Muinasmaasturid

Esiisade maadele tänaste muinasmaade rajajaid võib nimetada muinasmaasturiteks.

Nad toovad muinasaja tänapäeva, häälestavad oma muinasmaad endale sobivatesse niššidesse. Ja on ühtlasi jõulised igiliikurid, loomiseks – mitte laiamiseks – mõtestatud maasturid.

Nii Urmas Sõõrumaa Adilas kui Alar Tool Kabalas on maju ehitades ja maastikku muutes, istutades ja leiutades teinud kujuteldamatult jõulist tööd – sageli ja suures osas oma kätega. Ning samal ajal, kui nad kuivendavad-täidavad jõekalda lodust uudismaad ja kaevavad vastseid järvi, teeb Eesti riik ise sealsamas nende kõrval lageraiet, kavandab Rail Balticu rammimist muinasmaade keskele ja paugutab üksteisele paukpadrunitega pekku.

Muinasmaasturid, kellesuguste võrgustikuga Maarjamaa on õnneks üha väekamalt kaetud, mõjub trööstivalt – uues heas ilmas on maad ja metsad, külad ja talud valgustatud ettevõtjate-rahvajuhtide valduses ning talupojatarkusega juhitud riigis ei pääse aplad, oma isiklike hüvede pärast hirmunud šaakalid enam löögile.

Alar Tooli küla Vigala vetel

Maja kodus, päkapikk on läind – päkapikk on kodus, maja välja läind... Multifilmis teineteist otsinud maja ja päkapiku juhtumist erinevalt teab Alar täpselt, kui kaugele ja kellega ükski tema ehitatud parvmaja, vesijalgratas või kanuu parasjagu sõitis.

Tool on Eestimaa mitmest Kabalast selle asula, mis asub Vigala jõe kaldal Raikküla ja Märjamaa vahel, poiss. Ta on lõpetanud Kehtna ametikooli ja tema insenertehniline mõte möllab üsnagi õpitud alal, põimudes elu enese õpetatud olemise kunstiga.

„Vee peal ujuvad majad on Eestis väljaspool seadust. 14 aasta jooksul olen nii maatükki ja jõekallast hooldades kui elektri, vee ja kanalisatsiooni ujuvmajadele korraldamisel õppinud ja leiutanud nii tehnilisi lahendusi kui ametkondadega suhtlemist,“ nendib ebaeestlaslikult elurõõmus ja hoogne Alar. „Kõik parvmajad-saunad on meil varustatud 21.sajandi santehnikaga – ma ise olen ju ometi kõige rohkem huvitatud, et minu klientidele ei ujuks ninnunännud jõgepidi vastu. Kui olin oma rajatud ujuvküla algusaegadel kuude kaupa ametnikelt kasutusluba oodanud, marssisin ministeeriumi – ja seal tõdes jurist, et ühtki vesilinnakute kohta käivat seadust pole. Seega on suurem osa südametunnistuse järgi tehtud sooritusi lubatud.“

Parvematkade majakestest igaühe alumisel korrusel on üritusteks-koolitusteks-pidustusteks sobivad ruumid, köök ja saun, teisel korrusel ööbimiskohad. Kokku vähemalt 60 – kui Alari enese rajatud väljadele telklinnak püstitada, siis mahub väga palju häid inimesi maadele, mida enne peaaegu polnud, vähemasti kasutada neid ei saanud.

„Oleme vesist kaldamaastikku täites-tõstes vedanud siia ligi 130 kalluritäit pinnasetäidet. Eelmised põlvkonnad eesotsas mu kalli vanaemaga ei pidanud neid maid millekski kõlvuliseks – märg! Praegused inimesed ei aima sageli, millist ränka tööd näiliselt kadestamisväärsed naabrid metsa taga tegelikult teevad. Tulevased generatsioonid ei mäleta, et enne oli kuidagi teisiti kui nüüd, mil on õigesti,“ muigab tänu rügamisele nii vaimselt kui füüsiliselt üliheas toonuses Alar.

