Betoon
on Altweski põranda alla valatud ja seinad seotud – läheb kanali
lae ja saali põranda puit-taastamiseks! Madrel sai 900 kaske
istutatud – saagu sellest Kati Kaasik ja
puistatagu tema tuhk sinna ;)
Milline
tunne saab olla parem kui õnnetunne pärast 900 kase istutamist?
Mitmemilline. Enamuse päevast loobitakse sulle taevast
langevarjudega mehikesi alla ning kägu ütleb seepeale veendunult:
KUKU! :D
Jõuad
koju - vastu tuleb mitte-väga-prints üldse-mitte-valgel-hobusel ehk
siis majaisand Juula-nimelise traktoriga - ning te lähete
ratsaplatsi kultiveerima ja kive korjama. Platsi keskele jäi
vägahilisõhtuks südamekujuline saareke. Isetekkeline, nagu ka
Südamesalu ja õunaaia Südametiik. Sest selle salaväega on lugu
endine. Armastus ;)
Nendel
täiega trikitavate vägede päevadel on absoluutselt vajavajavaja
olla rütmilises liikumises metsas ja karjamaal - paljajalu ja
kinnasteta - teha end poriseks-äkaseks-päikeseõhetavaks - siis
tekib põhjuseta õnnetunne ning puhas ja rikkumatu olemise rõõm
MINA OLEN.
Kiidetud
olgu corona-karantiinne koduõpe! Pusamuna Indile tuli
raamatulugemise kohustus meelde liiga hilja, et midagi täitsa uut
lugeda jõuda. Pistsin tema nina ette nende näidendite
jutustuse-versioonid, milles ta ise mänginud on. Vastamiseks valis
tibi „Südamesalu salaväe“, mida 2017.aasta suvel Saage
rüütlimõisa Altweskil mängisime. Tema oli Vaprake – loo
südamikuks keskeakriisis Punamütsikese ja Hundi armastuseloo
lahvatamine – enne mida punamüts-maivõi üritab teiste küpses
eas muinasjututegelaste Lugusid känni keerata. Ei keerdu ;)
Edgar
Valteri, Asser Murutari ja Harri Vasara mälestusele pühendatud Lugu
keerdus hoopis kultuurikeskuse ja stuudio MINA OLEN loomiseks :D
Aasta
varem loodud „Mustrimuutjaid“ tütar päriselt ei mäletanud.
Jutustasin. Mispeale temakene avastas, et see on üleni prohvetlik.
Nagu ka indiaanlase mõisavalitsejaks maandumise lugu „Täisring“
veel aasta varem. Tollest sündis Lauri-Kare Laose perekond, meil
Katrin Ojaga MTÜ Ingli puudutus ja tänagi toimiv konstelleerimine.
Mustrimuutjates
elavad viimsed eestlased viimses metsatukas kui reservaadis. Sinna on
asunud läbi elu ennast tallata lasknud nunn pärast kloostri
muutmist pagulaste varjupaigaks, linnas raha eest vägitsev šamaan
ja tema käre nõiatar. Sinna satub vägivalla eest põgenev
moslemitar, metsavahi nõrkusi ära kasutades tulevad seda viimset
metsajuppi ära ostma ärimees ja poliitik – kes eksivad ära,
avastavad tegeliku enda ja jäävad sinna. Üks tekstiilikunstniku,
teine korvmööbli meistrina. Nõiatar lendab kadunud poega otsima –
ning finaalis saabub viimsesse metsa pojatütar. Väike ingellik
tüdruk. Viimne eestlane.
Tütrele
meenus kõik – ja ta tõdes hämmeldusega: KÕIK 2016. aastal
kirjutatu-esitatu ongi nüüd tegelikult nii. Metsade mahavõtmine,
pagulased kloostrites, imelised kannapöörded ja loovuse
lahvatamine, inimlikest nõrkustest läbi küpsemine, nõiaturg ja
luualend – ning uute, lahterdamatute inimeste saabumine Maale.
