AltweskiMadre: May 2020

Saage rüütlimõisa Altweski muinsuskaitselised avariitööd said selleks korraks valmis.
Aitäh, Mivo Ehitus ja Avo Allikmäe, Toll Siia-Sinna ja Mihkel Babtšenko, Margareta, Indira, Robert ja mina ise ka 🙂
Oleme sünergias ja harmoonias, tulvavett ja kauamängivaid öökülmasid trotsides imesid teinud. Ja teeme veel. Maja keskosa laed ning kaks varisemisohtlikku katust, üks maa alla vajunud põrand ja mõtteline Theatrum…
Koos. Usalduses. Armastuses. Pere ja sõpruskonnaga suudame KÕIKE!!!
Õunapuud läksid seepeale mitmenädalase pakitsemise järel õide – just veskialuse kanali ja saalipõranda taastamistööde lõpuspurdi ajal sai eranditult igaüks meie tiimist häid, paremaid ja kõige paremaid uudiseid.
Kõik, mida Uue Hea Ilma kohta on räägitud, kehtib. Tõuse, oo sagedus – veel ja veel ja veel…
Memento mori…
Novembris jõudsime sama meeskonnaga ära vahetada kogu esimese korruse elektri ja likvideerida tormimurru parkmetsas. Detsembris purunes välivalgustuse kaabel – saime voolu all pinnasel kekselda ja pimeduses ekselda 😀 Jaanuaris alustasime kanalis kokku kukkunud paeseinte, kanali enese ning lõpeks ka põranda avariitöödega. Veebruaris oli teisel korrusel tulekahju, mille kustutas ja mille järel teise korruse elektrisüsteemi, veevärgi ja katuseparanduse sooritas ikka sama meeskond. Tänan ja õnnistan!
Enne oli Kirna! Käisime KukeMaie tallis ja mõisas veendumas, kui väga õigesti ja hästi UUS kõik on. Indira sai uue hobusega ratsutamise kogemuse Anoraga, uueks treeneriks Triinu. Uus varsake sai nimeks Cinderella – Tuhkatriinu-Sindrike 🙂 Teised uued varsad ütlesid oma nimedeks Herba – Taimekene, Cumulus – Hea Ilma Pilv, Cerbera – Lilleke laubal – ning vana Ame tütrele sai nimi Camella tähtedetaguse NurmikuPetsi jälgedes. Tibil vedas, et ta poiss ehk lihtsalt Camel pole 😀 Ja üldse on meil kõigil uut moodi hästi vedanud. Corona-järgne noorkaardivägi tuuldub hobuste seltsis nii, et Maiekesel on hing hämmingust kinni – ja Kirna mõisas õitseb 200 tuhat erisordilist jumalikku tulpi. On palverännakute aeg.
Tuuli ja Reimo Lilienthal koos mõisavalitseja Hennuga on ka ise hämmingus, kuis rahvas õnneõhinas vasikatena igast õuepääsemise põhjusest haarab. Tulbid tõid Kirna mõisa tõelise palverännaku. Indira sai tänu sellele, et meiegi harmoonilises sünkroonis pilgrimaažiga ühinesime, sõbratar Mia vanematele öelda, et õppis Mia-loodud laulu iseenesest selgeks ja laulab seda koos teiste Saage rüütlimõisa tüdrukutega – tänuks selle evangeliumi, hea sõnumi eest, saime Tuulilt kuldse tulbibuketi, millega tähistada kuldse piiga Getteri 13.sünnipäeva – ja maailm toimub. Paremini ja täiuslikumalt kui me unistadagi oskame. KEEGI oskab 😉
– Vaadake, kes tulid! – rõõmustas Chick, kes tunneb Kuusiku talli Kiput-Temput sünnist saadik.
– Mis kell etendus algab? – küsisid ülejõekoplisse toodud Südamesalu salaväe etenduse staarid Kipu ja Tempu.
– Ruunad. – nentisid meie märad stiilse neliku kohta lühidalt.
– Minul on alati tööd,” kinnitas elektriku kombel posti otsas profitav kurg.
– Hästi tehtud! – tunnustasid kure titetoojatööd visad suitsupääsukesed, kelle pojad on kenasti koorunud – ülejäänud koloonia on talli-kuuri-teatrumisse-metsmaasikmaatriumisse kolinud – see visa paar püsib kuiva pinnast trotsides pesa lappides ainsana ustavalt karniisil… Õpetlik või mis 😉
Mismoodi hoolitsevad oma järglaste eest linnud?
Bioloogiatund kodukoolis toimus sel nädalal poegi tulvil pääsupesa all. Päriselt kah – ongi selline peatükk jah!
Kodukontor ehitas samal ajal taastatud majaaluse kanali peale lage ja põrandat. Ükspäev teisehomme on jälle teistmoodi tantsude ja tundide ajad 😉 Kõik on alati täpselt niimoodi, nagu vaja
Jah, mul on kindel tunne – mida hämmastavamalt puseriti kõik 7 suuska 2 jalas on – seda kindlam TEADMINE – olen kaitstud.
Kas teie perepoeg või -isa oskab kerge käepärase akutrimmeriga ninja kombel vägesid valitseda?
On aeg õppida. Uue Hea Ilma – UHI-tööd ja riistad on ainult puhtad, keskkonda ning inimeste ja teiste loomade meeli säästvad, taastuval energial põhinevad ja positiivset vaibi loovad.
Et nendega hullamine ei olekski nagu töö.
Richard Murutar võib teile õpetada, kuidas elust tõeliselt sportlikku ja turvalist rõõmu tunda. Ta on judo ja vabavõitluse MMA, Brasilija jujidzu ja purjetamise alal sama Tegija kui Ajujahi võitjana Sprayprinterite ja ronirobotite kultuuri kogu maailma viija.
Robots for Humanity ristiisa on Mindvalley võtmeisik Vishen Lakhiani. Suured muralid – Albertid – ja väikesed Leonardod kannavad professionaalide loodud, ekspertide heaks kiidetud ning Richard Lõvisüdame juhitud ettevõtte pakutava terviklahenduse kataloogist leitavad. Aga ka teie enda poolt sinna lisatavad, kui te ise olete end ülemaailmsesse avaliku ruumi kunstilise kujundamise võrgustikku lisanud.
Kunst kuulub rahvale nii suurtel kui mõõdukatel pindadel. Nii vabrikukorstendel kui kodusel lõuendil. Nii büroohoonetel kui korterelamutel. Tarbima-raiskama ahvatlevate reklaamide asemel kannavad roni-robotid ehk muralid avalikku ruumi Tartus ja Malaisias, Horvaatias ja San-Franciscos, Miamis ja Pärnus kunsti, mille valik on äpi abil avanevas kataloogis.
Kes väikese Leonardo soetab – neid on hetkel Tartu Ülikooli Teaduskeskuses valmimas 300 – see saab ninjaks. Kunstipiserdaja valdaja õpetatakse välja ning ta saab ise hakata muralistina teenima ja Teenima.
Kui teie 0-tarbimisega majapidamine toimib tuule-hüdro-päikeseenergial, ei kuluta te akutööriistadega tegutsedes samuti sentigi oma raha ega Emakese Maa ressurssi. Soetamine on ainus kulu – edasi tuleb ainult tulu. Kunst ja esteetika, olmekultuur ja eetika sinu ümber puhub, voolab ja paistab. Tuul-vesi-päike ju! Toidavad nii tööriistu kui autosid, soojust kui valgust.
Sina saad mõtestatud, tarku lihaseid treeniva liigutamise ja rütmilise hingamisega treeningu.
Sedasi ju lausa peab õnnelik olema – isegi kui sa eestlase kombel nii Makitasid kui Leonardosid muretsed, mitte ei rõõmusta 😉

Sunday, May 24, 2020

Saage Saara presidendikõne

Betoon on Altweski põranda alla valatud ja seinad seotud – läheb kanali lae ja saali põranda puit-taastamiseks! Madrel sai 900 kaske istutatud – saagu sellest Kati Kaasik ja puistatagu tema tuhk sinna ;)

Milline tunne saab olla parem kui õnnetunne pärast 900 kase istutamist? Mitmemilline. Enamuse päevast loobitakse sulle taevast langevarjudega mehikesi alla ning kägu ütleb seepeale veendunult: KUKU! :D

Jõuad koju - vastu tuleb mitte-väga-prints üldse-mitte-valgel-hobusel ehk siis majaisand Juula-nimelise traktoriga - ning te lähete ratsaplatsi kultiveerima ja kive korjama. Platsi keskele jäi vägahilisõhtuks südamekujuline saareke. Isetekkeline, nagu ka Südamesalu ja õunaaia Südametiik. Sest selle salaväega on lugu endine. Armastus ;)

Nendel täiega trikitavate vägede päevadel on absoluutselt vajavajavaja olla rütmilises liikumises metsas ja karjamaal - paljajalu ja kinnasteta - teha end poriseks-äkaseks-päikeseõhetavaks - siis tekib põhjuseta õnnetunne ning puhas ja rikkumatu olemise rõõm MINA OLEN.