Tema kätest on läbi käinud tema enese välja mõeldud pontoonide-lahendused, küttekollete ja elektrisüsteemide, saunade ja köökide lahendused. Igas ruumis silma ilustavad ja tuju tõstvad pisiasjad – nikerdused, sildid, mõttega nipsasjad – räägivad ise enese ja peremehe eest. Nagu ka kõrvatropid, mis võimaldavad erineva päevakavaga külalistel sujuvalt ühes majakeses end hästi tunda.

„Minu maailmaloomine algas kanuudest – jõgi suisa kutsus neid kui ühtaegu nii elustiili, turismi kui võistlustega kokku käivaid aluseid. Lisandusid vesijalgrattad – sobivad nii peredele, kalastajatele kui fotograafidele ja teadlastele. Need ülipraktilised veesõidukid, mis ei lähe eales ümber, kuhu peale saab kogu oma varustuse ja tehnika turvaliselt laduda, käivad muide juppideks, nagu lego. Nii et kui mõni järveteadlane vajab Peipsil või kasvõi mere peal alust, tuleb suurematsorti sõiduautoga järele – ja nii ongi,“ kirjeldab mees, kes on palju aastaid kanuusid-vesijalgrattaid käitades ning just viimaste konstruktsioonilisi eripärasid süvauurides ja paremaid lahendusi leiutades plaan hakata järkjärgult neid ka ise tootma.

„Kui autodevoolule, mis saabub Tallinnast töölt tagasi koju, sõidab vastu üksik vastuvoolu-auto, siis see olen mina – ma käin oma muinasmaal tööl, elan linnas. Õigupoolest poleks lisaks ettevõtluse ja hariduse võimalustele ka ses mõttes mõistlik meelelahutuslinnakesse elama kolida, et vaikusele see koht arvatagi häälestatud pole,“ loetleb Alar suurfirmasid, uue generatsiooni edurahvast, erakondi ja seltskondi, kes nädalavahetusi vete peal veedavad. „Nii spordi- kui peopäevadega kaasneb elav muusika ja diskorid – loomulik ju. Samas hoolitsen igal nädalavahetusel selle eest, et pardal oleks korraga üks seltskond. Tänaseks on siin puhanute nimistu juba ülemaailmne. Mullu käisid meil Eesti Vabariigi aastapäeval Uganda poliitikud ja ajakirjanikud. Rahvustoitude söömisega said hakkama ja ka sauna prooviti aga kargesse jõkke ei soendanud minna.

Samas on uuemal ajal seltskondi teenindades vaja pea alati silmas pidada, et kogu seltskond meiepakutava toiduga hakkama saaks. Veganeid on aina rohkem. Arvestame. Ent arvestame ka sellega, et vanamoodne inimene pole siiski rõõmus, kui tema taldrikul on pärast spordipäeva üksnes taimne tipp-täpp-tähetolm.“

Nii, nagu Parvematkade muinasmaastur hoiab töö ja kodu eraldi, hoiab ta omarajatud uudismaal ka külarahva kodurahu ja peorahva privaatsuse kenasti kõrvuti – veelinnakese suunas viitab maanteelt vaid tilluke lauajupike sõnaga PARV. Rohkemat reklaami ei vajata – küll aga võib vete peale kolimisele tulevikuliselt mõtelda.

Siinkirjutaja raamat „Puugid kuubis“ jutustab elust Eestimaal pärast ülemaailmset veeuputust, mil siinmail on mäetippudest jäänud saarekestest koosnev arhipelaag. Katastroofikomöödias „Merehädalised“ jäävad tõusulaine tulles need, kes laeva ehitasid... Samas muretseb Alar Toolist mõnekümne kilomeetri kaugusel oma kodukülas toimetav Urmas Sõõrumaa pigem selle üle, et meie enese praegused poliitikud kutsuvad oma arutu ahnusega meile ökokatastroofilise kurja kaela – selle asemel, et luua riik kui roheline-puhas-heaperemehelikult üles ehitatud uue hea ilma reservaat.

