100 – kõik, mis meie poniprouaga seondub, on alati märgiline. Nagu see järjenumbergi siin 😀
Mann on alati olnud.
Silbersee’s Madonna – Indi 3. sünnipäeva kingitus – saab täna 11aastaseks ja tuli meie juurde kümme aastat tagasi. Tema – kõigi rahvaste ema, väe- ja vapiloom, on aastatuhandeid meid valvanud ja teeninud. Õlg õlas Taya ja Maruusjaga. Meie pere…
Olen lõpmata liigutatud ja tänulik.
Manni ühel sünnipäeval sai valmis Soone talu uus tall – millele TÄNA tuli kõigist kümnetest kinnisvara-turistidest kõige lubavam ostja. Mullu said hobused siin Altweskil TÄNA suurele karjamaale. Täna saab MinniMannikas porganditordi ja miljon musi koos lubadusega, et ta ei ole mitte kunagi enesestmõistetav…
Puukoorem, mille äikesetormis kümmeldes – piiritu mõnuga! – farmeri kasti ladusin, sai nii kaunis, et kahju oli teist theatrumisse ladustatud uue-talve-puude hulka tühjaks lennutada. Kuni meenusid Hando Runnel, mandalad ja Jumalaema Kirik Pariisis. Hando Runnel õpetas kord prorektor Illakut: rõõm hästi tehtud tööst on nagu korralikult laotud puuriit… Toona ei saanud minakene oma magistrikõrkuses sellest hvilosoohviast aru – täna olen nii kõrgele juurte juurde õppinud, et juba saan 😉
Nii puukoorem kui liiva-mandala on oma ajalikkuses sama olemas ja igavesed, nagu koos Notre Dame’iga põlenud sajad kunstiteosed. Kadunud ja alles. Ah, saate aru küll!
Pärast sai 7tunnise spordipäeva tulemusel veel tulehakatuse ja kohe-kukkuva-kivikatusega muinsustalli tühjenduse koormaid – kokku 7, mis numbreid siis veel on? – mille käigus puhastasin südameüdist-alateadvuse allhoovustest välja Tervist, Aafrika! kaupluse, MINA OLEN stuudio pahupooled ja ülevindid. Oi, sai hea!
Uues heas ilmas on sedasi, et mida skeptilisem ja ükskõiksem su ligime spiritirinduse vastu tundub, seda ilmsemalt on ta selle teema hiljuti, umbes 2000 aastat tagasi läbinud. Mina ju ka tunnen end nõiakoolidesse uudishimutsema minnes, nagu Sigatüüka njaanja, bonne – missssassssja te jaurate, endal ninad tatised ja tilk püksis 😀
Mida enam pahandad lähedaste mäluaukude üle, seda kindlamalt sa ise noid külastad – a la „kes autot juhtis, kuni ma Võrust Türile sõites Tartu vahele jätsin?“ See on uue sageduse allalaadimise järel apdeitimine.
Ja siis, kui arvad, et „nad ju ei arene“, üllatab kallim sind steitmendiga: me teame tulevikku sellepärast, et oleme osa kosmilisest plaanist ja osadele meist antakse näpuotsaga tsip-tsip-tsip teada – enamasti ei mäleta, sest muidu ei teeks me seda, mida universumil on vaja. Õnneks maksab keegi alati arved ka. Kasvõi päeva lõpuks.
Väga tihedalt peale tuleva kõrg-vaibi duši all Uue installimine ja poja kanali kaudu mitmetes temaga külgnevates kanalites surfamine kinkis mulle ristikuu teisel nädalal täielise kodust ära käimise. Richardi Lugu kirjutades sattusin Jason Calacanise torusse, kust mind ehmatas välja suure triibulise kassi tungiv puudutus mööda sääri – kõuts nügis ja puksis, õues sadas laia lund… Tundsin teelistemaja noortele öelda, et kass Nilssonil on neile sõnum… Graali vennaskond saatis jagamiseks Lemuria saundträki – toeks koju jõudjatele – saatsin, kuhu kästi…
Indi ütles, et näen välja, nagu hull geenius, kallima väitel pigem viplalate hõimust plehku pannud põngerjas.
