruda. Lugegem õigeid allikaid, et endale asjad päriselt selegks teha. Hiljuti rääkis pankur ja LHV asutaja Rain Lõhmus, et probleemne on pigem pensioni esimene sammas ehk riigipension, mida ta nimetas Ponzi skeemiks. See on investeerimispettus: lahkuvatele investoritele makstakse uute liitunute rahaga ja mingit majandustegevust pole.

Lihtne. Inimesed aga küll kuuleva, ent ei kuula ega vaevu mõtlema, mis asi see on.

See ongi Ponzi skeem!

Samas kui Rain Lõhmus või LHV teataks, et hakkab pakkuma toodet nimega esimene sammas, mis tähendab, et võetakse ühelt inimeselt raha ja makstakse teisele, siis ta pandaks selle eest vangi! Aga valitsused teevad seda igal pool - ja kõigile tundub, et see on suurepärane.“

Ponzi skeem töötab seni, kuni tuleb peale uusi inimesi, kes makse maksavad. Eesti häda on aga selles, et maksumaksjaid ei ole varsti enam palju. Seetõttu on tobe esimest ja teist sammast võrrelda. Üks arvutab Ponzi skeemi tootlust ja teine arvutab reaalse investeerimisportfelli tootlust. Mis see püramiidskeem siis tegelikult on?

„Püramiid on skeem, milles olijad teenivad raha peamiselt uute liitujate arvelt. Püramiid kukub kokku, kui enam uusi liitujaid ei leita. Iga liituja maksab kopsaka summa võimaluse eest saada sissetulekut peamiselt teiste liitujate kaasamise pealt, mitte toodete müügi eest. Erinevalt soovitus- ja võrkturundusest on püramiidskeem seadusega keelatud kauplemisvõte. Soovitusturunduses soovitad head asja teistele ja müüd toodet või teenust. Näiteks maailma üks vanim ja jõukaim soovitustutunduse ettevõte on Amway, mille käibed uatuvad miljarditeni.

Ja ikka on kuulda rumalaid süüdistusi selle eduka ettevõtte kohta, kus nimetatakse heade toodete soovitajaid püramiidskeemi viljelejateks, petturiteks, skämmeriteks...

Kindlasti on tuttavad ka ettevõtted nagu Oriflame ja Avon, mis on samuti edukad ja üsna kaua tegutsenud võrkurunduses. Milleks rumalalt kadestada, kui on võimalik targalt ühineda?

Mõistagi ei keela keegi ühineda ka mõne püramiidskeemiga – võiks siiski teada, et need lagunevad tegelikult kiiresti ning alumistel tasemetel olijad jäävad sel juhul ilma nii sissemaksust kui ka lubatud teenistusest,“ rehkendab teadjatar.

Ka tuntud krüptoraha Bitcoini kohta kuuldub erinevaid legende Ponzi, scammi udukogudest – nagu ka sinu ja su naabrinaise kohta räägitakse nii mõndagi. Ikkagi on tegemist võimsa krüptomaailma topliidriga, millega saab juba väga paljude kaupade ja teenuste eest tasuda ja mis on loonud maailma palju uusi miljonäre.

Las koerad hauguvad – karavan liigub ikka edasi – otsusta, kas oled koer või liigud karavaniga!

Asja ARMASTAJAST investori uus elu

„See on Elu väga suure algustähega. Hobi-investoriks saamine EduTehases muutis mind ja minu elu. Ka mina ei julgenud oma väikese rahaga selle paigutamise teemasse süvneda. Lugesin nukra uudishimuga keerulisi Äripäeva artikleid ja vaatasin filme mutlimiljonäridest, aktsionäridest ja teistest pooljumalatest, kelle tagamaadest ma kunagi eriti hästi aru ei saanud, ehkki teema huvitas mind väga.

Ma tahan hästi elada! Nüüdseks tean, et õige investeerimine annab võimaluse rikastuda igaühel. Möödapanek võimaldab kahtlemata ka investeeritud rahast hoopis ilma jääda. Esimene variant meeldib muidugi mulle rohkem, teist olen ma juba proovinud ja see ei meeldinud mulle.

Investeerida võib paljusse heasse ja ilusasse: kuld, aktsiad, valuutad, väärtpaberid, krüptoraha, startup-id, arendusprojektid, ettevõtted, kinnisvara, kunst, film, muusika.

Minule pole kunagi meeldinud koolis käia. Minu lemmiktunnid olid vahetund, kehaline kasvatus, kunstiõpetus ja kirjandus. Millegipärast geograafia ka. Teistes tundides unistasin niisama - kui mul unistada ei lastud, segasin tundi, sest mul oli pidevalt oma arvamus, mida soovisin kangesti esitleda, kuigi ei lubatud. Siis veel eriti.

Ükskord, kui klassijuhataja valis välja loovtööde konkursiks minu ja mu tänaseks kunstnikust klassiõe joonistused, anti meile kui parimatele ülesandeks töörahva pühaks 1. maiks joonistada suured punased roosid.