Kiidetud olgu corona-karantiinne koduõpe! Pusamuna Indile tuli raamatulugemise kohustus meelde liiga hilja, et midagi täitsa uut lugeda jõuda. Pistsin tema nina ette nende näidendite jutustuse-versioonid, milles ta ise mänginud on. Vastamiseks valis tibi „Südamesalu salaväe“, mida 2017.aasta suvel Saage rüütlimõisa Altweskil mängisime. Tema oli Vaprake – loo südamikuks keskeakriisis Punamütsikese ja Hundi armastuseloo lahvatamine – enne mida punamüts-maivõi üritab teiste küpses eas muinasjututegelaste Lugusid känni keerata. Ei keerdu ;)

Edgar Valteri, Asser Murutari ja Harri Vasara mälestusele pühendatud Lugu keerdus hoopis kultuurikeskuse ja stuudio MINA OLEN loomiseks :D

Aasta varem loodud „Mustrimuutjaid“ tütar päriselt ei mäletanud. Jutustasin. Mispeale temakene avastas, et see on üleni prohvetlik. Nagu ka indiaanlase mõisavalitsejaks maandumise lugu „Täisring“ veel aasta varem. Tollest sündis Lauri-Kare Laose perekond, meil Katrin Ojaga MTÜ Ingli puudutus ja tänagi toimiv konstelleerimine.

Mustrimuutjates elavad viimsed eestlased viimses metsatukas kui reservaadis. Sinna on asunud läbi elu ennast tallata lasknud nunn pärast kloostri muutmist pagulaste varjupaigaks, linnas raha eest vägitsev šamaan ja tema käre nõiatar. Sinna satub vägivalla eest põgenev moslemitar, metsavahi nõrkusi ära kasutades tulevad seda viimset metsajuppi ära ostma ärimees ja poliitik – kes eksivad ära, avastavad tegeliku enda ja jäävad sinna. Üks tekstiilikunstniku, teine korvmööbli meistrina. Nõiatar lendab kadunud poega otsima – ning finaalis saabub viimsesse metsa pojatütar. Väike ingellik tüdruk. Viimne eestlane.

Tütrele meenus kõik – ja ta tõdes hämmeldusega: KÕIK 2016. aastal kirjutatu-esitatu ongi nüüd tegelikult nii. Metsade mahavõtmine, pagulased kloostrites, imelised kannapöörded ja loovuse lahvatamine, inimlikest nõrkustest läbi küpsemine, nõiaturg ja luualend – ning uute, lahterdamatute inimeste saabumine Maale.

Need protsessid, mida toona prohveteerisin, on kandunud järgmistesse story-tellingutesse - „Mina olen“ eestimaanduvast latinoperest ja „Merehädalised“ tõusulaine eest uude heasse ilma seilajatest, „Tervist, Aafrika!“ äraolnud mustritega turult oma unistust elama minejatest, „Sammalsalatarid“, „Robinsoni rahu“ ja „Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ - kommuunide rajamisest ning „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“ ja „Reekviem rästikule“ nende kommuunidega külgnevatest loomrahvastest.

Seal kõrval on rullumas Altweski album, kalmistu lugude laul Contra Mortem, Hando Kruuvi eluraamat, käsitõsieluraamat Loomad-lausujad, Piia Vilu Gambia-panoraam ja Püha Graal.

Mõnel hetkel on väga heavajaline revideerida, mis oli, mis on, mis tuleb, mis jääb – ja millega süda jääb rahule – tsõgade kaardipaneku essents, noh. Ehk et – aitäh koduõppe ja viimase hetke lahenduse eest, Indira! :D

Tänan kosena lahvatavat loovust nii ehitamisel kui taiga-stiilis soo-poole-moo-poole rohmakast kahemehesaest Teodor Ramile kastialuse vidinastiku meisterdamisel – ning iseenese avastamist täiesti uues sageduses metsa istutamisel...

Tänan mai kui ristikuu lõpetuseks Eestimaa rahvusriiklikku metsa väga paljude asjade eest. Hapnik ja meelerahu – nii isiklike kopsude luhvtitamise kui kogu planeedi hingatamise mõttes. Linnud ja loomad kui ülimalt osavõtlik, kohanev ja vaimukas seltskond. Putukad ja haldjarahvas – need, kes omal ajal küüditatutena Siberist jalgsi koju tulid, on kirjutanud: et lombist vett juues satikad-kullesed suhu ei satuks, tuleb juua läbi pearäti ;)

Vaimse ja füüsilise ühendaja – ühest küljest oled metsa istutades pidevas Rännaku seisundis, mille juhendamise (loe: müümise!) eest linnas kössitades kõikvõimalikele brandonitele-sakstele mehiselt makstakse. Mets jagab tasuta tervendust ja tasakaalu. Koos õnne-ensüümide ja väestavate mikroorganismidega, kellega – eriti kinnasteta töötades – ühendusse sujud.

Füüsiliselt ja tehniliselt on avakase istutamine üsna kerge ja lihtne. Suurtes kilekottides on puukoolist toodud istikud 50 kaupa. Nende narmasjuurestik tuleb pundist lahti võttes kirvega üle käia, et liiga pikad juured istutades maa peale tagasi ei keerduks. See ei meeldi ei puu-beebile ega RMK ametnikele.

Etteaetud vaos 2x2 meetriste vahedega – päriselt ka! :D - labidatöö on ladus nagu valss – mina võtsin oma Kati Kaasikus 3 vagu korraga üks-kaks-kolm paremale, kaks-kaks-kolm vasakule. Istikuviht kaenlas, auk-istik-pragu kinni – ela hästi, väike puu! Esialgu üritad valsi sekka tvisti ja tangot eksitada, kaotad kirve ja istikud – kui rütmi kätte saad, oledki Rännakul. Lihased üle kogu maise keha toimivad mõnuga, pärdik peas peatub – oled Loojaga ühenduses, asjalikult meditatiivses seisundis ning tood Allikalt teadasaamised, mida arvuti taga koogutades välja ei mõtleks.

Terves kehas on reaalselt terve vaim. Ihu-hinge-vaimu ühtsus on eriti uues heas ilmas seesugune, et vaimsus mitte ei välista, vaid eeldab füüsilist aktiivsust ja iseenese kui terviku võimalikult täiuslikku tarvitamist.

Vastuse Kristjan Jaak Petersoni küsimusele, kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? - tõin samuti sellelt mitmepäevaselt Rännakult universumi avarustesse. Metsast. Istutasin vaheldumisi Püha Graali inglise ja ballaadide vene keelest tõlkimisega - ja sain metsameelerännakul teada: vanade kultuurislepiga keelte sagedusse tõusta ainult lennates, liblik-kerges puhtas energias saabki. Mingi redel ega lennuk seda kõrgust saavutada ei aita.

Intellektiga võrdselt oluliste tarkade lihaste – jõusaalist neid ei saa, mõttestatud ja tulemusliku tegevusega saab! - töö riigimetsas seadis minu jaoks ka riigi ja rahva mu jaoks uues valguses luubi alla.

Pruukis maaeluministril iitsatada, et koolinoored-tudengid tuleb põlduritele appi saata ning hämmastav hord noid - kes ise kooli ja ülikooli ajal kolhoosis ja (üli)õpilasmalevas mõnnatanud, seltsielanud, taskuraha ja rahvast teeninud – tõstis lastekaitse ja inimõiguste teemalist kisa. Mida?!?!?

Ka minu üleskutse praegused 50 tuhat, mis sügiseks 100 tuhandeni kasvab, töötut riigimetsa tormimurdu, kohutavaid lanke ja maanteeääri, külateid ja varemeid klaarima värvata osutus inimeste tuvastajaks analoogselt laste töökasvatuse ideega.

Mu koolivennast kõrge ohvitser urises seepeale, et siis saavutame sunnitööliste riigi. Ah? Riigi iseloomustaja praeguses olukorras on tõsiasi, et ta ei toimi, nagu mõistuspärane terviklik ettevõte. Kuna pole tõelisi rahvajuhte, koguvad populistidest ministrilaadsed tooted odavat populaarsust sellega, et pikendavad palgatoetuste maksmise aega ja toidavab abirahadega armeed, kes ei kavatsegi oma lodevat peed tugitoolist kergitada.

Minu kultuurikeskus ja stuudio jäid coronatooriumi käes seisma. Seega oskan järeldada: mis iga ilmaga ja igas ajas-ruumis ei toimi, seda pole vaja. Kehtib ka teiste ettevõtete ja tegijate kohta – kui ei idane, mädane – või mine Tööle! Ikka see Ukuaru Minna ema karm soovitus: kui elada ei jaksa, sure ära!

Õhuke ja elujõuetu „riik“ nuumab abirahadega noid mugavaid, kelle lapsed nutitelefonis elades ei kogegi miskit muud eeskuju, kui et midagi polegi vaja teha – toetus tiksub ja äpp tuksub. Rikastel ühiskondadel on võimalik kodanikupalgaga oma inimesed üle isemoodi aegade aidata.

Meie väike ja ilus peab ühtse isiksuste perena tegutsema, mitte põhus püherdama. Naistele rehad-luuad, väiksemad labidad-kirved-kangid – meestele suuremad. Magistraalide servad, kännis-haige-laastatud metsad, külateed ja agulid ootavad.

Mis töötuabirahad – samad summad tuleb anda RMK ja teiste riigiettevõtetekasutusse – 50 tuhat kätepaari tugitoolist õue! Mispeale tuulduvad-tervenevad inimesed kosuvad ka corona-kindlateks ja teistele üha peale tulevatele mikroorganismidele kättesaamatuteks. Usutavasti olete aru saanud, et ei see ega järgmised viirused kao kuhugi. Tekib karjaimmuunsus. Jääb see osa karjast, kes vaimselt ja füüsiliselt terve ja töökindlana panustab – mitte ei saasta-laasta-tarbi.

Ennast teostav inimene on õnnelik ja terve ning tervendab ka ümbritsevat inimestest ja hoonetest loomade ja looduseni tervikuna. Hando Runneli luulest kuriseb mälumeeltes Punaste Õhtute Purpur.