Olulisim on tõsiasi, et me Richard Lõvisüdamega mõlemad kirjutame oma asjade Hinge esmalt pliiatsiga paberile – sealt nügime ta kontide ja karvadega kattes arvutti 😉
Kõigi hing, aju ja kirjutav käsi on ühenduses – et saaks päriselt See Miski, sõrmitsegem sõnu, kui loome teksti. Proovi järele! Hakkad prohveteerima – endal on nii 7 minuti kui 7 aasta pärast põnev lugeda 😀
Praeguse mädapaisete plahvatamise epohhi leevenduseks kopin siia Vend Tommi eluterve pohhuisti deso-vahendi, millega sitt ventilaatorist välja puhastada:
✦ Kui palju on vaja protsessida? ✦
Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik.
✦ Olen märganud, et inimsuhetes on palju pinget, kuna pidevalt käib mingi protsess ja lõputu asjade klaarimine. Eriti paarisuhetes, sest me tahame ju, et meie kaaslane oleks kõige vingem, puhtam ja ägedam. Me tahame suhet, mis oleks täiuslik ja puhas, seepärast peab pidevalt ju kraamima. See olukord meenutab mulle natuke koroonahulluse debiilset kätepesemist ja kõige steriliseerimist. Kõik peab olema täiesti puhas! Koguaeg! Seepärast peseme kaheksateist korda päevas käsi! Niipea kui märkame, tolmukübet õhus lendamas, siis kohe tolmuimejaga kallale! Midagi musta ei tohi kuskil olla, ei ühtegi bakterit, ühtegi vale sõna, ühtegi energeetilist ebakõla, ühtegi viga, ühtegi hooletult tehtud tegu! Kui näeme teise suunurgas mingit hommikusöögist järgi jäänud toidujääki, siis lendame kohe luba küsimata peale ja hakkame seda vägisi nuustikuga maha nühkima!
✦ Nüüd kui me kõik vaimsusega tegeleme tahame ju ebakõlasid mitte lihtsalt üle lasta vaid pidevalt kõik ära klaarida, areneda, vigu parandada ja kasvada. Eriti targad oleme me muidugi teise kasvatamises ja arendamises. Palki enda silmas ei näe aga imepisikest pindu teise tagumikus küll, seda tuleb kohe torkima hakata.
✦ Avastatakse teises midagi, mis pole päris puhas, mis pisut närib, mis ta ütles vale energiaga või mitte kohal olles ja hakatakse kohe teist halastamatult piiderdama. Kasvõi teel õhtusöögile või kontserdile või mingil muul ilusal hetkel. Jooksupealt, luba küsimata. Midagi tuleb üles, hakkame aga teisele hagu andma! Teise ego peegeldama, puhastama, kraamima seda, mis meid häiris ja mis pole puhas. Ilusast hetkest saab mingi ego killimise protsess, mis loomulikult rikub ära ruumi ja meeleolu. Kegusest sai kangus! Siis jõuad õhtusöögile ja selle asemel, et nautida õhtut ja tähistada, oled jälle mingis protsessis, kõht krampis. Tegelikult tahtsid ju täna vabalt võtta, tähistada elu ja lihtsalt mõnuleda ja chillida.
✦ Kui me võtame alati mõttelaadi, et probleemidega tuleb tegeleda alati kohe, siis palju õnne! Kui sul puudub võime luba küsida, aega valida, edasi lükata, siis sa rikud ära väga palju ilusaid hetki. Iga asjaga tuleb jah tegeleda, ja üldreegel on jah endiselt, et kui tuli üles, siis klaarime kohe ära, aga tuleb osata teha erandeid ja jälgida, mis energia praegu on, mis olukorras ja ruumis me praegu oleme. Tuleb osata luba küsida, kas teine üldse tahab, et sa teda praegu torgiks ja õpetaks. Eriti tuleb neid erandeid teha, kui protsessid hakkavad nii tihti üles tulema, et kogu elu ongi üks paganama protsess.