Need
protsessid, mida toona prohveteerisin, on kandunud järgmistesse
story-tellingutesse - „Mina olen“ eestimaanduvast latinoperest ja
„Merehädalised“ tõusulaine eest uude heasse ilma seilajatest,
„Tervist, Aafrika!“ äraolnud mustritega turult oma unistust
elama minejatest, „Sammalsalatarid“, „Robinsoni rahu“ ja
„Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ - kommuunide
rajamisest ning „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“ ja
„Reekviem rästikule“ nende kommuunidega külgnevatest
loomrahvastest.
Seal
kõrval on rullumas Altweski album, kalmistu lugude laul Contra
Mortem, Hando Kruuvi eluraamat, käsitõsieluraamat Loomad-lausujad,
Piia Vilu Gambia-panoraam ja Püha Graal.
Mõnel
hetkel on väga heavajaline revideerida, mis oli, mis on, mis tuleb,
mis jääb – ja millega süda jääb rahule – tsõgade
kaardipaneku essents, noh. Ehk et – aitäh koduõppe ja viimase
hetke lahenduse eest, Indira! :D
Tänan
kosena lahvatavat loovust nii ehitamisel kui taiga-stiilis
soo-poole-moo-poole rohmakast kahemehesaest Teodor Ramile kastialuse
vidinastiku meisterdamisel – ning iseenese avastamist täiesti uues
sageduses metsa istutamisel...
Tänan
mai kui ristikuu lõpetuseks Eestimaa rahvusriiklikku metsa väga
paljude asjade eest. Hapnik ja meelerahu – nii isiklike kopsude
luhvtitamise kui kogu planeedi hingatamise mõttes. Linnud ja loomad
kui ülimalt osavõtlik, kohanev ja vaimukas seltskond. Putukad ja
haldjarahvas – need, kes omal ajal küüditatutena Siberist jalgsi
koju tulid, on kirjutanud: et lombist vett juues satikad-kullesed
suhu ei satuks, tuleb juua läbi pearäti ;)
Vaimse
ja füüsilise ühendaja – ühest küljest oled metsa istutades
pidevas Rännaku seisundis, mille juhendamise (loe: müümise!) eest
linnas kössitades kõikvõimalikele brandonitele-sakstele mehiselt
makstakse. Mets jagab tasuta tervendust ja tasakaalu. Koos
õnne-ensüümide ja väestavate mikroorganismidega, kellega –
eriti kinnasteta töötades – ühendusse sujud.
Füüsiliselt
ja tehniliselt on avakase istutamine üsna kerge ja lihtne. Suurtes
kilekottides on puukoolist toodud istikud 50 kaupa. Nende
narmasjuurestik tuleb pundist lahti võttes kirvega üle käia, et
liiga pikad juured istutades maa peale tagasi ei keerduks. See ei
meeldi ei puu-beebile ega RMK ametnikele.
Etteaetud
vaos 2x2 meetriste vahedega – päriselt ka! :D - labidatöö on
ladus nagu valss – mina võtsin oma Kati Kaasikus 3 vagu korraga
üks-kaks-kolm paremale, kaks-kaks-kolm vasakule. Istikuviht kaenlas,
auk-istik-pragu kinni – ela hästi, väike puu! Esialgu üritad
valsi sekka tvisti ja tangot eksitada, kaotad kirve ja istikud –
kui rütmi kätte saad, oledki Rännakul. Lihased üle kogu maise
keha toimivad mõnuga, pärdik peas peatub – oled Loojaga
ühenduses, asjalikult meditatiivses seisundis ning tood Allikalt
teadasaamised, mida arvuti taga koogutades välja ei mõtleks.
Terves
kehas on reaalselt terve vaim. Ihu-hinge-vaimu ühtsus on eriti uues
heas ilmas seesugune, et vaimsus mitte ei välista, vaid eeldab
füüsilist aktiivsust ja iseenese kui terviku võimalikult
täiuslikku tarvitamist.
Vastuse
Kristjan Jaak Petersoni küsimusele, kas siis selle maa keel laulu
tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? - tõin
samuti sellelt mitmepäevaselt Rännakult universumi avarustesse.