Mina joonistasin sinised, kollased, rohelised ja valged roosid, lehed tegin punaseks ja lisasin pildile mardikad, liblikad, röövikud - isegi siilike oli kambas. Olin ise tulemusest lummatud, sest see oli minu Alice imedemaal. Pidasin oma teost imeliseks šedöövriks ja pildile lisasin oma allkirja juhuks, kui pilt saab kuulsaks: siis ikka teatakse, kes selle maalis. Mõtlesin isegi hinna välja - sellise, et Picasso oleks kahvatanud selle peale.

Viisin oma töö uhkusega ära. Õpetaja küsis: kas need on punased roosid sinu arust või? Vastasin: ei, aga punased on igavad. Minu töö toimetati prügikasti ja mulle öeldi, et olen rumal ning ei mõista ülesande olulisust. Lisaks ei kutsutud mind enam kunagi loovtööde konkursile.

Olin õnnetu, loobusin maalimisest. Ka kunstiõpetus mulle enam ei meeldinud, hakkasin hoopis kirjutama luuletusi, jutukesi – tegin ka paar totrat näidendit ja ise mängisin pidevalt peaosi – monoloogid olid mu lemmikud.

Võitsin igasuguseid etlejate konkurse ja loomulikult kuulutasin kõigile, et tulevikus võite mind Hollywoodis näha - ja-või suurtel lavadel priimabaleriinina.

Ma unistasin pidevalt suurustledes ja hõljusin pilvedel, kus asus minu tore maailm. Olin oma unistustes jõukas, sõitsin roosa Cadillaciga, kandsin 50ndate stiilis glamuurseid rõivaid ja mõnikord olin paruness lossis, kellel oli hinnaline kunstikogu...

Minust ei ole praegugi veel saanud ei näitlejat ega priimabaleriini, seni ka kunstnikku mitte. Praegu veel on olemata ka jõukas kunstikoguja-glamuuritari põli. Minust sai alustuseks hoopis nahkehistööde meisterdaja, käsitööline – kuna aga keegi mu tooteid eriti ei ostnud, siis juhtus esimene ettevõtluse ebaõnnestumine.

Siis sai minust ridamisi sekretär, projektijuht, personaliuht, jurist, siis uuesti ettevõtja. Lõpetasin suuremat sorti võlgadega oma teise ettevõtluse ebaõnnestumise tõttu. Paremate ideede puudusel sai minust riigiametnik, vahepeal natukene elupõletaja - ja uuesti jurist

Kui ring täis, siis koorusin taas ettevõtjaks... Ja saabus ka kolmas ebaõnnestumine, seekord oli põhjuseks ootamatu terviserike. Öösel viis kiirabi pooloimetu minu ära, pilt hakkas kaduma ja valu võttis võimust – ja saabuski vaikus.

Restart ja taasärakamine. Koos uue minuga sündis julgus muuta kõike. Kui Sa midagi väga tahad – näiteks Elada! - siis ära anna alla. Kui oleksin jätkanud maalimist hoolimata õpetaja solvangust, oleks tõenäoliselt minust saanud kunstnik - või hoopis baleriin, katsed tegin ju edukalt ära... Ju ma siis nii väga ei tahtnudki.

Või kuulasin liiga korralikult vanemate sõna ja soovitusi - ka Lenini kuulus käsk õppida, õppida, õppida tekitas süümekaid, sest ega me ju keegi väga ei viitsinud lõputult valesid asju õppida. Vohas sihitu haridusekultus: mine ikka ülikooli ja õpi ükskõik, milline korralik erila - muidu ei saa korralikku töökohta. Ega tol ajal saanudki.

Omariiklusega kaasnes tohutu majanduslangus, töötus ja vaesus. Vaatamata heale haridusele sai minust ikkagi kõigest madalapalgaline personalitöötaja, siis jurist-ametnik, kes sai keskmiste näitajate järgi peaaegu head palka, kuid sellest mulle ei piisanud. Algas võlgu elamine,“ pihib paljukogenu. „Esimene samm laenulõksu oli õppelaen, siis juba eluaseme liisimine, remondikrediit... Elu üle oma võimete.

Palga eest maksime laenusid ja makse, alles ei jäänud midagi peale unistuste. Enne palgapäeva oli alati raha otsas. Ometi töötasin palju, et saada heaks juristiks ja paremat palka. Nii me siis oma pere ja kodu lenu peale lõime ja võlgu elasime.

Kulud olid suured ja pere sissetulek kesine. Meie sõna otseses mõttes kallis kodu muutus pingeliseks igakuiseks väljaminekuks. Pinged kasvavad, kui neid ise kasvatad. Me istusime kaasaga selles ringis 15 pikka aastat.

Täna on mul 0 laenu, oma kinnisvara, suur kodu ja palgatööl ma ei käi – oma peas ja kodukontoris töötan pideva loova rõõmu ja teadliku naudinguga. Reisin ja olen üha motiveeritum. Sageli leian end mõttelt: miks ma ometi varem kõiki neid muudatusi ei teinud? Kartsin töötuna rahatuks jäämist. Ometi oli palgatöölt äratulemine minu parim otsus üldse. Saadud kogemused kuldaväärt. Kaotused samuti. Loen ja õpin iga päev midagi, armastan Elu ja oma peret: oleme suurepärane tiim.“