Heina-
ehk leheristi päeval on paslik märgata, kui valikuliselt me taimi
austame ja armastame. Nii, nagu ka loomi lahterdame sobivateks ja
ebameeldivateks, võtame õiguse laikimise mängu mängida. Sel
aastal müstiliselt vohav nurmenukk on kasulik. Putked on tüütud –
hea veel, kui mürgised pole – ehkki beebidena rahes roosatades nii
nunnud... Pokud, Edgar Valteri ristilapsed, on maagiliselt muhedad...
kuni elektrikarjuse lintidesse kasvavad ja sealt voolu maasse
õitsevad :D Mis siis ikka, akudrell pihku ja oma kopleid vastavalt
loodusele ümber korraldama... Oi, aga see drell on ju umbes
10aastane Makita... Kriim ja räsitud, aga töötab, nagu uus! Ta on
olnud nii enesestmõistetavana mu käeulatuses ja kõrval – nagu
kehaosa, nagu mu peaaegu kurt ja pime 30aastane hobune, kellega
ratsutades arugi ei saa, et ta sõltub üleni minust... Võtame asju
väga enesestmõistetavalt, nii et läheb meelest tänulik olla. Tuli
meelde! Tänan südameüdini, Kuu peale ja tagasi!
Kevadvärske
pilguga oma töötegusas kaaskonnas ringi vaadates tekib kaksipidi
mõtte-heeliks: no küll mõned kestavad! - ja mis mälestused kõik
selle riistaga... - AGA – kui uuemat mudelit tahan, olen ma siis
truudusetu reetur? - nagu keskeakriisis mees, kes ustava partneri
noorema keremudeli vastu vahetab... Asjadel on ju hing...
Bonanza!
Valge metall-Rott käitub meiega nagu Miki-Hiir. Hollywoodi vestern
on filmimisel. Kuusiku ja Ingliste tallide sugutäkk Sangar toodi üle
paisjärve Ehrpaiside-Tikaste maadele suvekoplisse, et siitkandi
märasid paaritada.
Meie
daamid arvasid sama. Poni-proua hakkas pidevalt ringi galopeeriva ja
huilgava noormehe peale kohe, trakeenitar eile indlema. Sangar –
nimi selline sel pitsiliste valgete sukkade ja särgiga ilueedil –
musketär noh! - mõtles õhtuks välja, kuidas tulla, kui puudub
sild üle vaevavete.
Ronis
järve ja väljus teiselpool aeda. Oli juba üle kalapääsu ja
tasapisi jõest väljuvate kivide tulemas, kui peremehed kohale
jõudsid. Püüdsime, naersime – ja täkk viidi ära teise
koplisse. Napilt pääsesime järgmises juunis sündivast
planeerimata varsast :D
Jõepoolne
koppel lammutati ära ikka – seltsimees isapõder saabus üle
Vigala Südamesallu. Päris Corrida! tuleb siis, kui meie mullikas
Matilda koju tuleb – ülejõel on lihaveiste kari eriti uhke
sugupulliga – kui beib hüüab, siis ei takista vallid, ei takista
kraav, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar :D
Kuna
ma kaapisin läbi peamaja vaheldumisi ees- ja tagaukset, komistasin
muinsuskaitseliste avariitööde viimase faasi jaoks segu tegemiseks
kraani küljes oleva vooliku taha – see lendas lahti, koridoris
bassein – mina põsesarnaga kõmm!vastu uksepiita – ei läinud
siiski siniseks. Otsin meeste ei-tea-kuhu pandud akudrelli ja lähen
põdra-hukatud koplit parandama – otsides ühtlasi poni-Manni
kaotatud päitseid... Hõissa!
Poni-Manni
kaotatud päitseid otsisin kõigepealt ise 3 päeva – loogiliselt
pigem puude lähedusest, kuhu ta need sügades võis riputada...
Loobusin. Kui olin nädal aega rahakotti otsinud ning kõigist
panga-kaupluste-tanklate kaartidest ja oma id-kaardist-juhiloast
rahulikult lahti lasknud... oli ta paadikuuris paadi peal – kus
siis veel!