✦Kriitilisel ajal tuleks võtta päevas paar tundi konkreetse protsessimise aega ja ülejäänud osa ajast hoopis chillida, keskenduda positiivsele, üksteist kiita, mõelda kõigele mille üle saab olla tänulik ja tegeleda argiste rõõmudega. Muidu sa lihtsalt upud protsessi sisse ära ja elurõõm kaob totaalselt. Kui midagi tuleb jooksvalt üles, siis küsi teiselt arvamust, kas praegu on hea aeg, et sellega tegeleda? Kui sa arvad et pole, siis pane kirja ja too see esile siis, kui selleks on valitud õige aeg, mitte lambist siis kui sulle pähe tuleb, sest sa ei suuda oma emotsioone tagasi hoida ega mõista, et kõike saab, aga igaks asjaks on oma sobiv aeg!
✦ Nõnda nagu ei saa samal maalapil samal ajal kartuleid kasvatada ja jalgpalli mängida, ei saa sa samal ajal elu kergelt elu nautida ja ego grillides protsessida. Isegi kui sul on kõige ilusamad meetodid protsessimiseks on see üldiselt egole ebameeldiv, vajab kannatlikkust, kaastunnet ja selleks tuleks võtta kenasti eraldi aeg, teha see ära, panna punkt ja minna tagasi kergusesse. Vahel võib lihtsalt üle lasta, mitte teha kärpsest elevanti, teisele andestada ja mõista, et teine on tegelikult superäge ja täiesti piisav olenemata sellest, et ta vahel midagi veidrat teeb või ütleb. Isegi siis kui ta ütles midagi, mis sind õrnalt riivas või mis polnud päris puhas. Vahel on eluterve öelda: “Kuule, see mis sa ütlesid, tundus pisut veider aga tead, tegeleme sellega hiljem. Ma armastan sind ja naudime täiega seda mõnusat õhtut!”
✦Ja kurat, meie alateadvus on ju lõputu! Meie minevikus on lõputult detaile mida puhastada ja kui me iga asja peale hakkame jooksvalt teist või kasvõi isennast torkima, siis on see hinge närimine. Kui liiga palju kellegi hinge närid, siis lastakse varem või hiljem jalga. Ajud kärssavad läbi. Tekib ülekoormus, pidev pushimine ja selline tunne, et koguaeg on mingi kuradi protsess. Ei sa rahus hingata. Ei tohi ühtegi viga teha. Peab olema koguaeg täiuslik ja ei tohi teha kunagi midagi, valest energiast või ebamäärasest kohalolust.
✦ Kui sul on võime teisele märku anda oma tähelepanekust nii, et teine ei saa haiget, ei tõmbu krampi, ei võta isiklikult, siis võid loomulikult seda teha. Vägivallatu suhtlemise meetodeid kasutades on see täitsa võimalik ja mingid eriti teadlikud paarid võivad sellisel tasemel täiesti toimida ja täiesti jooksvalt asju välja tuua. Aga see on juba päris kõrge tase, kus enamus meist veel ei ole. Mulle meeldib väga, mida ütles Matt Kahn. “Kui sa ütled või väljendad midagi teisele nii, et selle tulemisel teine saab pihta, riivata või tõmbub krampi, siis SEE POLNUD ABIKS!” Not helpful!
Isegi siis, kui see on sinu arvaates TÕDE!
✣ Truth without compassion is brutality! ✣ Not helpful.
✦ Midaiganes sa teed oma soovist teist aidata, aga tulemus on see teise ego sai pihta ja ta tõmbus eemale, siis sellest pole tolku. Kõike on võimalik väljendada kergelt, kaastundega sellisel viisil, et teine tunneb, et temast hoolitakse, ta ei saa haavata saada, kui sa teda samal ajal hoiad. Nii ta taipab oma ebakõla ja tahab seda ise väga muuta. Saab väljendada end nii, et väljendad ainult enda tundeid ja võtad vastutuse täielikult enda tunnete ja kogemuse eest ilma teist süüdistamata, hukka mõistmata, ilma talle negatiivset energiat tagasi saatmata, isegi kui miski, mida tema tegi sind miski riivas! Leia see viis üles!
✦ Elu on mäng ja kõige olulisem mängimise juures on ikkagi selle nautimine. No miks sa peaksid üldse mängima, kui äge ja mõnus ja põnev ei ole? Lapsed ei mängi ju mänge, mis neid kannatama panevad või pidevalt sitasti tundma panevad. Miks meie siis arvame, et me peame täiskasvanutena mängima mingit pidevat pinget tekitavat lõputut protsessimise mängu. Mineviku mustrid, lapsepõlvetraumad ja kui nendest veel ei piisa, siis torgime veel eelmiseid elusid ka.