Uus-intellektuaali pärisosa on lisaks ka Mudaste Näppude Nurr-nurr :)

https://www.youtube.com/watch?v=svel2SkZn9w

https://www.youtube.com/watch?v=ZvxBVe7KhRs&list=PLWIJcwATJS6T9_jQ25SsGCTZp_sWQHGVz&index=50

Saturday, May 23, 2020

Richardi Hero Lugu

Robots for Humanity&Richard Murutar #SHITHAPPENSMISSIONGOESON
Lootus Usk Missioon Ideed (LUMI)
Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)
Kodust Ära Südamel Kivi (KÄSK)

Richard „Lõvisüda“ Murutar – Rix, Ricku, RichArt – on suure osa oma 31 eluaastast pühendanud igasse loovasse kätte ja kodusse muralist-spreiprinterite lähetamisele.

Robots for Humanity&Robot Muralist saadavad loova 21. sajandi kliendi teenistusse 1000 uhiuut Leonardot. Need on väikesed roni-printerid, mis trükivad seinale või lõuendile täpselt selle, mille klient on maalinud, pildistanud või ettevõtte kataloogist vastava äpi abil valinud.
700 klienti, kes on väikese vapra juba tellinud, 300 on saadaval. Leonardo eelkäija Sprayprinteri on juba saanud 500 inimest, kes on kogenud täispaketi eeliseid. Firma aitab seinale-kantavat kunstiteost valida, töödelda, teostada – aga ka muralist-printeri omanikku ülemaailmse võrgustiku liikmena selle aparaadiga teenima hakata. Nii eetilise ja esteetilise missiooni kui sissetuleku mõttes.
Uue põlvkonna Leonardo on tehnoloogiliselt ja kasutajamugavuse poolest kvanthüppe sooritanud – kõik detailid on väljavahetatavad, täpsus ja pikslikvaliteet juba üsna ideaalilähedased.
Tõsisemad tuleristsed sai väike ronija mullu horvaatias koostöös Mindvalley ja Vishen Lakhianiga, kes on ühtlasi Robots for Humanity ristiisa. Enne seda võitis Richard Murutari juhitud meeskond Tech-chilli ja Build-it chilli, sai Silicon Valleys Launch Incubatoril investoriks-mentoriks Jason Calaganise ning Leonardo on tervikpildil corona-järgset tähelendu sooritamas suure ronija Albertiga.
Suur muralist Albert katab kõikjal maailmas kunstiga suurmajade seinu, vabrikukorstnaid ja muid mastaapseid seinu, kus vanade mustrite aegu laiutasid reklaamid kui arutult tarbiva maailma hääbuvad ikoonid.
Päev enne maailmavallutust USAs oli ettevõtte töökojas tulekahju. 4 põlenud robotist ehitati kokku üks ning tõusti Fööniksina sõna otseses mõttes tuhast.
Ajujahi-konkursi võitnud Sprayprinteri meeskonnast välja kasvanud globaalse seinakunsti-galerii loojad on rõõmsalt jõulised enese lavale ja turule surujad, kes otsekui tänavu 300aastaseks saavad parun Münchhausenid end juukseidpidi soost välja tõstavad. Kui juustest ei õnnestu, tõstavad kannast – ja kui ennast üksi ei jaksa, võtavad kellegi kukile, siis jaksavad…
52 riigis globaalset avaliku ruumi kunsti tava loovad Leonardod ja Albertid on Tartu Spark-keskuses käsitsi valmistatud unikaalsed meistriteosed, millega enese ülemaailmseks tutvustamiseks on suurürituste ajal peauste juurde spreitud peakorraldajate, investorite, advokaatide, Discovery Channeli saatejuhtide ja mentorite portreed. See on töötanud ning meeskonna alati napilt üle noatera viimsena inkubatsiooni-idu-lendstardi kõlbulikuks ja sadade miljonite jälgijate ette surunud.
„2018.aasta tulekahju ja sellele eelnenud kaheaastase Silicon Valleys elamise ajal kogesin sama, mida kogu inimkond täna corona-ajal. Isolatsioon, äri- ja eluplaanide järsk kokkukukkumine – ning sellele järgnev meditatiivne tervenemine, uude kvaliteeti tõusmine läbi karmi katarsise,“ kirjeldab ettevõtete juht Richard Murutar. „Laule kirjutades ning foto- ja videokunstiga tegeldes sain teada, et inimene vajab mõnikord selleks Kodust Ära ja Südamel Kivi – KÄSK-seisundit, et õppida aru saama, mis on tähtis. Tuhast tõustes oleme alati täiesti uues seisundis, kus ollakse valmis looma ülevalt alla põhimõttel: algallikaga ühendusest tuuakse lahendused probleemidele, mille olemasolugi täna veel ei teata. Kui Henry Ford oleks loonud alt üles printsiibil, aretanuks ta autode leiutamise asemel üha kiiremaid hobuseid – nii, nagu New Yorgi linnavalitsus nägi 20.sajandi alguse koosolekul suurima probleemina saja aasta pärast – täna! – linnatänavail kuhjuvat hobusesõnnikut, mida pole enam kuhugi panna, sest liiklejaid on nii palju…“

*
Tunamullu Silicon Valleys

„Mulle meeldib minu mentori Jason Calacanise sõnastatud püha kolmainsus, mis on uue hea ilma läbilöögi võti: focus, passion, resilience – keskendumine, kirg, kestmine,“ loetleb Richard tänases reaalsuse vastupidamise võlusõnu kunagise 3K – kinder-kirche-küche asemel. „Selleks ajaks, kui oma väikese vahva meeskonnaga 1,5 aastat tagasi Silicon Valleysse jõudsime, olin ma üksi korra, kahekesi korra juba põske saanud ning me olime järjekordselt ka kolmekesi valmis kuulma investorite-uskujate-toetajate sage-sõna EI.
Või siis – ei olnud enam valmis sama ei-ga leppima. Murdsime end üsna meeleheitlikul moel Californiasse suurüritusele – liigitub ime-laadseks tooteks – ning ronisime oma muralistiga eesukse kõrvale seinale peakorraldaja portreed printima.
Hiljem on tähtsate tegelaste portreede tulistamine õigel ajal õigesse kohta meid veel kolmel korral toonud püünele, kuhu meid tegelikult ei oodatud…“
Suurt maalritööd vaatas vilksamisi pealt telefoniga mees.
See oli mõjuka advokaadibüroo üks tegijatest Gregory Miller, kelle büroo WSGR käes on 80% VC-dest (VC – venture capital - riskikapital) ning enam kui 3000 valituks-osutunud suur-startuppi. Advokaat võttis tulised eesti mehed oma tiiva alla ja…
Kõik kippus venima. Venima. Ja siis veel pisut venima.
Richard oli juba leppinud, et jääbki tõotatud maal magamiskotiga silla all ööbima – temasuguseid meeletuid rüütleid oli seal teisigi – ent tütar Lumi tuli. Tõi isale oma Lootuse, Unistused, Missiooni ja Ideed ning täiesti teise sageduse.
„Sealmail kulub elementaarseks äraelamiseks 5000 dollarit nädalas. Pruukis mul tütre nimel taset tõsta, kui tõusis ka vaib ning maagia pääses tegutsema. Me saime muinasjutulise hooga 1,2 miljoni eest investeeringuid, kohe-kohe olime Omadega tõotatud maal…“

Kõrbenud Albert Superstaar

…ja siis tuli tulekahju.
„Meil olid Albertid ja lansseerimiseks valmis Leonardod, väike-muralistid.
Võidu tehase ruumides Raadi kalmistu kõrval asunud vabrikust pidime järgmisel päeval 4 Albertiga USAsse lendama.
1000 toota kavatsetust oli tellitud 700 Leonardot, 300 veel tellijate ootel…
Kõik põles ära.
Nende tellimuste vastuvõtmiseni ja seniste tellimuste täitmiseni jõuame PRAEGU.
Tookord puudus vähe, et me ise oleksime emotsionaalselt-moraalselt maha põlenud.
Üsna paanilisel kombel ehitasime 4 põlenud Alberti jäänustest kokku ühe. Ta oli kõrbenud ja kole – aga lõppkokkuvõttes tõeline superstaar – me täitsime sellega 40 tellimust. Vägev vanamees on meil praegugi töös ja hoos.
Põlenud Albertiga jõudsime Ameerikas miljardäri galeriisse, Hollywoodi Nissani kampaaniale ning meie seinaldatud kunsttükid müüsid etenduse „Kremli ööbikud“ ühe ööpäevaga läbi,“ meenutab noor ettevõtja mitte just kõige meelerahulikumas hingamisrütmis. „Albert Superstaar viis meid järgmisele tasemele. Meie täienenud meeskond moodustas tervikpildi ja netikeskkonna Media Art – erinevate kunstialade ja väljundite ühitamine. Meil oli poole miljoni eest tellimusi koos tervikpaketiga.
Globaalne tarbija sai sadade ja sadade tuhandete ilusate inimeste kaupa teada, et väikese robotiga koos ostab te meie täieliku abi selle kasutamisel, saab enda kasutusse meie kunstikataloog ning saab ka oma tööd sinna lisada, võib meie esmase juhendamise järel ka ise hakata Leonardoga raha teenima, temastki saab muralisti ninja…
…ja siis tuli corona.
Sulgumine. Servi seisma jäämine. Sissetulekuta seisak. Tellimused on kusagil maa ja taeva vahel... Millega meie meeskond on paraku harjunud – järjestikuste fööniksi-fopaade aegadel oleme ka aasta palgata töötanud – aga see-eest 16 tundi päevas…