Urmas Sõõrumaa Sõerumaalt Adilas

Suursaavutaja Urmas Sõõrumaa sündis 1961.aastal Adila külas Sõeru talus. See oli 1870.aastal rajatud sauniku talu – praeguseks Adila Campiks arendatud talu ehitas tema vanavanaisa 1928. aastal.

„Kõigepealt käisin 4 aastat Hageri algkoolis, siis Kohila keskkoolis, Tallinna Ehitusmehhaanika Tehnikumis – ja seejärel Tartu Ülikoolis,“ loetleb Urmas, kes on uhke selle üle, et on tõeline puhas maakas. „Teistel minu põlvkonna ärimeestel olid mõjukad esivanemad, kes tegid nõukogudeaegsetest ettevõtetest RASid – riiklikud aktsiaseltsid. Käod-Luiged ja teised suuremat sorti linnud jagasid need varad lahkesti endale ümber,“ meenutab Urmas, kes analoogselt Emajõe Suursoost pärit Neinar Seliga on täiesti self-made-man – kõik on saavutatud ja loodud ise. „Kui maailmas ringi vaatamine muutus võimalikuks, teisenes minu ettekujutus maal elamise ja ette võtmise võimalustest. Varem arvasin, et maakodu peab olema kusagil mere ääres kaljunuki otsas. Siis nägin, et ka mere äärde rajatud puhkekeskuste ja villade juures on bassein.

Kui ehitasin oma sünnikodu juurde sauna, rajasin sinna juurde ka basseini. Tänaseks olen Sõeru talule loonud päris oma järve.

Sõeru talust oli minu juurte juurde tagasi tuleku ajaks järel nõgestesse kasvanud, upakile vajumas maamaja. Nüüd on talu ümber ehitatud konverentsi-koolitus-sündmuskeskuse ümber istutatud ka alleed ja park. Enam kui 25 000 puud.

„Nõukogude ajal oli mul enda teada 5-6 sugulast. Selleks ajaks, kui alleesid ja parki rajama hakkasin, oli neid juba enam kui 120. 90ndate keskel rajasin koos kõigi lastega neile tammeringi, millest lähtuvad teed kui kiired.

Sugulastega istutasime pargi. Puudest, millest paljud olid istutamise ajal 3-4 meetrit kõrged, läks välja vaid üks-kaks. Kui nägin aasta möödudes, et mõni puu kiratses, istutasin ümber. Abiks pendel. Ühtki abilist ma pendliga puude-maade-majade õigete kohtade määramiseks täna enam ei vaja.“

Kuivõrd Sõeru talu ümber ehitatud peamaja ja bagua – pühakoda – on mõeldud erinevate koolkondade õpetajate ja teenistujate koolitusteks ja tseremooniateks, peab rahvasuus Sõõrukaks nimetatud suurmees mõnevõrra valima, kes seal toimima sobivad.

„Kliente valin oma esiisade maadele selle järgi, et nad ei lõhuks oma energiaga meie loodut. Alkohol ja läbu on välistatud – mis ei tähenda, et meil poleks üsna sageli pulmi ja sünnipäevi. Pummeldamise Adilas välistab ka minu amet,“ kirjeldab Rahvusliku Olümpiakomitee president oma loodud muinasmaale saabujate valikut. „Baguas, higitelgis ja talu ümbritsevas looduses teenivate meistrite valikul tunnetan nende energiaid ja lähtun tõsiasjast, et elu on mitmekesine.

Olen loobunud hinnanguid andmast, teades, et seni kuni pluss ja miinus on vahekorras 51:49 kestab elu. Hinnangute andmist aitab vähendada teadmine, et kohtumõistja on kusagil mujal keegi kõrgem.

Mis puutub Baguasse, nurkadeta pühakojasse, siis see sai meil isegi liiga hea.

Reeglina on sedalaadi pühakojad lõunamaades soojas kliimas – siit-sealt kiivas, tuul puhub läbi, kõik on naturaalne. Põhjala kliima tingis selle, et meie palvela on erinevalt orientaalmaades keset loodust teenivatest oluliselt uhkem. On jah natukene liiga palee. Aga Meistrid armastavad teda – nende õpilastest rääkimata.“

Ja edasi? Urmas Sõõrumaa soovib kodukülas kilomeetrite raadiuses luua sama rütmiga ja energiaga majapidamiste kogukonna. Tema rajatud muinasmaa rahvas koguneb tantsima ja musitseerima, filme vaatama ja vestlema.

