Liina Mittermayr suusamägedest põgenikeni

Austrias elava tartlanna Liina Mittermayri Lugu on tõestus tõsiasjale, et meie elu on etappide jada. Tööd ja suhted saavad valmis ja annavad aluse uutele algustele – kuniks elu.

„Ajutine on teatavasti igavene,“ arutleb karge kaunitar, kes näeb tänaseks välja austerlasem kui austerlased ise. „Lapsehoidjaks tulin – ja näib, et eluks ajaks jäin.“

Enam kui paarikümne aastaga kahest kenast kooselust läbi tulnud ja tütre teismeliseks kasvatanud naine on kogenud: „Lahutused teevad sõpradeks. Nii kohtunikust Franzi kui gastronoomist Rudolfiga ja nende peredega oleme väga meeldivas sünergias. Olid ajad, mil siinsetel õpetajatel oli totter illusioon: ahhaa, väike Emily ütleb, et emme suusatab ja issi teeb aprez-ski'd – järelikult on miskid naudisklevad luhvtid. Tegelikult töötame nii suusainstruktorite-turistiteenindajate kui kõrtsmike-hütte'pidajatena sageli 24/7.

Siit võiks omakorda eestlasliku loogikaga arvata, et ma pidanuksin pärast 10 aastat turismiteenistumist oma isikliku suusakooli avama – aga igaüks ei pea eraettevõtjaks karjäärama. Mina töötan nüüd juba 10ndat aastat siin põgenikega ning Eesti poolt vaadates olen siin selleks, et rahustada: ei nad Maarjamaale taha – ajadeski mitte.“

Pioneerid

Pea veerand sajandit tagasi läbi Saksamaa Austriasse sujunud Liina kohta kehtib terve rida võõrsõnu analüütilisest konservatiivseni. Seetõttu tasub usaldada nii seda, mida ta oma delikaatselt täpses ja maitsekalt humoorikas kõnepruugis jutustab vestlustes ja raamatus „Minu Austria“. Mida ta kirjutas samuti 10 aastat, nagu need kaua-tehtud-kaunikesed asjad tal käivadki.

Temast on kujunenud poisikeselik-daamilik teejuht ja õpetaja nii üldteada Austria - Mozart, „Helisev muusika“, Alpid, Red Bull, Freud, Conchita... - kui tundmatute süvahoovuste avajana.

„Olime sopran Katrin Lehismetsaga esimesed, kes siia tulid. Tema asus koos oma tütre isa Lauri Vasaraga 1965.aasta „Heliseva muusika“ loodud muinasmaa teenistusse kõigepealt Mozarteumis, nüüd juba legendaarseks saanud suveniirkontsertidega Mozartist Alpi-aasadeni.

Ilus ja elus muinasjutt väärib teenimist ja elatab.“

Saksa ja vene filoloogist tudengi ja lapsehoidjana alustanud Liina on oma Lugu elades korduvalt täheldanud: kõrgharidust leiva peale ei määri – ent eranditult kõik õpitu kulub uute elujärkude alus-paketis moel või teisel tõhusalt ära.

Tänaseks on toonaste pioneeride - neist esimene meie tänane aukonsul Sirje Windig-Frauenloeb - ümber kogunenud eestlaste seltskond – põhiliselt naised – kes tähistavad isamaiste tavade ja toitudega jõule ja rahvuspühasid. Laulavad ja lõõgastuvad kombel, mis on omane vaid medekandi naistele.

„Oleme analüüsinud, miks austerlannadel – ja meil endil ka – on vastupidiselt eestilikule kampaaniakorras iibetõstule vaid üks-kaks last. Aga sellepärast, et nii on mõeldavam pakkuda maimukestele kõike, mida ise oleks lapsepõlves tahtnud. Oleme rõõmu ja tänuga kogenud, kui ladusalt õpetab lastele keelt ja kuulumist lasteaia keelekümblus. Mille vastandina isoleerivad islamiusulised end lapsest saadik muust ühiskonnast ja kultuurist,“ arutleb Liina. „Samas pole Austrias mõeldav seesugune emantsipatsioon, nagu meil Skandinaavia naabritena üha tavapärasem.