Metsast. Istutasin vaheldumisi Püha Graali inglise ja ballaadide
vene keelest tõlkimisega - ja sain metsameelerännakul teada: vanade
kultuurislepiga keelte sagedusse tõusta ainult lennates,
liblik-kerges puhtas energias saabki. Mingi redel ega lennuk seda
kõrgust saavutada ei aita.
Intellektiga
võrdselt oluliste tarkade lihaste – jõusaalist neid ei saa,
mõttestatud ja tulemusliku tegevusega saab! - töö riigimetsas
seadis minu jaoks ka riigi ja rahva mu jaoks uues valguses luubi
alla.
Pruukis
maaeluministril iitsatada, et koolinoored-tudengid tuleb põlduritele
appi saata ning hämmastav hord noid - kes ise kooli ja ülikooli
ajal kolhoosis ja (üli)õpilasmalevas mõnnatanud, seltsielanud,
taskuraha ja rahvast teeninud – tõstis lastekaitse ja inimõiguste
teemalist kisa. Mida?!?!?
Ka
minu üleskutse praegused 50 tuhat, mis sügiseks 100 tuhandeni
kasvab, töötut riigimetsa tormimurdu, kohutavaid lanke ja
maanteeääri, külateid ja varemeid klaarima värvata osutus
inimeste tuvastajaks analoogselt laste töökasvatuse ideega.
Mu
koolivennast kõrge ohvitser urises seepeale, et siis saavutame
sunnitööliste riigi. Ah? Riigi
iseloomustaja praeguses olukorras on tõsiasi, et ta ei toimi, nagu
mõistuspärane terviklik ettevõte. Kuna pole tõelisi rahvajuhte,
koguvad populistidest ministrilaadsed tooted odavat populaarsust
sellega, et pikendavad palgatoetuste maksmise aega ja toidavab
abirahadega armeed, kes ei kavatsegi oma lodevat peed tugitoolist
kergitada.
Minu
kultuurikeskus ja stuudio jäid coronatooriumi käes seisma. Seega
oskan järeldada: mis iga ilmaga ja igas ajas-ruumis ei toimi, seda
pole vaja. Kehtib ka teiste ettevõtete ja tegijate kohta – kui ei
idane, mädane – või mine Tööle! Ikka see Ukuaru Minna ema karm
soovitus: kui elada ei jaksa, sure ära!
Õhuke
ja elujõuetu „riik“ nuumab abirahadega noid mugavaid, kelle
lapsed nutitelefonis elades ei kogegi miskit muud eeskuju, kui et
midagi polegi vaja teha – toetus tiksub ja äpp tuksub. Rikastel
ühiskondadel on võimalik kodanikupalgaga oma inimesed üle isemoodi
aegade aidata.
Meie
väike ja ilus peab ühtse isiksuste perena tegutsema, mitte põhus
püherdama. Naistele rehad-luuad, väiksemad labidad-kirved-kangid –
meestele suuremad. Magistraalide servad, kännis-haige-laastatud
metsad, külateed ja agulid ootavad.
Mis
töötuabirahad – samad summad tuleb anda RMK ja teiste
riigiettevõtetekasutusse – 50 tuhat kätepaari tugitoolist õue!
Mispeale tuulduvad-tervenevad inimesed kosuvad ka corona-kindlateks
ja teistele üha peale tulevatele mikroorganismidele
kättesaamatuteks. Usutavasti olete aru saanud, et ei see ega
järgmised viirused kao kuhugi. Tekib karjaimmuunsus. Jääb see osa
karjast, kes vaimselt ja füüsiliselt terve ja töökindlana
panustab – mitte ei saasta-laasta-tarbi.
Ennast
teostav inimene on õnnelik ja terve ning tervendab ka ümbritsevat
inimestest ja hoonetest loomade ja looduseni tervikuna. Hando Runneli
luulest kuriseb mälumeeltes Punaste Õhtute Purpur.
Uus-intellektuaali
pärisosa on lisaks ka Mudaste Näppude Nurr-nurr :)
No comments:
Post a Comment