Narride narratiiv

Narrid on õukonna arukaimad inimesed, kellel on ainsana lubatud käituda nii, nagu süda kutsub, mõelda ja öelda sisetunde järgi – ning selle eest kas kulla või mulla pärida.
„Me võitsime Riias seikluse USAs üsna elu hinnaga – tulime võitjaks tuumapohmakaga,“ naerab Richard. „Mul olid piletid endale ja tütar Lumile „Lotte“ etendusele. Ja siis saime kutse Riiga Tech-Chillile…
Käisin tütrega teatris ära ja sõitsin sirgelt Lätti.
Nonii-nonii – mis meil siis välismaale imet vaatama minnes olemas oli? Leonardo prototüüp oli käes – kontseptsioon null.
Meid pitšis Henry finaali. Seni käisin mina boksist boksi, letist letti – mida pakuti, selle lipsu taha valasin. Järgmiseks hommikuks saavutasin paanikaosakonna: aeg lavale minna lähenes, mina kallistasin kempsupotti – sai ju öeldud, et püha kolmainsus on fookus-kirg-vastupidavus…

Tänu seinamaalingule saavutasime tähelepanu, uudishimu – ja 11ndana kümnest koha laval pärast seda, kui EI oli sisuliselt juba käes.
Ja me võitsime! Peaauhinnaks olid lennupiletid ussa ning kaks nädalat majutust Hacker-House’is. Pääsesime San Franciscosse! Meeskond printis IBM Top 10 Challenge'il meie tulevase guru Jason Calacanise portreed fassaadile – meie, narride, stiil ju selline! Calacanise kaubamärk on Launch, mille Incubatori VI rügementi me pääsesime. Esimeses ešelonis oli Travis oma Uberiga, millesse Jason ja Cyan Bannister investeerisid.

Calacanise investeeritud 6 hard-ware startupist on saanud Unicornid.
Sealt rullus legend Leonardost – meie topelt-Fööniksist, kes sooritab nüüd corona-pausi järel taaskordse tuhast-tõusu-lennu 52 riiki, et viia käsitöise toote terviklahenduse väes oma tulevastele omanikele uus elulaad.

Taevane ja maine Cumulus

Cumulus – see on hea ilma pilv.
Richard Lõvisüda sai hüüdnime oma legendaarselt vanaisa Asser Murutarilt. Tema väikemehe-iga möödus trimaraani pontooni sees. M-klassi kolmemehe purjekad toodi möödunud sajandi keskel Volga pealt. Tehti korda ning muist neist on korras tänini.
Filosoof ja eetik Asser armastas nende aluste puhul just meeskonnatööd versus isekus. Võttis vaevu käima õppinud pojapoja jungaks. Et kogu üha kasvavat peret turvaliselt sõidutada leiutas ja ehitas M-laevale külgpontoonid ning pontooni luugist oligi lihtne ja ilus oma lapselaps õiglast jungaund magama korkida.
Kui noormees hakkas ise rahvapaate tootma, pani hõimlane Lauri Saatpalu neile nime, mille vanaisa sõber, kolleeg ja Richardi üks mentoreist Ülo Vooglaid heaks kiitis. Cumulus. Kui folkboat on traditsioonilise rahvapaadi klass, siis Cumulus on rahvapaat.
„Esimese Cumuluse ehitasime mõnevõrra angaari meenutavas moodustises üsna põlve otsas vanaisalt saadud tünnitäiest EPO-vaigust. Nelja aastaga oli meil olemas töökoda, tellimused, praktika, maine. Olime juba kasumisse jõudmas, kui sai ilmseks, et vägi on välja lekkinud. Enam ei jaksanud. Kui ei taha, ei tohi. Korraldasime 5 aastat tagasi Tondisaarel firma Boat-art vägeva lõpupeo,“ on Richard toonasest valust üle saanud – seda enam, et edasi aina valusamaks läks… „Lõpupeol oli 7 Cumulust ja teised alused. Kalev Essenson – ja mu tänane paarimees Mihkel oma lapsega. Sel lõpupeol sai sisuliselt loodud Sprayprinter.
Enne tegudeni sünkimist oli minul vaja ennast üles otsida.
Tänu sellele, et sündis tütar Lumi, oli mu laste emal Kaisa Koplistel väärikas emapalk. Sellega sai alus pandud nii Sprayprinterile kui uuele minule.
Vajasin tungivalt aastat enese kogumist. Selle aastaga sai minust vabavõitluse MMA Eesti meister, saavutasin nii Brasiilia jujidzus kui lasteaiast saadik harrastatud judos nii palju kui üldse võimalik, kvalifitseerusin rahvusvaheliste vete jahtkapteniks…
Ja olin valmis katsumusteks, millelaadseid ma ettegi ei osanud kujutada. Õnneks.

Johni pulmast Buildit – Ahhaa!!!

Oli üks kena 21. september – aastal 2015 – kui kogunes üpris uskumatu seltskond seinupidi turnivatest robotitest värvi pritsides oma elu uueks looma.
Richard tuli läbipõlemise rehabilitatsioonist ehk siis totaalsest spordiaastast.
Tema isa tuli oma veerand sajandit väärikalt peetud kirjastuse pankrotist.
Üks kompanjon tuli Austraaliast. Teine uhkest karjäärist vasakule ära. Magister, Siemensi tootejuht…
„Hea seltskond selleks, et saada kõigepealt üksi, siis kahekesi, viimaks juba kolmekesi põske… Peaaegu. Õnneks läks teisiti. Meeleheitliku-lähedase jõuga surusime end võimaluseni pidada TÜ Teaduskeskuses töökohta, saime 25K „taskuraha“ ning selleks kolmeks kuuks ühtlasi pöörase jada mentoreid. Üle 60. Meie ülesanne oli lähte 25 tuhandele teine samapalju juurde leida.
Viimase sekundini olid kõik loodetud investorid järjest ära öelnud – ja ometi saime septembris alanud maailmaloomisele detsembriks 73K kokku.
Mina lendasin peale Builditi võtmefiguur Aleksander Tõnissonile.
Mihkel lendas peale teaduspargi juht Toomas Nooremale.
Ja me võitsime. Võitsime. Võitsime veel!
Meid võeti Builditile, Design Boomi ja Discovery Channelisse. Meie võtsime võidud Prototronil, Ajujahil ja Tech Chillil.
Saime Launchil mentoriks Jason Calaganise.
Teivasjaamade nimetused olid prototüüp Mikimini, Leonardot skaleeriv Einstein print, kontseptsiooni kinnitava Alberti prototüüp ja Chimney print, mis osutus lendstardiks…
Kui meiega ühines Sirla, sündis ka kontseptsioon ning me pääsesime suurima disaini buumi kiiluvees Discovery Channelisse. Design Boomil näitasime sadadele miljonitele vaatajatele, kuidas mural sooritab kahe saatejuhi portreed seinale.
Selle efektse ja elegantse soorituse taga oli tegelikult ka 13 tundi võtteid Ahhaa keskuse keldris. Õmblesime illusiooni kokku. Näitasime seda, mida veel ei olnud. Ja saigi olema. Behave, as if…“

Mida külvad, seda lõikad

Aastal 2017 oli Richardi elus selline ülemineku nädal märtsist aprilli, et… aina üleminekud olidki.
Vanaisa, parim sõber ja Õpetaja Asser, kes oli veel ja veel lapselaste sünde näha tahtnud, enam ei jaksanud. Vähk viis ta kiiresti ja sujuvalt taevaste Cumuluste taha.
Päeval pärast matuseid lendas sügavas leinas Lõvisüda USAsse.
„Nüüd, mil toona külvatu hakkab pärast põlemisi-coronatooriume vilja kandma, olen aina veendunum, et teispoolne vanaisa on minuga ja juhendab nähtamatute kaitsjate-teejuhtide vägesid,“ usub founder – maakeeli leidja/leiutaja Richard. „Pärast mitut shithappens-raundi on holy shit tõepoolest Lennart Meri kalambuuri kohaseks väetiseks muutunud. Krahhide-eelne vaatajate-kaasamõtlejate-ühinejate träfik meie internetikeskkonnas ja eventidel, telesaadete ja Youtube’i auditooriumina tuleb post-corona-ajas koos reaalselt olemas oleva toote, terviklahenduse, kontseptsiooni ja ninjaks saamise võimaldamisega nüüd tegelikkuseks konverteerida. Alberti ninja on Mikk Mait Kivi, Leonardo oma on Uku Pira – meil on profiil Ninja Muralist – kõigist tuhandetest tulevastest Leonardo kasutajatest võivad saada ninjad.
Need 300 Leonardot, mida Tartu Ülikooli Teaduskeskuses käsitsi kokku nikerdatakse, on ühtlasi 300 uut Lugu. Kes selle murali soetab, see oma Lugu pilt-jutustades globaalset kunstiliikumist toetab.
Suure Albertiga oleme Manilas, Kuala Lumpuris, USAs, Kaunases, Horvaatia linnades ja natukene Eesti Annelinnades ka näidanud oma suurtöödega juba enne pandeemiat uut, pandeemia-järgset eetikat, esteetikat ja loodusega ühenduvat loovust.
Noormees on õigustatult õnnelik Mesilase, Öökulli ja Prügivaala üle. Eriti viimase – ookeanist välja hüppava vaala veealune pool koosneb plastikust ja muust saastast, ent transformeerub siiski tagasi Vaalaks…
Selle nimel on Lõvisüda ise ka nädalaid Maltal nii Vendadega koos kui üksi käsitsi plastikut rannikuvetest välja korjanud. Parimas mõttes narr rüütel!