✦ Igal asjal peab olema tasakaal ja mina valin elada elu, kus on max 5 % protsessimist ja 95% nautimist, mängimist, huumorit ja tähistamist!
Ilmselt varsti muudan selle ära 1% VS 99% peale.
✦ Iga hetk on valik!
✦ Vali kergus!
✦ Vali andestamine!
✦ Vali huumor!
✦ Vali õige aeg, millal probleemidega tegeleda!
✦ Vali kõige ilusam viis kuidas midagi väljendada.
✦ Kuula ruumi, austa ruumi, väärtusta olukorda.
✦ Iga asja jaoks on õige aeg! Mis aeg praegu on?
✦ Küsi luba enne kui teist kommenteerima, parandama või piiderdama hakkad.
✦ Vali, et vahel on sul täitsa täitsa pohhui, kui keegi midagi jaburat teeb või ütleb. Eriti kui see on sinu kaaslane. Naera selle üle, kui totter ta võib vahel olla ja mõtle selle peale, kui palju sa teda tegelikult armastad ja kui tänulik sa oled, et ta sinu elus on koos oma ägeduse ja sõgedusega.
✦ Kui palju on vaja protsessida? ✦
Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik!
Tom Valsberg on muusikust maailmarändur ja raamatute “Kuidas rännata ilma hirmuta” ja “Eluterve pohhuist” autor.
#Tomvalsber #tomestoniavalsberg #elutervepohhuist #apolloraamatud #rahvaraamat
Lisaks refereerin viimaste päevade jutumulli – lauluõpetaja Meeli, fionakene Marge, ponikuningas Teemant…
Sa oled väga ilus!
Aitäh, kallis! Sinu viimase aja tegemised tunduvad imelised…
Nii on, kui töötame armsamaga õlg-õlas, nagu 10 neeg… ee… afro-eestlast – kõik on väga lihtne, voolav ja tulemuslik.
See on päris Elu ja Armastus.
On fööniksite aeg.
Kui vaid ei püütaks luba küsimata ligimese valetoone-madalsagedusi jõuga tuunida.
Kui ei püüa raha teenida – siis ta tuleb õigel ajal ja õige summana sind teenima
Seda enam, et me üldse ei töötagi – ja pole ka mingit maagiat ega uugapuugat – tõdesime vanima pojaga – osa meie Mina Olen-tasandist on nüüdses vabas vaibis pidevas catharsises – meditatsioon on loomulik olemine – ei mingeid nõidamisi.
On fööniksite aeg.
Oleme nii mitmeid kordi šamaanid olnud, tuleriidal põlenud – et see pole enam See Miski – vahel taon trummi küll jaa, aga rändan… Nipsti! 😉
Leinast on pärast surmavalla külastamist ja surmaväravate läbimist saanud lilleaed.
On fööniksite aeg.
Ei mingeid plaane selles ülimalt produktiivses, tegusas ja loovas lilleaias – plaanid põlesid veebruaris, uppusid märtsis ja varisesid aprillis.
On fööniksite aeg.
Läbi surmaväravate uude kanalisse tulles leidsin uue endana uued teied – mis polnud mulle, taandus. MINA ei taha üritusküüni-külalistemaja-pansionaati-avalikku spaad – Mina Olen Kodus Šallallaaa! (MOKŠA)
Ja naabrid uues kanalis saavad ei-tahasid vaadeldes-võrreldes teada, mida keegi neist ses värskes vaibis jagab ja kingib – et kõigil oleks hea 🙂
On fööniksite aeg.
Iga päev mõtlen – täna kõigest pool tunnikest tallis, pool tundi peenraid ja pool tundi kuurikoristust või midagi… Tuleb seitse. Tulitavate lihaste ja liigestega. Osooni laksu ja saepuru-heinapeprede-tolmurullidega pihiku vahel. Tuleb karuuni ISA juures – ja hommikul kell viis ei valuta mitte miski. Kannikesevärskena mõtled – täna kõigest pool tunnikest… 😀 😀 😀
No comments:
Post a Comment