Mehed paremini teenivate naiste karjääri huvides lapsepuhkusele? Mõeldamatu! Nagu ka laste piinamine koolikatsete ja võistleva sildistamisega: kooli minnakse õppima, mitte kannatama.

Elurõõmus ja nautiv austerlane on muretsev-hirmunud eestlasele nii tänuväärt eeskuju, et meie kes me oleme sesse riiki jäänud, oleme temasse sügavalt ja süvenevalt armunud.“

Vana Euroopa

Kirikud, köök ja kohvikud on peale „kindereid“ järgmised k-d, mis meenuvad Austriaga seoses. Ja seda koos vanadele väärikatele riikidele omase rahuga, mis ei pigista õlgadest ega tee paksuks. Liinale meeldib ka selle Alpi-rahva laulev laisk keel, mida tuleb umbes samal määral ekstra õppida nagu võro kiilt.

„Olen saanud ennast selle siiralt sooja ja kallistava rahva seas tõeliselt külma klimbina tunda – kuni õppisin ka ise ära nii vanema põlvkonna enesestmõistetava embamis-etiketi kui noorema põlvkonna bussi-bussi-põsemusid. Kiitmist piisava kvaliteedi ja kvantiteediga õpin ikka veel – kui ei oska, võid väga lihtsalt võõrustaja või koka nutma ajada.

Sellest sain üsna kiiresti aru, miks käseküche, strudel ja lopsakas šnitsel prouasid paksuks ei aja – mäesuusatamine on sedavõrd levinud ja energiamahukas spordiala, et tüseneda pole võimalik. Tiitlitest vaimustunud rahvaste - näiteks sakslaste tava eriti hea kohvi pärast mõnda Austria väikelinna sõita jäi hämaraks seni, kuni ise toda teise linnakese kohvi kogesin. Oli vahe küll – seiklus ja meelelahutus pealekauba.

Lisaks kulub väikelinnades nähtav juurtehoidmine rahvariietest lauludeni ära ka teadasaamiseks, kuidas 8miljoniline rahvas end Viini kultuurikarika ja Saltzburgi muinasjutulisuse taustal ülinõudlike pagulasmasside arulageduse eest kaitseb.“

Kuna tartlanna pole katoliiklane, koges tema oma isiklikku pulmaidülli Mirabelli lossis. Ja kuna Austrias vaid üks kord laulatatakse, piirdus temagi teine kooselu tütre kui taevakingituse, mitte pitsivahu ja pulmakelladega.

„Võin vana hea Euroopa südames kogetu põhjal kinnitada: igaühe jaoks on erinevatel eluetappidel tõepoolest ootel õige töö, oma tee verstapostidega haakuv mees, sel elukümnendil toimivaim arenguviis, mida eelmises elus ettegi poleks kujutanud,“ teab Liina. „Pärast 30aastasena lõpetatud ülikooli päädisid kõik mu tööotsingud, mille käigus saatsin nii nõustaja kui abikaasa innustusel loendamatuid CVsid kujuteldamatutesse ametisse pürgimiseks, ettekandja töökohaga hotellis. Sellest algas minu biograafiline peatükk „10 aastat turismi“.

Sain ja jäin venekeelsete turistide talitajaks suusamägede magnetilises labürindis – ja sealt edasi oli loogiline, et murdmaasuusatajast minust kujunes saatusele alistudes mäesuusatamise instruktor.

Noorele kohtunikule mehele minnes oletasin, et Viinis minu teekond lõpebki. Kuni ka tema seisusele sobivat töökohta otsis, kavandasime koos sõpradega Austraalia-reisi... kuhu nood läksid üksi, sest minu Franz sai tööle Alpilinnakesse. Siinsete seaduste järgi pidanuks ta vastu võtma mistahes määratud töökoha kasvõi meie mõistes kapa-kohilasse – aga meile määrati midagi eriti head.