Võluvits ja kaheraudne

Edasine valik on lihtne. Selles mõttes, et valikut ei ole.
Kas lõpeb arutu tarbimine, nafta ja hapniku põletamine, metsade hävitamine ja saastamine – või lõpeb inimkond. Paar kuud karantiini – ja inimese ökoloogilisest jalajäljest pääsenud Emake Loodus taastus ulmelise kiiruga.
„Meie võluvits selles rehabilitatsiooni protsessis on oluliselt mitmekihilisem sageduse tõstmine kui tarbima-ahvatlevate reklaamide asemel kunsti toomine avalikku ruumi. Me loome tausta vestlusteks, mida ühiskond kõige enam vajab.
Ronirobot töötab. Rahvas peatub. Naeratab. Pilt sünnib. Vestlus viib ühendusse. Ja siis on teemaks juba See Miski – The Thing,“ usub RichArt, et lisaks muule raiskamisele on lõppemas ka aja ja energia raiskamine tühja jutu peale.
Nii Alberti kui Leonardo tööprotsess on ka ise kunst.
Piltidel nähtav paljundab sõnumit üle Maa.
Moodustuv võrgustik loob ja hoiab kõrget sagedust ja leevendab suurt Shifti, üleminekut.
Teineteist toetav ja täiendav on kaheraudne lähenemine – väike Leonardo sekundeerib suurele Albertile, samas paneb tänavapildis toimetav Albert inimesi toda väikest venda ka endale tahtma.
Ei veedetud ka kena kevadet letargias – pilte trükiti lõuendile. Mis on traditsiooniline lahendus neile, kel pole hoonetes sees ega väljas sõna otseses mõttes ruumiliseks kunstiloomeks pinda. Lõuend, raam ja kruvi nagu muiste – ja soovitud taies on toas.
Vanemate muralite puhul pidi kunstnik kohal olema, kui mural töötas. Nüüd on analoogselt kodukontorite lahenduste aina võimalikumaks muutumisele ka kunstnikul, kelle tööd seinale kantakse, täielik õigus ja võimalus mängu ilu oma kodust – Brasiiliast või Alaskalt – jälgida.

Ka meie ise oleme tagasi juurte juures – käsitöiste muralite ehitus toimub Teaduskeskuses, sisuline töö Võrtsjärve ääres Heliaidas.“

Mina ka!

„Oletame, et Sina tahad ka.
Heas, mitte moodsas mõttes „me too“.
Kui tahad kohe suurelt ette võtta, pead unistuse kooskõlastama majaomaniku, kohaliku omavalitsuse ja kunstiekspertidega.
Lihtsaim on osta Leonardo ning soovitud pilt lõuendile või koduseinale kanda.
Et meie kataloogis parim võimalik valik üha täieneks, korraldame pidevaid art-calle – hüüame kunsti üle maailma oma portfooliosse kokku,“ kirjeldab ka ise lastekunstikoolis käinud ning aeg-ajalt joonistav mixed-media-artist. „Võimsaim elamus oli poolteist kuud kunsti-eventi Horvaatias, kus koos Mindvalley ja kogukonnaga neli taiest seintele robot-ronisime.
Rahvas valis, meie tegime.
Jäi nii, et Pula linnas on nüüd üks Piccasso, üks kohaliku kunstniku maal ning kaks uut, spetsiaalselt loodud disaini.“
Ekspertide, kogukonna ja rahvajuhtide koostöö tagab pisikeste pettuste vältimise ülisuures formaadis. Ei lähe läbi oma valimiskampaania või burgeri maalimine paraadportree ja natüürmordina – et siis nüüd on kunst ja ronitagu seinale.
Kunst on kunst ning ta tuntakse hetkega ära.
Sinu, kes saad koos Leonardoga globaalset missiooni täitvaks muralistiks, looming läheb samuti kataloogi ning keegi hea inimene Islandilt või Jaapanist võib täiesti reaalselt selle valida oma kodumaja või kontori seinale.
Nii ongi kõik kõigi ja kõigega ühenduses.

Vishen, Jason ja Püha Graal
Richard pole see mees, kes stoiliselt paigal marssides ootaks, millal Õpetaja temani jõuab. Kui ta tundis ära, et Mindvalley rajaja, mentor Vishen Lakhiani sobib tema Meistriks, järgnes ta tollele 6 riiki, enne kui pääses jutule ning sai sõbraks ja kolleegiks.
„Vishen on minu investor ja advisor, klient – tema Tallinna kontor on meie kujundatud – ning mees, kes teab iga hingetõmbega, et Miski peale silmnähtava-käegakatsutava on veel – ta on ilmselgelt üliheades suhetes Loojaga ning on analoogselt minuga korduvalt maha põlenud.“
Horvaatias, kuhu Richard läks, kaasas kotitäis Leonardosid ja lapsed, kandis ta totaalse melu ja menu keskel Visheni portree lõuendile.
Samal moel algas ja süvenes sõprus ja koostöö Jason Calacanisega.
Seinale robot-portreteeritud ingel-investor, mega-ettevõtja, blogija, podcaster alustas tõusu Punkt Com ajastul New Yorgi Silicon Allee kommuuniga. Seejärel sisenes kirjastusest Weblogs Inc.tehno startappidesse ning ühitas psühholoogi kõrghariduse tehnoloogia reporteri praksisega. Mees tagab pideva startappide infovoo, olle koos Mark Cubani ja Elon Muskiga ingel-investor Uberi, Superhumani ja Trello klassi ettevõtetes. Eetilistel põhjustel tuline Mark Zuckerbergi vastane.
Püha Graali vennaskonnaga ühinedes käis Richard cathari kloostrites, töötas läbi John Bogomili raamatute paremiku ning kannab seda võimsat universaalset, taevalikku ja kultuurilist sõnumit oma teistesse tegevusvaldkondadesse.

Ükssarvik… jätkub
„Jah, mina olen üks Rain Rannu filmi „Ükssarvik“ prototüüpidest. Mitte isikuna, vaid pigem sündmustena. Mina olen õppinud Alan Wattsi teooriast universumi vibratsiooniga harmoonilist kaasa voolamist, selle asemel, et üha uuenevates sagedustes ja kanalites struggle/tremble – jama/häda taktis pauk-haaval laperdada. Mina toimin tarkuse järgi „naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg“,“ loetleb Richard. „Sain oma Palo Alto aegadel kätte sama, millega tutvus inimkond nüüd corona karantiinis. Kodust ära, üksi, üsna rahata, kallid kaugel.
Aga see-eest olin mina sel ajal RV majas sees, kui evendid toimusid majas sees. Mina õppisin seal uskuma, et 3 miljonist 13 ja 30 miljoni kasvatamine pole keeruline. Seda, et mu pass koos viisadega seal ära varastati, tõlgendasin märgina.
Ning olulisim, mida eestlastele – ja üldse inimkonnale – Jason Calacanise – aga ka Rannu – teooriatest edastada tahan: mõtle ülevalt alla – siis leiad lahendused probleemidele, mida täna veel ei teata. Ja teed seda müstiliselt väheste sõnadega. Alt üles lahendite leidmine on 180 kraadi erinevast kanalist, mitte Algallikast.
Minule kujunes sellest õppetunnist Kodust Ära Südamel Kivi – KÄSK – luua laule.“

Lahjendamta ookean

Laule loob mees sageli oma lastele, neist kui õpetajatest inspireerituna – ning õdede ja laiemagi Omade Bändiga interpreteerides.
Richard ütles isaks saades kohe, et teda ei saa iialgi olema lastega palju aega koos – ent ta garanteerib, et iga lastega veedetud hetk ja sooritatud seiklus on eriti hinnaline ja ehedalt ere kingitus.
Kui ema-isa on kogu aeg kodus, mitte loendamatutes riikides mixed-media tiivul ülemaailmset kunstivõrgustikku robot-ronimas, kipub ühine aeg lahjenema. Meil on ees ja käes terve ookean – aega küll. Võtame klaasitäie ookeanivett… ah, lükkame selle nautimise ja täiusliku tajumise kuhugi teisehommesse edasi, sest terve ookeanitäis on veel!
„Praeguste transformatsioonide tulemusel on õigupoolest igas eluvaldkonnas oluline kvaliteet, mitte kvantiteet. Paljud meist olid enne karantiini ning kõigi ja kõige servi seisma jäämist oma plaanid ja projektid rajanud hulgale teistele inimestele.
Selgus, et päriselt arvestada saab iseendaga.
Järelikult tuleb valik teha, mida ise tahad – seda ka suudad.
Seda valikut tuleb üha teha ja teha, igal hetkel ja igal sammul – mis on päriselt tähtis.
Mina Olen – see on peamine,“ arutleb isa Richard. „Samas on oluline, et lapsed teaksid: mida isa teeb, seda teeb ta badass-hästi. Isa on alati online-olemas. Ning isa õpib igal hetkel lastelt midagi tähtsat – kasvõi hetkes püsimis.
Oli jama? Okei, oli ära. Õppetunni omandasime – jamal lasime minna – siin ja praegu on kõik uus ja ilus. Sel juhul ei summuta me pahna-müraga Seda Miskit.“

See Miski

The Thing – on ka Lõvisüdame kirjutatud laulu pealkiri. Pühendatud õe Brigita tütrele Loorele.
„Meie lend peab olema kerge. See on kriteerium. Kui punnitamiseks läheb, siis pole Selle Miski osadust,“ teab multifunk leidustemees, kes kirjutas poja sünni puhul laulu „Ma tahan, Loon“. Tema ise jõudis enne kataklüsmide sarja 28-inimeselise meeskonnani, kellest kaks tiimi töötasid Eestis, üks USAs – ning jäid vaatamata mehisele andmisele aasta ja kauemgi töötasuta.
„Meil on seesama tiim ja Omade ring alles – palgal mitte üht hingelist – kõik me oleme skaleeritavad tükitöölised – nagu Valgetele kohane,“ on väärikas, väekas ja oma nooruse kohta vägagi teenekas juht mitutuhat protsenti kindel, et kõik saavad pälvitu kuhjaga kätte. Väga varsti. On aeg. Samavõrd, kui mõnel juhul jahmume, et manifesteeritu teostub 7 sekundiga, näib 7 nädalat või kuud ootamist talumatult pikk… Ent pärast selgub, miks oli just nii kaua küpsemine õige ja hea. Alati.
Olen piisavalt palju olnud sõdalane ja võitleja, et nüüd vabalt laulda ja tantsida. Koos roni-robotite ja Omadega.“

Thursday, May 21, 2020

Taevaminemispühal

Ristikuu kolmanda nädalaga lõppes karantiin ja eriolukord. Meie ei ole amokki jooksvad vasikad – me paneme ikka 2x2 – Saage rüütlimõisa Altweski taga uue kasemetsa istutamisel on samad vahed :D Ja noorim tütar kaasas.