Geopeitust
mängides tuleb teha nägu, et sa üldse ei otsi. Pildistad pokusid
ja rahe järel auravaid hobuseid – lased kohavaimudel ja haldjatel
rahuneda...
Kui
läksime noorima tütrega metskitsede-põtrade mahajoostud koplilaudu
tagasi panema, sättisid hobused end veendunult Vigala endise ürgoru
veerele kümnete tuhandete pokude juurde. Ja me võtsime maast
hobuste vahelt need sindrima päitsed lihtsalt üles :)
Kes
teine, kui koos Manniga 10 aastat kasvanud Indira need talle pähe
tagasi panna saigi...
Elu
nagu filmis :)
Õnneks
on meil tulevane filmistsenarist klannis täiesti olemas – mu
6aastane pojatütar Lumi Murutar alustas kirjaniku ja äripreilina –
meie keskkonnast media.productions saab tema esimese soorituse 5 euro
eest – ma ise ka :D :D :D
Lumine
muinasjutt
Vastuseks
korduma kippuvale küsimusele, kes laulab venekeelse osa siin loos –
mina.
Tõin
oma jungede jaoks Jaan Krossi inglise ja vene keelde ja kuna nad nje
panimõmm njemaa, tegin ise ära. Väljas-on-veebruari ka – lähäp
salve. Kui poeg Richard Lõvisüda karantiinist Altweskile väljub,
salvestame minuga ka Edita Pjehha „Velikanõ i gnomõ“. Ura!
7
peaingli meloodiates on Gustav Ernesaksa, Heino Elleri, Ülo Vinteri
jt catharsises loonud
valgusrüütlite teoste motiivid!!!!!!!
Nii,
nagu tänane müstika ei vaja kostüümidraamat ega ekstra uugapuugat
- oleme hämmastavalt suure osa ajast meditatsioonis, ilma et seda
tähelegi paneks, loomulik ju! - pole vaja ka ekstra salvestusi ega
saateid - kõik tõeline on kõige ja kõigiga pidevas otseühenduses.
Elasid
kord tüdrukud. Üks oli inimene, üks oli poni, üks oli kass,
üks... Nojah, neid ikka oli :D Ja otsustas poni kutsuda teistest
liikidest tüdrukud geopeitust mängima. Poetas päitsed pokude
vahele - tulge, leidke! Otsiti... kuni olemine muutus otsimisest
olulisemaks. Hea oli. Ja kadunud päitsed enamvähem ise otsijatele
vastu tulid :D Koos päitsetega leiti 1001 muud head asja ka ;)
Tsükloni
ja kõrgrõhkkonna kokkupõrkefrondil on tõsised
liimist-lahti-päevad – KÕIK on sõna otseses mõttes endast
väljas. Kuulun üsna mitmesse vestlusgruppi – kõigis neist
kaklevad kõik kõigiga, nii et arvuttt tahab põlema minna -
mina ei sekku. Ütlen vaid, et ka loomadel ja loodusel on rahepilvede
külma-kuumahoogude ja peetunud kevade tõttu raske - avanemise
eelsesse stuuporisse hangunud õunapuuõied, hobustel silmad
tagurpidi, kassidel vuntsid ripakil, koerad kännis - ja inimesed
peksavad segast... ning üksteist. Rahu! Homme on täitsa uus päev.
Corona-time
vol 1 tõestas: ehkki inimesed on per-nett omavahel ühenduses,
vajavad nad üksteise lähedust rohkem kui aimanud oleme. Nägin
teismeliste tüdrukute kohtumist 1,5 kuu lahusoleku järel - nad
puhkesid nutma. Nende põlved värisesid, nagu hirvekestel. Neil olid
toasuurused silmad ja niisked ninad. Sügisel saabuva vol 2 ajaks
teame juba rohkem. Ja kui palju neid volle ka tuleb - juba esimene
õpetas: me ei saa nendeta, keda armastame - inimhingede webinarist
ei aita... Aitäh!
Installimised
– teaduslikult tõestatu
No comments:
Post a Comment