Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid
valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma
magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal.
Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut
tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast
kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid
saatis, olin samuti mina?
Õnneks ei uskunud ka universum neid
postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi.
Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp
ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide
nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud.
Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati
täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need
mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit,
kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks
minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too
meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.
Mina olen selles kehastuses olnud
teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve-
või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele-
ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.
Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks
võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju,
et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised,
siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone
talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis
kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi
töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabašurnaalideks.
Aegadel, mil raamat oli veel
austatud-loetud nähtus, sai sabašurnaaliks punutud edurahva sõnumit
kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni
arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas.
Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.
Saage rüütlimõisa Altweskisse
kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete
taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on
mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.
Seejärel tuli projektimaastik. Mis on
tegelikult miiniväli.
Õppisin
kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niiimoodi kirjutama,
et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate
palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist
sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakügset alandajat kui
projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad
kirjutajat.
Oma romaanide ja näidendite asemel
kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva
meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma
kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust
tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt
lülisid. Mille vahel pihustud.
Vihised paremusjärjestuste
karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on
võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile
meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest
kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid
end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi.
Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud
skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.
Kui olin loonud teistele töökohti –
ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei
motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja
abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku
brexiti.
Mitte ühtki projekti enam.
Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka
veel intertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie
kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad
asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad
orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta
veeel ja veel orja-ahelaid.
Mismoodi ma pärast viimse, lubadust
murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end
kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd
olen kohal.
Et 1000ruutmeetrine 300aastane
vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures
oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki
majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual
happy-nest oleme seal :)
Teiste seas saabus oma tuttavaid
majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.
Selge, et juba esimesel kohtumisel
rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate
nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis
valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast
edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel –
soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja... kaotas kõik. Oli
see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult
krüpto-skeptikuteks koinis.
Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu
paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja
uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas
häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.
Tänu sellele koom-keissile oli mul
huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka
edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.
Meie perekonna vesiveski saab kujuneda
rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda
siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene
ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.
Et arendusteks raha teenida, võttis
peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud
geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse
teenindamise arendus eeldab aega ja raha.
Minu kirjutatud tekstid maksavad
tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne
ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks
sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.
Et kõik minu arendused poleks toetatud
kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu
Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.
Nojaa, mitte päris.
Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades
www.successfactory.com
kampaaniat.
Kuna praegune ülijõuliste puhangutena
toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii
intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale,
oli see liitumine tõeline kobistamine jah.
Unustasin oma e-posti parooli, et
mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid
unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah :D
Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime –
päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia
oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama –
kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha :D
Liitusin Keskkülade meeskonnaga.
Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka
siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks :D Harjun ja kohanen. Ja
üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast
juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!
See pole keeruline – minu jaoks on
raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju
tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.
See on keeruline – iga päev tund või
paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada... Pigem toetan Sikit
oma oskustega. Kirjutan.
Minu tulevane krüpto-loominguline
pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades
www.digitally.com ja
www.media.productions ei
ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele
selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et
ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on
selles hämmastavalt edukad.
Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!
Mina tahan koos oma hobustega Altweski
taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias
pulseerida.
Mina tahan koos meeskonnaga käitada
rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja
hüdroenergia katusel ja põranda all.
Mina tahan mõelda ja tunda külluses –
mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!
No comments:
Post a Comment