Mina kui erijuhtum keeldun igas eluvaldkonnas kvalifitseerumast ning astusin täna – taevaminemispüha kaduneljapäeval - välja Eesti Kirjanike Liidust täie teadlikkuse ja südamerahuga. Sama kõigile soovitan - vaadake ringi - kuhu te inertsist energeetilisi sidemeid pidi kuulute - noppige ammendunud-tarbetud iminapad enda küljest lahti. On kaduneljapäev - shabbat shalom! ;) :D :)

Mehed said majaaluse taastamistöö seinu tagasi kokku tõmbava vöö valamiseks valmis. Indi koges ratsutamist enam-vähem pimeda Marusjaga. Mummi puhastas talli ja maja ning pani taas valmis akrüülid ja õmblustarbed ;)

Kui mina olin 14, nagu mu noorim tütar täna, töötasin Pärnu sanatooriumis Estonia sanitarina. Hiljem igal suvel lisaks palatite kasimisele aednikuna ka. See oli norm. Kui nüüd maaelu minister täiesti arukalt ütles, et koolilapsed peaksid coronts-maivõi järel põllumeestele appi minema, hoopis hüüti appi. 21. sajandi lapsed nõuavad äppi ja pappi, mitte päris tööd. Ometi olid meie kooli- ja tudengiaegsed kolhoosi- ja malevaajad parimad.

Kuni tänase 14aastasega jutuks lapp ja mopp, pole ma oma indigote seas majapidamise tööjaotuse jutuga olnud just ülearu popp. Võin rääkida, et füüsiline töö nii tallis kui kuuris on meditatsioon – teismeliste meelest ikka ropp.

Ja siis tuli Maša Makita. Displeiga, mitte luisuga, nagu mõni vikat. Vana hea Mark Twaini Tom Sawyeri nipp töötab siiski! Perepea õpetas ühele tüdrukule töö selgeks – ja teised tahtsid ka. Nagu Tom peibutas muiste kogu tänava kutid planku värvima :D

aastat käiv laps – ma – jäänud mööda maastikku eemalduvatele plikadele järele vaatama...

Mis siis ikka – puhata ja mängida!!!

Lapsemeel, eluteel püsi veel – laulis mu papa Harry Vasar ning ma ise ka laulan igal võimalusel sama laulukest. On mõjunud.

Papa on Sealpool, ma siin nii lapsemeelik kui üldse võimalik. Usume imedesse ja võluväesse. Võlume kevadet ja sooja.

Näe, Päike – meil on õuemööbel lehtlas ja metsmaasikmaatrium, pesud ja jalgrattad õus – paista! Kallis soojus, palun aita lehed-pungad avali – praegu on lokkamisväge vaid nõgesel ja naadil, võilillel ja konnatatral.

Las tulla parmud ja sääsed – palume sooja hapnikku. Las vohab ka seal, kus ei pea – meil on tutikas trimmer Makita hea ;)

Sooja-sooja-sooja palume, hea Looja!

https://www.youtube.com/watch?v=NrevRchrhGA

Stella Shaktilt praegusteks aegadeks kaardid Vastuvõtlikkus, Avatus ja Rõõm. Ma tahan õekese peagivalmivat kaardipakki juba endale saada. Tarot' 3 versiooni, indiaanikaardid ja inglikaardid olen laiali kinkinud puha. Neid tahan.

Laupäeva õhtuni on Madre Murumuna üksinda metsas – täna paar tundi oli pesamuna ka abiks, õpetasin teda selle eest padriku-sihtidel autoga sõitma - , sest siin ja praegu on see minu tähtsaim ja õigeim koht. Kõik teed, juhused ja kokkusattumused on toonud mind just siia metsa.

Lähimas talus on minukasvatatud koer – Koikse-Volga.

Mullu sügisel käisime siinses kaunis põlislaanel armsamaga seenel. Varakevadel kavatses kallim näidata, kus nad isaga kalal käisid... Polnud enam. Selle metsa asemel olid tüükad-roikad-praaki arvatud tüved – justkui märatsev hull hiiglane oleks siin tapatööd teinud.

Samal ajal tegi oma harvendust Corona – ning täna hoiatatakse, et ükski karantiin ega eriolukord ei väära taeva tahet. Kes planeeti koormab ja hoorab, laastab ja saastab ning sageduse tõusu pidurdab, läheb puhkama.

Meie kultuurikeskus ja stuudio – aga ka kõik kirjatöised sissetulekud ning üldse kogu pere tasane ja tubli, väike ja ilus ettevõtlus jäi servi seisma. Mind võeti töötuna arvele.

Saime Altweski isandaga kaks kuud oma väga suures kodus rassida, nagu kümneliikmeline meeskond.

Kirja-tõlke-toimetustööd hargnesid küll taas liikvele – aga tasu nende eest... Tuleb loogilise lõtkuga. Enne muna, siis kaagutad – suur saak! Vaatasin nõustaja palvel töötukassa kodulehele. Loomulikult samal hetkel, mil Ökopesa – metsade-rabade-looduskaitsealade tervendaja – riputas sinna kutsungi metsaistutajatele.

Täpselt samal päeval nõudsid „metsatöösturid“ raie- ja pesitsusrahu lõpetamist, et saaks elu Eestimaal korraga ja lõplikult hävitada.

Mul kui sõnameistril on töölaual Gambia-raamat, maestro Kruuvi eluraamat, Contra Mortem, Loomad-lausujad, Hipiratoorium teekonnaga tviidülikonnani ning Püha Graali tõlge eesti keelde.

Vanim poeg on Cathari valgusrüütel. Ja käis mullu samal ajal siit Altweskilt koos Vendadega Maltal puid istutamas ja ookeani kilest-plastikust puhastamas. Asutasime koos noorte rüütlitega NGO You the ree.

Jajah, kirjutada-tõlkida-toimetada on pärast Corona-vaakumit ja rajusid majapidamislikke spordipäevi imeline – ent praegu just on aeg istutada.

Sina istud seal, loed röövraiutava metsa kohta ja giljotiinina Maarjamaa kohal ähvardava Fail Balticu teemadel rindeteateid. Kommenteerid ja ahastad.

Kallis kaasteeline – kus on Sinu labidas?

Mul on esimesel langil 900 avakaske istutada – seejärel 3000 kuuske just seal kohas Vigala jõe ääres, kus mu elu armastus lapsena koos isaga kalastas.

Miks Sina ei istuta?

Mina vabatahtlikuna tagan, et Altweskit haldav firma saab elektrid-telefonid-neti-prügiveod-värgid makstud.

Sina kavatsed sügiseks 100 tuhandeni jõudva töötute armee ridadesse saada ja jääda?

Olen mai kui ristikuu lõpuni puid istutades piiritult õnnelik ja paigas. Ent eriolucoronnaga tekkis meile juurde 50 ning sügiseks prognoositakse enam kui 100 tuhat töötut. Maanteede ääred oma pekkis nukitsamehe-puserdustega karjuvad töökäsi. Nii palju on puhastada ja lammutada, tervendada ja uueks luua. Kus kõik need töötud on? Miks rahvajuhid oma inimesi tegudele ei too? Kas ja mis riik meil üldse on?

Esisillaveoga metsast koju kooberdades... kuuletub Mummi noorima tütre tahtele ja läheb talle ratsatrenni andma. On teatud asjad, millele-kellele ma ei ütle iial ei.