„Mina ise neid kogukonnaga liitujaid välja ei mõtle – nad hakkavad omal algatusel saabuma. Kes kasvatab ravimtaimi, kes peab käsitöötalu, kes tervendab inimesi hobuste abil. Moodustuvale tervikule panen igati õla alla – ja lisan lingi seniloodu juurde,“ unistab mees, kes peab Tallinnas lisaks oma ettevõtlusele Tao-keskust, millega on ühendatud Taevas ja Maa heaolu keskus.

Oma esiisade maadele on oma muinasmaad Sõõrumaa ja Tooliga analoogselt loonud ka Margus Linnamägi ja Priit Piilmann. Kui Linnamäe Tsura talu oma palkpaleede ja järvedega toimib otsekui isaämbliku ülivõimas staap tema enese pere jaoks ja heaks, siis Piilmanni jahindusele-kalandusele-saunasõpradele adresseeritud Toosikannu on häälestatud rahvusvaheliseks jahiturismiks.

Võib ju arvustada, et fossiilsete kütuste pinnalt rikastunud Piilmann laseb rikkuritel raha eest tulistada piiratud alale suletud hirvi, aga... Kui ta omataastatud Käru kõrtsi avamisel meenutas poisikese-aegset teekonda kooli, rongisõite ja jalgsirännakuid Käru kõrtsist mööda, siis temagi nostalgia tekitab heldimuse. Igas inimeses on seega tõepoolest tasakaal 51:49, nagu meenutas ka Sõõrumaa.

„Mida suuremaks meie samas-rütmis-küla kasvab, seda tõenäolisemalt tuleb sinna rajada ka kool,“ arutleb Urmas. „Tean väga hästi, kui suur ja pöördumatu vastutus see on. Olen Audentese erakooli ja spordikeskuse rajajate, osanike ja nõukogu hulgas ja tean, et sellest missoonist pärast pühendumist enam ei pääse.

Uue ajastu koolid kasvatavad terviklikke ja loovaid isiksusi.

Ka ROKi juhtides liigutan vägesid selles suunas, et kasvaks uus põlvkond, kes ei kopeeri vaimselt ja füüsiliselt seniseid generatsioone. Uue aja inimesed ei jookse arstide vahet ega püüa olnud aegade raamidesse mahtuda. Nad on loojad.

Loovate inimeste Eesti ei saa minna šaakalite nahka. Kuna minu koduküla ümbruse karstialadele kavatsetakse rajada Rail Baltica, olen protsesse ja fakte jälgides näinud, et meie maad püüavad igasuguse kriitika- ja taustameeleta kasuahned tegelased ribadeks rebida ja tühjaks lasta. Minugi maadest mõnesaja meetri kaugusele kavatakse rajada kruusakarjäär.

Pruugib mul paar nädalat eemal olla, ja Eesti riik on põlismetsas mu jooksuraja lähistel lageraie teinud. Riik jah. Mis tähendab, et endale kevadel uut valitsust valides peame usaldama neid, kes ei luba kõike muuta – pigem säilitada. Mina püüan kõige kriitilisemate sündmuste puhul tuld kustutada – nii kui ühe tule summutame, lahvatab järgmine.

Samas ei tundu mulle unistus sellest, et Eestimaa on valgustatud rahvajuhtide loodud kogukondade võrgustik, mis säilitab ja taastab puhast ja väekat loodust, sugugi utoopiana.“

Olenemata sellest, millisele alale ja nišile, energiale ja meelsusele on häälestatud esiisade maadele rajatavad muinasmaad – nad kõik on pühendunud sellele, mis on neile püha.

Juured. Puhas areng. Austav looming. Panustamine ja pühendumine.

Töö, mida pühaduse nimel tehakse, on kõrvalseisjatele nähtamatu ja kujuteldamatu. Arukam on mitte kadestada, vaid ühineda.