Nõnda minagi aastal 2000 Austraalia asemel Zell am Seesse sain ja jäin.

Viis aastat hiljem uue elukaaslase Rudolfiga plaanitud Tai-reisi asemel jõudsin kaheraudsele opile. Pärast plaanilist tsüstide eemaldamist täitus mu kõhuõõs verega ning teise lõikuse käigus võitlesin juba elu eest. Aga mõne aja pärast järgnenud auhind oli võimas – tütar!“

Oma kogemusi poetav leedi Mittermayr on ääretult diskreetne nii vestlustes kui oma raamatus nii suhete kui tsüstide kui kasvõi ignorantsemat sorti austerlaste asjus, kes pole „Heliseva muusika“ fluidumi pealt kopsakalt teenides ise neid paiku – nüüdseid turistilõkse – läbi käinudki.

Suusaviirus

Tänaste kiirete tõusude maailmas on juba reegel, mitte enam erand, et iial pole hilja ning täiesti normaalne on nobedate paaristõugetega kujuneda ehmunud murdmaasuusatajast kutseliseks mäesuusatamise instruktoriks.

Kõigepealt allus naine üldisele voole ja kallima käsule ning läks mäele. Õppis ja armus sellesse spordialasse, mis on ühtlasi elulaad ja meelelahutus, seltsielu vorm ja eneseavastamise moodus.

Turismibüroos venekeelse imedemaa Alpi-emmena korraldas ta 24/7 kundede mägedevallutusi varustusest turvalisuseni, koolitusest etiketini.

„Mida rikkam on klient, seda olulisem ja samas keerulisem on talle selgitada, et alles pärast suuskamist kui mägedesse tuleku põhieesmärki tuleb aprez-ski ja Jägermeister ning tants lettidel. Olin aastaid üks neist, kes askeldas aastaid selle nimel, et eestlastegi seas üha popim kallis ja sõltuvust tekitav harrastus oleks vanade heade traditsioonide vaimus turvatud.

Rahvast oli tarvis ühtaegu õpetada, et suuskade hüti ees hoidmise kindlaim nipp on nad sõprade omadega ristirästi segamini pista, nii et kiirustav varas paari kokku ei nopiks – ja samas leppida tõsiasjaga, et hinnalisel suusavarustusel on mitu funktsiooni. Uusrikaste naistel peavad olema õiget värvi saapad-suusad... pildistamiseks, mitte suusatamiseks. Neid ei huvita isegi tõsiasi, et paigas, kus temakene pildile saab, filmiti üks Bondi-filmidest...

Seega on täiesti ükskõik, kuidas bling-bling saabas istub ja suusk tasemele vastab, sest taset pole,“ naerab Liina, kellel on õnnestunud taktitundeliselt piprased sisemonoloogid turistide kui sõimusõna teemal ääretult maitsekalt kirja panna ning kargelt muiata selle üle, et venekeelne rikaskond nõuab meessoost suusainstruktorit ka siis, kui üldse suusatama õppida ei kavatsegi, peaasi, et pildistada ja flirtida saab. „Pere- ja sõpruskondade ühendajana on mäesuusatamine ületamatu tegija – võrdselt õndsatena on kõrvuti äsja kõndima õppinud maimud ja 70aastased noormeistrid.

Kuivõrd Austria õpetab inimese vanusesse täiesti uuel kombel suhtuma, pole oluline, kuidas riiki külastavad erinevad rahvused asju näevad – nad lähevad ju kenasti koju tagasi. Mäed jäävad.

Isiklik suusakool olnuks muide utoopia, selleks pead tegema rahvusvahelisel tasemel kehtivad suusakursused ja eksamid ja sealt ei saa ka väga paljud kohe ilgelt head suuskajad läbi, aastatepikkune töö  ja kursused... “

Põgenikud

Et meie planeedi rahvastepaabeli variantide paljusus selles elus võimalikult selgeks saada, algab Liina iga hommik juba kümnendat aastat... vanglas.