Kui linnadaamid püüavad end 2. juuniks paaristõugetega bikiinivormi saada, siis preilid päris elu keskelt toovad end kuue jalaga maa peale ratsutamisoskusi taastades. Indi alustas Tayaga treeninguid. Kui platsil juhtub olema kaaslaseks 10kuune jõmm, siis lihtsal isetoimival paelatamise meetodil tema emme trenn ühtlasi ka tema koolitund on ;)

Panin poisile päitsete külge oheliku, millele ta ülemeelikuks minnes peale astus. Pidurdas end ise, üllatus ja mõtles. Kui mees mõtleb, siis ta saab kümne minutiga aru, et ta ise astub ennast maa külge kinni - pole vaja! Kui mees veel kümme minutit mõtleb, jagab tema matsu, et ohelik on ainult siis hea, kui selle teine ots on Mummi käes :D

https://www.youtube.com/watch?v=VjcPCzCpWm0&fbclid=IwAR0rUqJ-P2GNs08EzmsCqHyPbfVXK_nlYT_3bma1IYmAuYQX85O57UMlGxE

Väidetavalt on eriolukord kinnisvaraturu pea peale keeranud. Mina saan lähinädalail Soone uuele perele üle anda. Oma kogemus on selline 1) karantiini ajal jooksutati maaklereid mööda külasid ja talusid leidliku kinnisvara-turismi nipiga - põhjus õue pääseda 2) eriolukord tekitas emotsionaalseid corona-põgenikke, kes talu vaatama tulles said õnneks aru, et pärast suve maal tuleb sügis, talv, uus karantiin - ja loobusid 3) talu ostma on jõudnud ka need, kes teavad, mida ja miks nad maale põldu-lambaid-kanu pidama tulles päriselt teevad 4) langetades hinda drastiliselt pooleni sellest, mille buumi ajal ise maksin - rääkimata juurde rajatust - ei tundnud ma kahju, vaid rõõmustan rahva üha tõusva huvi üle 5) kui tahaks palju raha, maksaks senisest veel rohkem peale - jätaks 3-5 aastaks talu kõrge hinnaga müüki - kuni sügisel põhja sööstva majanduskriisi lõpuni valvaks-putitaks-niidaks... Missssasssssja? Diana Allik müüb Soone talu sel nädalal ära. Palju õnne nii mulle, uuele pererahvale, talule kui väärikale maaklerile!

Koduspüsimise kirgas kaaslane siit palun jah:

https://www.youtube.com/watch?v=TAAaq7M0aXs

Ja lõpeks – jumalaga, VormsiEnn. Fenomenaalsest herr Mikkerist on inspireeritud meie koju rajatud Ussikuningriigi labürint. Tema lahkumise ajal mõtlesin Millegi pärast pikalt oma Vormsil-käikudele ja temaga Tallinna vanalinnas seiklemistele. Siis Selle pärast.

Nüüd tean, miks viimastel päevadel pikalt ja pidevalt Vormsi Ennuga koos-seiklusi meenutan - sest me oleme seda koos meenutanud... Tean, miks kolm katset poest talliukse haaki tuua luhtusid - siinses sepikojas meisterdatud haak ootas siin, sain ta taevaminemispühal metall-Roti ja haldjate abiga kätte - ja on nüüd paigas. Nagu minagi... Aitäh!

Saturday, May 16, 2020

Poni-Mann 11 ja Altweski ajaraamat 100...

100 – kõik, mis meie poniprouaga seondub, on alati märgiline. Nagu see järjenumbergi siin 😀
Mann on alati olnud.
Silbersee’s Madonna – Indi 3. sünnipäeva kingitus – saab täna 11aastaseks ja tuli meie juurde kümme aastat tagasi. Tema – kõigi rahvaste ema, väe- ja vapiloom, on aastatuhandeid meid valvanud ja teeninud. Õlg õlas Taya ja Maruusjaga. Meie pere…
Olen lõpmata liigutatud ja tänulik.
Manni ühel sünnipäeval sai valmis Soone talu uus tall – millele TÄNA tuli kõigist kümnetest kinnisvara-turistidest kõige lubavam ostja. Mullu said hobused siin Altweskil TÄNA suurele karjamaale. Täna saab MinniMannikas porganditordi ja miljon musi koos lubadusega, et ta ei ole mitte kunagi enesestmõistetav…
Puukoorem, mille äikesetormis kümmeldes – piiritu mõnuga! – farmeri kasti ladusin, sai nii kaunis, et kahju oli teist theatrumisse ladustatud uue-talve-puude hulka tühjaks lennutada. Kuni meenusid Hando Runnel, mandalad ja Jumalaema Kirik Pariisis. Hando Runnel õpetas kord prorektor Illakut: rõõm hästi tehtud tööst on nagu korralikult laotud puuriit… Toona ei saanud minakene oma magistrikõrkuses sellest hvilosoohviast aru – täna olen nii kõrgele juurte juurde õppinud, et juba saan 😉
Nii puukoorem kui liiva-mandala on oma ajalikkuses sama olemas ja igavesed, nagu koos Notre Dame’iga põlenud sajad kunstiteosed. Kadunud ja alles. Ah, saate aru küll!
Pärast sai 7tunnise spordipäeva tulemusel veel tulehakatuse ja kohe-kukkuva-kivikatusega muinsustalli tühjenduse koormaid – kokku 7, mis numbreid siis veel on? – mille käigus puhastasin südameüdist-alateadvuse allhoovustest välja Tervist, Aafrika! kaupluse, MINA OLEN stuudio pahupooled ja ülevindid. Oi, sai hea!
Uues heas ilmas on sedasi, et mida skeptilisem ja ükskõiksem su ligime spiritirinduse vastu tundub, seda ilmsemalt on ta selle teema hiljuti, umbes 2000 aastat tagasi läbinud. Mina ju ka tunnen end nõiakoolidesse uudishimutsema minnes, nagu Sigatüüka njaanja, bonne – missssassssja te jaurate, endal ninad tatised ja tilk püksis 😀
Mida enam pahandad lähedaste mäluaukude üle, seda kindlamalt sa ise noid külastad – a la „kes autot juhtis, kuni ma Võrust Türile sõites Tartu vahele jätsin?“ See on uue sageduse allalaadimise järel apdeitimine.
Ja siis, kui arvad, et „nad ju ei arene“, üllatab kallim sind steitmendiga: me teame tulevikku sellepärast, et oleme osa kosmilisest plaanist ja osadele meist antakse näpuotsaga tsip-tsip-tsip teada – enamasti ei mäleta, sest muidu ei teeks me seda, mida universumil on vaja. Õnneks maksab keegi alati arved ka. Kasvõi päeva lõpuks.
Väga tihedalt peale tuleva kõrg-vaibi duši all Uue installimine ja poja kanali kaudu mitmetes temaga külgnevates kanalites surfamine kinkis mulle ristikuu teisel nädalal täielise kodust ära käimise. Richardi Lugu kirjutades sattusin Jason Calacanise torusse, kust mind ehmatas välja suure triibulise kassi tungiv puudutus mööda sääri – kõuts nügis ja puksis, õues sadas laia lund… Tundsin teelistemaja noortele öelda, et kass Nilssonil on neile sõnum… Graali vennaskond saatis jagamiseks Lemuria saundträki – toeks koju jõudjatele – saatsin, kuhu kästi…
Indi ütles, et näen välja, nagu hull geenius, kallima väitel pigem viplalate hõimust plehku pannud põngerjas.
Olulisim on tõsiasi, et me Richard Lõvisüdamega mõlemad kirjutame oma asjade Hinge esmalt pliiatsiga paberile – sealt nügime ta kontide ja karvadega kattes arvutti 😉
Kõigi hing, aju ja kirjutav käsi on ühenduses – et saaks päriselt See Miski, sõrmitsegem sõnu, kui loome teksti. Proovi järele! Hakkad prohveteerima – endal on nii 7 minuti kui 7 aasta pärast põnev lugeda 😀
Praeguse mädapaisete plahvatamise epohhi leevenduseks kopin siia Vend Tommi eluterve pohhuisti deso-vahendi, millega sitt ventilaatorist välja puhastada:
✦ Kui palju on vaja protsessida? ✦
Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik.
✦ Olen märganud, et inimsuhetes on palju pinget, kuna pidevalt käib mingi protsess ja lõputu asjade klaarimine. Eriti paarisuhetes, sest me tahame ju, et meie kaaslane oleks kõige vingem, puhtam ja ägedam. Me tahame suhet, mis oleks täiuslik ja puhas, seepärast peab pidevalt ju kraamima. See olukord meenutab mulle natuke koroonahulluse debiilset kätepesemist ja kõige steriliseerimist. Kõik peab olema täiesti puhas! Koguaeg! Seepärast peseme kaheksateist korda päevas käsi! Niipea kui märkame, tolmukübet õhus lendamas, siis kohe tolmuimejaga kallale! Midagi musta ei tohi kuskil olla, ei ühtegi bakterit, ühtegi vale sõna, ühtegi energeetilist ebakõla, ühtegi viga, ühtegi hooletult tehtud tegu! Kui näeme teise suunurgas mingit hommikusöögist järgi jäänud toidujääki, siis lendame kohe luba küsimata peale ja hakkame seda vägisi nuustikuga maha nühkima!
✦ Nüüd kui me kõik vaimsusega tegeleme tahame ju ebakõlasid mitte lihtsalt üle lasta vaid pidevalt kõik ära klaarida, areneda, vigu parandada ja kasvada. Eriti targad oleme me muidugi teise kasvatamises ja arendamises. Palki enda silmas ei näe aga imepisikest pindu teise tagumikus küll, seda tuleb kohe torkima hakata.
✦ Avastatakse teises midagi, mis pole päris puhas, mis pisut närib, mis ta ütles vale energiaga või mitte kohal olles ja hakatakse kohe teist halastamatult piiderdama. Kasvõi teel õhtusöögile või kontserdile või mingil muul ilusal hetkel. Jooksupealt, luba küsimata. Midagi tuleb üles, hakkame aga teisele hagu andma! Teise ego peegeldama, puhastama, kraamima seda, mis meid häiris ja mis pole puhas. Ilusast hetkest saab mingi ego killimise protsess, mis loomulikult rikub ära ruumi ja meeleolu. Kegusest sai kangus! Siis jõuad õhtusöögile ja selle asemel, et nautida õhtut ja tähistada, oled jälle mingis protsessis, kõht krampis. Tegelikult tahtsid ju täna vabalt võtta, tähistada elu ja lihtsalt mõnuleda ja chillida.
✦ Kui me võtame alati mõttelaadi, et probleemidega tuleb tegeleda alati kohe, siis palju õnne! Kui sul puudub võime luba küsida, aega valida, edasi lükata, siis sa rikud ära väga palju ilusaid hetki. Iga asjaga tuleb jah tegeleda, ja üldreegel on jah endiselt, et kui tuli üles, siis klaarime kohe ära, aga tuleb osata teha erandeid ja jälgida, mis energia praegu on, mis olukorras ja ruumis me praegu oleme. Tuleb osata luba küsida, kas teine üldse tahab, et sa teda praegu torgiks ja õpetaks. Eriti tuleb neid erandeid teha, kui protsessid hakkavad nii tihti üles tulema, et kogu elu ongi üks paganama protsess.
✦Kriitilisel ajal tuleks võtta päevas paar tundi konkreetse protsessimise aega ja ülejäänud osa ajast hoopis chillida, keskenduda positiivsele, üksteist kiita, mõelda kõigele mille üle saab olla tänulik ja tegeleda argiste rõõmudega. Muidu sa lihtsalt upud protsessi sisse ära ja elurõõm kaob totaalselt. Kui midagi tuleb jooksvalt üles, siis küsi teiselt arvamust, kas praegu on hea aeg, et sellega tegeleda? Kui sa arvad et pole, siis pane kirja ja too see esile siis, kui selleks on valitud õige aeg, mitte lambist siis kui sulle pähe tuleb, sest sa ei suuda oma emotsioone tagasi hoida ega mõista, et kõike saab, aga igaks asjaks on oma sobiv aeg!
✦ Nõnda nagu ei saa samal maalapil samal ajal kartuleid kasvatada ja jalgpalli mängida, ei saa sa samal ajal elu kergelt elu nautida ja ego grillides protsessida. Isegi kui sul on kõige ilusamad meetodid protsessimiseks on see üldiselt egole ebameeldiv, vajab kannatlikkust, kaastunnet ja selleks tuleks võtta kenasti eraldi aeg, teha see ära, panna punkt ja minna tagasi kergusesse. Vahel võib lihtsalt üle lasta, mitte teha kärpsest elevanti, teisele andestada ja mõista, et teine on tegelikult superäge ja täiesti piisav olenemata sellest, et ta vahel midagi veidrat teeb või ütleb. Isegi siis kui ta ütles midagi, mis sind õrnalt riivas või mis polnud päris puhas. Vahel on eluterve öelda: “Kuule, see mis sa ütlesid, tundus pisut veider aga tead, tegeleme sellega hiljem. Ma armastan sind ja naudime täiega seda mõnusat õhtut!”
✦Ja kurat, meie alateadvus on ju lõputu! Meie minevikus on lõputult detaile mida puhastada ja kui me iga asja peale hakkame jooksvalt teist või kasvõi isennast torkima, siis on see hinge närimine. Kui liiga palju kellegi hinge närid, siis lastakse varem või hiljem jalga. Ajud kärssavad läbi. Tekib ülekoormus, pidev pushimine ja selline tunne, et koguaeg on mingi kuradi protsess. Ei sa rahus hingata. Ei tohi ühtegi viga teha. Peab olema koguaeg täiuslik ja ei tohi teha kunagi midagi, valest energiast või ebamäärasest kohalolust.
✦ Kui sul on võime teisele märku anda oma tähelepanekust nii, et teine ei saa haiget, ei tõmbu krampi, ei võta isiklikult, siis võid loomulikult seda teha. Vägivallatu suhtlemise meetodeid kasutades on see täitsa võimalik ja mingid eriti teadlikud paarid võivad sellisel tasemel täiesti toimida ja täiesti jooksvalt asju välja tuua. Aga see on juba päris kõrge tase, kus enamus meist veel ei ole. Mulle meeldib väga, mida ütles Matt Kahn. “Kui sa ütled või väljendad midagi teisele nii, et selle tulemisel teine saab pihta, riivata või tõmbub krampi, siis SEE POLNUD ABIKS!” Not helpful!
Isegi siis, kui see on sinu arvaates TÕDE!
✣ Truth without compassion is brutality! ✣ Not helpful.
✦ Midaiganes sa teed oma soovist teist aidata, aga tulemus on see teise ego sai pihta ja ta tõmbus eemale, siis sellest pole tolku. Kõike on võimalik väljendada kergelt, kaastundega sellisel viisil, et teine tunneb, et temast hoolitakse, ta ei saa haavata saada, kui sa teda samal ajal hoiad. Nii ta taipab oma ebakõla ja tahab seda ise väga muuta. Saab väljendada end nii, et väljendad ainult enda tundeid ja võtad vastutuse täielikult enda tunnete ja kogemuse eest ilma teist süüdistamata, hukka mõistmata, ilma talle negatiivset energiat tagasi saatmata, isegi kui miski, mida tema tegi sind miski riivas! Leia see viis üles!
✦ Elu on mäng ja kõige olulisem mängimise juures on ikkagi selle nautimine. No miks sa peaksid üldse mängima, kui äge ja mõnus ja põnev ei ole? Lapsed ei mängi ju mänge, mis neid kannatama panevad või pidevalt sitasti tundma panevad. Miks meie siis arvame, et me peame täiskasvanutena mängima mingit pidevat pinget tekitavat lõputut protsessimise mängu. Mineviku mustrid, lapsepõlvetraumad ja kui nendest veel ei piisa, siis torgime veel eelmiseid elusid ka.
✦ Igal asjal peab olema tasakaal ja mina valin elada elu, kus on max 5 % protsessimist ja 95% nautimist, mängimist, huumorit ja tähistamist!
Ilmselt varsti muudan selle ära 1% VS 99% peale.
✦ Iga hetk on valik!
✦ Vali kergus!
✦ Vali andestamine!
✦ Vali huumor!
✦ Vali õige aeg, millal probleemidega tegeleda!
✦ Vali kõige ilusam viis kuidas midagi väljendada.
✦ Kuula ruumi, austa ruumi, väärtusta olukorda.
✦ Iga asja jaoks on õige aeg! Mis aeg praegu on?
✦ Küsi luba enne kui teist kommenteerima, parandama või piiderdama hakkad.
✦ Vali, et vahel on sul täitsa täitsa pohhui, kui keegi midagi jaburat teeb või ütleb. Eriti kui see on sinu kaaslane. Naera selle üle, kui totter ta võib vahel olla ja mõtle selle peale, kui palju sa teda tegelikult armastad ja kui tänulik sa oled, et ta sinu elus on koos oma ägeduse ja sõgedusega.
✦ Kui palju on vaja protsessida? ✦
Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik!
Tom Valsberg on muusikust maailmarändur ja raamatute “Kuidas rännata ilma hirmuta” ja “Eluterve pohhuist” autor.
#Tomvalsber #tomestoniavalsberg #elutervepohhuist #apolloraamatud #rahvaraamat
Lisaks refereerin viimaste päevade jutumulli – lauluõpetaja Meeli, fionakene Marge, ponikuningas Teemant…
Sa oled väga ilus!
Aitäh, kallis! Sinu viimase aja tegemised tunduvad imelised…
Nii on, kui töötame armsamaga õlg-õlas, nagu 10 neeg… ee… afro-eestlast – kõik on väga lihtne, voolav ja tulemuslik.
See on päris Elu ja Armastus.
On fööniksite aeg.
Kui vaid ei püütaks luba küsimata ligimese valetoone-madalsagedusi jõuga tuunida.
Kui ei püüa raha teenida – siis ta tuleb õigel ajal ja õige summana sind teenima
Seda enam, et me üldse ei töötagi – ja pole ka mingit maagiat ega uugapuugat – tõdesime vanima pojaga – osa meie Mina Olen-tasandist on nüüdses vabas vaibis pidevas catharsises – meditatsioon on loomulik olemine – ei mingeid nõidamisi.
On fööniksite aeg.
Oleme nii mitmeid kordi šamaanid olnud, tuleriidal põlenud – et see pole enam See Miski – vahel taon trummi küll jaa, aga rändan… Nipsti! 😉
Leinast on pärast surmavalla külastamist ja surmaväravate läbimist saanud lilleaed.
On fööniksite aeg.
Ei mingeid plaane selles ülimalt produktiivses, tegusas ja loovas lilleaias – plaanid põlesid veebruaris, uppusid märtsis ja varisesid aprillis.
On fööniksite aeg.
Läbi surmaväravate uude kanalisse tulles leidsin uue endana uued teied – mis polnud mulle, taandus. MINA ei taha üritusküüni-külalistemaja-pansionaati-avalikku spaad – Mina Olen Kodus Šallallaaa! (MOKŠA)
Ja naabrid uues kanalis saavad ei-tahasid vaadeldes-võrreldes teada, mida keegi neist ses värskes vaibis jagab ja kingib – et kõigil oleks hea 🙂
On fööniksite aeg.
Iga päev mõtlen – täna kõigest pool tunnikest tallis, pool tundi peenraid ja pool tundi kuurikoristust või midagi… Tuleb seitse. Tulitavate lihaste ja liigestega. Osooni laksu ja saepuru-heinapeprede-tolmurullidega pihiku vahel. Tuleb karuuni ISA juures – ja hommikul kell viis ei valuta mitte miski. Kannikesevärskena mõtled – täna kõigest pool tunnikest… 😀 😀 😀