Mitte otse vanglas, kus Liina samuti töökülastustel käib, vaid vahialuste keskuses, kus hoitakse illegaale, keda maalt välja saata kavatsetakse - aga süsteem on nagu vanglas, kinnised kambrid ja karge kroonu söök.

„Kui kõrgharidusele vastavat erialatööd otsisin kuid – ja sukeldusin läbi ettekandja ameti turismi – siis vastuse põgenikega töötamiseks kandideerimisele sain poole tunniga. Minu kolleegid on pärit Makedoniast, Türgist, Kreekast ja Kosovost. Põgenikud omakorda on vastavalt sellele, kus käib parasjagu kodusõda või mõni suurem sõda, Iraanist-Iraagist, Nigeeriast, Gruusiast, Afganistanist...

Tuldud on nii paatidega, Shengeni viisaga, diilerite abiga kui igal muul moel, mis on perekond von Trappi pagemisest üle Alpide pehmelt öeldes mõnevõrra erinev.

Näib, et Austria külalislahkus on alateadlik-riiklik patukahetsus kunagise fašismi pärast. Hitleri maja on meil siin muide 2 miljoni euroga saadaval – keegi pole suutnud välja mõelda, mida temaga peale hakata.

Iga sõja tulemusel on migrantide arv siin kasvanud 1,5 miljonini. Kui võõrtööjõudu maale toodi, ei arvestanud keegi integratsiooniga ega tõsiasjaga, et töölistele tulevad pered järele. Austerlased tavatsevad aina mürgisemalt tänada: aitäh, mama Merkel!

Saksamaa heldus on toonud ka meile usutülid ja naistepõlguse, kultuurituse-valelikkuse-agressiivsuse – mille puhul minu jaoks on sümboliks elementaarne peldiku kasutamise oskamatus.

Kuitahes kärarikkalt sisserännanud ka nõuavad – meie lasteaedades-koolides-asutustes on ikkagi traditsiooniline rist väärikalt seinal – näokatete-pearättide kandmisest aga tahavad moslemite naised tasahilju ise loobuda.

Samas on minul naisena mehemürakatele siin vetsukasutamist õpetades ja neid lennukile aidates naisena üpriski... huvitav. Kui naist on harjutud pidama mehe omandiks, ei taheta just kuigi ladusalt naisterahvalt tulevat teavet kuulda võtta ega pilku dekolteest silmadesse fokuseerida.

Siinsed töötu abirahad ja põgenikele eraldatav on sedavõrd magus suutäis, et nutikamatel oma-õiguste-eest-seisjatel on välja töötatud terve valede süsteem, mis toob üha juurde majanduslikel põhjusel – mitte elu eest! - põgenevate noorte mustade meeste horde.

Tulemuseks on mõistagi neonatsism. Austria on nii väike, et siinse rahva sekka pole kuigi lihtne Eesti rahvaarvu jagu sisserännanuid ära peita.

Samas võin üsna veendunult lohutada ja julgustada – põgenikud ei tea Eestist endiselt midagi, kardavad tundmatust ega tule siia ka juhul, kui smuugeldajad on mõnele grusiinide või senegallaste perele viisa just Eesti kaudu sebinud.

Olen kommunismitondi ja muude ohtude jutud Eesti kohta reeglina enne ära kuulanud ja alles siis nentinud, et luulutamiseks valiti vale aadress – eestlane olen.

Samas olen üsna veendunud, et mina jään Austriasse.

Siinne kultuur ja tavad, inimlik soojus ja sõpruskond, õpitu ja kogetu on mu endale saanud. Tänu Sirje ridakaboksis kogunevale seltsile oleme samas eestlasteks jäänud – ja kutsume daamidega üksteist kenasti korrale, kui saksakeelsete abikaasade juuresolekutagi üksteisega automaatselt saksa keeles lobisema ununeme. Meie laste eesti keel... on teine teema. Ilmselt sama muudetamatu ja paratamatu nagu kogu arenenud maailma noorsoo kolimine ninapidi nutiseadmetesse...

Ent elukogemus teatavasti jagab inimesele arukust ja jõudu leppida asjadega, midaa ta muuta ei saa.“